Õigus ja eetika „ Eetika universaalne ja individuaalne mõõde“ „Juristi ameti koht ühiskonnas“ „Õiguse, eetika ja poliitika seostest“ Essee hindamiskriteeriumid, mis peavad arvestuse saamiseks olema täidetud: 1. kriteerium – essee maht 4- 6 lk. 2. kriteerium – essees on esiplaanil üliõpilase iseseisev analüüs ja põhjendatud hinnangud. 3. kriteerium – üliõpilane on essees sidunud tervikuks erinevad kohustusliku kirjanduse allikad, kirjandust ei ole refereeritud, vaid analüüsitud ja seostatud erinevaid vaateid. Kohustuslik kirjandus: Aristoteles. Nikomachose eetika
ESSEE: ARISTOTELES:NICOMACHOSE EETIKA I JA V ÕIGUSFILOSOOFIA AJALUGU Aristoteles on üks tähtsamaid Antiik- Kreeka filosoofe ( s: 384- 322 a.e.Kr). Temale omistatavaid töid on umbes 400, nii on jutustanud kirjanik Diogenes Laertios. Aristoteles on tegelnud oma teostes suuremalt jaolt inimestega seotud filosoofilistest probleemidest, mis moodustavad läänemaailma mõtteloo ja filosoofia aluse. Ka Nikomachose eetika, mis on üks kolmest Aristotelese eetikaalasest teosest, käsitleb kõige inimlikumat küsimust -- kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Järgnevalt uurin lähemalt Aristotelese. Nikomachose eetika I ja V raamatut. Aluseks võttes professor Anne Lille tõlgitud ja kommenteeritud väljaannet. Omaltpoolt sisu kommenteerides annan kokkuvõtliku ülevaate antud raamatute põhilisest sisust, käsitletavatest probleemidest ja mõistetest
ARISTOTELES: Nikomachose eetika Lühiessee Liisi Pajuste Esimene kursus 2009-02-19 Sissejuhatus: Nikomachose eetikast lugesin 1 ja 5ndat raamatut. Aristoteles arutleb nendes osades elu eesmärkide üle. Ta vaatleb inimesi peamiselt kolme klassi kaupa omistades neile erinevaid tunnuseid. Peamise käsitluse all on erinevad hüved kuhu inimesed tahavad jõuda või mis neid liikuma panevad. Erinevaid määratlusi saavad loomutäius, õnn, ebaõiglus ja õiglus. Käsitlemist saavad ka hinge ja tegude seosed. Sisukokkuvõte ja probleemid: Kõik (kunst, uurimustöö, tegutsemine ja valik) suunduvad mingi hüve poole. Osad hindavad tegevust ennast, teised jälle tegevuse eesmärki. Eesmärke on palju, osad kuuluvad veel omakorda üketeise alla, seega eelistatakse pigem juhtiva alaga seotud eesmärke
SISUKORD SISSEJUHATUS 1. ARISTOTELESE I RAAMAT 2. ARISTOTELESE V RAAMAT ÕIGLUS JA SELLE OLEMUS. KOKKUVÕTE KASUTATUD KIRJANDUS SISSEJUHATUS Aristoteles ( 383-322 eKr) on üks olulisemaid Antiik- Kreeka filosoofe, kes õppis alates 18- ndast eluaastast Platoni akadeemias ning lahkus sealt 37- aastasena, pärast Platoni surma ( u. 347 eKr). Aristoteles tugineb oma teostes peamiselt inimestega seotud filosoofiliste probleemidega, mis suures osas moodustavad filosoofia aluse. Nikomachose eetika on Aristotelese üks kolmest eetikaalasest teosest, mis käsitleb kõige inimlikumat küsimust- kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Aristoteles vaatleb küsimust, kas elada tunnete või mõistuse järgi. Uurimisobjektiks on toimiv ja tegutsev inimene, kes peab teiste keskel elades tegema otsuseid õige tegutsemisviisi kohta. Mina uurin lähemalt Aristotelese Nikomachose eetika I ja V raamatut, võttes aluseks professor Anne Lille kommenteeritud nind tõlgitud väljaande.
TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND TALLINNAS Gert Sõnajalg Sissejuhatus õigusfilosoofia ajalukku (P2OG.03.052), AÜ Essee Aristotelese "Nikomachose eetika" I ja V raamatu allikatel 2013 Lugesin Aristotelese1 "Nikomachose eetika" I ja V raamatut. Vaatlen lähemalt neid raamatuid. Esimeses raamatus juurdleb ja arutleb Aristoteles järgnevate teemade üle: Kuidas olla õnnelik? Mis on õnn? Mis on hüved? Kuhu inimesed tahavad jõuda oma elus? Inimeste eesmärgid elus. Viiendas raamatus on tähelepanu all õiglus ja ebaõiglus. Nendes raamatutes jõuab Aristoteles selleni, et õnn on inimese elus väga tähtsal kohal. Samuti peab ta õnne üheks tähtsamaks eesmärgiks inimese elus. Järgnevalt arutlen selle üle, mida peab inimene õnneks ja hüveks. Mis on siis õnn inimese elus? Mis on ülimad hüved? Mis on õiglus ja ebaõiglus?
TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND VÕRDLEVA ÕIGUSTEADUSE ÕPPETOOL xxxxxx NIKOMACHOSE EETIKA I ja V raamat Lühiessee 2012 Kaks aastatuhat, mis lahutavad meid Aristotelese ajast, on väga vähe muutnud arusaamu ja hoiakuid, käsitlusi hüvedest, inimloomusest ja õiglusest. Nimetatud teemad on aktuaalsed ka tänasel päeval. Kohe peale Nikomachose eetika lugema hakkamist, tabas mind selline äratundmise tunne ja selge arusaamine läbi nende peaaegu kahe aastatuhande, mis lahutavad meid ja Aristotelese poolt elatud aega, ei olegi väga palju muutunud. Inimesed ja nende juures hinnatavad põhiväärtused on endised, käitumisharjumused on sarnased, soovid oma tegevusega saavutada ülim eesmärk olla õnnelik on ka endine. Aeg on muutunud, kui inimeste olemus ja soovid mitte. Edasine raamatu lugemine tekitas minus
Hingenähtusi on kolm: tunded, võimed, seadmused Tunneteks pean ma himu, viha, hirmu, julgust, kadedust, rõõmu, armastust, vihkamist, igatsust, kiivist, haletsust ja kõike, millega käib kaasas nauding või kannatus. Meid kiidetakse või laidetakse loomutäiusest või pahelisusest lähtuvalt. Loomutäis on seadmus valida seda, ms on meie suhtes vahepealne, mille määrab loogiline arutelu, nii nagu määratleks mõistlik inimene. See on kahe pahe vahepeal, millest üks tuleb liigsest, teine puudulikkusest. Sõprusest Ilma sõpruseta ei tahaks keegi ju elada, kui ka kõik ülejäänud hüved oleksid. Sõbrale tuleb head soovida ta enda pärast. Neile, kes on kasu pärast sõbrad, meeldib hüve, mida nad endale saavad, ja kes naudingu pärast, siis nauding endile: teist ei peeta mitte niivõrd sõbraks kuivõrd kasulikuks ja nauditavaks.
