Filosoofia kokkuvõte (0)

1. Mis iseloomustab filosoofiat ?
Inglise mõjukas 20. sajandi filosoof Bertrand Russell (1872-1970) nimetas filosoofiat tühermaaks,mis asub teoloogia ja teaduse vahel. Sarnaselt teoloogiale spekuleeritakse filosoofias „asjade“ üle,mille kohta teadusel seni puuduvad vastused. Filosoofilises arutluses võidakse autoriteete pidada ekslikeks. Filosoofia tegeleb nn „teise järgu“ (mitte teisejärguliste!) küsimustega. Teise järgu küsimus küsib aga selle järgi, mida üldse mõistetakse skisofreenia all.
2. Millega tegeleb meditsiinifilosoofia? Milliseid teemasid kajastatakse meditsiinifilosoofias? MF käsitleb kriitiliselt meditsiini ainest ja püüab määratleda meditsiini olemust, MF on sama vana kui meditsiin ja filosoofia. Meditsiin on enam kui teadus.Teemad mida MF käsitleb : tervis, haigus, surm, haiguste ennetamine, ravi, abi, hooldamine, patsiendi hüve, kliinilise kokkupuute olemus jne. Meditsiin huvitub patsiendi hüvest ja patsiendi hüvel on 4 mõõdet :biomeditsiiniline hüve, patsiendi arusaam sellest, mis on tema jaoks hüve, patsiendi hüve inimesena , patsiendi hüve vaimse olendina
3. Mis eristab üksteisest empirismi ja ratsionalismi? Millised võiksid olla empirismi ja ratsionalismi tugevused ja puudused? Klassikalise empirismi seisukoht on, et kõik teadmised pärinevad kogemusest. Ratsionalismi seisukoht on, et tõsikindel teadmine pärineb mõistusest enesest. Empirismi plussideks on see, et see aitab arendada meditsiini aga miinuseks on see, et kogemus on piiratud ning me ei tea kunagi , kas me ülidstamisel oleme arvestanud kõigi oluliste asjaoludega ning empirism ei arvesta matemaatiliste teadmiste eripäraga ja meeled on petlikud. Ratsionalismi miinuseks on näilisuseja tegelikkuse vahe. . Tegelikult võib maailm olla hoopis teistsugune kui meile näib. Aga milline see maailm siis tegelikult on? Kuidas seda kindlaks teha? Ratsionalist arvab , et tuginema peab mõistusele.
4. Millised on induktsiooni (induktsionismi) ja falsifikatsiooni (falsifikatsionismi) peamised omavahelised erinevused? Millised on nende kahe meetodi puudused? Induktsioon püüab üksikasjade põhjal teha üldistusi. Kuid hoolimata üksikasjade hulgast, ei ole nende alusel võimalik teha põhjapanevat üldistust. Induktsiooni puudus: Induktiivne tuletamine pole loogiline tuletamine (vastupidiselt deduktsioonile, mis lähtus loogikast). Samuti pole induktsioon kogemuslikult õigustatud meetod, sest ta ei haara endasse kõiki võimalikke kogemusi, vaid ainult osasid neist, tehes nende põhjal üldistusi.
Falsifikatsiooni pooldajad möönavad, et vaatlus eeldab teooriat ja on selle poolt juhitud . Nad leiavad, et teooriad on puudulikud ja loodud selleks, et lahendada eelmistes teooriates avaldunud puudusi. Falsifikatsionistide arvates areneb teadus katse- eksitus meetodil ja õpitakse vigadest. Falsifikatsioniste ja induktsioniste eristab üksteisest peamiselt see, et esimesed püüdlevad teaduse parendamise ja arengu suunas, teised aga püüavad katsete abil demonstreerida mingi teooria tõesust. Induktsioon- üksikasjade põhjal teeme üldistusi, kuid need ei saa olla absoluutsed, teaduslik teadmine on pigem induktiivne. Induktsioon pole kogemuslikult õigustatud meetod. Falsifikatsioon(Karl Popper 1902 -1994)- üksnes falsifitseeritav hüpotees , teeoria või väide saab olla informeeriv, mingit kasu ple näiteks sellistest väidetest, teadus areneb katse-ekistus meetodil, õpitakse vigadest
5. Kuidas aitab fenomenoloogia ja fenomenoloogiline uurimisviis mõista meditsiiniga seonduvaid probleeme (nt tervis, haigus, heaolu, lein jne)? Fenomenoloogia vaatleb nähtusi teadvuse ja teadvustatud kogemuse perspektiivist, loodusteadused aga objektide perspektiivist. Kui meditsiiniteadus keskendub füüsilistele sümptomitele, siis fenomenoloogia vaatleb haiguse subjektiivseid aspekte.
6. Mida tähendab väide, et vaimuhaigus (nt skisofreenia) on sotsiaalselt konstrueeritud? Psüühikahäired on sotsiaalselt paika pandud (konstrueeritud) avalikkuse ja psühhiaatrite
poolt. Seega pole need objektiivselt määratletavad. Konkreetne ühiskond paneb paika selle, mida nähakse psüühikahäirena ja kuidas sellele reageeritakse. Eksisteerib teatud vaimuhaigusdiskursus1 (M. Foucault ): eksisteerivad psühhiaatrilised, õiguslikud ja sotsiaalsed mehhanismid, mis tegelevad nendega, keda peetakse psüühikahäirete all kannatajateks.
