50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 8 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2015-12-06
Kuupäev, millal dokument üles laeti
6 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
DariaA
Õppematerjali autor
Tartu Jaan Poska Gümnaasium Kolme eesti poliitiku demagoogiavõtete kasutamine valimiseelsel perioodil ajalehe Postimees näitel Uurimistöö Autor: Kristjan Kivastik 11.b Juhendaja: õp. Mai Perillus Tartu 2014 Sisukord Sisukord ...................................................................................................................................... 2 Abstract summary
tekkimist. Miks keelekasutus on selline, nagu see on? Kriitilisus on tekstide teadlik, analüüsiv lugemine, st loomulikustunud struktuuride, eriti implitsiitsete tähenduste väljatoomine. Eesmärgid võivad olla normatiivsed, viidata sobivatele keelekasutustele. Sellel on sarnased eesmärgid keelekorraldusega, mis siiski tegeleb vaid keelekasutusega vormitasandil, aga tekstianalüüs on astme võtta kõrgem (R. Kasik „Tekstianalüüs ja keelehoole“, Keel ja Kirjandus, 2006). N. Fairclough esitas põhimõtteid raamatutes „Keel ja võim“ 1989 ja „Diskursus ja sotsiaalsed muutused“ 1992. Hiljem on kokku võtnud analüüsi tulemusi koos paljude näidetega raamatus „Meedia diskursus“ – meediakeele analüüsi õpik. Fairclough järgi tähendab kriitilisus sotsiaalseid tavasid ja harjumusi ning nende hulka loeb keelekasutuse alla. Tavad ja harjumused on seotud
semantika probleem, kuid lingv. sem. on piiratud; jääks kõrvale keelemängud, konnotatsioonid – kõik, mis on fraasi piiridest väljas. Tähistamine (signification) on l. s. objekt. Tähistaja kutsub esile ettekujutuse tähistatavast. Tähistamise määratleb sõnaraamat. Sümboliseerimine (symbolisation) – üks tähistatav sümboliseerib teist tähistatavat – tekib lausungis, süntagmaatilises ahelas. Tekstisisene sümbolism- ühe tekstiosa jaoks on tähistatavaks teine tekstiosa (nt. personaaži iseloomustavad tema teod, portree. Või kui teksti on lülitatud autori abstraktsed arutlused, on nende illustratsiooniks süžee. Nt. “Tões ja õiguses”). Tekstiosade vahel võib olla tegu samasuguste suhetega nagu kehtivad nt. troobi sees. Enne kui allegooria muutus žanriks oli ta retooriline figuur (troop). Mida tähistatakse semantikas? Teksti ja konteksti (tekstivälise) suhe. Mil määral kirjeldab teos maailma? Mis on referent?
............................14 LISA 3. Projektitöö ja uurimistöö võimalusi kirjandusõpetuses Ivika Hein........... .20 LISA 4. Uurimistöö spetsiifika ajaloos Tiiu Ojala ......................................... .22 LISA 5. Valik ideid õpilaste uurimistöödeks Anu Toots ..................................31 LISA 6. Uurimistöö põhikoolis Anu Toots ........................................... ..34 LISA 7. Projektitöö võimalusi eesti keele õppes Krista Nõmmik, Ülle Salumäe......45 LISA 8. Näiteid kooli loovtööde temaatikast Anne Ermast ............................. 51 55 SAATEKS 2011. a Vabariigi Valitsuse kinnitatud põhikooli riiklikus õppekavas sätestatakse, et kool korraldab põhikool III kooliastmes õpilastele läbivatest teemadest lähtuva või õppeaineid lõimiva loovtöö
