Narratoloogia Jutustamise strukturalistlik analüüs kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel. Narratiivsed tekstid (`narrare' ld. jutustama). Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg. Teksti aeg mingiks loo ajavahemikuks kulutatud teksti hulk. Teksti aeg on mõõdetav näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu. Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine) Narratiiviteooria eeldab narratiivse teksti ja fiktsionaalse maailma eristamist. Lugu narratiivis esitatud sündmused Tekst sündmuste esitatud (nt kirjapandud) kuju narratiivis Jutustus jutustamine sündmuste jutustamine narratiivis Jutustaja teadvus, kes jutustab (ja tõlgendab) lugu Vaatepunkt e fookus; paik või teadvus, kust loos toimuvat nähakse (ja tõlgendatakse) Fiktsionaalne maailm (= fiktsiooni-maailm) fiktsionaalse narratiivi loodud ilmatervik, mis on asustatud narratiivi määratletud tegelastega.
Kuidas on võimalik, et me ei kuule mitte üksnes tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid? Milline on antud teksti suhe teiste (varasemate) tekstidega? Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg Teksti aeg mingiks loo ajavahemikuks kulutatud teksti hulk. Teksti aeg on mõõdetav näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine) Narratiiviteooria eeldab narratiivse teksti ja fiktsionaalse maailma eristamist "Kirjandusteos on midagi enamat kui keel, et keel vormib maailma, vormib peaaegu müstilisel kombel midagi hoopis muud kui tähemärgid paberil. Keele kaudu avanevad lugejaile inimesed ja elud, paigad ja saatused midagi sellist, mida lugeja tajub vähem või rohkem tervikliku maailmana" (Annus, Epp: Kuidas kirjutada aega. Tallinn: Underi ja Tuglase kirjanduskeskus 2002) Mõisteid vt Annus 2002: 19.
poleks sotsiaalselt õppinud neid häbenema. Elunarratiivis mängivad rolli ka väljanägemine ja muu mitteverbaalne info (riietus, kehaasend, näoilme jne). See mõjutab teiste käitumist meie suhtes ja meile reageerimist. Kuna keegi ei saa elada teise inimesega täiesti identset elu, siis on igaühe elu unikaalne narratiiv. Õendusfilosoof Steven D. Edwardsi sõnul: „Ma ei saa eales kogeda maailma täpselt samast positsioonist kui teine inimene.“ Elu narratiivse käsitlemisega on seotud „narratiivne mõistmine“ - püüd mõista, miks see inimene käitub just teatud moel ja mitte teisiti. See mõistmispüüd püüab näha seoseid isiku käitumise, tema enesearusaama ja eluplaani vahel. Narratiivne mõistmine pole redutseeritav inimbioloogiale, vaid peab arvestama ka mentaalseid nähtusi (motivatsioon, tahe, kavatsused, mõtestamine jne). Arvestades vaid bioloogilisi omadusi, on võimalik uurida nt kanakarja, aga mitte inimeste käitumist.
varjunditega enesenäitamised. Väga positiivne oli, et mainitud pillirühamdele nii palju säramisvõimalust oli antud. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri muusikud mängisid neile usaldatud riskantsed partiid üliveenvalt välja. Live-esituses on suuremad ja väiksemad ootamatused enamasti paratamatud, antud juhul aga oli orkestri kõla kohati nii pehme ja terviklik, et tundus oma perfektsuse tõttu lausa sünteetiline. Muusikaline materjal tervikuna mõjus nagu veste. Oma narratiivse hinguse poolest sobiks teos suurepäraselt filmi- või balletimuusikaks- "Scorched" suudaks kommunikeerida nii mõndagi. Just suhtlus on üks teose olulisi aspekte. Juba varem mainitud kahe kollektiivi vahelise pinge tajumine loob eeldused muusikalise materjali tõlgendamiseks dialoogina. Tasast looritatud kirge võis tunda teose süngemate ballaaditaoliste osade juures, kus ilmnesid mujal nähtamatuks jäänud metatasandid. Varjatult toimunud filosoofilise nö.
Kolmemõõtmelisus kaob, motiivid on üksteise kõrvale laotatud nagu mosaiigis. Ristkülikud mõjutavad mehelikkust, ümarad vormid, keerised ja punktid aga naiselikkust. Kolmnurkade ja kullapudemete saju abil on poeetiliselt osutatud naise ennastunustavale armastusele. Helge meeleolu on loodud ka lillelise aasa läbi. ,,Danae" Valminud 1907.-1908. aastal. Danae, legendi järgi Zeusi armastatu, on ainest pakkunud mitmele kunstnikule. Klimt eemaldas enda versioonis kogu narratiivse loo ja liigsed elemendid. Ta tabas selle antiikse mütoloogia konseptsiooni ajatu momendi. Klimt kombineeris kõige mahlasemad juugendlikud motiivid ja enda kinnisidee täielikult iseseisvast naiselikust seksuaalsusest. Kompositsioonielementidena on kasutatud kõveraid piirjooni ja ornamente, mis täielikult edastavad maali erootilist efekti, mis hiljem on täiustatud kuldsete toonidega. Danael asuv fookuspunkt ja moonutatud perspektiiv lisavad seksuaalset
3. Inimene on oma olemuselt hingeline või vaimne olend. Ihu ja vaim on üksteisest sõltumatud. 4. Inimesed on „ihulikud olendid“, kelles ihu ja hing on lahutamatult kokku põimunud. See väide on arendatud Maurice Merleau-Ponty poolt. Tema arvates on mentaalsed ja füüsilised komponendid omavahel niivõrd segunenud, et moodustavad sujuva terviku. Inimene on ihu. 10. Mida tähendab „indiviid kui narratiiv“ meditsiini kontekstis? Narratiivse lähenemise korral on inimene terve siis,kui ta ei ole (kehaliselt) takistatud saavutamaks tema jaoks olulisi eesmärke. Inimese sünni-elu-surma seotus on sarnane narratiiviga, millel on algus, keskpaik ja lõpp. Elusündmused on üksteisega seotud, minevik on seotud olevikuga. Võimalik on vaadelda, kuidas üks elufaas või -olukord on välja viinud järgmiseni. Samuti seda, kuidas isiku- välised sündmused ja olukorrad mõjutavad seda elukäiku. Nii võtavad
„Pidusöögi“ narratiiv on üles ehitatud eeskätt selleks, et tõsta esile Sokratese isikut ja eluviisi, mis on kooskõlas tema õpetusega. St. Platon tahab näidata, et Sokrates ise elab seda, mida ta räägib. Tuleme selle aspekti juurde veel hiljem tagasi; vaatame esialgu teooria-osa, mis on esitatud kuues esimeses kõnes armastuse ülistuseks, ja eeskätt neist viimases, Sokratese kõnes. Viimane, seitsmes kõne, Alkibiadese oma, asub mõnevõrra eraldi ning haakub pigem teksti narratiivse küljega, laiendades seda veelgi. Niisiis, Agathoni pidusöögil otsustatakse Erost kõnedega ülistada; vaatame lühidalt, millest kõneldakse esimeses viies kõnes. 1. Esimese kõne peab Phaidros (kes oli Platoni lähedane sõber ja kellele ta pühendas samanimelise dialoogi). Phaidrose järgi on Eros kõige vanem jumal, kuna tal pole vanemaid, vaid sünnib otse algkaosest koos Gaiaga.
Afektikeskne-mis tunne on omada E-kogemust 3.Esteetiline kavatsus- kunstiteosega kindla E-kogemuse tekitamine 4. Kirjeldage vähemalt kahte etteheidet esteetilisele kunstiteooriale. 1)poliitiline kunst- kunstiteosed, mille eesmärgiks on maailma muutmine mitte E-kogemuste tekitamine. Nt Uus-Guinea kaitsekilbid olid mõeldud hirmutamiseks, mitte esteetlise kogemuse esile kutsumiseks. 2)esteetiline kunst- leidub ’’asju’’, millel on E-kogemise kavatsus. Nt autod. 5. Mis teeb Carrolli narratiivse kunstiteooria ajalooliseks kunstiteooriaks? Defineerimise asemel tegelegem kunstiks saamise protsessiga, mis sisaldab ratsionaalseid põhjendamise strateegiaid . Objekt saab kunstiteoseks juhul, kui saab näidata, et see objekt on kunsti ajalukku kuuluvate teoste kordamine, hülgamine, avardamine. 6. Iseloomustage kunsti tuvastamise kolme strateegiat. Kordamine- Kunsti-tuvastaja demonstreerib, mil viisil antud teos kordab eelnenud teoste vormi, konventsioone, taotlusi jms.
inimese elunarratiivi ja -plaane. Seega tuleb mõista, mida konkreetne haigus tähendab konkreetse inimese jaoks. Võib ka juhtuda, et patsiendi poolt tajutud sümptomid pole seotud tema poolt kardetud haigusega, kuid tema tõlgendus neist sümptomitest mõjutab ta enesetunnet, tegevust ja emotsioone ning seega tuleks seda arvestada. Inimese terviseprobleeme ei saa seega taandada üksnes bioloogilistele uuringutele, vaid tuleb arvestada ka inimese subjektiivseid tõlgendusi nende kohta. Narratiivse lähenemise korral on inimene terve siis, kui ta ei ole (kehaliselt) takistatud saavutamaks tema jaoks olulisi eesmärke. Nt võib vigatstatud sõjaveteran end terveks, kuulitõukaja ilmselgelt mitte.
