armastajale ja kõik mis vastab loomutäiusele – loomutäiuse armastajale. Kõik kes ei ole oma loomutäiust päris ära moonutanud, võivad õnneni jõuda mõnigase õppimise ja treeninguga. II RAAMAT: „Loomutäius“ Loomutäius on seotud kahe poolusega: Mõistuse täius (mõistlikkus, tarkus, taiplikkus). Mõistuse täius kasvab õpetamisega ning vajab kogemust ja aega Kombe täius (lahkemeelsus, tasakaalukus). Kombetäius kujuneb välja kombeharjumuste järgi „Loomutäiust saame piiritleda: üht osa sellest peame me mõistuslikkusega, teist kommetega seotuks. „Tarkus, taiplikkus ja mõistlikkus kuuluvad mõistusliku täiuse juurde, lahkemeelsus ja tasakaalukus aga kombetäiuse juurde. Rääkides kommetest ei räägi me, kui tark või taiplik keegi on, vaid et ta on leebe ja tasakaalukas.. „Tarka meest kiidetakse aga ka seadumuse
ergutamise kaudu. Kui aga peab ka sellele osale loogilise arutelu omistama, siis on ka see loogiline kahesugune: üks valdab seda päriselt ja iseeneses, teine aga kuuletub, justnagu isa puhul. (Nikom.eetika, 2007: 28) Vastavalt sellele jagunemisele saab ka loomutäiust piiritleda: üht osa sellest peame me mõistuslikkusega, teist kommetega seotuks. Tarkus, taiplikkus ja mõistlikkus kuuluvad mõistusliku täiuse juurde, lahkemeelsus ja tasakaalukus aga kombetäiuse juurde. Rääkides kommetest ei räägi me, kui tark või taiplik keegi on, vaid et ta on leebe ja tasakaalukas. -7- Aristoteles´e ,,Nikomachose eetika" I ja IV raamat Tarka meest kiidetakse aga ka seadumuse eest, kiiduväärset osa seadumustest nimetamegi loomutäiuseks. (Nikom.eetika, 2007: 29)
• Õitsemiseks on vaja omada voorusi • Mõõdukus, „kuldse keskmise“ järgi elamine • Lisaks vooruslik olemisele peab olema ka terve, jõukas, tark, ning elus peab vedama Aristoteles: Kalduvus käituda, soovida ja tunda teatud viisil vastavates olukordades. Moraalselt täiuslik inimene ei saa sinna midagi parata, et ta head teeb- see on niisama loomulik, kui aastaaegade vaheldumine. Aristotelese moraalsed voorused: Vaprus, tasakaalukus, lahkemeelsus (lahkus), eneseväärikus, leebus, tõearmastus, viisakus, õiglus jt. See on Aristotelese teooria kuldsest keskteest äärmuslike käitumisviiside vahel. (kriitika: Kuidas aga rakendada seda „kuldset keskteed“?) Aristoteles ei pea oma loetelu täielikuks ja lõplikuks. Ta lihtsalt teab, et voorusi on rohkem kui Platon arvas (vt Riik 430c-d): tarkus, vaprus, tasakaalukus, õiglus, mida Platon pidas piisavateks ja lõplikeks (Riik 487a). Moodsad voorusteoreetikud:
Arukus Eetilised loomutäiused Eetiline loomutäius on Aristotelese sõnul "... seadumus valida seda, mis on meie suhtes vahepealne, mille määrab loogiline arutelu, nii nagu määratleks mõistlik inimene. See on kahe pahe vahepeal, millest üks tuleneb liigsest, teine puudulikkusest" Eetiliste loomutäiuste näited TABEL teha Pahe Millega seotud Loomutäius Liialdus Puudus Hirm Vaprus Argus Hulljulgus Naudingud Tasakaalukus Taltsutamatus Tuimus Raha kasutamine Lahkemeelsus Raiskamine Ihnsus Häbitunne Häbi tundmine Häbelikkus Häbitus Aristotelese täiendused vapruse määratlusele: · Vapper/mehine pole see, kes kogemusest teab, et midagi karta ei ole · Vapper ei ole see, kes kogenematusest ei oskagi midagi karta · Vapper ei ole see, kes toimib afekti mõjul · Vapper ei ole see, kes toimib hirmu pärast häbisse jääda Descartes René Descartes'i kuulus unenäokahtlus ( esimene meditatsioon). See oli umbes nii: Descartes
