50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2009-03-02
Kuupäev, millal dokument üles laeti
28 laadimist
Kokku alla laetud
2 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
kasnakant
Õppematerjali autor
Veregrupid Piia Pohlak Kirke-Maarja Järvesaar Ajalugu Juba 18. sajandil prooviti kasutada ühe inimese verd teise inimese ravimiseks, kuid nende katsete tulemused olid erinevad, sest ainult vähestel juhtudel näht vereülekande parandavat toimet. Paljudele patsientidele lõppes see surmaga. Uurimises selgus, et õnnestunud vereülekande tegemiseks peavad patsiendi ja doonori vered omavahel klappima, see tähendab et patsiendil ja doonoril peavad olema samad veregrupid. Eestis levinuim veregrupp on A Rh positiivne 31% talle järgnevad 0 Rh positiivne 30% ja B Rh positiivne 20%, negatiivseid veregruppe on Eestis üsna vähe neid suurimad on A Rh ja 0 Rh negatiivne 4,5%. Eestis elanikkonnast on umbes 83 % Rh-D positiivsed, ülejäänud 17 % on Rh-D negatiivsed. A-veregrupp -- punalibledel on ainult A-antigeen B-veregrupp -- punalibledel on ainult B-antigeen AB-veregrupp -- punalibledel on mõlemad nii A kui B antigeen
Friedebert Tuglase nimeline Ahja Kool Kaidy Tõruke VEREGRUPID Uurimustöö Juhendaja: Heli Sinipalu Ahja 2015 SISUKORD Sisukord..................................................................................................................................2 SISSEJUHATUS....................................................................................................................3 1.VEREGRUPID.....................................................................................
B B või 0 AB B, AB, 0 0 0 AB-veregrupiga patsiendile võib üle kanda kõikide veregruppide punaliblesid, seega võib teda nimetada universaalseks patsiendiks. 0-veregrupiga Rh D negatiivset doonorit võib nimetada universaalseks doonoriks, kuna tema punalibled sobivad ülekandeks kõikidele patsientidele. Ainult veregrupi järgi ei saa isadust tuvastada, kuid reeglina päranduvad veregrupid järgnevalt: Vanemad Lapsed 0+0 0 0+A 0 või A 0+B 0 või B 0 + AB A või B A+A A või 0 A+B 0, A, B või AB A + AB A, B või AB B+B B või 0 B + AB A, B või AB
Referaat Bioloogias Doonorlus 2012 Sisukord Mis on doonorlus Mis on doonorluse alus Veredoonorluse korraldus Vere erinevate koostisosade ülesanded Doonorivere uuringud Mis on doonorlus? Doonorlus on ladinakeelsest sõnast donare tuletatud mõiste, mis tähendab terve inimese ehk doonori poolt oma eluskoe vere või organi vabatahtlikku loovutamist haigele ehk retsipiendile, kes seda vajab. Donare (ld. k) -- annetamine, kingitus, heategevus. Doonorlus on heategevus, mis ei nõua palju aega ega vaeva ning sellega saaksid hakkama paljud meist. Doonoritel on erakordne võimalus aidata raskes seisundis patsiente, sest üks vereloovutus võib päästa mitme inimese elu. Veretoodetele pole leiutatud tehisalternatiivi ning ilma doonorivereta ei saaks ka parimad arstid päästa kõikide abivajajate elusid. Vereloovutamine on va
Transplantatsiooniimmuunsus Siirdamine ehk transplantatsioon on elavalt inimeselt või surnud isikult elundi või loe eemaldamine ja selle raviotstarbeline ülekanne teisele isikule retsipiendile. Organism reageerib immuunreaktsiooniga igale elusrakule ja ainele, mis sisaldab geneetiliselt võõrast informatsiooni. See on aluseks transplantatsiooniimmuunsusele: kui doonor ja retsipient erinevad kasvõi ühe geeni osas, mis kontrollib koeantigeenide sünteesi, tekib retsipiendil immuunsusreaktsioon transplantaadi vastu ja viimane hukkub (toimub äratõuke- ehk hülgamisreaktsioon). Olenevalt geneetilisest erinevusest, võrreldes retsipiendiga, jaotatakse transplantaadid: 1) autogeenne transplantaat ühe ja sama indiviidi kude kantakse keha ühest piirkonnast teise. Siin puudub võõrinformatsioon ja ei kutsu esile äratõuke reaktsiooni; 2) isogeenne transplantaat sarnane eelmisele. Kude kantakse üle geneetiliselt identsete
Arvestus LIHASED 1. Nimeta lihas ladina keeles ning näita pildil, mis: 1. tõstab alalõuga – m. masseter (mälurlihas), m. temporalis (oimulihas) 2. teostab õlalihase sisemist rotatsiooni – m. pectoralis major (suur rinnalihas), m. Latissimus dorsi (selja lailihas) 3. teostab aponeoroosi, 2-suunalise kokkutõmbumise korral langetab rindkeret – m. obliquus externus abdominis (lig. linguinale) 4. teostab painutust nii puusa kui ka põlvelihases – m. sartorius (rätsepalihas) 5. teostab dorsaal fleksiooni – m. tibialis anterior (sääreluulihas); plantaar-tald 2. Lihase energia saamise viisid Lihase energia allikas on ATP. ATP saadakse süsivesikute, valkude, ja lipiidide lõhustamisel. Kui hapniku on lihases piisavalt, toimub aeroobne hingamine, kus toimub glükoosi täielik lõhustamine ning tulemusena saadakse lõpp-produktid – CO 2 ja H2O. 1 glükoosi molekuli kohta 38 ATP. Kui hapnikku on vähe või üldse pole, siis toimub a
Arvestus LIHASED 1. Nimeta lihas ladina keeles ning näita pildil, mis: 1. tõstab alalõuga – m. masseter (mälurlihas), m. temporalis (oimulihas) 2. teostab õlalihase sisemist rotatsiooni – m. pectoralis major (suur rinnalihas), m. Latissimus dorsi (selja lailihas) 3. teostab aponeoroosi, 2-suunalise kokkutõmbumise korral langetab rindkeret – m. obliquus externus abdominis (lig. linguinale) 4. teostab painutust nii puusa kui ka põlvelihases – m. sartorius (rätsepalihas) 5. teostab dorsaal fleksiooni – m. tibialis anterior (sääreluulihas); plantaar-tald 2. Lihase energia saamise viisid Lihase energia allikas on ATP. ATP saadakse süsivesikute, valkude, ja lipiidide lõhustamisel. Kui hapniku on lihases piisavalt, toimub aeroobne hingamine, kus toimub glükoosi täielik lõhustamine ning tulemusena saadakse lõpp-produktid – CO 2 ja H2O. 1 glükoosi molekuli kohta 38 ATP. Kui hapnikku on vähe või üldse pole, siis toimub a
Seisundit, kus organismi pH on muutunud liialt aluseliseks nim alkaloosiks (sõnast alcalis - alus) Spontaanselt toimub pH regulatsioon peamiselt hingamise kaudu (kopsud). Atsidoosi saab tekitada hinge kinni hoides, alkaloosi hüperventilatsiooni kaudu (sisse- ja väljahingamisel). pH'd reguleeritakse veres olevate puhverainete kaudu. Aeglasem pH regulatsioonisüsteem on neerud, mille kaudu saab suurendada/vähendada aluseliste/happeliste ainete väljaviimist uriiniga. 5. Veregrupid. Reesusfaktor. Veregruppide määramine. Veregrupi määramiseks võetakse vastavale alusele erinevate veregruppide testseerumid ja lisatakse igale seerumile väikene kogus uuritavat verd, segatakse ja hinnatakse aglutinatsiooni teket. Aglutinatsiooni korral erütrotsüüdid kleepuvad, tekivad punased helbed ja ümbritsev vedelik muutub selgeks. Kui aglutinatsiooni ei teki, jääb testseerum seal olevate erütrotsüütide tõttu ühtlaselt häguseks
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid