Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Nimetu". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
poisi, hunti, lausus, hundid, wolf, emily, noormees, vistil, neiu, küsis, nendest, huntide, teadnud, kuulnud, kuulis, oota, keldris, karjed, hommiku, seljas, jooksis, karjus, väsinud, karjet, seisis, tuppa, istud, elad, öös, okei, tsau, oligi, pingi, magada, hommikul, blond, kari, unenäos, lauset, klassijuhataja, inimeseks, elan, ettevaatlikUks läheb lahti, pimedast tungib külma auru sisse. PEREMEES (sulasega üle läve astudes). Tere õhtust! Meie ka siin. PERENAINE (suure heameelega). Teie ka ja, jumalale tänu! Ruttu, ruttu, külm tungib sisse, siis ei ole teil enam kuskil sooja kohta. MARGUS (kähku, riideid võttes). Mina lähen, võtan hobuse lahti. PEREMEES. Kui sa hea mees oled! Laota temale siis ka riie peale ja seo londiga kinni! MARGUS. Küll saab! (Õue ära.) PERENAINE. Saite ikka eluga koju, ei murdnud hundid teid ära? PEREMEES. Ei olnud meil viga midagi. Ei näinudki teisi. JAANUS. Eks nende kõlin ikka läinud läbi Pähnipalu Sooniite poole. Siis olid ka vanal ruunal jalad! PERENAINE. Meil tahtsid või tuppa tungida! PEREMEES. Jah, niisuguse ilmaga on nad näljas! VANAEMA (tähtsalt). Nad on kurjad, et ühte sõsarat kirikutulbas peksti! PEREMEES (pealisriideid ära pannes, raskelt). Jah, hirmus see oli, ja veel niisuguse külmaga! Mina küll vaatama ei läinud, aga - eks teised ikka
Elust ja Enesest. Hey!.Räägin siis nata endast. Olen siuke ilus tüdruk Angela parimates aastates 14 blond ja selle üle uhke. Ema on mul siuke hoolitsev junnike (vabandust aga ta on lihtsalt vahel junn) ja isa siuke tegutsev ärimees. Siis on mul siuke elu nõme väikevend . Vahva kas pole. Mu parim sõbranna on Kerli on hull poiste sebija ja geto no ma ei või ! Ise olen siuke rich girl nagu, issi annab kõike mida tahan .Aga nüüd siis mu elust. * Täna hommikul kooli minnes märkasin et meie klassi on tulnud uus õpilane. Selgus siis et ta on must vanem (kujutate ette ma olen klaasi vanim , nüüd siis tema ...ooo eei ) ja hullem tibi kui mina (issand temaga läheb raskeks.) Nimi on tal Kaire ,ei tea kes küll paneks oma lapsele siukse nime . Järsku tuli mu juurde Kerli "Youks kuule sa seda Kairet tead ? Pidi mingi hull chick olema, kõik mingi sõbrustavad temaga ." "Hey Kerli , mida mina olen siin pomo mina olen chick, whf!
keeles sõnu, mis rahvale tohutut nalja valmistas. Ka valvuritele pakkus too karglev objekt huvi oli ta ju nii emotsionaalne selle koti pärast. Juliette oli peaaegu kindel, et segaduse põhjustajaks oligi see väike räbaldunud kott mehe käes, suurus ehk keskmise granaatõunaga võrreldav. Samal hetkel koputati viisakalt uksele ja üks noor teenijanna astus sisse, tolmuhari ühes, pesuämber teises käes. "Cosquette, kas see olete teie?" küsis Juliette pilku vaatemängult pööramata. "Qui, Mademoiselle Juliette!" ütles tüdruk aralt ja hakkas raamaturiiulitelt tolmu pühkima. Peale minutilist vaikust söandas noor tüterlaps pärida: "Aga, kui tohib küsida, keda te seal uurite?" Juliette võpatas kergelt ja vaatas Cosquettet. "Uurin...keda? Ah ei! Cosquette, ma ei UURI kedagi! Lihtsalt...no vaadake ise!" Tütarlaps astub akna äärde, peaaegu koheselt hüüatades: "Aga see on ju Erich!" "Erich?" "Jah, Mademoiselle
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid,
Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste servadega
Vaevalt sai ta kasti kõrvalisemasse paika maha panna, kui juba kräsus habemega rässakas vanamees oma troskaga tema juures peatus, piitsavarrega tema silme ees vehkis ja hüüdis: ,,Kulla noorhärra, kas sõidame?" Vastuseks ei saanud Indrek muud teha, kui võttis kasti, et teda sõidukile tõsta. ,,Seadke serviti, siis mahub paremini," õpetas vanamees. ,,Soo, ja nüüd istuge pääle," käskis ta lõpuks. ,,Kuhu ma küll sõidan? Kuhu ta mu viib?" arutas Indrek endamisi. ,,Kas üle jõe?" küsis voorimees. ,,Ma'p tea isegi," vastas Indrek. ,,Kuis nii? Kuhu me siis sõidame?" Indrek seletas paari sõnaga oma asja. ,,Noh, siis on ju minul õigus," ütles voorimees. ,,Ikka üle jõe, muud midagi, vana Traadi juurde, hea lähedal ja odav ka. Aga seda ma ütlen teile: ,,S... kool on see, üsna s... Minu õepoeg käis ja käis ja oleks vist surma-laupäevani käind, kui poleks kroonu tulnd omaga. Nõnda läkski teine sinna, ei armu ega õigust kedagi, et nii kaua koolis vedelend
ainus, ent kõrgekaaluline takistus kahe eri maailma vahel. Tüdruk käskis vaadata taevasse. ,,Mul on aeg minna, varsti toimub midagi tähtsat. Ja hirmsat. Ma pean olema oma karja juures. See on käsk koguneda." Heledakoeliste vihmapilvede vahel hõõvasid rulli tumedad äikesed, ebaloomulikult vingerdades ähvardasid nad madudena kõik alla neelata ühes avalas ründes. Poiss vaatas tähelepanelikult ja lausus siis: ,,Ka sina oled ohver, kunagi." ,,Jerome?" ,,Kuula: mul pole nii palju aega tegelikult, kui sinul, kuid mitte selle pärast, et minus surematust ei voola, vaid hoopis teisel põhjusel. Mu isa on Adelais suguvõsa pealik, nende juht ja õpetaja. Tal on palju minutaolisi lapsi, nii abielus kui väljast sellel pole vahet. Kuid on üks reegel, millest iga kümnend aasta oma nõuab: inimohvri, et perekonna jõukus ei kaoks." ,,Kui julm!"
peast põrunud. Adeele: nüüd juba vajlul häälel Sinu süda, kallis tüdruk, Armastust ei tunne veel. Magab see ka talunikus, Keda kohtad metsateel. Kas sa tõesti usud, kallis Danielle, et see on vaid lihtlabane salmike? Danielle: Kuidas see sul üldse meelde sai jääda? Adeele: Aga see on ju tõsi...Me oleme metsateel ja meie ees seisab kena noormees... Danielle:...kes on talumats! Adeele: Talumats või mitte asi pole praegu selles! Sa võid õnnelikuks saada, Danielle! Vahest on ta südames just see, keda iga mademoiselle taga igatseb! Danielle: Sa oled peast veidi põrunud, kulla sõbranna, kui sa tõesti nii arvad! Adeele: Aga vaata, kui elegantselt ta meid põrnitseb! Isegi minu kihlatu ei vahtinud mind sellise kütkestava pilguga, nagu see noormees siin... Danielle: Ta on maakas! Adeele: Ja mis sellest
Unes tantsija Elas kord üks orvust neiu, Marlene, kelle suurimaks südamesooviks juba tillukesest tüdrukust peale oli saada tantsijaks. Tüdruku õnnetuseks oli ta aga lapsest peale olnud ratastoolis ning arstid polnud talle suuremat paranemislootust kunagi andnud, kuid tüdrukul oli kange iseloom ning ta oli kindel, et see ei ole veel kõik. Orbudekodus peeti teda rumalaks tüdrukuks, kes ei suuda endale reaalsust tunnistada. Igal ööl nägi Marlene unes, kuidas ta hõljus
Selle saadana küüsis surra! Rumal talupoeg, tõuse, mine ta kallale -- sa oled ise kui käru . . .-Pai Vahur, kägista teda, rebi ta lõhki . . . Näe, tuleb . . . oh jumala ema . . . Vahur, aita, päästa mind, oma hingepäästjat!» Vahur raputas tõsiselt pead. «Parem on kiskja küüsis kui nuhtlejate piitsa all kärvata.» Käru tuli ligemale. Piiskop keksis ühelt jalalt teisele. «Jää siis ometi siia, ma pistan jooksu.» Ja piiskop tahtis punuma panna. Aga Vahur venis püsti ja lausus rahulikult: «Mul on pikemad koivad kui piiskopi-härral.» «Ma ei lase sind nuhelda --» Sulane naeris. «Ma lasen su priiks --» Sulane kuulatas terasemalt. «Ma annan sulle maid päri -- ai, ai, ai -- issand, halasta . . . näe!» Karu ajas ennast kolm sammu eemal urisedes püsti. «Kas härrad annavad pärismaad?» «Annan, jumala eest annan.» «Kas vannuvad selle peale?» «Vannun, vannun, vannun!» Nüüd rebis sulane suure jahinoa piiskopi vöölt ja astus karule vastu, teda teravasti
Kersti pilk jäi pidama tumedapäisel pikal saleda kehaga noormehel. Ta on ilmselgelt kusagilt kaugelt maalt, muidu ei oleks ta nii eksootilise välimusega, mõtles Kersti. Poiss oli koos vanema naisterahvaga ja nad istusid Kersti ja ta sõbrannade kõrvallauda. Menüü järele haarates lasi ta pilgul enda ümber liikuda ning märkas Kerstit. Teda jälgides tardusid mõlemad noored, ega suutnud ei naeratada, midagi kosta või mujale vaadata. Richardo ema katkestas neid ning küsis pojalt: ,,Kallis, oled sa juba otsustanud, mida tellid?" Richardo ei teinud alguses selle peale märkugi, siis aga pööras näo tema poole. ,,Jah, ma võtan lihtsalt Coca-cola." Ta vaatas uuesti Kersti poole, kes tüdrukutega lauast juba tõusma hakkas. Sel hetkel tabas teda paanika. Ta lahkub juba? oli tema ainuke mõte. ,,Tulen kohe tagasi," ütles ta emale ning oli ühe kiire liigutusega Kersti kõrval. ,,Vabandust, kas sa räägid inglise keelt
Alkeemik Paulo Coelho Tegelased: Santiago - poiss, peategelane, lambakarjus Kaupmees - tüdruku isa Tüdruk Andaluusia neiu, pikkade ronkmustade juuste ja silmadega,ei oska lugeda Santiago isa Vana naine- unenägude seletaja Melkisedek- Vanamees,Tarifa elanik, jutukas,nägi välja nagu araablane, sündinud Saalemis, Saalemi kuningas, oskab lugeda Araablane-petis, varas Baariomanik-abivalmis inimene Kristallikaupmees mees, kes müüs mäe otsas asuvas poes kristalle. Inglane tahab kohtuda Alkeemikuga. Alkeemik mees, kes aitab Santiagol Oma Loo järgi elada. Ja kes suudab muuta kõik metallid kullaks.
nr.1 ( Duncan Howe ) Seekord oli Tibby jälle tagasi vahekäikus kaks, sel korral täiendas ta mähkmete varu. Äkki kuulis ta mürtsatust ja ta pööras ennast ringi. Ta nägi kuidas üks tüdruk tema püstitatud deodorandi püramiidi kukkus. Tibby jooksis tüdruku juurde. Ta hakkas karjuma , et keegi kiirabi kutsuks. Tibby otsis tüdruku rahakotti , et saada teada ta vanemate andmeid. Siis saabusid ka arstid , kes jällegi teda esialgu vargaks pidasid. Tibby küsis luba kas ta tohib tüdrukuga kaasa minna. Ta ei teadnud miks ta seda tegi aga ta lootis , et kui ka temaga midagi juhtub ei pea ta üksi olema. Krista tuli Carmeni tuppa ,et teda sööma kutsuda. Ta kõmpis trepist alla ja istus rikkalikult kaetud laua taha. Järsku tundis Carmen , et Krista võttab ta käes kinni, ta raputas käe eemale. Krista vabandas ja ütles , et neil on kombeks söögipalve ajal käest kinni hoida. Hiljem üritasid Lydia ja Krista Carmeniga
“Ahh, ei tea kas seekord ka püsima jääme, igakord, kui oleme 3 kuud elanud kuskil, siis kolime alati tagasi, siia Californiasse.” Sofia piilus kardinapraost ja nägi, et tegu on tema ealise poisiga, kes tundub igati sõbralik. Poiss oli kena välimusega. Sofia tahtis väga temaga tuttavaks saada, et oma elu natukenegi huvitavamaks mängida. Poisil olid seljad halli värvi nike dressid ning tavaline valge T-särk. Poisi juuksed olid üpriski heledad, silmad särasid nagu helesinine taevas. Poiss märkab teda ja lehvitab talle ning kaob siis silmapiirilt. Õhtul, kui Sofia mängib oma emaga sõnamängu, heliseb järsku uksekell ning ema läheb vaatab uksele. Seal on naabrid, kes hõikavad: “ Tere, meie oleme just hiljuti end uuesti siin Californias sisse seadnud, Teie kõrvalmajja. Kas mäletate meid? Teie lapsed olid siis üpriski noored,
härjapõlvlased kõik läbisegi ja rahul oma eluga. Hallitiivalised elasid omaette, me ei tahtnud neid enda sekka, nad olid liiga ohtlikud." ,,Ohtlikud?" ,,Kas sa tõesti midagi ei tea?" ,,Ema on mulle jutustanud vaid inimeste julmusest meie rahva vastu." ,,Hah! Milline totrus!" Kira turtsus ja najatus vastu tamme puuluistunud tüve. ,,Tiivalised läksid esimesena tüli norima, lüües libahuntide ja harpüiadega karja. Kõik jahtisid kui hundid uhkes üksilduses, ent kui satuti kokku, siis oli see laastav reid. Iga pere sai tunda leinavat maiku." ,,Pühapäev... Iga pühapäev mälestavad inimesed ammukadunuid." ,,Sest neid oli nii palju, et ka siis, kui iga päev toimuksid matused, poleks võimalik olnud kõikide eest palvetada. Koletised õiglane nimi." ,,Ja mina...?" ,,See voolab sinu veres, sinu soontes. Kuid midagi on sus teisiti. Su silmades pole kiskjat,
«Vabamöldri» kõrtsi poole, mille ees tungles minutist minutisse kasvav lärmakas ja uudishimulik rahvasumm. Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda taolist sündmust oma arhiivides. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625.. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes puna-kollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, «Vabamöldri» kõrtsi poole. 7
peale! naiste koht MÄRT (naljatoonil): Kuula, kuula! Oi, oi, ühiskonnas Maiekene, hakkad aegsasti juba peale! Kena lugu, mis seadused sul juba peas on! MAIE (häbelikult): Aga, Märt, – mis mina siis tean – ema ju ütles – MÄRT (nagu ülemal): No, mis siis? Eks ema sõnal ole ju täna veel tööd küllalt? Ja sina? Mis SINA ISE siis ütled? neiu MAIE (maha vaadates): Mina? Eks sa tea ju isegi, abiellumine Märt, vaene ma küll olen, ei ole isal seda seotud tema jõudu, mis sinul – varandusliku MÄRT: MINU MAIEKENE! Sina, minu silmatera ja olukorraga südamerõõm! Sinu RAHA pärast poleks ma mitte ühte sammu teie poole tulnud, sest ma tean küll, et mul ei tule kerge töö isa juures. Sest silmapilgust saadik, kui ma sind kirikus armumine
VI Tants ,,Ei tea palju selle vana risu eest pakutakse kah?" küsis Jaan oma ainsalt pojalt Madiselt, kes hammaste vahelt hambatikuga hommikusööki välja urgitses ja vastas ,,Ah, selle vana roostekäki eest ei saa midagi. Hea kui tasuta kolast lahti saab. Vot, kui sa oleks Emexi poistele helistanud, siis saaks mõne krõbisevama rahatähegi kätte." Isa vaatas poega hämmeldunud ilmega ning sõnas : ,,Kuidas sa nii loll saad olla, mehed poe juures rääkisid kuidas see Augaste Jaan oli oma vana Belarusi logudiku
Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud või kraabitud ja kiri on kadunud. Nõnda koheldakse keskaja imeväärseid kirikuid juba oma kakssada aastat. Neid rikutakse igapidi, küll seest-, küll väljastpoolt. Preester võõpab neid üle, ehitaja kraabib
sigareti lõpuni. Ta keeras viski pudeli lahti ja võttis esimese lonksu ja seegi ei maitsenud alguses hea. Aeg möödus ja tüdruk oli juba purju jäänud. Kui ta kuulis kruusa libisemist, ei pööranud ta sellele tähelepanu. Samal hetkel, kui mustad tanksaapad Heidi vaatevälja ilmusid, tõusis tüdruk üllatavalt kiiresti püsti ja ta oksendas otse jõkke. Ta tundis kuidas ta hakkab kukkuma otse jõkke, kuid keegi püüdis ta kinni. "Noh, jota ärkasid ka üles või?" küsis mingi poisi hääl, kelle nägu Heidi ei näinud. Tüdruk hüppas püsti ja oli väga segaduses. Poiss tutvustas end Heidile. Ta nimi oli Tanel, kes käis Heidiga ühes klassis, aga ei olnud viitsinud veel kooli minna. Poiss oli tulnud silla alla suitsetama, sest linnas oli politsei reid. Poiss hakkas Heidile kohe meeldima, tal olid pikad õlgadeni ulatuvad mustad juuksed, tumesinised silmad, tätoveering. Ta kandis seljas valget triiksärki, sõjaväepükse - sama mustriga jaki oli ta
Ma ei viitsinud neile vastata, muidu olekski jäänud nendega rääkima. Panin oma staatuseks hõivatud ning hakkasin õppima. Olin just kaks lehekülge läbi saanud, kuulsin uksekella. Jooksin vaikselt alla, piilusin uksepilust. Seal oli kahtlane mees, keda polnud enne näinud. Ma ei julgenud ust avada, kuna vanemaid kodus polnud ja ei teadnud, mis juhtuda võis. Ma ei tea miks, aga ma avasin selle ukse. ,,Tere tüdruk, kas su vanemad on kodus?" küsis meesterahvas. Ma vastasin koheselt: ,,Jah, nad vaatavad telekat." Ma ei julgenud tõtt rääkida, et mu vanemad on tööasjus Pariisis, äkki tuleb see onuke jälle tagasi. "Ma olen Inglismaalt, ma usun jumalasse ja armastan teda," ütles mees tõsise näoga. Mõtlemata hakkasin südamest naerma. ,,Kas sind ajab jumal naerma?" küsis onu. ,,Ei, lihtsalt imestan, et te minu ukse taha tulite," vastasin talle. ,,Ma tahtsin teile öelda, et ka teie oleksite jumala armastajad ja et te ..."
Ei ole tähtis, kas valesti või õieti. Nüüd küsi minu käest ja mina vastan sulle. Istume laua taha. Istu kuhu meeldib, minul siin oma kindlat kohta ei ole, - noh, nagu mõnel on oma lemmikkoht. Ma olen siin kõik toolid läbi istunud. Aga istu siia, seljaga akna poole. Mina ise istun siia ja pärast istun sinna. Nii. On sul kõik hästi? Küsi nüüd. Ära karda. Võid täitsa rumalat asja küsida. Küsi. LAURA: Miks te Rolandisse niimoodi suhtute? OSVALD: Kas Roland oli see noormees, kes sinuga kaasas oli? LAURA: Jah. OSVALD: Ma ei oskaks temaga midagi peale hakata. LAURA: Te ei peagi midagi peale hakkama. Inimesed tulid ja palusid abi. OSVALD: Ja said abi. Milleks sulle see noormees nii palju muret teeb. Karusid siin ei ole, paks mantel seljas... LAURA: Ma armastan teda ja tema armastab mind! OSVALD: (paus) Juba räägimegi armastusest. Alles me kohtusime, me ei tea teineteise nimegi, aga juba räägime armastusest. LAURA: Te ei tea temast midagi
Ja kui nad meie ellu kuuluvad, tekib neil loomulikult soov seda muuta. Nad saavad vihaseks, kui mõni nende meele järgi pole. Kõik ümberringi näivad imehästi teadvat, kuidas me oma elu elama peame. Aga kuidas enda elu elada, seda nad ei tea. Maailma suurim vale on: oma elu teatud hetkel kaotame me kontrolli selle üle, mis meiega toimub, ja saatust hakkab juhtima hoopis meie elu. Poisiga seda ei juhtunud, sest taheti, et temast saaks preester, aga poiss hakkas hoopis karjuseks. Poisi kõrvale istus vanamees, kes ütles, et on Saalemi kuningas. Vanamees pakkus poisile varandust kui too annab talle kümnendiku oma lammastest. Poiss mõtles, miks kuningas karjusega räägib. Põhjusi oli palju, aga olulisem oli see, et poiss elas Oma Loo järgi. ,,Oma lugu on see, mida sa alati oled igatsenud teha. Nooruses teavad kõik, milline on nende Oma Lugu. Siis on kõik selge ja võimalik, inimesed julgevad unistada ja igatseda kõike seda, mida nad tahaksid elus teha
· Sa küsisid minult, et mida ma sinus leian. Et sa ei ole ju super välimusega ja parima iseloomuga. Ma vastasin, et mulle ei olegi vaja super välimusega superstaari kes suudaks kõike täita ja ma ei leiagi sinus enam midagi, vaid juba leidsin! Ma leidsin sinu kõrvalt ÕNNE ja ARMASTUSE. · Langeb üks täht. Ma pigistan silmad kinni ja soovin! Soovin, et kõik oleks nii nagu oli varem! · Kord kohtusid armastus ja sõprus. Armastus küsis sõpruselt: " Kui mina olen maailmas olemas, siis miks üldse sind vaja on?" Sõprus vastas: "Et jätta naeratus sinna, kuhu sina jätad pisarad" · Lapsed tagaistmel põhjustavad õnnetusi, õnnetused tagaistmel põhjustavad lapsi. · Tüdruk, kes on korra haiget saanud, pole enam kunagi endine ! · Paljud arvavad , et pisarad on vesi mis voolab silmist , kuid tegelt on see veri mis purskab südamest . · Sometimes I wanna go to sleep and NEVER wake up again .
Mina ise istun siia ja pärast istun OSVALD (rõõmsalt Rolandile): Lased sinna. Nii. On sul kõik hästi? Küsi nüüd. Ära külma tuppa! Mine juba, mis sa jutustad! karda. Võid täitsa rumalat asja küsida. Küsi. (Roland lahkub.) LAURA: Miks te Rolandisse niimoodi suhtute? OSVALD: Kas Roland oli see noormees, kes 2. stseen sinuga kaasas oli? LAURA: Jah. (Osvald variseb kokku, jääb lamama. OSVALD: Ma ei oskaks temaga midagi Hingab kiiresti.) peale hakata. LAURA (vaikselt): Appi! LAURA: Te ei peagi midagi peale hakkama. ROLAND (kargab tuppa): Nii! Inimesed tulid ja palusid abi.
When I saw you liked you, when I liked you I loved you, when I loved you I lost you.. Kui sa oleksid mu pisar, ei nutaks ma iial, hirmust et võiksin su kaotada..(L) Jätke mu süda rahule! Mu süda teeb ületunde ja armastab vaid üht! :) I close my eyes, and all i see is you . (L) Sa oled õhk , mida hingan . Sa oled vesi , mida joon . Sa oled elu , mida elan . :) (L) Kas tead , mis vahe on sinul ja langeval tähel ? Sind nähes on mu soov juba täitunud . :) Tüdruk istus pingil ja küsis poisilt : " No millist armastust on sulle vaja ? " Poiss sosistas : " Sinu oma.. " Kuidas ma saan öelda , et MA ARMASTAN SIND , kui ma armastan sind rohkem , kui sõnad võivad öelda ? Sinu unustan ma siis, kui ma unustan hingamise. :) Varastasid mu südame ja nüüd valitseb mu sees tühjus, mida iial keegi peale sinu täita ei suuda. Armastus on võlur... Ta uimastab, haarab endasse, eraldab. Ta teeb õhu mahedalõhnaliseks, teeb külmusest kire, muudab kõik enda ümber ilusaks .
Aga ma ei taha mitte, et Aadu Elsa omale naiseks võtab, ta on siiski mu verivaenlase tütar. Ja mis laste õnn see on, kui laste vanemad vihas ja vaenus elavad ! AABRAM : Kas teie vahel lepitust ei võiks saada ? MADIS(tõsiselt).Ei saa mitte ! Ei pea ka saama ! AABRAM : Hea küll ! Kuidas ma sind siis võin aidata ? MADIS : Jää üheks pooleks aastaks minu juurde elama ja võta mu poeg oma tiiva alla. Pane tähele, et ta Elsaga enam kokku ei puutu, ja siis katsume talle mõne muu neiu naiseks sobitada. AABRAM : Hea küll ! Too mulle midagi siia õlu juurda ka veel : kõht näpistab ; siis leiame kohe hea nõu kätte ! MADIS : Muidugi, muidugi ! Sa tead, et ma sulle midagi ei keela ja iseäranis veel nüüd, kus mu armsa poja Aadu eluõnn sinu teha on.(Ära) MADIS : (tuleb, suitsuvorst ja hapukurk käes) Ei kõlvanud sulle lastevorsti tuua. Siin on natuke suitsuvorsti ja hapukurki ; sinule ma ikka annan kõik ära : sa oled mu parim sõber.
EMA Pojake, mis pilet? NIKOLAI Ära minuga nii räägi, vana lits. Ma tahan hoopis nüüd seda nooremat, tule siia vintske vitt! ÕDE Kolla! NIKOLAI Keda te petate? Kus mu müts on? EMA Sa oled verine, kas sind lasti? NIKOLAI Kus mu müts on? Karvamüts? EMA Kolja… ÕDE Kolla… Näeb isa. Läheb täielikku pöördesse. NIKOLAI Kes sa, vanamees, oled? ISA Rahune maha! Nii mitu korda Nikolai vihastab ja haarab kuskilt lehmaketid. Hakkab nendega peksma. Isa on konkreetne, ei karda ja pöörab poisi kettidesse ISA Mirdi, too kaevust vett! NIKOLAI Sa tahad mind ära uputada või? Ma ei sure iialgi, erinevalt teist. ISA Nikolai, nurka! Nikolai läheb nurka. Naine läheb seletama Sina mine lõika leiba poisile. Äkki pöördub Nikolai ümber, vaatab oma peret ja naeratab nii siiralt, kui saab. NIKOLAI Pole võimalik. Pole võimalik. Pole võimalik. Isa, ema, Mirdi, jälle ma näen teid! Kelle veri see siin on? Tapsite köögis siga või? Kurat, see on minu veri. Tahtsite mind ära tappa või?
6 Nad jooksid tänavatel, huligaanitsesid ning tarbisid meelemürke. Nad rikkusid mitmel erineval viisil seadust. Kuid nad ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Mingil hetkel kuulis Lelet naeru ning kellegi nuttu, kuid ta ei teinud sellest välja. Ta lihtsalt jooksis. Ja seda kõike tänu narkootikumidele. Ta komistas. Ta komistas maas lamavale Alexile otsa. Kõik olid paanikas. Lelet võttis pisikese koti poisi käest ning pani selle omale taskusse. See oli Rasmuse tagavara. Lelet oli minu arvates loll, et nii tegi, ta tõmbab sellega ainult endale jama kaela. Gerri helistas kiirabisse ning tahtis siis Leletiga ära joosta, et neid ei leitaks, et neil jamasid ei tuleks, kuid Lelet ei lasknud Alexist lahti. Ma teeks oma armastatuga sammuti. Järgmisel hetkel tuli kiirabi. Alex viidi haiglasse ning ka Lelet viidi kuskile, kuid tüdrukul oli täiesti ükskõik, kuhu
PÕSEL PUNAS MISKIT ARM PILK PUHMAS KULMUKAARE ALT AKNAST VÄLJA VAATAS KARM MÕTLESIN, ET MINA OLLA NÕNDA KOLE KÜLL EI TAHAKS PEATUSES MA VÄLJUSIN KA TEMA TULI TROLLIST MAHA SEAL MEHELE SIIS TORMAS SÜLLE 15 16 VÄIKE TÜDRUK, KLEIDIS HALLIS KÄED LÕI KAELA ÜMBER TALLE RÕÕMSALT HÜÜDES: ISSI, KALLIS! EIKEEGI “SEIS! KES SEAL ON?” “EI KEEGI.” VASTASIN. JA MA EI VALETANUD. HUNDID HUNT OSTIS MOTOROLLERI - MÜRAST KAJAS METS JA LAAS TA HÜÜDIS ULJALT: VALLERIII!! JA PÕHJA LENDAS GAAS ÜLES MÄKKE, ALLA MÄEST, MÖÖDA NIITU, LÄBI VÕSA KIMAS RATAS KÕIGEST VÄEST, KUID METSARAHVAS TÕSTIS KISA PÕDRAL OLI MÕRU MEEL - HUNT TA VÄLJA SÕITIS TEELT SIILIPAPA HÄDAVAEVU KIHUTAJA EEST SAI KAEVU KÄNNUL REINUVADER HALAS HUNT OLI ÜLE SÕITNUD JALAST KARUMAMMA PEENRAMAAL TA KROSSISÕITU HARRASTAS HUNT LIIKLUST RIKKUS ROLLERIL, ET PALJUD MURDSID KONDID
täiearulised inimesed hetkel. Varemetes , kus võisid Kiviveski tondid täna kõige paremini mässata. Niisugune julgus oleks ka kõige parem ise oma surma otsimine olnud. Keegi ei olnud nii kergemeelne. Tammiste veski toas vurasid vokirattad tuuleveskiga võidu. Ketrajate suud olid soiku jäänud, mis voki ees haruldaseks looks kiidetakse. Kes ketrajate otsa vaatas, see arvas vist :,,Kuuekümneaastase eide ja kaheksateistkümne-aastase tütre mõtted ei käi tihti ühte teed." Sõstrasilmilise neiu mõtted libisesid mitme versta kaugusele kihelkonna kiriku ette. Saardaru külas elas Tammiste Miina. Miina mõtted ei olnud Õnnistegija kuju ega orelilaulu ega ka õpetaja jutluse juures, vaid ta tuletas meelde ammust ajast sündinud lugu, mis oleks võinud meelest juba ära ununeda. Aga mine võta kinni. Miina arvas salaja, et vanal Pahja Maretil(kaalunaisel/külatargal) õigus võis olla, kui ta ütles, oled sa ära tehtud, siis
Kuningas mõtles endamisi: ,,Ma sooviks omale last, kes oleks väikese ümara ninaga, kartuli pruuni nahaga ja nii tumedate juustega, nagu eebenipuu." Aasta hiljem sünditaski kuninkanna kuningale poja ja ta oli täpselt selline nagu kuningas ise soovis. Laps oli väikese ümara ninaga, kartuli pruuni nahaga ja nii tumedate juustega nagu eebenipuu. Lapsele pandi nimeks Pöialpoiss, kuid kahjuks suri poisi isa paari päeva pärast raskesse haigusesse. Paari kuu pärast otsustas kuninganna omale uue mehe võtta. Uus kuningas oli väga kaunis, kuid uhke ja edev. Aegajalt käis kuningas peegli ees ja küsis: ,,Peeglike, peeglike seina peal ,kes on kauneim kogu maal?" Peegel vastu: ,, Teie mu kaunis peremees olete kõige kauneim."
podise podise potikene. Nii, nüüd on supikene valmis. Hakka sööma, poiss, supp on valmis. (valab kaussi) Jakob: Kus ma olen? Nõid: Hakka nüüd sööma. Jakob: Aitäh! Nõid: Söö, söö, siis on sul kõik, mis sulle minu juures meeldis. Ning osavaks kokaks pead sa saama, aga taime ei pea sa kunagi leidma. Ja orjama pead sa mind! Orjama! Niki ja Naki süütavad viiruki. Nõid käib sellega ümber poisi. III VAATUS Jakob (ärkab, aevastab. Tal on kapuutsiga riietus): Oi, ema käest saan ma nüüd kindlasti tõrelda, et ma võõras majas magama jäin, selle asemel, et teda turul aidata. (Kiirustab minema) Võiksin tõsimeeli vanduda, et olin moondunud oravaks. Oli see alles unenägu. (Jõuab turule ja paneb selja tagant käe ema õlale). Ema: Mine ära, hirmus kääbus. Ma ei kannata sellist tembutamist.
annaabi.ee 
