Niccolo Machiavelli (0)

Niccolo Machiavelli oli 1469-1527 elanud Firenze poliitfilosoof, kirjanik, ametnik , poeet ning strateeg. Suur osa tema elust möödus Firenze valitseja perekonna, de Medicite võimu all, taustaks pikad Itaalia sõjad ja välisriikide interventsioon. Medicite võim ja eriti selle I faasi lõpuperiood olid renessansiaegse Firenze kultuuri ning majanduse õitseaeg. Avalikku ellu ilmub Machiavelli seoses dominiiklasest fanaatiku Savonarola kukutamise ja tapmisega, avaliku teenistuja karjäär algab 1498 aastal, mil Braccesi asemele valitakse teise kantselei sekretäriks (teiseks kantsleriks) 29 aastane Machiavelli. Järgneva „Suure Nõukogu“ perioodil täitis Machiavelli diplomaadi rolli, osaledes 13 missioonil. Machiavelli vangistati kahtlustatuna Medicide vastases vandenõus, kuniks Giovanni de Medici paavstiks valimist tähistav amnestia ta vabastas. Järgnevalt püüdis Machiavelli ennistada oma vana positsiooni ning tõestada Medicidele oma väärtust (seda eriti riigi-ning valitsemisesasjades, mille asjatundjaks ta end pidas (ja kahtlemata ka oli)), ehkki Giovanni valimine põlistas Machiavelli pettumuseks Medicite haaret Firenze ümber. Peale oma lootuste põhjakõrbemist keskendus Machiavelle belletristikale, kirjandusele ning filosoofilistele aruteludele huviringides. 1516 a tõi talle peale Lorenzo de medici surma tagasi patronaaži. Lorenzo nõbu Giulio (paavst Clement VII) oli suguluses Machavelli sõbra Lorenzo Strozziga, mis tõi Machiavelli kui andeka kirjaniku tagasi keskvõimule lähemale. Novembris sai ta ülesande kirjutada Firenze ajaloo, millest kujunes tema mahukaim teos. 1527 ja Sacco di Roma tõid kaasa Medicite kukutamise, Machiavellit vabariiklaste poolt enam teenistusse ei võetud ja ta suri.
Kavatsus : „Valitseja“ on eelkõige õpetus valitsejale, käsiraamat milliseid kirjutati renessansiaegses Itaalias mitmeid. Teose eripäraks on tema oma aja oludes šokeeriv vastandumine teistele autoritele, klassikalisele humanismile, kristlikele väärtustele ning ajastudogmadele. Vähemal määral on Valitseja ka Machiavelli eneseapologeetika, et õigustada ennast ning meelitada Medicisid, olles paiguti lausa lipitsev. Pole kuigi tõenäoline, et Valitseja selgeks eesmärgiks oli provotseerida ning raputada avalikkust, eelkõige oli tegemist siiski käsiraamatuga, ent usulise fanatismi ning autoritaarsuse võrdlemisi suure vastasena ei kohandanud Machiavelli raamatu sisu teadlikult normidega vastavaks. Realpolitiki oma karjääri jooksul ning minevikku uurides tundma õppinud Machiavelli pidas oluliseks kirjeldada protsesse ja nende toimimismehhanisme vastavalt tegelikkusele, mitte ideaalidele. Makjavellism purustas totaalselt nt Rotterdami Erasmuse („kristliku printsi kasvatamisest“) ning antiikautorite seisukohti ja nende retseptsioone. Sarnaselt nendega kinnitas ka Machiavelli virtu olemasolu ja saatuse kätt, ent pidas kainele mõistusele tuginedes saatust ja tema kapriise inimliku tarkusega juhitavaks ning virtut ambivalentseks, mitmekihiliseks atribuudiks, mis on samuti oskusliku võimukandja tööriistaks. Machiavelli lisas nimelt klassikalisele virtule (cicero õiglus, mõõdukus, tagasihoidlikkus ) jne oskuse käituda valitsejalikult, rakendades eesmärgipäraselt vajadusel ka nurjatuid vahendeid.
Pühendus: Raamat on pühendatud kõrgeaulisele Lorenzo di Piero de Medicile, Firenze valitsejale, metseenile ja pankurile. Kasutusvõimalused: kuna teos sai peale oma ilmumist meeletu kriitikatulva osaliseks, seda kirjeldati kui saatana sünnitist ning patu vilja, ei saanud oma lähitulevikus Valitsejast kindlasti avalikkuse poolt aktsepteeritud teatmik . Ometi levisid Machiavelli ideed kiiresti, tekkis ka antimakjavellistide koolkond (nt M.Montaigne, J.Lipsius, kelle seisukohad olid ometi machiavelli omadega väga sarnased). Sellest võib järeldada, et kuigi Machiavelli sai kõlvatu asjaajamise sünonüümiks, leidsid tema ideed palju kõlapinda, neid kasutati valitsejate poolt kui reaalpoliitika ajamise kompassi ja vaatamata end Machiavellist meelega distantseerides on paljud (nt Kissingergi) lähtunud tema ideedest. Makjavellism on niisiis põlu all olev idee, aga populaarne praktika. Küsimuse tõstatamine: põhiküsimuseks Valitsejas on niisiis reaalpoliitikas rakendatav virtu ning eduka valitseja saladus. Valitseja eesmärgiks peavad olema au ja kuulsus, mille võtmeks on riigi säilitamine ja laiendamine. Valitsejas eristab Machiavelli võimu liike (vabariik-valitseja), pärilik või vastne . Vastne kas läbinisti uus või on lisatud pärilikule võimule. Samuti eristab Machiavelli allutamise liike ((relvade, saatuse või tubliduse abil)). Valitseja alguses lahkab ta esmalt päriliku võimu toimimise ja säilitamise meetmeid, milleks on kinni pidamine eelkäijate korrast ning ajaga kaasaskäimine. Seejärel liigub ta segavõimu juurde, kus näeb rohkem ohtusid ning vajadust valitseja suurema tarkuse järele. Muuhulgas pakub ta välja mingi piirkonna kontrollimise võtted: asuda sinna elama, luua kolooniad , okupeerida sõjaliselt ja/või mängida kohalikke võimukandjaid üksteise vastu välja. Paavstivõimu ei tümita Machiavelli ilmselt kahel põhjusel, esmalt, kuna Medicid on saanud enda valdusesse Püha Tooli ja Machiavelli sõltub nende armust ning teiseks kuna vaatamata kõigele on ta oma aja inimene ja religioosne.
Reaalsed juhised valitsejale on Machiavelli kuulsuse aluseks. Klassikaline mõte-omandada võime mitte olla hea ja seda vajadusel kasutada-on saanud makjavellistliku teooria iseloomustajaks. Vältida tuleb niisiis eelkõige vaid neid pahesid, mis võtaksid võimu, teistest aga hoolida vähe. Järgnevad arutlused asjade üle nagu heldus, helduse kasutamine, julmus ja halastus, armastatud või kardetud olemine, ausus. Kõiki oma ideid ilmestab ta näidetega lähi ja kaugemast ajaloost (nt Julius II, Cesare Borgia, Hannibal , Kyros). Sõjaline juhtimine käib Machiavellil käsikäes julmusega (Hannibali- Scipio näide). Edukaks valitsejaks saab iseloomuomaduste puhul olla eelkõige 2 looma, rebase ja lõvi sulam , kes rakendab pragmaatiliselt mõlema looma vooruseid ja jõudu. Alamate seas peab säilima vaieldamatu autoriteet, tegudes on vaja äratuntavalt üldiseid vooruseid (ka siis kui neid tegelikult vähe on). Alamate lugupidamine saab Machiavellil koos valitsejalike tarkustega eduka võimukorralduse vääramatuks osaks. Põhjalikum arutelu jäägu aga juba seminari arutelude kanda.
1) Kellele oli „Valitseja“ pühendatud ja miks? Mida autor sellega taotles (pühenduse põhjal)? Vt algus
2) Millel põhineb Machiavelli võimukorralduste jaotus? Millisele neist ta enim tähelepanu pöörab (kõigi loetud osade põhjal)? Võimukorralduste jaotus põhineb saavutamisviisile. Vabariik või valitseja, valitseja kas pärilik või vastne, vastne kas uus või lisatud pärilikule võimule. Ta keskendub vähemal määral pärilikule, rohkem vastsele, uuele valitsejale.
3) Mis on Machiavelli jaoks kõige olulisem: isiklikud kogemused, ajaloolised eeskujud või varasemad teooriad? Ajaloolised eeskujud aga ka kogemused, teooriad mitte väga
4) Kuidas suhtub Machiavelli religiooni ja paavstivõimu? See on võim, kus raskused kerkivad üles enne ametisse asumist. Neil on võõrandamatud seadused, mis hoiavad kirikutegelasi võimul sõltumata nende tegudest. Vaid nemad ametis turvalised ja õnnelikud. Ta ei sea kristlikku korda kahtluse alla, aga ta pole kindlasti usufanaatik.
5) Millised omadused on Machiavelli arvates valitsejale kõige kasulikumad ja millised kõige kahjulikumad? Vaja õppida olema vajadusel mittehea ja seda vastavalt olukorrale kasutama, tuleb olla peetud heldeks, kahjulik on olla helde viisil et sind heldeks peetakse. Ka vooruslikul kasutamisel ei tunta heldust ära. Mõistlikum olla kitsi, sest see tasub ära pikemas perspektiivis ja toob rahulolu. Kasulik on olla peetud halastavaks ja mitte julmaks, tuleb halastust mitte valesti kasutada. Armastatud olla kasulik, kardetud olla on kindlam.
6) Missugune maine on Machiavelli arvates valitsejale kõige ohtlikum ja miks? Mida valitseja peab kõige enam kartma ? Röövellik, liigjulm valitseja, paheline ja vaenatud. See toob kaasa kättemaksu, inimene unustab enne isa surma kui varanduse kaotamise.
7) Kuidas suhtub ta eetikasse ja moraali? Vajalikud, vajalik näiline olemasolu. Vajadusel kõrvale heita, lähtuda vaid neist mis võimu säilitamisel vitaalsed
8) Milline on Machiavelli arvates üldine inimloomus ? Paheline, kõrk, petlik ning hukatusse viidud
9) Kas Machiavelli arvas seda teost kirjutades, et see jõuab laiema avalikkuseni? (Teie isiklikul hinnangul) pigem ei. Ta polnud rumal mees ja eeldas kahtlemata kriitikatulva kaasaegsetelt, lisaks ei peaks suurepärane valitsejakäsiraamat sattuma võõrastesse kätesse, kes seda võiksid Medicide vastase poliitika ajamiseks ära kasutada.