Aristoteles. Nikomachose eetika. Aristoteles oli vanakreeka filosoof, kes pani aluse eetikale. Teoses ,,Nikomachose eetika" arutleb Aristoteles selle üle, mis on hüve ja ülim hüve ning õiglus ja ebaõiglus, kuidas inimesed nendesse suhtuvad ning kuidas need on seotud õnne ja inimese loomutäiusega. Oma seisukohti seletab filosoof enamasti riigi ja poliitika vaatenurgast, kuid esindatud on ka üldine arvamus. Hüve kirjeldab Aristoteles kui eesmärki, mille poole püüeldakse mingi tegevusega. Selline suundumus, milleni soovitakse jõuda, on olemas kõigil aladel, näiteks arstiteaduse puhul on selleks tervis
eesmärgi saavutamisel. Hüvedest võib rääkida kahte moodi - need, mis tulevad iseenesest ja need, mis tulevad abivahendiks. Teise variandi alla võib minna nii arusaamine, kui ka selgus. Samas võib sinna alla liigitada ka naudingud ja auavaldused. Kui mingi tegevus toob meile hüve, siis seda paremini ja kiiremini me selle tegevuse eesmärgini viime. Mida rohkem on eesmärke, seda rohkem on ka hüvesid. Mis aga on see ülim hüvi ehk lõplik hüve? Aristoteles seletab, et eesmärke võib olla mitu, kuid see, mis kõige lõplikum on, saabki olema lõplik hüve. Lõplikuks hüveks peetakse seda, mida valitakse alati enda pärast ja mitte kunagi millegi muu jaoks. Õnn samas on ka selline. Õnne saamiseks valima selle, mis on mulle endale kõige parem. Õnne kujutatakse ka enese piirdumisega. Kui inimesel on kõik olemas ja elu on meeldiv, siis ongi see õnn ehk enda lõplik piir
Platoni vabariik · Au ja kuulsus on vaid näilisus (doxa) · Kuidas taltsutada auahnust? · Elanikkonna jagamine klassidesse · Valvurite vooruseks on julgus · Usk, et "ükski kodanik pole kunagi olnud vaenujalal teisega; selline asi oleks jumalakartmatus" · Eesmärgiks harmoonia. Selleks inimhinge ümberkasvatamine Aristotelese Nikomachose eetika · "Mõned austavad... kõrget päritolu inimesi, võimumehi ja rikkaid... Tegelikult peaks austama ainult head inimest" (NE. 1124a28) · Aristotelese lahendus "au on loomutäiuse tasu ja see omistatakse headele inimestele." NE. 1123b35 · ratsionaalsed valikud · loomupärased inimlikud kalduvused · Aristotelese "loomutäius" oskus õigesti tegutseda
Platoni hilised dialoogid (Pidusöök): · Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest (armastusest) 1 · Erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr · Õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes. · Naudinguid on erinevat sorti · Vaid see, kes tunnetab (armastab) ilu, elab "elamisväärset elu" Aristoteles (384-322 eKr) õnnest Nikomachose eetika: · Õnn on "hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna" tähendab oskust mõistuspäraselt toimida · Aristoteles õnnest ja voorusest · Analoogia kunstnike (nt flöödimängija) funktsioonidega o Suurim hüve oma funktsiooni teostamine parimal viisil · Inimhinge funktsiooniks on mõistuspärane toimimine · Seega, inimese suurimaks hüveks on täiuslikemalt mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul
1. seminar: Platon ja Aristoteles Tekstid: 1. Jan Szaif, Platoni koopa-võrdpilt, AKADEEMIA 9/1997, lk 18291842 2. Aristoteles, Nikomachose eetika, I raamat http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/nikomachos/index.html Vastustena palun mitte valikuliselt taasesitada loetud teksti vaid teha loetu põhjal iseseisvalt järeldusi ja kokkuvõtteid! 1. Kuidas mõistavad eetikat Platon ja Aristoteles? Platonil puudub süstemaatiline käsitlus nende kohta. Aristotelese enda käsitluste olulisim tunnus on teoreetilise analüüsi sidumine praktilise kogemusega, tegelikkuse süstemaatilise uurimisega
Aristoteles iseloomustas eetikat kõik inimlik tegevus ja toimimine on kantud tahtest midagi head korda saata. Kuid see mida me heaks peame, ei kattu kaugeltki igakord ühe või teise teo või toimingu otsese eesmärgiga ega saagi seda sest see, mida me heaks peame, peab õigupoolest haarama kogu meie tegevust kui niisugust, olema kõiki meie üksiktoiminguid ja nende eesmärke koordineerivaks üldiseks ning ühiseks eesmärgiks. Ja üks eetika põhilisemaid ülesandeid seisabki Aristotelese arvates selles, et ta peab hankima selgust tollesse meie elu tegelikkust ülimalt huvitavasse ning oluliselt puudutavasse probleemi. Seepärast koondub ka Aristotelese käsitletud eetika esmajoones tollesama põhiprobleemi ümber ja püüab eelkõige leida vastust küsimusele: mis on ning milles seisab niisugune kõikehaarav ning koordineeriv hea? Oma ,,Nikomachose eetikas" väidab Aristoteles, et säärase ülima headuse nimetuses on
kaasa. Küll aga halvustatakse joomisest ja ohjeldamatusest tulevaid pahesid, sest vastav käitumine sõltub inimesest endast. Seega ei määra moraalse või ebamoraalse käitumise ära mitte seadused või jumalikud määrused, vaid inimese enda käitumine ja valikud. Eetiline käitumine pole antud inimesele sünnipäraselt, see ei ilmu ka mehhaaniliselt mingi ühe põhjuse mõjul. Sellist lähenemist on peetud Aristotelese eetika üheks olulisemaks jooneks. Aristotelese ideaaliks näib olevat täiuslik isiksus ning selline arusaam vaevalt et kellelegi päris võõras on. Iseasi muidugi, milliseid loomutäiusi keegi oluliseks peab.
11.2012 Slide 1 Slide 2 Eetikateooriate üldjaotus EETIKA Tuntumad normatiivsed eetikateooriad on: tagajärje-eetika (konsekventsialism ehk teleoloogiline eetika) Vooruseetika
vale toimimine. (Vaid voorusest ei piisa) Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema, emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud. Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed. Vaid see tunnetab ilu, kes elab elamisväärset elu. (Voorustest piisab õnnelikuks eluks). Arostoteles Nikomachose eetika: õnn on ,,hinge toimevime vastavalt loomutäiusele tervikuna" - tähendab oskust mõistuspäraselt toimida. Suurim hüve on oma funktsiooni teostamine parimal viisil. Inimhinge funktsioon: mõistuspärane toimimine. Seega inimese suurimaks hüveks on täiuslikemalt mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul. Õnn on ,,parim, kauneim, nauditavaim". ,,Igaühele pakub naudingut see, millesse ta on kiindunud. Kuid
Tegemist oli järjekordse fabritseeritud süüdistusega (meenutagem kasvõi Sokratese saatust). Aristoteles aga, erinevalt Sokratesest, kasutas tolleaegset õigust lahkuda Ateenast enne kohtuprotsessi, kuid juba õige pea ta suri pagenduses. Võib-olla ta koguni mürgitas end. (Meos, 2000) Aristotelese teaduslik pärand on rikkalik, tema teosed hõlmavad pea kõiki peamisi teadusharusid: loogika, füüsika, psühholoogia, eetika, poliitika (politoloogia), majandusteadus, retoorika, poeetika. (Meos, 2000) 5 1. ARISTOTELES'E FILOSOOFIA ,,Ideed" ehk ,,vormid" on need, mis annavad igavesti vormitult voolavale ,,mateeriale" määratluse, teevad sellest ,,asjad". Mõte, et puhas mateeria omandab olemise alles määratlemise läbi, et on ainult see, mis on korrastatud, on filosoofia ajaloos osutunud tänase päevani erakordselt viljakaks. (Jacoby, 2001) 1
V RAAMAT Aristoteles Nikomachose eetika 1. Õigluse ja ebaõigluse puhul tuleb vaadelda, milliste tegevustega seoses nad esinevad, milline on õiglus vahepealsena ja milliste äärmuste vahel ta paikneb 162. Vaatlus lähtugu samasugusest arutluskäigust, nagu eelnev käsitluski. Näeme, et kõik163 tahavad õigluseks nimetada sellist seadumust, millest tekiks tahtmine õiglaselt tegutseda, mille alusel tegutsetaks õiglaselt ja tahetaks olla õiglased
jooksul *Õnn on ,,parim,kauneim,nauditavaim" -ugaühele pakub naudingut see, millesse ta on kiindunud.Kuid üüluseramastajale meeldib see,mis on loomu poolest nauditav. Kas voorusest piisab õnneks?Platoni ja Aristotelese vastus *Platon:varane-jah, hilisem-ei *Arostoteles-loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täisuliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid -head teod nõuavad vastavat varustust *Aristoteles (Poliitika)-keha hüved ja välised hüved on vajalikud hingele Stoikute vastus: -voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus-õiged arusaamad sellest,mis on hüved -tõeline hüve on see, mis on seesmiselt,loomu poolest hea: #tervis,nauding,ilu,tugevus,rikus,kuulsus ja kõrge sünnipära-väärtus sõltub kasutamisest #voorused(õiglus,mõõdukus,julgus) on seesmiselt head -Õnn tähendab kindlust hõve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindel -Järeldus:õnn ja voorus on kattuvad mõisted
Aristoteles Aristotelese jaoks on õnn hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Iseenesest tähendab see oskust mõistuspäraselt toimida. Sel juhul, kui toimida täiuslikemalt mõistuspäraselt kogu elu jooksul, on see inimese suurim hüve ning parima, kauneima, nauditavaima õnne alus. Aristotelese jaoks on loomutäius õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, sest head teod nõuavad vastavat varustust. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. 1. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid saavad olla kas riigimehe või filosoofi elu. Riigimehe näol on tegemist poliitilise juhiga, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks, ent ta ei suuda rakendada tarkuse voorust enda hüvanguks, sest rakendab neid voorusi ebatäiuslikes tingimustes.