Faabula on sündmuste ajaline areng tavaloogika alusel. ● Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm ? Oluline on see, mis juhtub kui teema vormub jutustamisstiili ja struktureerimise abil romaaniks. Romaani teemad ei ütle iseenesest midagi, sest neid hakatakse pidama kas heaks või halvaks, põnevaks või igavaks ainult selle põhjal, kuida romaanikirjanik neist teemadest sõnade abil (uue) reaalsuse loob. Romaani vormi ja sisu (või teemade, stiili, narratiivse ülesehituse) eraldamine on kunstlik, kuna lugu, mida romaan vahendab ei ole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse. ● Mis tüüpi tegelasega on tegu ? Tüüp – tüübiks nimetatakse tegelast, kelles avalduvad teatava inimrühma iseloomulikud jooned. Tüüp on ilma eriomaste iseloomujoonteta, ent ta aitab ilmekalt avada ajastule eriomast. Sügav tegelane – on arenev ja keeruline, detailselt kujutatud, sisevaade tema sisemaailma
Ei saa unustada, et autor opereerib siin väga laiade ja keeruliste teemadega nagu kapitalism, turundus, võim ja raha ning räägib neist mõistetest nagu oleks kõik väga selge. Väide, et „mõned inimesed soovivad aina rohkem ja rohkem raha teenida, et rohkem võimu omada,“ on ehe näide tühjast tähistajast, millega pole intelligentsetes aruteludes eriti midagi teha, sest sealt puudub argumentatsioon ja vajalik enesekriitika. Siin on tegu narratiivse loojutustamisega. Samas nagu kirjutavad Aava ja Salumäe, ei olegi arvamusloo mõte alati objektiivne ja akadeemiline, vaid arvamus peegeldabki inimese emotsioone, mistõttu võib seal leiduda ka populismi. Samas tekstide mõju analüüsimisel ei saa lähtuda ainult tekstist enesest, vaid silmas tuleb pidada ka seda, kuidas just teatud ajahetkel mingi tekst suutis edasi anda oma ajastu inimeste arusaamu, veendumusi, ootusi, eesmärgipüstitusi jne. Kasaku teksti puhul on „kontekst“ just
eesmärgita ja soovita reaalset vahetult mõjutada, st ilma igasuguse muu funktsioonita peale sümbolite rakendamise, leiabki aset katkestus, hääl kaotab oma päritolu, autor sureb, algab kirjutus. Siiski on seda nähtust eri aegadel erinevalt mõistetud: primitiivsetes ühiskondades ei lähtu jutustamine kunagi isikust endast, vaid temast kui vahendajast -- samaanist või laulikust, kelle puhul võib äärmisel juhul imetleda rema ,,osavust" (s.o narratiivse koodi valdamist), kuid mitte kunagi tema ,,geeniust" . Autor on uusaegne tegelane, kelle on loonud tõenäoliselt meie ühiskond, kus pärast keskaja lõppu avastati -- inglise empirismi, prantsuse ratsionalismi ja reformatsioonist võrsunud personaalse usu printsiibi abiga -- indiviidi või kõlavamalt öeldes, ,,inim isiksuse" väärtus. Seega on loogiline, et kirjanduse vallas omistas just positivism, kapitalistliku ideoloo gia kokkuvõte ja kõrgpunkt, suurima tähtsuse autori ,,isikule"
taju. · Kinesteetilised horisondid see, mida ma silmadega näen võib muutuda, oskan ühendada erinevad perspektiivid nii, et ma suudan nad üheks esemeks luua. Kultuurifenomenoloogia kollektiivselt struktureeritud kogemuse uurimine. Kogemuse kollektiivsed struktuurid on moodustatud kultuurisümbolite poolt Kultuurisümbolid on sõnalise, narratiivse, teoreetilise, pildilise, ruumilise või helilise vormi saanud ideaalsused, mis moodustavad ühe kultuurikogukonna kollektiivse teadvuse ja mälu kultuurisõltelist kogemust põhjustav struktuur noeem / idee teadvuse voo suurema või vähemal määral isoleeritavalt vaadeldav ühik märk / kultuuri objekt, milles mingi ideaalne tähendus on seotud materiaalse kestaga, mis on inimese meeltega tajutav ja tänu millele on võimalik seda eset märgina ära tunda ja tema tähendust tõlgendada
keskkonnas; kasutatakse järgmisi andmekogumismeetodeid: kõrvalt vaatlus (uurija hoiab distantsi), osalusvaatlus, uurija imbumine uuritavasse gruppi (uurija kui tavaline grupiliige), videosalvestus, süvaintervjuu, sihtgrupi intervjuu, semi- struktureeritud intervjuu, vestlus, elulugude kogumine, ankeet, testid jt. · Narratiivne uurimus - keskmes on narratiivid ehk jutustused; narratiivsed uurimismeetodid on interdistsiplinaarsed kuuludes tõlgendavate meetodite hulka; narratiivse lähenemise puhul on alati tegemist interpretatsiooni interpreteerimisega · Fenomenoloogiline uurimus - kvalitatiivse lähenemisega meetod, mis uurib inimeste arusaamu ja käsitlusi ümbritsevast maailmast · Põhistatud teooria - uuringustrateegia, kus eesmärgiks on seatud teooria loomine. 7. Vaatlusmeetod Vaatluse abil saame teada, mis tegelikult juhtub. Vaatlus kui meetod on laialt kasutusel infoteaduses. Vaatluseks peab luba olema. Vaatluse liigid:
Kasvavas joones: sissejuhatus, sõlmitus, pingetõusja kolmnurga tipus on kulminatsioon, siit edasi kahanevalt: pööre, lõpp-pinge ja lahendus; omane eelkõige realistlikule romaanile. Modernistlik ja postmodernistlik romaan sellist skeemi ei järgi. Romaani teemad ei ütle iseenesest midagi, neid hakatakse pidama heaks või halvaks, põnevaks või igavaks selle põhjal, kuidas kirjanik neist teemadest sõnade abil [uue] reaalsuse loob. ... vormi ja sisu (või teemade, stiili ja narratiivse ülesehituse) eraldamine on kunstlik ... kuna lugu, mida romaan vahendab ei ole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse. Loo korrastatus. Anakrooniad – prolepsis (ettevaade) ja analepsis (tagasivaade); sündmuste kestus (kiirus, rütm) – stseen, kokkuvõte, paus ja hüpe. Loo ja teksti vaheline ajaline suhe. Jutustamissagedus (loo kordumine tekstis) – ühekordne, kordav ja koondav jutustamine. Jutustajatüübid 1)heterodiegeetiline– väljaspool lugu, (hierarhia tipus) seisev (sh. nn
kontrollisuhted, kehakeel; · Indiviidid kes osalevad situatsioonis (ja kes on puudu); milline on sugu, vanus, tööalane staatus, ka riietus, välimus. INTERVJUEERIMINE Intervjuu kui andmekogumismeetodi eesmärk on mõista uuritavat uurimisosalise seisukohast. Intervjuustrateegia valik: · Struktureerimata intervjuu Uurija lähtub võtmeteemadest või terminitest ja moodustab küsimused kohapeal. Kasutusel nt biograafilise või narratiivse lähenemise puhul. · Pool-struktureeritud intervjuu Teemablokid ja näidisküsimused on ettevalmistatud, kuid uurijal on rohkesti paindlikkust valimaks, kas, millal ja millises sõnastuses küsimusi esitada. Kõige tavapärasem. · Struktureeritud intervjuud Intervjuukava jälgitakse detailselt. Kasutusel nt erinevate intervjueerijate ja uurimisgruppide ühistöös, ka hilisema eesmärgiga kvantifitseerida. Risk: intervjueeritava individuaalset kogemust ei avata piisavalt ning
Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Ükski kirjanduslik teema ei ole iseenesest hea ega halb.... oluline on see, mis juhtub kui teema vormub jutustamisstiili ja struktureerimise abil romaaniks. Romaani teemad ei ütle iseenesest midagi, sest neid hakatakse pidama heaks või halvaks, põnevaks või igavaks ainult selle põhjal, kuidas romaanikirjanik neist teemadest sõnade abil uue reaalsuse loob. .... romaani vormi ja sisu (või teemade, stiili ja narratiivse ülesehituse) eraldamine on kunstlik....., kuna lugu, mida romaan vahendab ei ole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse. Loo korrastatus:Anakrooniad – ettevaade, tagasivaade; Sündmuste kestus (kiirus, rütm) – stseen, kokkuvõte, paus ja hüpe. Loo ja teksti vaheline ajaline suhe; Jutustamissagedus (loo kordumine tekstis) – ühekordne, kordav ja koondav jutustamine. Anakrooniaid ehk tekstis esinevaid ette- ja tagasivaateid võiks oma päritolu järgi jagada kolme rühma:
versioon? 1.Esteetiline aktualism: Kunstiteoseks on artefakt, mis standardtingimustes kutsub esile esteetilise kogemuse. 2.Esteetiline intentsionalism: x on kunstiteos siis ja ainult siis, kui x on loodud kavatsusega esile kutsuda esteetiline kogemus. 7. Selgitage radikaalse ja mõõduka intentsionalismi erinevust! Radikaalne: E-kavatsus peab olema kõige tähtsam. Mõõdukas: E-kavatsus peab lihtsalt olema kavatsuste hulgas 8. Mis teeb Carrolli narratiivse kunstikäsitluse ajalooliseks kunstikäsitluseks? · Noel Carroll narratiivne kunstikäsitlus (Carroll ei käsitle küsimust ,,Mis on kunst?" kunsti definitsiooni võtmes st kunsti tarvilike ja piisavate tunnuste avastamisena vaid küsimusena, kuidas objektid saavad kunstiteoseks. Niisiis Carrolli teooria esindab taas loobumist kunsti defineerimisest). Narrativism teiste teooriate kontekstis: sarnasuseks kunsti
) Loeme teksti lineaarselt. Kuidas see muutub kujuteldavaks maailmaks. Väljamõeldisel rajanevas tekstis üleminek fraasidelt terviklikule kujutlusmaailmale. Süntagmaatika – uus mõiste ‘narratiivne süntaks’. Teose süžeeline ülesehitus, loogilis-kausaalsed seosed, mis moodustavad tekstiterviku. Toetub natuke Proppi süntagm. muinasjutu-kirjeldustele. Lähtub lingv. terminitest. Vaatab narratiivi kui lauset – ‘narratiivne lause’, ‘narratiivne grammatika’. Narratiivse lausega seostuvad narratiivsed alus, öeldis, objekt, narratiivne süntagma. Jutustuse grammatika aluseks on keele ja jutustuse sügav ühtsus, mis sunnib meid üle vaatama mõlemat. Me mõistame jutustust paremini kui tegelane = nimi, tegevus = verb, kuid me mõistame paremini ka verbi ja substantiivi tähendust, kui mõtleme nende rollile jutustuses. Narratiivseid lauseid on 2 tüüpi. Ühed on omadussõnalised – seisundikirjeldus, staatil. episood süžees
faktograafiale, vaid peaosa mängis uus kujutlus- ja mõtlemisjulgus. Ehkki ei Merkel, Jakobson ega Hurt olnud järjekindel teoreetiline mõtleja, ehkki nad ei arendanud välja oma ajaloofilosoofiat, olid nad kõik kontseptualistid (eriti Merkel) s.t isikud, kes püüdsid oma ideid kuulutades mõista anda, et nad ei ole mitte ühe või teise asja poolt, vaid et nende poolt on ka inimese ajalookogemus ja filosoofiline loogika. Ajaloofilosoofia ei olegi ehk õige sõna selle narratiivse kihistuse iseloomustamiseks, küll aga võime kõnelda AJALOOIDEOLOOGIAST. Faktiliselt ebausaldusväärne, kuid ajaloo ümberkirjutajana ei ole tal Baltikumis võrdset. Need teosed kuuluvad osalt luulelise fantaasia valdkonda, kuid ometi ühtlasi balti ajalookirjutuse kullafondis. Merkelita poleks ei eesti ega läti rahvusliku ajalookirjutuse teke üldse mõeldav. Ta on uue historiofraafilise kirjutusviisi looja ning Baltikumi kõigi aegade olulisimaid ajalooideolooge.
Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Ükski kirjanduslik teema ei ole iseenesest hea ega halb. ... [oluline on see], mis juhtub kui teema vormub jutustamisstiili ja struktureerimise abil romaaniks. Romaani teemad ei ütle iseenesest midagi, sest neid hakatakse pidama heaks või halvaks, põnevaks või igavaks ainult selle põhjal, kuidas romaanikirjanik neist teemadest sõnade abil [uue] reaalsuse loob. ... [romaani] vormi ja sisu (või teemade, stiili ja narratiivse ülesehituse) eraldamine on kunstlik ... kuna lugu, mida romaan vahendab ei ole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse. Mario Vargas Llosa, Letters to a Young Novelist, tõlk. Natasha Wimmer, New York, 2002,23, 25–26. Anakrooniad (analepsis-tagasivaade ja prolepsis e.ettevaade). (anakronism- eksimus kronoloogia vastu; mingi sündmuse, nähtuse jne. asetamine väärasse aega)
Fowels ,,Prantsuse leitnandi tüdruk". 20.Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Oluline on see, mis juhtub kui teema vormub jutustamisstiili ja struktureerimise abil romaaniks. Romaani teemad ei ütle iseenesest midagi, sest neid hakatakse pidama kas heaks või halvaks, põnevaks või igavaks ainult selle põhjal, kuida romaanikirjanik neist teemadest sõnade abul (uue) reaalsuse loob. Romaani vormi ja sisu (või teemade, stiili, narratiivse ülesehituse) eraldamine on kunstlik, kuna lugu, mida romaan vahendab ei ole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse. 21.Loo korrastatus Ette- ja tahavaade. Jutustamissagedus (loo kordumine tekstis) ühekordne, kordav ja koondav jutustamine. 21.1.Anakrooniad (analepsis ja prolepsis) Analepsis tagasivaade, nt Viivi Luik ,,Seitsmes rahukevad" Prolepsis ettevaade, nt J.Fowles ,,Prantsuse leitnandi tüdruk" 22
Kirjeldage vähemalt kahte etteheidet esteetilisele kunstiteooriale. Mitte-esteetiline kunst on kunstiteosed, millel pole esteetilise kogemuse esile kutsuvaid ambitsioone. Kontseptuaalne kunst ja poliitline kunst. EKD liiga kitsas. Esteetiline mitte-kunst on asju, mille loomisel mängib suurt rolli ka esteetilise kogemise esle kutsumise kavatsus, aga mis pole kunst. Näiteks autod, kujundujumine jne. EKD on liiga avar teeb kunstniks asju, mis pole kunst. 5. Mis teeb Carrolli narratiivse kunstiteooria ajalooliseks kunstiteooriaks? Internalism: side kunstiajalooga luuakse läbi kindla kunstniku kavatus. Eksternalism: side ajalooga luuakse läbi väliste tunnuste. Defineerimise asemel tegelegem kunstiks saamise protsessiga, mis sisaldab ratsionaalseid põhjendamise strateegiaid. Objekti saab kunstiteoseks juhul, kui saab näidata, et see objekti on kunsti ajalukku kuuluvate teoste kordamine, hülgamine, avardamine. 6. Iseloomustage kunsti tuvastamise kolme strateegiat.
(kontseptuaalne kunst – Duchamp; poliitline kunst – Uus-Guinea kaitsekilbid) ehk järelikult EKD on liiga kitsas. 2. Esteetiline mitte-kunst Leidub „asju“, mille loomisel mängib olulist rolli ka e-kogemise kavatsus, ent mis siiski pole kunst (autod, kujundujumine jms) ehk järelikult EKD on liiga avar – teeb kunstiks asju, mis pole kunst. 5. Mis teeb Carrolli narratiivse kunstiteooria ajalooliseks kunstiteooriaks? Narratiivne kunstiteooria kirjeldab ja võrdleb kunstiteosed mineviku kunstiteostega: kordamine, avardamine ja hülgamine. See teooria jätab kõik olulised otsused kunstipraktikale ja seda jäädvustavale kunstiajaloole. 6. Iseloomustage kunsti tuvastamise kolme strateegiat. Objekt saab kunstiteoseks juhul, kui saab näidata, et see objekt on kunstiajalukku kuuluvate teoste:
näha. Tema väline vorm on selline, et töötab meie jaoks mingi märgina, mida me kõik kollektiivselt teame. · Asi ise see, mida kultuurisümbol sümboliseerib. N: surm on see, kui hing kehast lahkub(Sokrates) see lause on kultuuriobjekt, on seda keelt valdavatele inimestele mõistetav, ta on ka nähtav ja kuuldav. Kultuurisümbolid ja ilmalava Kultuurisümbolid on sümboolse(sõnalise, narratiivse, ruumilise või helilise) kesta saanud ideaalsused, mis moodustavad ühe kultuuri ilmalava. Igapäevaelus: Miks sa seda masinat ära ei paranda? - sest ma pole mees Miks sa nii teed? sest see on mu töö Ilmalava on (tähenduse) horisont, mille sees subjektiivsed ideaalkehad saavad objektiivse vormi. Kultuurisüboleid kasutades väljendan ma midagi enda juurde kuuluvat nii, et teised sellest ka aru saavad. N: ,,mul on nälg" teised saavad aru, mis mul viga on. Beebidega
see valmistab ette 20. sajandi romaani. Kulgemine 20. sajandisse - see on huvitav, sest need ikkagi väga hiljutised tekstid. Romantilisest teostest on ka Hölderlini "Hyperion"? - tuntav teatud distants sellest tegelikust keskkonnast, olmest, ümbritsevast (mis on väga tugevalt sees 18. sajandi kirjanduses). Selliste viiside juurde jõutakse alles 20. sajandil, kui autorid panevad kahtluse alla lineaarse narratiivse jutustuse. Tegevus toimub Kreekas, vabadus on absoluutne, selle kõrval kõrvatakse kokku tegelikkusega, mis ei langenud kokku nende ideaalidega ja Hyperion on sünnitud pettuma võitluse ideaalides jne - lugu on vabadusvõitluse lugu. Prantsuse romantilise kirjanduse proosateosed, mis ilmusid ajavahemikul 1802-1835, aga mille siirded ulatusid ka hilisemasse kirjandusse. Esimene teos on Chaeteabriandi? "Rene" - kõik need pr romantilised
psüühiliste liikumistele.) Hierofaania (eeros - püha). (nt. Hieroglüüfid - pühad glüüfid.) 2) Müüdid on alati sümboolsed (hästi radikaalne lause, ses suhtes, et kõik mis 19 saj evol oli jäänud, et müüti võidaks mõista sõna-sõnalt (tylor), on kõrvale heidetud). Müüt koosneb sümbolite reast, mis moodustab püha jutustuse. (Müüt on puhta mõtlemise kehastus (levy-strauss). Levy-Strauss suhtus negatiivselt narratiivse analüüsi domineerimisse. ) Eliade jaoks narratiiv, jutustus väga tähtis, et need sümbolid jutustusena avalduvad. Jutustamine on sama orgaaniline vajadus nagu une nägemine. Seetõttu ei saa tänapäeva inimene müütideta. kirjandus kujutab endast mütoloogilise looduse ja... jätku. 3) Müüdid paiknevad teatud aktsioonilisel teljel (suured, väiksed, tähtsad, kõrvalised). Mõned väärtuslikumad kui teised. Kõige tähtsamad alati kosmogoonilised müüdid, loomismüüdid.
Zanrite uurimine > Northrop Frye müüditeooria (archetypal criticism) > zanriteooria, mis seletab Lääne kirjandustraditsiooni struktureerivaid printsiipe, kirjandus kui müüdi teisalduse või nihke vorm. Arhetüüp > korduv kujund, tegelaste tüüp, süzee- või tegevusliin. Frye põhitermin > müüt (Mythoi), selle põhjal neli narratiivimustrit, mis müüte reguleerivad: komöödia, romanss, tragöödia, iroonia/satiir. Narratiivse kujutlusvõime projektsioon a) ideaalse maailma representeerimine b) tegeliku maailma representeerimine Ideaalne maailm > süütus, rikkalikkus, täitumine > suvemüüt > romanss Tegelik maailm < kogemus, ebakindlus, läbikukkumine > talvemüüt > iroonia/satiir Tragöödia > sügisemüüt >liikumine ideaalsest maailmast reaalsesse maailma Kömöödia > kevademüüt > liikumine reaalsest maailmast ideaalsesse maailma Narratiivi struktuur A.J. Greimas A on B vastand nt
1) Konkreetsed (olema, seisma, paiknema, asuma, paistma) või abstraktsed seisundiverbid (tähendama, väljendama, sisaldama, koosnema, osutama, seisnema) 2) Põhiliselt olevikus või lihtminevikus 3) Olemasolulaused kohamäärustega 4) Liigitavad või nimetavad öeldistäitelaused 5) Lause alus on abstraktne, elutu mõiste või passiivne, ei tegutse (nt inimese kirjeldamisel). 6) Iseloomulik teaduslikele tekstidele, õpikutele, artiklitele ja enamasti esineb põimununa. - Narratiivse teksti keelelised tunnused: 1) Jutustamise järjestus sageli kronoloogiline. 2) Aktiivsed tegevusverbid 3) Elus tegijad 4) Ajavorm tüüpiliselt lihtminevik. Sündmuse aeg ja koht täpselt fikseeritud. - Argumenteeriva teksti keelelised tunnused: 1) Esitatakse autori hinnang ja selle põhjendus. 2) Põhjus-tagajärje suhe 3) Lähtepunkt dialoogiline ehk kahepoolne, väljendatakse hoiakut mingi asja suhtes 4) Eitavad laused
Žanrite uurimine > Northrop Frye müüditeooria (archetypal criticism) > žanriteooria, mis seletab Lääne kirjandustraditsiooni struktureerivaid printsiipe, kirjandus kui müüdi teisalduse või nihke vorm. Arhetüüp > korduv kujund, tegelaste tüüp, süzee- või tegevusliin. Frye põhitermin > müüt (Mythoi), selle põhjal neli narratiivimustrit, mis müüte reguleerivad: komöödia, romanss, tragöödia, iroonia/satiir. Narratiivse kujutlusvõime projektsioon a) ideaalse maailma representeerimine b) tegeliku maailma representeerimine Ideaalne maailm > süütus, rikkalikkus, täitumine > suvemüüt > romanss Tegelik maailm < kogemus, ebakindlus, läbikukkumine > talvemüüt > iroonia/satiir Tragöödia > sügisemüüt >liikumine ideaalsest maailmast reaalsesse maailma Kömöödia > kevademüüt > liikumine reaalsest maailmast ideaalsesse maailma Narratiivi struktuur A.J. Greimas A on B vastand nt