osa kuulub aga mingil moel selle juurde, kuna kuuletub ja allub sellele nii nagu me peame loogiliseks isa ja sõprade arutlust , kuid mitte nii nagu matemaatikute oma. Seega on loogiline arutlus kahesugune: üks osa valdab seda päriselt ja iseenesest ja teine osa justnagu kuuletub. Vastavalt sellele jagunemisele saab ka loomutäiust piiritleda mõistlikkuse ja kommetega seotuks. Tarkus, taiplikus ja mõistlikus kuuluvad mõistliku täiuse juurde, lahkemeelsus ja tasakaalukus aga kombetäiuse juurde. Targast inimesest rääkides, ei räägi me tema tasakaalukusest ja headusest vaid tema arukusest ja taiplikusest. Aristotelese inimhinge jaotust mõistuslik-arutlevaks (dianoeetiliseks) ja kommetele rajanevaks (eetiliseks) on pannud aluse inimesele iseloomulikule moraalipsühholoogiale,kus loogiliselt arutlev osa inimeses on eraldatud emotsioonidel rajanevast osast ja kehaga seotud bioloogilistest tungidest. V Raamat
olemasolu · A järgi on loomulikud asjad need, milles eneses on liikumise/muutumise allikas; kunstlik on asi, mis liigub/muutub välise jõu mõjul · A järgi on 4 seletamise viisi: materiaalne põhjus (materjal), formaalpõhjus (olemus), tegevpõhjus (väline jõud), sihtpõhjus (eesmärk) · A eetika peamised mõisted on õnn ja loomutäius · Loomutäiused on nii mõistuslikud (tarkus ja arukus) kui ka eetilised (vaprus, tasakaalukus, lahkemeelsus, häbi tundmine jne) · Loomutäiuste juures on nii liialdused kui ka puudused, vajalik on nn kuldne kesktee KESKAJA FILO · Keskaja filosoofia sügavalt seotud usuga kristlusekeskne · Keskaja fil oli kasvatuslik ja õpetlik · Olulisel kohal keskaja filosoofias jumalakäsitlus · Jumala olemus: kehatu, ajatu, kõikvõimas, kõiketeadja, kõiktark, kõikhea jne · Jumal lõi maailma ex nihilo
■ kunstlik asi- muutub välise jõu mõjul ■ Aristotelese järgi on 4 seletamise viisi 1)materiaalne põhjus- seletamine materjali eripäraga 2)formaalpõhjus- millegi seletamine olemuse kaudu 3)tegevuspõhjus- millegi seletamine välise jõu kaudu 4)sihtpõhjus- millegi seletamine eesmärgi kaudu ■ Aristotelese eetika: 1)õnn ehk õnnestunud elu 2)loomutäius (mõistuslikud- tarkus ja arukus, eetilised- vaprus, tasakaalukus, lahkemeelsus, häbi tundmine (loomutäiuse juures on võimalik liialdused ja puudused, kuid on vaja kuldset keskteed 4.KESKAJA FILOSOOFIA ■ sügavalt seotud usuga- kristlusekeskne ■ kasvatuslik, õpetlik ■ olulisel kohal jumalakäsitlus ■ jumal on: kehatu, ajatu, kõikvõimas, kõiketeadja, kõiktark, kõikhea ■ jumal lõi maailma ex nihilo (eimillestki)
mitte kalduvusest, ihadest ja tunnetest. Teo motiiv Kantile tähtsam kui tagajärg. „Mõistus nõuab, et me iialgi ei varastaks ega valetaks.” Kanti kriitika: 1. Vastuolus intuitsiooniga (mõrvar küsib, kas jälitatav teie keldris peidus, Kant vastaks jah!) 2. Emotsioonide roll (ignoreerib emotsioonide nagu kaastunne, sümpaatia jne rolli moraali valdkonnas). 3) vooruseetika – vaprus, tasakaalukus, lahkemeelsus, eneseväärikus, tõearmastus, õiglus (Aristoteles) Keskendub indiviidi elule tervikuna. Tähtis pole mitte ainult teha õigeid tegusid, vaid ka omada õigeid kalduvusi, motiive ja emotsioone. Tähtis, et naudiks hea olemist, et poleks kiusatust halba teha. Voorused avalduvad toimepandud tegudes. Inspiratsiooniallikas: Aristoteles: „Inimelu eesmärk on „õitseng”
peavad andma inimeste loomupärastele püüdlustele (vaadeldavas olukorras Aristotelese käsituses - mateeriale) kohase vormi. Eetiline voorus kujutab endast vastavalt tema eetika kuldse kesktee printsiibile mõistuspärast keskmist ühelt poolt loomupärase püüdluse (võimelisuse) liigsuse ja teiselt poolt sama püüdluse puudulikkuse vahel. Nt on vooruseks vaprus kui kesktee hulljulguse ja arguse vahel; lahkemeelsus kui keskmine raiskamise ja ihnsuse vahel. Voorus ei ole niivõrd üksikjuhtumile sobiva käitumusliku mõõdu leidmine kuivõrd just enda ülalpidamise viisi püsiv järgimine. Tänapäevases keelepruugis oleks see tähendussisu kaetav mõistega püsiv hoiak või seadumus (attitude). Vooruslikkus on niisiis vooruste kaudu kujundatud (ja loomuomaseks saanud) terviklik eluhoiak; see on enesemääratlemine kindlat tüüpi isikuna ja sellest iseloomutüübist järjepidev kinnipidamine.
(See pole niivõrd õnnelikkus (õnn), vaid pigem inimese terviklik heaolu.) Teatud kindlad elamise viisid edendavad õitsengut nagu ka teatud hoolitsemine kirsipuu eest toob kaasa selle kasvamise, õied ja viljad. Õitsemiseks on tarvilik omada voorusi. 137. Mis on voorus!? Aristotelese järgi: käitumise ja tundmise muster, kalduvus käituda, soovida ja tunda teatud viisil vastavates situatsioonides. Moraalsed voorused Aristotelese järgi: Vaprus, tasakaalukus, lahkemeelsus (lahkus), eneseväärikus, leebus, tõearmastus, viisakus, õiglus jt. See on Aristotelese teooria kuldsest keskteestäärmuslike käitumisviiside vahel. Aristoteles ei pea oma loetelu täielikuks ja lõplikuks. Ta lihtsalt teab, et voorusi on rohkem kui Platon arvas (vt Riik 430c-d): tarkus, vaprus, tasakaalukus, õiglus, mida Platon pidas piisavateks ja lõplikeks (Riik 487a) 140. Mis on metaeetika? Metaeetika on filosofeerimine eetika üle
eeslitele toit kullast nauditavam. Erinevate liikide puhul on siis ka erinevat liiki naudingud, ühe ja sama puhul see tõenäoliselt ei erine. Inimeste juures vahelduvad need aga üsna palju, sest sama asi valmistab ühele rõõmu, teisele jällegi kannatust, ja mis paneb ühtesid kannatama ja vastikust tundma, on teistele nauditav ja armas... On siis selge, et asju, mida üldiselt peetakse inetuteks, saab nimetada naudinguteks vaid rikutud inimeste jaoks. Lahkemeelsus on seotud varaga ning on raiskamise ja ihnsameelsuse vahepeal. Raiskaja liialdab kulutamisega üle vajaliku määra: Väikest kulutust nõudvatele asjadele läheb tal palju raha ja ta uhkeldab sobimatult... Kõike seda ei tee ta mitte ülluse pärast, vaid et näidata oma rikkust, ning arvab, et teda selle eest imetletakse. Mille peale peaks palju raha minema, seal kulutab ta vähe, millele aga vähe seal palju. Ihnsameelset võib võrrelda pisinokitsejaga,
annaabi.ee 