,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid. Romantism: sisemise loomuse väljendamine on vajalik, esteetiline maailmapilt Tatlori ,,Autentsuse eetika" Varem: sihid väljaspool püüdlejat Nüüd: eneseteostus Objektivism -> subjektivism
saavutada, mis on tema erinevate püüdluste niiöelda ühine nimetaja. Aristoteles lähtub üldlevinud arvamusest, mille kohaselt inimeste jaoks üldiselt püüeldavaks hüveks on õnn mõistetud kui hästi toimetulemine elus tervikuna (eudaimonia). Eriarvamused valitsevad inimeste vahel aga küsimuses, millist elu nimelt õnnelikuks pidada. Aristoteles osutabki, et inimene püüdleb erinevate hüvede omandamise poole, mida võib jagada kolmeks: 1. Välised hüved nagu söök, jook ja rikkus jms 2. Kehalised hüved nagu näiteks tervis 3. Hingelised hüved. Aristoteles on nõus, et inimene vajab õnnelikkuseks neid kõiki, kuid otsustava tähtsusega on siiski just hingelised hüved.Õnn on elu kooskõlas voorustega. Voorused ongi nendeks kohasteks vormideks, milliseks tuleks inimesel oma loomupärased püüdlused kujundada, et oma elusihti saavutada. Järelikult tuleb õnnelikkuse saavutamiseks kujundada ennast vooruslikuks inimeseks
loomutäiusest lähtuvad teod. Kas voorusest piisab õnneks? Noor Pl – ei, vana Pl – jah. Nende voorus ei saa olla vankumatu Arist- loomut on olemuslik osa, kuid täiusl õnne jaox on vaja väliseid Tõelised voorused vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses hüvesid > head teod nõuavad vastavat varustust; keha hüved ja välised surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnnest - felicitas) hüved on vajal. Saavad oodata tulevast õnne e. õndsust (beatitudo) teises elus, olles Stoikud- arusaam sellest, mis on tõeline hüve (alusex voor.) “õnnelikud lootuses”
kahtlustama reeturlikus sõbrutsemises Makedooniaga. Tema vastu sepitseti isegi kaebus, milles teda süüdistati religiooniteotamises. Et ähvardavast vägivallast pääseda, õnnestus tal Ateenast põgeneda. Pagenduspäevad Chalkises, kuhu ta esialgu siirdus, osutusid ent ootamatult lühidaiks, raskekujulisele haigusele järgneb kiire surm. Teisest abielust jäi talle järele ainus poeg, Nikomachos, kellel on mõnesuguseid teeneid isa vaimse pärandi säilitamisel. Pojale on pühendatud ka tema eetika, mis kirjanduses on tuntud ka "Nikomachose eetika" nime all. 2. Isiksus. Aristotelese isiksus kehastub kõige ehtsamal kujul antiikaja harmooniline, igakülgselt arenenud inimideaal. Iseloomult rahulik ning tasakaalukas ja distsiplineeritud. Ta oli ülimalt peenetundeline ja teravapilguline, kergesti suutis taibata nii inimesi, esemeid kui ka sündmuseid ja neid erakordse ammendavusega avada. Kogu
Kordamisküsimused Eetika aluste eksamiks! 1. Mis on moraal? Mis on eetika? Eetika objekt. Moraal osutab inimeste ja kultuuride teatud tavadele, reeglitele ja praktikatele, mis kajastavad väärtusi ja tõekspidamisi.(seda nim mõnikord positiivseks moraaliks ehk kirjeldavaks moraaliks). Moraalifilosoofia on filosoofiline ja teoreetiline mõtisklus moraali üle.süstemaatiline püüe mõista moraalimõisteid ning õigustada moraaliprintsiipe-ja teooriaid. Uurib nt millised väärtused ja voorused on olulised, et elada rahuldustpakkuvat elu ühiskonnas
· Õnnelike indiviidide ühiskond on korraldatud ülemaailmseid küsitlusi, andmekogumisi, uuritakse, milline ühiskond on õnnelikum. Sotsioloogid leidsid, et eestlased on üks maailma õnnetumaid rahvaid. Eesti ja inglise keele võrdlus (I'm so happy kui meeleseisund vs ma olen õnnelik ideaal) Õnne olemus antiigis Keskne küsimus kuidas ma peaksin elama? See puudutab eesmärke (telos) ehk mis on hüved, mille poole peaksime püüdlema. Õnne definitsioon tulenebki telosest õnn pole muud kui lõpp-eesmärk ei ole eesmärk millegi muu jaoks. Kui on teatud eesmärgid, mida taotleme järgmiste eesmärkide saavutamiseks, siis neid nimetatakse instrumentaalseteks eesmärkideks (tahan saada rikkaks, et saada võimule). Õnn ei saa olla instrumentaalne, seega on ülim (eudaimonia). Mille poole peaks püüdlema? Erinevad arusaamad:
EETIKA 1. Sissejuhatus Mis on eetika? Argo Buinevits Soovituslik kirjandus: · Eetikaveeb www.eetika.ee TÜ eetikakeskus · Eetika ja moraal. Maie Tuulik 2002 · Õpetaja eetika. Maie Tuulik 2008 · Ärieetikat kui niisugust pole olemas. John C. Maxwell 2003 · Evangeelne eetika. Robert Võsu 1996 · Eetikakoodeksite käsiraamat. Tartu Ülikooli eetikakeskus 2007 · Mõtestatud Eesti ühiseid väärtusi hoides. TÜ eetikakeskus 2008 Mida tähendab olla kõlbeline inimene? Milles seisneb moraali olemus? Miks on moraali tarvis? Mis on moraali funktsioon? Mis on hüve? Kas moraaliprintsiibid on absoluutsed või olenevad...? Kas moraal on nagu ilugi vaataja silmades? Kas moraalne olla on kasulik? Mis on moraali aluseks?
Aristoteles eristas filosoofias 3 erinevat osa. Esiteks, teoreetiline osa, mis koosnes olemise, selle osade, põhjuste ja algete küsimustest. Teiseks, praktiline osa, mis koosnes inimtegevuse küsimustest ning kolmandaks, poeetiline osa, mis tegeles loomingu küsimustega. Aristoteles ja tema järelkäijad uskusid, et inimlikul uudishimul pole piire ning et iga asi väärib süstemaatilist uurimist. Aristoteles ise pani kirja traktaadid, mis käistlesid botaanika, eetika, ajaloo, kirjandusloome, loogika, metafüüsika, meteroloogia, retoorika, füüsika, poliitika, religiooni ja zooloogia valdkondi. Erinevalt varasematest kreeka filosoofidest, kaasa arvatud Platon, usaldas ta rohkem uurimistööd ja induktiivset loogikat, kui disskussiooni ja intellektuaalse inspiratsiooni valgustavaid hetkesähvatusi. Iga uurimus algas olemasolevat materjali, nii ainelist kui ka kirjapandut, ammendava kompilatsiooniga. Siis korrastas ta selle
olendid ja sündmused meie elus on objektiivselt olemas, et neil on püsivad omadused, millest me oleme suutelised ettekujutust (kujutlust? arvamust? teadmist?) looma. Niisugused põhjendusteta omaksvõetavad usud moodustavad filosoofias nn naiivrealismi tuuma. Kolmandaks, lapsepõlvest alates sisendatakse inimestesse arusaamu hea ja halva, õige ja väära, ausa, õiglase jms käitumise kohta. Neid mõisteid ja käitumismalle analüüsib süstemaatiliselt ja kriitiliselt moraalifilosoofia ehk eetika. Kas siis tänapäeva kõikvõimas teadus ei suuda kõikidele küsimustele vastuseid anda? Ei suuda, põhimõtteliselt. Neile küsimustele, millele saab vastata kogemuse, sh vaatluse, mõõtmise, eksperimendi, põhjal, vastavadki faktuaalsed, empiirial baseeruvad teadused (nt füüsika, geograafia). Deduktiivsete formaalsete arutlustega seotud küsimustele aitavad vastuseid leida loogika ja matemaatika. Aga Hamleti kuulus küsimus Olla või mitte olla
Aristotelese süllogismiteooria,loogika reeglid. Aristoteles sündis 384 322 e.m.a, arsti perekonnas Stageira linnas Makedoonias (seepärast nimetatigi teda vahest ka Stageiriidiks). 18-aastasena tuli Aristoteles Ateenasse ja asus õppima Platoni Akadeemias kus at oli Platoni õpilastest kuulsaim. Seal ta viibis 20 aastat. Veetnud mõned aastad Väike- Aasias, oli ta seejärel Aleksandri, Makedoonia tulevase kuninga kasvatajaks. Aastal 335 eKr rajas ta Ateenas oma filosoofiakooli. Aristoteles oli erakordselt haritud ja laia silmaringiga õpetlane. Raske on leida valdkonda, mida ta poleks uurinud ja millest kirjutanud. Mitmed tänapäeva teadusalad on saanud alguse Aristoteleselt. Pärast Aleksander Suure surma süüdistasid poliitilised vastased teda jumalasalgamises; ta põgenes Euboiale Chalkisesse ja suri seal varsti. Aristoteles ei olnud üksnes antiikaja silmapaistvaim filosoof, vaid ka zooloog, füüsik, arstiteadlane ja kirjandusteoreetik. Aristotelese tähtsamad teosed
parima, kauneima, nauditavaima õnne alus. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Platoni varasema arusaama kohaselt ei piisanud õnneks vaid vooruslikust elust, vaid selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Aristotelese jaoks on loomutäius õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, sest head teod nõuavad vastavat varustust. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud väitsid, et voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve. Peamisteks voorusteks nende jaoks õiglus, mõõdukus ja julgus. Tõeline hüve on see, mis seesmiselt, loomult on hea. Vooruste valesti kasutamine ei ole enam hüve. Õnn seisneb kindluses hüve omamises. Et ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus, on voorus ja õnn stoikude jaoks kattuvad mõisted. 3
Moraalifilosoofia Moraal ühiskonnas kehtivate normide, tavade kogum. Moraalifilosoofia süstemaatiline püüe mõista moraaliga seonduvaid mõisteid ning õigustada/põhjendada moraaliprintsiipe ja teooriaid. Eetika teadus/õpetus moraalist, moraalifilosoofia. Pojmanil: moraal koos moraalifilosoofiaga. Etümoloogia (eetika kr k) (ethos , lühikese `e'-ga) komme, tava, harjumus ( thos , pika `e'-ga) karakter, iseloomuomadus Aristotelese eetika ( thikos ) oli uurimus iseloomuomaduste, s.t loomutäiuste ja pahede üle, õpetus heast iseloomust ja käitumisest. Etümoloogia (moraal ld k) mos (pl mores ) tõlge nii kreeka ethosele kui thosele , kuid see ladina sõna tähistab eelkõige kombeid, tavasid. `Moraal' keskendub seega eelkõige küsimusele, kas tegutsemine on ühiskondlike normidega kooskõlas. `Eetika' -- omab ka moraalifilosoofia tähendust. Moraalist võib mõelda erinevatel tasanditel: · Deskriptiivne.
side jumalaga, aga see taastub hauataguses elus(pärast surma on religioosne ekstaas) Elan seda elu nii, et hüve tuleks seal ,,hüpe" hauatagune ekstaas, mis tuleb millegi pöörasega ära teenida. (Abraham pidi oma poja Jumala nimel ohverdama) hüpe tundmatuse, meeleheitlik moraali ja mõistuse vastane hüpe Jumala poole, tundmatu hüpe. Suurim hüve hauataguses elus, siin pean ära teenima, teen seda võimsalt. Romantismi eetika ülim hüvelooming ja loominguline eneseteostus. Elu mõte on loominguline eneseteostus. Eksistensialism õnn peitub vabaduse teostamises. Minu isikliku vabaduse teostamine on kõige olulisem. Sotsiaalse hüve eetika tähtsam on teenida mingi kollektiivi huve. Subjektiivne heaolu on tähtsaim asi, seda küsitakse ja uuritakse otse inimestelt. Mingi idee teenimine NT: kommunism, rassism Kuidas elada hästi? Mida teha, et olla õnnelik?
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