esile tuua. Tekstide aluseks tõestisündinud lood, isiklikud mälestused või arhiivimaterjal. 4. Kaugema ajaloo kujutamine nüüdiskirjanduses (Meelis Friedenthal ,,Mesilased", Tiit Aleksejevi ristisõja-romaanid, Indrek Hargla Melchiori-lood) Ajalugu ja jutustamine 21. saj kirjanduses: Eemaldumine postmodernistlikust suhtest minevikku, mis väljendub selles, et ajalugu on narratiiv. Otsitakse võimalust ületada "lõhe" narratiivse vormi ja ajaloolise aktuaalsuse või materiaalsuse vahel (ehk: jutustuse ja sündmuse vahel). (poliitiline) iha ajaloolise realismi järele, tõe ja mälu vahekordade uurimine, st eetilise hoiaku rõhutamist. Ajaloo juurest jõutakse aja ja koha kategooria uuringuteni (nt Madis Kõiv). Tiit Aleksejev ,,Palveränd. Lugu Esimesest ristisõjast" (2008) pole seotud Eesti ajalooga. ,,Kindel linn" (2011) esimese ristisõja järg. Ristikivi traditsioon, kes käsitles ka Euroopa
Mingist "summaarse informatsiooniga" süstee- mist välja lugeda eraldi infot sarnasuste ja fülogeneesi kohta on nii põ- himõtteliselt kui ka praktiliselt võimatu. Evolutsioonilist süstemaatikat pole reaalselt arendatud seetõttu, et sellel puuduvad oma meetodid. Üksikud katsed mingeid algoritme luua pole viinud praktiliselt rakendatavate tlemusteni. Nii piirdubki evolutsiooni- line süstemaatika siiani teoreetiliste arutlustega, praktikas aga kas fe- neetilise süsteemi juurde narratiivse (jutustava) ebakonkreetse evolutsioo- niteemalise kommentaariumi lisamisega, või (sagedamini) parafüleetiliste rühmade loomisega. Viimane toimub fülogeneetilise süsteemi "parandamise" teel, eristades autapomorfsete tunnuste poolest teistest erinevaid takso- neid. Kui joonistaksime sellise eristamise tulemuse "kladistika graafiliste vahenditega", võiksime näha näiteks klaadi (endist monofüleetilist pere- konda), mille üheks terminaalseks taksoniks (harutipuks, niisiis eeldata-
4.2. Õpetamise etappide kirjeldus Sissejuhatavas tegevuses ning töös sidusa ja tervikliku teksti äratundmisoskuse kujundamisega (3 tegevust) häälestati laps eelseisvaks kõnearendustööks ning selgitati eeloleva töö sisu ja vajalikkust. Eesmärgid (üldistus selle etapi tundide alusel): 1. Laps saab aru eeloleva töö sisust. 2. Lapsel tekib esmane kujutlus narratiivse jutu komponentidest ja teksti ehituslikest üksustest (laps eristab tekstis sõna ja lauset). Sissejuhatavates tegevustes esitati lapsele semantiliselt sidus jutuke ja semantiliselt mittesidus jutuke. Laps reastas kuuldud jutustuse alusel pildiseeria. Esitatud tekstide alusel analüüsis laps täiskasvanu suunavate küsimuste toel jutu komponente (millest koosneb jutustus, millised on huvitava jutu tunnused). Tegevuste käigus
2) Alveril sagenevad alliteerivad kõlamängud, sõnade varieerimised, tal tuleb uustuletisi väga palju. See on teadlikult loodud keelelik rikkus. 3) Allegoorilisus ja mõistukõne tugevneb. Sümboolseid pilte on olnud ka varem, aga võib öelda, et 1960ndatest tuleb rohkem sotsiaalset ja eetilise tagapõhjaga allegooriat. Tahab mõistukõne kaudu midagi öelda ka ühiskonna kohta. 4) Süveneb tendents, mida võiks nim omamütoloogiliseks tendentsiks. Tekib pikemaid narratiivse põhjaga sarju, aga need ei ole klassikalised ballaadid v poeemid, mis olid 1930ndatel, vaid need on keerulisemad ja neid iseloomustab see, et ta võtab selgemalt mängu mingi autobiograafilise ainese. Omamütoloogilisus tähendab ka seda, et mitte ainult autobiograafilisus, vaid sellele kõigele antakse ka mütoloogiline mõõde. Sesmõttes on huvitav vaadata Kangro ja Alveri paralleele: Kangrol, kes tegutses paguluses, tuleb ka mütoloogilisi ja lüroeepilisi lahendusi
Tihti ka värsitehnilises mõttes monteeritud vorme, rohkem alliteratsiooni, pillavat sõnavarieerimist, rohkem keelelisi uustuletisi. · Suureneb allegooriline kiht (mõistukõnelisus) allegooria muutub ühemõttelisemaks. Tekib sotsiaalseid allegooriaid. Ka tekib eetilise aluspõhjaga allegooriat, mis tugevneb. · Alveril 60ndatest peale hakkab süvenema oma mütoloogilisus tekib rohkem või vähem narratiivse põhjaga pikemaid sarju, kus liiguvad enda loodud allegoorilised tegelaskujud (Mustjalg). See tähendab ka seda, et tugevneb autobiograafiline tagapõhi (Lüüriline poeem ,,Jõgeva ja Pedja vahel"). Perekonna ja isikliku loo jutustamise laad on muutunud. · 60ndatel ja ka 70ndatel jätkuvalt, on Alveri luules tunda ka ajakohalist siirust. Loomulikult ei puudu kunagi ka elu tumedamad jooned, aga võib öelda et nietzschevaanlik tumedus on vähenenud
Argielu sündmused põimuvad erinevate jutustamistega ja aitavad orienteeruda kultuuriruumis. Psühholoogid avastasid, et inimene kirjeldab ka kõige primitiivsemaid kogemusi narratiivi abil, neid 36 sümboliseeritakse ja tõlgendatakse. USA psühholingvistid Lakoff ja Turner: inimkogemus taandub piltskeemidele, mis on aluseks loomingulisele tegevusele ja moodustavad narratiivse grammatika. Jutustamisoskus areneb välja 2.-10. eluaastani. Esmane narratiivne vorm koosneb sündmusest ja hinnangust. Hiljem keerulisemad, elulugude kirjeldamine ja oma elu narratiivne ümbermõtestamine. V. Propp uuris muinasjutte. 31 funktsiooni moodustavad muinasjutu süvastruktuuri, mis on püsiv. Funktsioonid jagunevad gruppideks, mida kirjeldab T. Todorovi narratiivne grammatika. 1) algse tasakaalu seisund; 2) tasakaalu rikkumine; 3) tasakaalu
peaks olema progress, kui ta aset leiab. Visionäärid võisid öelda u. nii: Ühel päeval on olemas liikuvad pildid, ilma et nad oleksid teadnud, kuidas seda saavutada. Autori ajaloolist teesi kunstiline püüdlus luua akvivalente tajukogemustele kandus 19. saj. lõpul ja 20. saj. algul maalikunstilt ja skulptuurilt üle kinematograafiale kinnitab ka tõsiasi, et maalikunstnikud ja skulptorid hakkasid seda eesmärki hülgama umbes samal ajal, kui kujunesid välja narratiivse kino põhistateegiad. Umbes 1905. aastaks olid peaaegu kõik hiljem rakendatud kinematugraafilised strateegiad juba avastatud ja enam vähem samal ajal hakkasid maalijad ja skulptorid esitama küsimust mida nemad peavad nüüd edasi tegema, kui 5 teatepulk on läinud üle teistele tehnoloogiatele? Pärast 1906. a. hakkas kunsti ajalugu paistma tõelise pidevusetuste loona. 20
Näiteks ideoloogilised müüdid on tänapäeval üsna laialt levinud. Kuid samas korduvad nende ,,süzeegrammatikate kategooriad". Muistsel ajal oli inimesel ( näiteks teaduslike ) teadmiste asemel hoopis mütoloogilised ,,ebareaalsused". Need tegelikult kompenseerivad inimeste tolle aja teadmiste puudumise. Näiteks võib inimese abitustunde kompenseerida maagia. See annab inimesele usu oma soovide täitmisele. Ka narratiivse moraalikoodeksi võivad Emile Durkheimi arvates müüdid luua. Kuid Ameerika 7 teadlase Joseph Campbelli arvates kompenseerib müüt just ,,ajavahesid". Müüdid seovad mineviku, oleviku ja ka tuleviku tema arvates ühtseks tervikuks. Kui inimene mõtleb mütoloogiliselt, siis eemaldub ta üha enam reaalsusest. Niiviisi muutub mütoloogiline kujund sümboolseks mõtete väljendamiseks. Seda nimetatakse sümboliseerumiseks
Näiteks ideoloogilised müüdid on tänapäeval üsna laialt levinud. Kuid samas korduvad nende ,,süzeegrammatikate kategooriad". Muistsel ajal oli inimesel ( näiteks teaduslike ) teadmiste asemel hoopis mütoloogilised ,,ebareaalsused". Need tegelikult kompenseerivad inimeste tolle aja teadmiste puudumise. Näiteks võib inimese abitustunde kompenseerida maagia. See annab inimesele usu oma soovide täitmisele. Ka narratiivse moraalikoodeksi võivad Emile Durkheimi arvates müüdid luua. Kuid Ameerika 7 teadlase Joseph Campbelli arvates kompenseerib müüt just ,,ajavahesid". Müüdid seovad mineviku, oleviku ja ka tuleviku tema arvates ühtseks tervikuks. Kui inimene mõtleb mütoloogiliselt, siis eemaldub ta üha enam reaalsusest. Niiviisi muutub mütoloogiline kujund sümboolseks mõtete väljendamiseks. Seda nimetatakse sümboliseerumiseks
Näiteks ideoloogilised müüdid on tänapäeval üsna laialt levinud. Kuid samas korduvad nende „süžeegrammatikate kategooriad“. Muistsel ajal oli inimesel ( näiteks teaduslike ) teadmiste asemel hoopis mütoloogilised „ebareaalsused“. Need tegelikult kompenseerivad inimeste tolle aja teadmiste puudumise. Näiteks võib inimese abitustunde kompenseerida maagia. See annab inimesele usu oma soovide täitmisele. Ka narratiivse moraalikoodeksi võivad Emile Durkheimi arvates müüdid luua. Kuid Ameerika 6 teadlase Joseph Campbelli arvates kompenseerib müüt just „ajavahesid“. Müüdid seovad mineviku, oleviku ja ka tuleviku tema arvates ühtseks tervikuks. Kui inimene mõtleb mütoloogiliselt, siis eemaldub ta üha enam reaalsusest. Niiviisi muutub mütoloogiline kujund sümboolseks mõtete väljendamiseks. Seda nimetatakse sümboliseerumiseks
annaabi.ee 
