Doonorlus (0)

Referaat
Bioloogias
Doonorlus
2012
Sisukord
Mis on doonorlus
Mis on doonorluse alus
Veredoonorluse korraldus
Vere erinevate koostisosade ülesanded
Doonorivere uuringud
Mis on doonorlus?
Doonorlus on ladinakeelsest sõnast donare  tuletatud mõiste, mis tähendab terve inimese ehk doonori poolt oma eluskoe vere või organi vabatahtlikku loovutamist haigele ehk retsipiendile, kes seda vajab. 
Donare (ld. k) — annetamine, kingitus, heategevus.
Doonorlus on heategevus, mis ei nõua palju aega ega vaeva ning sellega saaksid hakkama paljud meist. Doonoritel on erakordne võimalus aidata raskes seisundis patsiente, sest üks vereloovutus võib päästa mitme inimese elu. Veretoodetele pole leiutatud tehis-alternatiivi ning ilma doonorivereta ei saaks ka parimad arstid päästa kõikide abivajajate elusid .
Vereloovutamine on vabatahtlik ning tasustamata tegu, mis annab doonorile hea enesetunde.
Väikese verekaotuse korral, kui lõigatakse näppu, kukutakse veriseks põlv või jookseb
ninast verd, ei ole vereülekannet vaja teha, sest organism tasandab selle kaotuse ise.
Kuna inimese keha suutlikkus kaotatud verd taastada on hea, ongi võimalik veredoonorlus tänapäevasel kujul: igalt doonorilt võetakse verd selline kogus, mis ei kahjusta
Mis on doonorluse alus?
Iga väikese verekaotuse korral, kui lõigatakse näppu, kukutakse veriseks põlv või jookseb ninast verd, ei ole vereülekannet vaja teha, sest organism tasandab selle kaotuse ise. Kuna inimese keha suutlikkus kaotatud verd taastada on hea, ongi võimalik veredoonorlus tänapäevasel kujul: igalt doonorilt võetakse verd selline kogus, mis ei kahjusta tema organismi, ja mitme doonori annetused kokku aitavad inimest, kelle verekaotus on nii suur, et ta ise sellega toime ei tule.Teise inimese verd talub organism hästi ja sobiva vere leidmine pole raske, see ei pea tulema sugulaselt. Veredoonor võib olla iga terve täiskasvanud inimene.Elundidoonorlus on märksa keerulisem. Elav inimene saab siin üsna harva osaleda. Annetada saab elundit , mida on mitu, näiteks neeru. Siis jääb doonor ühe neeruga, mis tuleb oma ülesannetega ka üksi hästi toime. Kui aga see neer haigestub ja enam ei tööta, vajab doonor ise uue neeru siirdamist.
Siirdamiseks saab ohutumalt annetada sellist elundit, mis taastub . Inimene võib anda teisele pool oma maksast ja paari kuu pärast on ära võetud osa tagasi kasvanud.Elundidoonorluse puhul on aga sobiva doonori leidmine väga raske, see saab olla keegi lähedalt sugulane. Teine võimalus, mida ka enamasti kasutatakse, on see, et siirdatakse täiesti võõra inimese organ ja siis peab selle „võõra” elundiga elav inimene võtma terve elu ravimeid, mis takistavad tema organismil selle vastu võidelda. Inimese kaitsesüsteem põhineb võimel täpselt eristada oma ja võõrast ning seetõttu on siirdatud elund meie keha jaoks sama ohtlik sissetungija kui mõni bakter või viirus .Põhiosa siirdatavatest elundeist saadakse siiski inimestelt kes neid enam ei vaja, ehk on õnnetu juhuse tõttu elu kaotanud. Ka sellisel juhul on tegemist annetamisega, sest seda ei saa teha ilma nõusolekuta. Elus inimene saab anda nõusoleku oma elundite surmajärgseks kasutamiseks, kui täidab elundidoonori kaardi. Nende puhul, kes seda teinud ei ole, võivad nõusoleku anda kõige lähemad sugulased, kes doonorit hästi tundsid ja tema soove teadsid
Veredoonorluse korraldus?