Põhitähelepanu Liivi sõjal, alamsaksa keeles. Kirjeldab talupoegade ja linnarahva elu. Hinnangud ordule, aadlile, kirikumeestele jt kriitilised. Luterlasena kriitiline katoliku kiriku ja selle poliitika suhtes (nende lodeva eluviisi ja pattude eest jumal olevatki maad karistanud Liivi sõjaga). Russowi kroonikast on inspiratsiooni saanud Jaan Kross ("Kolme katku vahel"), Aino Kallaste. (Jaan Kross arvas, et tegu on olnud eestlasega). Elas 16. sajandil. Selle kroonikaga saab alguse Eesti linna narratiiv. Ennist olid kirjutanud kõik eestlasest kui maarahvast nüüd tuleb mängu linn ja selle olulisus siinses kultuuris. Huvipunktis on alamkiht, talupoeg, veidi kritiseerib ka aadlikke, mis oli tol aja väga tavatu. [[Kroonikas kaitseb eelkõige linnakodanike seisukohti. Huvitavalt ja piltlikult kujutab Vana- Liivimaa üksikute seisuste elu Liivi sõja eelõhtul, ka talupoegade oma, eriti mitmesuguseid lõbustusi pulmi, kirmaseid, jaanitule põletamist jne
erinevaid asju. Enne 1800 peeti kirjanduseks igasuguseid kirja pandud teadmisi, kirjutisi, nt matemaatikast, astronoomiast, maailma arusaamadest, kirjandusest jne. Alates 18.sajandi lõpust oli kirjandus pigem väljamõeldis/fiktsioon. Enne oli kirjandus kui retooriline vahend hea argumendi loomiseks. Praegu on kirjandus pigem tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta. 2.Kuidas määratleda kirjandust (4põhitüüpi)? (1) Kirjandus kui poeetiline keel. Ehk kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Kirjandus oma poeetilise keelekasutusega muudab ka igapäeva keelekasutust. Kirjanduse poeetiline keel on igapäevasest keelest hulga intentsiivsem. Kirjanduse keel erineb/võõrandub sellest, lugemisel tekib nn. võõrandumisefekt. Poeetiline keel on kahtlemata keel, mis tõmbab tähelepanu enda toimimisele, nt rütmiga, sõnakasutusega jne, seega see keel on enamat kui tavatähendus. (2) Kirjandus kui fiktsioon
eestlasi, vaid Ida-Preisi rahvaid või baltlasi. Hiljem nime tähendus kitseneb ning sellest on tuletatud Estland ja Estonia, mis 13.saj tähistab kindlasti Eestimaad. Sama tüve leidub ka hilisemates allikates, nt frangi ajaloolasel Einhardil 830 Aisti, kroonik Bremeni Adam kasutab 1076 kuju Haisti, Aestland. Leedu prof Karaliūnas arvab tüve aist kohta, et see germaani allikais esinev rahvanimetus on vastavate Ida-Baltikumi etnonüümide tõlge. Henriku “Liivimaa kroonika” on eesti ajalooteadlased hinnanud subjektiivseks: tuntavalt ordu huvide kaitsja, mistõttu on tekst kallutatud, sündmusi näidatakse ühest vaatevinklist. Tekstis toimib korraga 2 lugu: Liivimaa ristimise lugu ja piiblilugu. Tekstis on tsitaate piiblist, osutusi piiblile, piibli metafoore. Henrik kirjeldab maastikku: pinnavorme, geograafilisi nähtusi. Looduslik keskkond annab tekstile lisadimensiooni ja mängib jutustavas tekstis olulist rolli. Loodusliku diskursuse
väljatöötatud analüüsiskeemi, mis koosneb küllaltki selgepiirilistest etappidest ja analüütilistest küsimustest, mille hulgast tuleb operatsionaliseerimise käigus valida konkreetsetele uurimisküsimustele ja uuritavatele tekstidele sobivad. N. Faircloughi lähenemist kriitilisele diskursusanalüüsile nimetatakse ka sotsiokultuuriliste muutuste ja diskursiivsete muutuste suhte analüüsiks. Fairclough defineerib diskursuse järgmiselt: keel sotsiaalse tegevusena, mille määravad sotsiaalsed struktuurid. Selle määratluse järgi on diskursus ja sotsiaalsed struktuurid (või ühiskondlik-poliitiline kord) vastastikmõju seoses: olemasolevad sotsiaalsed struktuurid seavad raamid keelekasutusele ja vastupidi: keelekasutus aitab taastoota või muuta sotsiaalseid struktuure. Sellest johtuvalt väljenduvad ühiskonnas ja kultuuris asetleidvad muutused keelekasutuses ja vastupidi
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid