Nimetu (0)

Friedebert Tuglase nimeline Ahja Kool
Kaidy Tõruke
VEREGRUPID
Uurimustöö
Juhendaja : Heli Sinipalu
Ahja 2015

Sisukord

Sisukord 2
SISSEJUHATUS 3
1.VEREGRUPID 4
1.1. AB0-süsteem 4
1.2. Kell-süsteem 5
1.3. Rh-süsteem 6
1.4. Kuidas määratakse veregruppi 6
1.5. Veregruppide esinemissagedus Eesti elanikkonnas 7
1.6. Veregruppide pärilikkus 7
2.DOONORLUS 8
2.1. Veredoonorluse korraldus 8
2. 2. Kes sobib doonoriks 9
2. 3. Vereülekande ajalugu: legende ja fakte 10
3.VEREGRUPI MÕJU INIMESE KEHALE 12
3.1. Toitumine vastavalt veregrupile 12
3. 2. Veregrupp ja iseloom 13
4.ANALÜÜS 15
KOKKUVÕTTE 16
KASUTATUD ALLIKAD 17

SISSEJUHATUS

Ma valisin selle teema, sest ükskord leidsin märkmiku kuhu oli mu veregrupp ära märgitud. Mind hakkas huvitama see teema, ning lugesin internetist veregruppide kohta. Minu jaoks tundus see kõik nii põnev . Kui õpetaja ütles sügisel, et me peame uurimistöö teema valima , olin kindel, et veregrupid on just minu jaoks see õige teema. Minu arust on oluline, et me teaks mis on meie sisemuses. Kõik on näinud verd, aga mis on vere sees ja mida see mõjutab?
Töö eesmärgid on:

• Saada teada, mis on veregrupp.
  
• Tutvuda veregruppide ajalooga.
  
• Uurida veregruppide mõju tervisele.
  
• Uurida Veregruppide levikut Eestis.
  
• Uurida, kuidas kantakse verd ühelt inimeselt teisele.
  
• Õppida kuidas teha ja vormistada uurimustööd.
  

Minu uurimus küsimuseks on: Millised veregrupid on minu kodukandis rohkem levinud ja millised vähem levinud.
Infot oma töö jaoks otsisin internetist, raamatutest ja küsitluslehelt.

VEREGRUPID

Juba 18. saj tehti katseid kasutada ühe inimese verd teise inimese ravimiseks, kuid nende katsete tulemused jäid mõistatuslikeks, sest ainult üksikutel juhtudel täheldati vereülekande tervendavat toimet. Paljudele haigetele lõppes see surmaga. Uurimuste tulemusena selgus, et eduka vereülekande tegemiseks peavad patsiendi ja doonori vered omavahel sobima , st patsiendil ja doonoril peavad olema võimalikult sarnased veregrupid.
Veregruppide eristamise aluseks on veres esinevad spetsiaalsed ained – antigeenid ja antikehad . Veregruppide antigeenid on punalibledel , antikehad aga vereplasmas. Käesolevaks ajaks on teada rohkem kui 17 erinevat veregrupisüsteemi, mille igas süsteemis on palju erinevaid antigeene. (Veregrupid. Tartu Ülikooli Kliinikum )

1. AB0-süsteem

Vereülekande seisukohalt kõige tähtsam on AB0-süsteem. AB0-süsteemi antigeene on kaks – A ja B. Veregrupp AB0-süsteemis sõltub sellest, milline antigeen on punalibledel. On neli võimalust:
punalibledel on antigeen A, siis on veregrupp A
punalibledel on antigeen B, siis on veregrupp B
punalibledel on antigeen A ja B, siis on veregrupp AB
punalibledel pole antigeeni A ega B, siis on veregrupp 0
Esimese eluaasta jooksul moodustuvad veres AB0-antikehad puuduva antigeeni vastu.
Inimesel veregrupiga
A on antikehad antigeen B vastu, neid nimetatakse anti-B antikehadeks;
B on antikehad antigeen A vastu, neid nimetatakse anti-A antikehadeks;
AB antikehad puuduvad;
0 on antikehad antigeenide A ja B vastu, neid nimetatakse anti-A ja anti-B antikehadeks.
Veregrupp on pärilik ja elu jooksul see ei muutu.
Vereülekande puhul peab jälgima, et patsient saaks sellist verekomponenti, mille vastu tal antikehi ei ole. Vastasel juhul tekib antigeen- antikeha reaktsioon , mis viib ülekantud punaliblede lõhustumisele.
Kui inimesel on AB-veregrupp, siis tal selliseid antikehi ei ole ja sellepärast võibki “AB” veregrupiga inimestele üle kanda kõikide teiste veregruppide verd. Seega võib AB-veregrupiga inimest nimetada universaalseks patsiendiks.
0-veregrupiga reesusnegatiivset doonorit võib nimetada universaalseks doonoriks, kuna tema punalibled sobivad ülekandeks kõikidele patsientidele.
A-grupi B-grupi verd võib üle kanda AB-grupile. (Veregrupid. Tartu Ülikooli Kliinikum)

2. Kell-süsteem

Kell-süsteemiga tuleb vereülekande puhul samuti arvestada. Selles süsteemis on tänaseks avastatud üle kümne erineva antigeeni. Kõige tähtsam nendest on K-antigeen. Inimesed, kelle punalibledel see antigeen esineb, on K-positiivsed. Neid on umbes 9% elanikkonnast, ülejäänud 91 % on K-negatiivsed, sest neil puudub punalibledel K-antigeen. K-positiivse doonori vere ülekandmisel K-negatiivsele haigele võivad haigel tekkida K-antigeeni vastased antikehad, mis järgmiste vereülekannete puhul põhjustavad haigele juba raskeid vereülekandejärgseid reaktsioone. K-negatiivsel emal tekkinud K-antigeeni vastased antikehad on ka vastsündinu hemolüütilise tõve põhjuseks K-positiivse lapse sünni korral.
Peale nimetatud kolme süsteemi on vereülekandel tähtsad veel Kidd -, Duffy-, Lewis -, P-, MNS-, ja Lutheran-süsteem paljude erinevate antigeenidega.
Kokkuvõttes võib julgesti väita, et ei ole maailmas kaht inimest täiesti kokkulangeva veregruppide pildiga . Seepärast peab enne iga vereülekannet sooritama sobivusproovid doonori ja patsiendi verega. Sel puhul segatakse omavahel kokku patsiendi seerum ja doonori punalibled. Kui tekib punaliblede kokkukleepumine, on doonori veri haigele ülekandeks sobimatu.
Reeglina tehakse vereülekanne AB0-le sobivalt, kuid erakorraliste situatsioonide lahendamisel võib teha ka asendusi. (Veregrupid. Tartu Ülikooli Kliinikum)

3. Rh-süsteem

Rh-süsteem on teine vereülekande seisukohalt väga oluline süsteem. Tänapäeval tuntakse üle 40 erineva Rh-süsteemi antigeeni. Olulisemad nendest on D-, C-, E-, c- ja e-antigeen. D-antigeen on Rh-süsteemi kõige tähtsam antigeen, mille esinemise järgi punalibledes jagunevad inimesed:
Rh-D positiivsed (punalibledel on D-antigeen)
Rh-D negatiivsed (punalibledel puudub D-antigeen)
Eestis on elanikkonnast umbes 83 % Rh-D positiivsed, ülejäänud 17 % on Rh-D negatiivsed. Vereülekande puhul tuleb alati jälgida, et Rh D-negatiivne haige saaks Rh D-negatiivse doonori vere. Vastasel korral võivad tekkida haigel D- antigeeni vastased antikehad, mis järgnevate vereülekannete puhul tekitavad vereülekandejärgseid tüsistusi. D-antigeeni vastased antikehad on ka kõige sagedasemad vastsündinu hemolüütilise tõve põhjustajaks kui Rh-D negatiivsel emal sünnib Rh-D positiivne laps. (Veregrupid. Tartu Ülikooli Kliinikum)

4. Kuidas määratakse veregruppi

Põhimõtteliselt segatakse omavahel kokku inimese veri ja tuntud antikehadega reagent . Näiteks alusele pannakse 3 tilka doonori verd.
Esimesele tilgale lisatakse anti-A reagent, teisele anti-B reagent ja kolmandale anti-D ehk Rh-reagent. Kui esimeses tilgas tekivad verekämbukesed ehk punaliblede kokkukleepumine ( aglutinatsioon ), siis inimesel on olemas A-antigeen. Kui teises tilgas punalibled kokku ei kleepu, siis inimesel B-antigeeni ei ole ja kui kolmandas tilgas tekib aglutinatsioon, siis inimene on Rh-positiivne. Seega näiteks antud doonor oleks A Rh positiivne.
Veregruppe peab arvestama vereülekandel. Veregrupid peavad omavahel sobima. Kui sobivusproovid ja veregrupp ei ole korralikult määratud, siis tekivad inimesel, kellele kantakse verd üle, vereülekande reaktsioonid, mis võivad olla eluohtlikud. (Kuidas määratakse veregrupi. Tlu)

5. Veregruppide esinemissagedus Eesti elanikkonnas

Kõige enam on Eesti elanike hulgas A Rh positiivse (30,8%), 0 Rh positiivse (29,5%) ja B Rh positiivse (20,7%) veregrupiga inimesi. Teised veregrupid on esindatud vähem kui 10% elanikkonna hulgas - AB Rh positiivne (6,3%), A Rh negatiivne 4,5%, 0 Rh negatiivne 4,3% ja B Rh negatiivne (3,0%). Kõige vähem esineb Eestis AB Rh negatiivset veregruppi (0,9%). (Veregrupid. Tartu Ülikooli Kliinikum)

6. Veregruppide pärilikkus

Inimene pärineb ühevõrra nii oma emast kui isast. Seetõttu on pärilikkusaine alati kaheosaline: üks osa emalt, üks osa isalt. Kaheosalise pärilikkusaine lüli, mis määrab mingi tunnuse, nimetatakse genotüübiks. Avaldub tugevam osa, mõlemad võrdselt või mõlema pärilikkusaine kombinatsioon. Pärilikkusaine avaldumise tulemust nimetatakse fenotüübiks. ABO veregrupisüsteemis on päranduvad antigeenid A, B ja nende puudumine, mis avaldub O (null) veregrupina. A- ja B-antigeen avalduvad võrdselt, O veregrupp avaldub ainult siis, kui A- ja B-antigeeni ei esine. Kui ühelt vanemalt saadakse A ja teiselt A või O (antigeeni puudumine), on veregrupp A. Kui ühelt vanemalt saadakse B ja teiselt B või O (antigeeni puudumine), on veregrupp B. Kui ühelt vanemalt saadakse A- ja teiselt B-antigeen, on veregrupp AB, sest mõlemad antigeenid avalduvad võrdselt. O veregrupp saab olla ainult juhul, kui mõlemalt vanemalt pärandub O ehk A ja B puudumine. A ja B veregrupiga vanematel võib olla laps O grupiga, kui vanemad on antigeenidega AO ja BO ning laps sai mõlemalt vanemalt O. Samas ei saa O grupiga vanematel olla lapsi A, B ja AB grupiga. Reesussüsteemis on pärandumine sarnane. Esineb kas antigeen D või selle puudumine. Kui D-antigeen on olemas, öeldakse, et reesus on positiivne, kui D-antigeen puudub, on reesus negatiivne. (Veregruppide pärilikus. Verekeskus)

DOONORLUS

1. Veredoonorluse korraldus

Doonor ja vere saaja tänapäeval enam kokku ei puutu . Pilti, kus ühel voodil lebab kahvatu patsient ja teisel tervisest pakatav doonor ning nende vahel voolikus voolab veri, enam ei näe. Doonorid tulevad neile sobival ajal verekeskusesse, mis mõnel juhul asub haigla läheduses, aga võib-olla ka täiesti eraldi. Verekeskus tuleb ka ise doonorite juurde: verekeskuse buss sõidab teatud aegadel maakohtadesse ja väiksematesse linnadesse, kus elavaid doonoreid eelnevalt bussi tulekust teavitatakse, et nad teaksid, kuhu tulla.
Verekeskuses võtab doonori kõigepealt vastu administraator , kes sisestab arvutisse doonori andmed. Selleks peab doonoril soovijal olema kaasas pildiga tõendav dokument. Administraator selgitab, et enne vere loovutamist peab tutvuma materjaliga , mis annab olulisemat infot vere andmisega seotud protsessist ja sealhulgas ka võimalike kõrvaltoimeid. Doonor saab täitmiseks ka küsitluslehe. Kus ta vastab küsimustele oma tervise, harjumuste, reisimise ja kontaktide kohta. Kuna küsimused on väga isiklikud saab seda teha omaette olles. Küsimusi on kolmkümend. Vastatakse ei või jah. Kui midagi jääb arusaadamatuks siis saab hiljem läbivaatusekäigus küsida. Edasi tuleb minna arsti juurde. Saab läbi arutada kui midagi jäi küsimuste lehe juures arusaadamatuks.
Enne vere andmist kontrollitakse doonori tervist, et ühelt poolt kindlaks teha, kas vere andmine talle endale kahju ei tee, ja teisalt selleks, et veri ei sisaldaks ohtu patsiendi jaoks. Kui doonor on kõlblikuks tunnistatud , valmistab ta ennast vere andmiseks ette mahla või vee joomisega. Vedelik on vajalik, et keha taluks vere andmist märkamatult. Sõrmeotsast võetakse veeproov , et määrata vere hemoglobiinisisaldus ja veregrupp. Kui hemoglobiinitase on liiga madal siis verd anda ei saa.
Verd võetakse küünarnuki õndla veenist 450 milliliitrit pehmesse läbipaistvast plastikust kotti . Doonorilt võetakse ka vereproov, et uurida, kas tal ei ole verega edasikantavaid haigusi. Peale vere andmist doonor puhkab veerand tundi ja joob veel mahla või vett. Enne verekeskusest lahkumist saab ta väikese kingituse, mis on tänuks ja meenutuseks heateost. Doonorilt kogutud veri ei lähe sellisena otse haiglasse. Vere erinevad koostisosad eraldatakse üksteisest. Saadakse punalibled, vereliistakud ja vereplasma . Eraldamiseks on mitu põhjust. Esiteks võimaldab see haigele üle kanda just seda osa, millest tal puudus on. Teine põhjus on koostisosade erinevad vajadused hoiutingimuste suhtes: punalibledele sobib kõige paremini tavaline külmkapitemperatuur, plasmat säilitatakse jääks külmutatuna ja vereliistakud tahavad sooja ning pidevat loksutamist, et segunemine toitelahusega oleks alati ühtlane. Toitelahus on vajalik, et rakud säilitamise ajal ei nälgiks ega hukkuks. Koostisosade eraldamine võimaldab samas näiteks kokku panna kolme-nelja doonori vereliistakud, mida on päris sageli vaja teha, et saada raviks vajalik kogus. Ja vastupidi: ühe doonori vereliistakuid või punaliblesid saab jagada paljudeks väikesteks doosideks beebidele või isegi alles sündimata lastele, neile, kes on ema kõhus. (Doonorluse korraldus. Verekeskus)

2. 2. Kes sobib doonoriks

Doonoriks võib hakata iga 18–60-aastane terve inimene. Nooremaid ei võeta seetõttu, et nende vereloome on veel arenemisjärgus, ja vanemad inimesed ei sobi enam, sest neil on taastumine aeglustunud ning vere andmine võib neile endile kahjulik olla. Samas kui inimene on 60. eluaastani käinud korrapäraselt verd andmas, on tema keha sellega harjunud ja ta võib seda jätkata veel viis aastat ehk 65. eluaastani. Doonor peab olema väga terve kahel põhjusel . Esiteks ei tohi see teda ennast mingil moel kahjustada. Kui tal on haigusi, mis halvendavad kudede varustatust hapnikuga, näiteks kopsu- või südamehaigus või isegi äge nohu, võib hapnikku kandvate punaliblede äraandmine olukorda veelgi kehvemaks muuta. Samuti ei sobi need, kellel endal on probleeme hüübimise või vereloomega. Teine põhjus on see, et verega ei tohi midagi halba teisele inimesele üle kanda. Kui doonoril on nakkushaigus, võib see kergesti verega üle kanduda. Kui inimene, kes soovib doonoriks hakata, ei ole oma tervise suhtes päris kindel, ei pea ta muretsema, sest teda vaatab enne vere andmist läbi arst ja tema verest uuritakse võimalike nakkuse tekitajate esinemist. Nakkuse tekitajate leidumisel tema verd ei kasutata. Vahel öeldakse doonorile, et ta ei saa verd anda ajutiselt , näiteks pool aastat. See on siis, kui doonor on teinud midagi sellist, mille tõttu ta võis nakatuda. Noorte puhul on selleks kõige sagei augustamine rõngaste või neetide jaoks ja tätoveerimine . Ajutise keelu annab ka reisimine kaugetesse maadesse, kust võib saada nakkusi, mida meil doonoritel tavaliselt ei uurita. Doonoriks olemine sobib tervete eluviisidega inimestele ja lisaks sellele, et on võimalik ennast kahjustamata aidata abivajajaid, annab doonoriks olemine kindluse oma tervise suhtes. (Kes sobib doonoriks. Verekeskus)

2. 3. Vereülekande ajalugu: legende ja fakte

Läbi aegade on verele omistatud müstilisi omadusi. Vanas Hiinas usuti , et veri ongi inimese hing. Verel arvati vanasti olevat noorendav, elujõudu andev ja vaimuhaigusi parandav mõju, seda näitavad esimesed üleskirjutused vere kasutusviisidest. Rooma ülikud tormasid gladiaatorite võitluse ajal areenile, et juua haavatud kangelaste verd. See pidi joojale andma gladiaatori jõu ja kartmatuse. Vanas Egiptuses ja Roomas kümmeldi verevannis, et olla ilus ja terve. Üks tuntumaid legende, millest tänapäevalgi raamatuid kirjutatakse ja filme tehakse, on lood vampiiridest, kes tänu ohvrite verele olevat elanud sajandeid ja omandanud üleloomulikud võimed. Üks esimesi dokumenteeritud katseid verega ravida pärineb 15. sajandist, kui koomasse langenud paavst Innokentius VIII püüti elustada 3 kümneaastase poisi verega. Raviebaõnnestus ja nii paavst kui ka doonoriks olnud poisid surid. 17. sajandil avastati vereringe ja Prantsusmaal tehti mitmeid katseid inimestele loomade (lamba ja vasika) verd üle kanda. Eesmärgiks oli muuta vägivaldsed inimesed rahumeelseteks ja parandada vaimuhaigusi. Usuti, et doonoriks olnud looma omadused kanduvad üle vere saajale . Kuna soovitud eesmärke ei saavutatud ja mõned katsealustest surid, saadi aru, ead kt loomadelt inimestele vere ülekandmine on ohtlik. Kahjuks aga keelustati seetõttu igasugused vereülekanded inimestele 150 aastaks ja areng seiskus pikaks ajaks. 1665. a toimus aga Pariisis esimene edukas vereülekanne koeralt koerale, mis näitas, et ühe liigi piires on see siiski võimalik. Esimese eduka vereülekande verekaotuse korvamiseks inimesel tegi Inglismaal 1818 . a arst James Blundell. Esimene päästetu oli sünnitaja, kes sai oma abikaasa verd. Samal sajandil tehti vereülekandeid siiski harva, sest veregruppe ei tuntud ja ettevõtmine lõppes sageli raskete tüsistustega. 20. sajandi alguses avastas Austria teadlane Karl Landsteiner kõige olulisemad veregrupid A, B ja 0 ning tegi kindlaks, et ülekandel peab neid arvestama. Edasine areng on olnud väga kiire: leiti moodus kogutud vere hüübimise pidurdamiseks, mis võimaldas verd säilitada verepankades ja transportida. Avastati, et vere erinevate koostisosade üksteisest eraldamine annab võimaluse üle kanda just seda osa millest haigel on kõige enam puudus. Alustati doonorivere uurimist võimalike verega edasi kanduvate haiguste suhtes, et vältida vere saajate nakatumist. Praegusel ajal on vereülekanne haiglas igapäevane ja ohutu toiming. Veredoonorid on saanud ja saava edaspidi paljusid inimesi aidata. (Vere ülekande ajalugu. Verekeskus)

VEREGRUPI MÕJU INIMESE KEHALE

Jaapani teadlaste arvates ei mõjuta veregrupp inimese saatust, küll aga tervist ja iseloomu. Teatavasti jagunevad inimesed nelja veregruppi, neist kõige levinumaks peetakse A-grupi verd.
Jaapanlased hoiatavad, et A-veregrupi inimestel on kalduvus haigestuda nn. tsivilisatsioonihaigustesse: infarkti , ateroskleroosi, suhkruhaigusesse, neerukivitõppe, kasvajatesse.
Ameeriklased aga kinnitavad, et A-veregrupi inimesed töötavad end haigeks – parim viis stressi maandada on nende arvates monotoonne töö. Ja nii ohustavadki neid südame- ja veresoonkonnahaigused ja kasvajad ; sageli teeb muret sapp või keskikka jõudes saavad neist diabeetikud.
O-grupp lubab loota pikka eluiga. O-veregrupi inimestel on jaapanlaste arvates tervise mõttes vedanud – neid ähvardavad ainult mao- ja soolehaigused. Seejuures elavat nad teiste veregruppide esindajatest 60 protsenti suurema tõenäosusega vanemaks kui 75 aastat. Põhjus on nende tugevas psüühikas, mis päästab neuroosidest. Viimased põhjustavad aga sageli teisi haigusi. Ameerika teadlaste kinnitusel ähvardavad O-veregrupi inimesi aga peamiselt kõikvõimalikud põletikud, allergia ja haavandtõbi. (Mida näitab veregrupp. Armastan )

1. Toitumine vastavalt veregrupile

Viimasel ajal on ilmunud mitu raamatut, mis rõhutavad toitumise seost veregrupi ja tervisega . Autorid rõhutavad, et tõsine haigus nõuab arsti, kuid õige toitumine aitab paljusid haigusi ennetada või nende ravi tõhu
A-grupi kuulutavad ameeriklased taimetoitlase vereks. Tema menüüsse kuuluvad juur - ja puuviljad, herned , oad, soja ja toiduõli. Liha- ja piimatooted tekitavad tema tundlikus seedetraktis raskustunde. Kuigi tegemist on taimetoitlasega, oleks soovitatav menüüst välja jätta oliivid, kapsas , tomatid, apelsinid ja mandariinid.
B-veregrupp lubab loota vastupidavat seedetrakti ja tugevat immuunsüsteemi. Soovitatav on süüa palju rohelist, mune ja väherasvaseid piimatooteid. Piirata tasuks aga maisi, arahhise, tatra ja seesamiseemnete tarvitamist – need aeglustavad ainevahetust ja seedeprotsessi. Kasuks ei tule ka kanaliha , mereannid , tomatid ja kõikvõimalikud vorstikesed. Teraviljadest tasuks eelistada riisi ja nisu. Väga soovitatav on juua rohelist teed. Jookidest on keelatud apelsini- ja tomatimahl, õlu , kange alkohol , samuti must tee. Selle asemel on soovitatav juua rohelist teed, punast veini, õunasiidrit, kohvi ja greibimahla.
O-veregrupi inimesed on tavaliselt liikuva eluviisiga ja nad vajavad pidevat füüsilist koormust. Neile sobib rasvavaba, kuid mitte taimetoit. Nende menüüsse peaks kuuluma üsna palju punast liha, mereande ning puu- ja juurvilja . See-eest vältima peaks nisu- ja maisitooteid, kaunvilju, ka palju piima ja kapsast ei tule kasuks (viimane mõjub kilpnäärmele). Tervise tugevdamiseks soovitatakse juua tomati- ja porgandimahla.
AB-veregrupi kohta oskavad geneetikud vähe kosta, sest seda tuleb üsna harva ette ja see teeb jaapanlaste sõnul uuringud keeruliseks. (Toitumine vastavalt veregrupile. Biore)

3. 2. Veregrupp ja iseloom

Jaapanlased on pikka aega otsinud seoseid inimese veregrupi ja iseloomu vahel. Pool sajandit tagasi avaldas psühholoog Kakuei Tananaka sel teemal uurimuse, mille seisukohad suuresti sarnanevad nüüdisaegsete Euroopa psühholoogide arvamusega.
A-veregrupi inimesi peetakse kohusetundlikeks ja püüdlikeks, kes täidavad vastu vaidlemata kõik oma kohustused. Neid võib julgesti nimetada täiuslikeks – kui nad juba üht asja alustavad, viivad nad selle ka võiduka lõpuni. Tänu sellele teevad nad ka kiiresti karjääri. Neile võib loota ja nende jah-sõna peale kindel olla. Peresuhetes on A-veregrupi inimesed oma lähedastele truud. Arvatakse isegi, et selle veregrupi omanikud on teistest intelligentsemad.
B-veregrupi hulgas domineerivad tundlikud natuurid ja andekad inimesed, kelle välise rahulikkuse taga on peidus tundlik ja haavatav hing. Tegemist on usaldusväärsete kolleegidega, kes tööl nõuavad nii endalt kui ka teistelt. B-veregrupi naised on palju armukadedamad kui mehed.
O-veregrupi inimesed on energilised, nad peavad pidevalt midagi korraldama. Neil on omadus läbi lüüa, sest nad on head suhtlejad, pealegi on selles veregrupis inimestel tugev tahtejõud. Energia on neil tõesti ammendamatu – keskendudes tööle võivad nad lühikese ajaga ära teha kolm korda rohkem kui mõnigi kolleeg .
AB-veregrupi inimestes peitub kaks hinge, kes püüdlevad harmoonia poole. Paraku põhjustab see sageli tõelisi hingepiinu ja enesesüüdistusi. Kõiki muresid elavad nad läbi iseendas, mis võib sageli põhjendamatu alaväärsustundeni viia. (Veregrupi iseloom. Biore)

ANALÜÜS

Joonis 1. Veregruppide jagunemine küsitluse järgi
Kõige rohkem leidus küsitluse järgi A Rh+ verd mida oli 33.3%. Ei tasuks märkimata jätta ka seda, et 0 Rh+ veri mida leidub tavaliselt kõige rohkem oli küsitluse järgi 22.2% -ga teisel kohal.
Kõige vähem leidus B Rh- mida oli 2.3%. Paraku AB Rh- ei leidunudki.

KOKKUVÕTTE

See töö oli minu jaoks väga huvitav, sest sain väga palju uut teada. Kui järele mõelda siis see algne arvamus. et see on väga raske töö ei pidanud paika. Kui välja arvata see, et paljud inimesed ei teadnud oma veregruppi. See oli ka probleem mis raskendas mul jõuda oma uurimistöö küsimuse vastuseni. Minu uurimisküsimus oli: Millised veregrupid on minu kodukandis rohkem levinud ja millised vähem levinud. Vastus sellele küsimusele on, et kõige levinum veregrupp minu kodukandis küsitluse järgi on A Rh + ja vähem levinud AB Rh -, mida ei leidunudki.
Selle töö käigus sain aru sellest, et pealtnäha võivad asjad olla täiesti tavalised , aga sisimas peidavad nad põnevat infot ja veel põnevamaid saladusi. Lisaks sain vastusei nendele küsimustele mida tuttavad teada tahtsid. Mina alustasi seda tööd teadmisega , et mu veregrupp on A Rh - ja see oligi kõik. Nüüd, kui ma kirjutan selle töö kokkuvõttet saan ma öelda, et ma tean veregruppidest väga palju ja saan ka tänu neile teadmisi oma elu paremaks muuta.

KASUTATUD ALLIKAD

• http://armastan.ee/mida-naitab-sinu-kohta-sinu-veregrupp/ 25.11.2014
  
• http://www.verekeskus.ee/static/files/17.Oppematerjal-doonorlusest.pdf 25.11.14
  
• http://www.kliinikum.ee/verekeskus/huvitavat-verest/veregrupid 25.11.2014
  
• http://www.verekeskus.ee/?op=body&id=27 03.12.2014
  
• http://www.verekeskus.ee/static/files/17.Oppematerjal-doonorlusest.pdf 03.12.2014
  
• http://www.biore.ee/veregrupid.html 03.12.2014