Doonor ja vere saaja tänapäeval enam kokku ei puutu. Pilti, kus ühel voodil lebab kahvatu patsient ja teisel tervisest pakatav doonor ning nende vahel voolikus voolab veri , enam ei näe. Doonorid tulevad neile sobival ajal verekeskusesse, mis mõnel juhul asub haigla läheduses, aga võib-olla ka täiesti eraldi. Verekeskus tuleb ka ise doonorite juurde: verekeskuse buss sõidab iga päev maakohtadesse ja väiksematesse linnadesse, kus elavaid doonoreid eelnevalt bussi tulekust teavitatakse, et nad teaksid, kuhu tulla.Enne vere andmist kontrollitakse doonori tervist, et ühelt poolt kindlaks teha, kas vere andmine talle endale kahju ei tee, ja teisalt selleks, et veri ei sisaldaks ohtu patsiendi jaoks. Kui doonor on kõlblikuks tunnistatud , valmistab ta ennast vere andmiseks ette mahla või vee joomisega. Vedelik on vajalik, et keha taluks vere andmist märkamatult. Verd võetakse küünarnuki õndla veenist 450 milliliitrit pehmesse läbipaistvast plastikust kotti . Doonorilt võetakse ka vereproov, et uurida, kas tal ei ole verega edasikantavaid haigusi.Peale vere andmist doonor puhkab veerand tundi ja joob veel mahla või vett. Enne verekeskusest lahkumist saab ta väikese kingituse, mis on tänuks ja meenutuseks heateost.Doonorilt kogutud veri ei lähe sellisena otse haiglasse. Vere erinevad koostisosad eraldatakse üksteisest. Saadakse punalibled , vereliistakud ja vereplasma . Eraldamiseks on mitu põhjust. Esiteks võimaldab see haigele üle kanda just seda osa, millest tal puudus on. Teine põhjus on koostisosade erinevad vajadused hoiutingimuste suhtes: punalibledele sobib kõige paremini tavaline külmkapitemperatuur, plasmat säilitatakse jääks külmutatuna ja vereliistakud tahavad sooja ning pidevat loksutamist, et segunemine toitelahusega oleks alati ühtlane. Toitelahus on vajalik, et rakud säilitamise ajal ei nälgiks ega hukkuks.Koostisosade eraldamine võimaldab samas näiteks kokku panna kolme-nelja doonori vereliistakud, mida on päris sageli vaja teha, et saada raviks vajalik kogus. Ja vastupidi: ühe doonori vereliistakuid või punaliblesid saab
jagada paljudeks väikesteks doosideks beebidele või isegi alles sündimata lastele,neile, kes on ema kõhus
Vere erinevate koostisosade ülesanded?
Punalibled
Kõik inimese keha rakud vajavad oma tegevuseks õhuhapnikku. Mõned rohkem, mõ-ned vähem. Ajurakud püsivad ilma hapnikuta elus ainult mõne minuti. Selle hapniku, mida me sisse hingame, viivad igale poole laiali punalibled. Hapniku ära andnud, liiguvad nad kopsudesse tagasi ning saavad seal uue koorma hapnikku. Seega toimub pidev ringlus. Selle tagavad meile süda, mis töötab nagu pump , ja veresooned , mida mööda punalibled saavad liikuda . Veresooned on alguses väga jämedad ja seal toimub kiire verevool, lõpus, rakkude lähedal on nad juuspeened ja üliõhukese seinaga , punalibled liiguvad seal aeglaselt ning hapnik imendub punaliblest läbi veresoone seina rakkudesse.Punaliblede ülekannet tehakse võrreldes teiste vere koostisosadega kõige sagedamini.
Vereliistakud
Kuna vereringe terviklikkus on väga oluline, leiduvad temas endas rakud, mis on iga hetk valmis parandama veresoonte vigastusi. Ka väike veritsev kriimustus tähendab peene veresoone seina vigastust. Kui haavake enam ei veritse, on vereliistakud oma töö teinud: koostoimes plasmaga on moodustunud tromb ehk hüüve, mis ei lase enam verel soontest lekkida. Suurte haavade puhul vereliistakutest üksi ei piisa, haav tuleb õmmelda ja vahel õmmeldakse isegi veresoone seina.Kui nahale tekib sinikas , mida juhtub üsna sageli, tähendab see seda, et väikesed veresooned naha all on vigastatud , kuid nahaalune verejooks on peatunud.Vereliistakute ülekannet vajavad inimesed, kellel on neid liiga vähe, et tagada normaalne hüübimine, mis meie vereringe terviklikkust pidevalt kaitseb.
Plasma
Vereplasma on vedelik, milles vere rakud saavad liikuda. Plasmaga kanduvad keha rakkudeni toitained ja plasma kannab erituselunditeni jääkained, mis tuleb kehast välja viia. Plasmal koostöös vereliistakutega on täita tähtis ülesanne: plasmas lahustunud kujul pidevalt ringlevatest hüübimisainetest moodustub veresoone vigastuse kohal peen võrgustik, mis on trombi moodustumisel toeks .Plasma ülesannet transportida vere rakke ja toit- ning jääkaineid saavad asendada soonde tilgutatavad lahused. Hüübimiseks vajalikke aineid neis aga pole, seetõttu on plasma ülekanne vahel väga vajali
Verekomponentide valmistamine ja säilitamine
Vere koostisosade punaliblede, s.o vereliistakute ja plasma üksteisest eraldamiseks kasutatakse tsentrifugaaljõudu, mille mõjul erineva raskusega osakesed sadenevad kihiti . Doonorilt saadud täisvere doos pannakse suurde tsentrifuugi ja fuugitakse ette programmeeritud aja jooksul ja pöörete arvu juures. Tsentrifugaaljõu mõjul sadenevad punalibled koti põhja, nende peal on vereliistakute ja vere valgeliblede kiht ja kõige peal on plasma.Separaatoriks nimetatavas seadmes eraldatakse optilise kontrolli all eraldi kottidesse plasma ja punalibled. Esialgsesse kotti jääb vereliistakute ja vere valgeliblede kiht. Kolme-nelja ühe ja sama veregrupiga doonori vereliistakud ja valgeliblede kihid lastakse kokku voolata ning saadud vaheprodukt läheb uuesti tsentrifuugimisele. Tekib leukotsüütide ja trombotsüütide kiht. Leukotsüüdid, mida me kasutada ei saa, eraldatakse. Lõpptulemusena saadakse vereliistakute kontsentraat .Töötlemise käigus lisatakse punaliblede ja vereliistakute kotti ka toitelahus, et rakud püsiksid säilitamise ajal elus.Plasma pannakse peale eraldamist kiirkülmutisse, kus see peab olema tunni aja jooksul külmutatud kuni -30 kraadini. Kiire külmutamine hoiab plasmas olevaid hüübimisaineid lagunemast ja kui plasma ülekandeks uuesti üles sulatatakse, on need jälle aktiivsed.Vere koostisosi säilitatakse nende funktsionaalsuse tagamiseks täiesti erinevatel temperatuuridel. Erütrotsüüte hoitakse tavalisel külmkapitemperatuuril ja rakud on ülekandeks kõlblikud 35 päeva. Trombotsüüdid vajavad elus püsimiseks toatemperatuuri ja pidevat õrna loksutamist, et toitelahust oleks igal pool ühtlaselt. Trombotsüütide kontsentraat säilib vaid 5–7 päeva.Plasmat võib miinus 30 kraadist madalama temperatuuri juures hoida kuni 2 aastat
Doonorivere uuringud ?
Samal ajal, kui doonori verd töödeldakse, tehakse ka kõik vajalikud uuringud.
Vereproovidest määratakse kindlaks tema veregrupp ja kontrollitakse, kas veres ei leidu haigusetekitajaid, mis võiksid patsiendile üle kanduda.
Veregrupp
Inimese veregrupp on määratud antigeenidega, mis tema punalibledel asuvad. Termin „ antigeen ” tuleb kahest kreekakeelsest sõnast: anti vastu ja gennan tekitama. See tä-hendab, et antigeen on struktuur raku pinnal, mille vastu inimese kaitsesüsteem reageerib, kui see struktuur ei ole kehale omane. Kehale omased on need antigeenid, mis on juba sündides olemas. Kui kehasse satub rakk , millel on teistsugused antigeenid, hakkab organism kohe selle kui võõra sissetungija vastu võitlema.Üheks võitlusvahendiks on antikehad , mis toodetakse täpselt selle võõra antigeeni vastu, nad seonduvad antigeeniga ja aitavad hävitada rakku, mis kannab seda võõrast antigeeni.Inimese kõige olulisem veregrupisüsteem on ABO, mille järgi A gruppi kuuluvad need, kelle punalibledel on antigeen nimega A, B gruppi B-antigeeni omanikud, AB gruppi need, kellel on punalibledel mõlemad antigeenid ja O (null) gruppi need, kellel pole kumbagi.ABO süsteem erineb kõigist teistest veregrupisüsteemidest selle poolest, et antikehad puuduva antigeeni vastu on veres juba olemas, see tähendab, et A veregrupiga inimestel on antikehad B antigeeni vastu, B grupiga inimestel A- antigeeni vastu ja O grupiga inimestel nii A- kui B-antigeeni vastu. Samas AB grupiga inimestel neid antikehi pole. Doonoril määratakse tema ABO veregrupp, sest sobivust ABO süsteemis peab vereülekandel kindlasti arvestama. Kui seda ei tee, lõhutakse antikehade poolt kõik üle kantud punalibled. See reaktsioon on kiire ja nii tugev, et kahjustab tervet organismi ja võib põhjustada inimese surma.Teiste veregrupisüsteemide puhul tekivad antikehad siis, kui on kokkupuude võõ-ra verega. Kõige sagedasem on antikehade teke RhD-antigeeni (vanasti kutsuti seda reesusfaktoriks) vastu. Umbes 15 protsendil inimestest RhD-antigeen punalibledel puudub. Neid inimesi kutsutakse reesusnegatiivseteks. Kui nende vereringesse satub verd, mille punalibledel on RhD-antigeen ehk reesuspositiivseid punaliblesid, hakkab organism nende vastu antikehi tootma ja RhD-antigeeni kandvad punalibled hävitatakse vähehaaval.Doonoril määratakse RhD-antigeeni
olemasolu või puudumine ja vereülekandel saab seda arvestada.Vahel on vajalik ka teiste veregrupisüsteemide antigeene määrata ning arvestada, kuid tavaolukorras on kõige olulisemad ABO ja RhD
O RhD positiivne 29,5%
O RhD negatiivne 4,3%
A RhD positiivne 30,8%
A RhD negatiivne 4,5%
B RhD positiivne 20,7%
B RhD negatiivne 3,0%
AB RhD positiivne 6,3%
AB RhD negatiivne 0,9
Tänu doonoritele päästetakse maailma tuhandeid elusid.Kõik inimesed kes on täiskasvanud peaksid loovutama oma elu jooksul kasvõi ühe kotikese verd,sest doonorlus on elu alus.
http://www.kliinikum.ee/verekeskus/doonorile
http://www.nip.ee/page/120/16/108
http://www.ph.ee/patsiendile_kulastajale/doonorile/doonorlus
http://et.wikipedia.org/wiki/Doonor