7. Mis iseloomustab eksistentsialismi? (lisaks üldisele võivad siin olla abiks ka Heideggeri ja Merleau - Ponty mõtted) Oma olemuselt on eksistentsialism vastuhakufilosoofia, mis keskendub üksikindiviidile ning mõneti vaadeldav mässuna valgustusajastu ideaalide vastu, kus rõhk asetati süsteemidele ja ratsionaalsusele. Heideggeri fenomenoloogia püüab tõlgendada igapäeva tegevusi. Oma igapäevategevustes oleme seotud teiste objektidega (asjadega) ja need avalduvad meile tegevuse käigus (nt kasutame arvutit) ning seega pole objektid üksteisest isoleeritud. Me kasutame neid erinevatel otstarvetel ja meie jaoks tähendavadki nad neid erinevaid otstarbeid, mitte lihtsalt isoleeritud füüsilisi objekte. Merleau- Ponty: Empirism ja ratsionalism moonutavad reaalsust. Reaalsus eelneb teooriale .Vastandumine vaimu- mateeria , subjekti-objekti dualismile.
8. Millised komponendid kuuluvad holistliku inimesekäsitluse juurde? Holism - heaolu ja elukvaliteet, subjektiivne arvamus, tervis on enamat kui haiguse puudumine, kas eesmärkide saavutamine on takistatud või mitte?Biostaatilise mudeli eesmärk: tervise taastamine. Holism: kui tervist ei õnnestu taastada, aidata elada selle haigusega ja taastada patsiendi terviklikkus. Holistlik inimkäsitlus, mis näeb inimest kui tervikut , tunnustades ja pidades võrdselt oluliseks tema füüsilisi, psüühilisi, sotsiaalseid ja hingelisi vajadusi. holistlik lähenemine – inimest vaadeldakse kui tervikut, kuhu saaks paigutada järgmised komponendid (nimekiri ei ole lõplik):inimese füüsiline seisund; sotsiaalne ja majanduslik kontekst, milles ta elab – nt perekond, sõbrad, suhtevõrgustikud, sotsioökonoomiline staatus (sissetulek, haridustase, ametiga seotud staatus), tööelu (nt mõned ametiga seonduvad haigused);füüsiline ja looduslik keskkond;kultuurilised arusaamad – väärtused, uskumused, tõlgendused (tähendused), maailmavaade jne; hingeline või vaimne olukord, emotsioonid ; pärilikkus - nt geneetilised haigused jms;
9. Milliseid lähenemisi inimesele leidub meditsiinifilosoofias lähtuvalt ihu-hinge problemaatikast?
1. Inimene on bioloogiline organism. Inimestel pole mittemateriaalset hinge, vaimu või mõistust.
2. Inimesed koosnevad nii mentaalsetest kui füüsilistest „ osakestest “, kuid esimesed pole taandatavad teistele: sõltuvuslähenemine. See lähenemine arvestab eelmise kitsaskohtadega. Mentaalsed omadused on sõltuvad füüsilistest, kuid pole neile taandatavad. Nii on nt mõtted ja tunded sõltuvad ajuprotsessidest, kuid nad on enamat kui need protsessid.
3. Inimene on oma olemuselt hingeline või vaimne olend . Ihu ja vaim on üksteisest sõltumatud.
4. Inimesed on „ihulikud olendid“, kelles ihu ja hing on lahutamatult kokku põimunud. See väide on arendatud Maurice Merleau-Ponty poolt. Tema arvates on mentaalsed ja füüsilised komponendid omavahel niivõrd segunenud, et moodustavad sujuva terviku. Inimene on ihu.
10. Mida tähendab „indiviid kui narratiiv “ meditsiini kontekstis? Narratiivse lähenemise korral on inimene terve siis,kui ta ei ole ( kehaliselt ) takistatud saavutamaks tema jaoks olulisi eesmärke. Inimese sünni-elu-surma seotus on sarnane narratiiviga, millel on algus, keskpaik ja lõpp. Elusündmused on üksteisega seotud, minevik on seotud olevikuga. Võimalik on vaadelda, kuidas üks elufaas või -olukord on välja viinud järgmiseni. Samuti seda, kuidas isiku-välised sündmused ja olukorrad mõjutavad seda elukäiku. Nii võtavad igapäevased tegevused narratiivi vormi, kuna neis lähtutakse teatud perspektiivist.Enesekäsitlus või arusaam endast on tõlgenduslik – inimene tõlgendab, mida tema jaoks tähendab olla see, kes tahetakse olla. Haigus ähvardab inimese elunarratiivi ja - plaane . Seega tuleb mõista, mida konkreetne haigus tähendab konkreetse inimese jaoks.
11. Mida tähendab humanism meditsiinis ja kuidas seda rakendada? Humanismi rõhutamine meditsiinis on olnud teatud määral reaktsiooniks kaasaegsele meditsiinile, kuhu kuuluvad nt liigne spetsialiseeritus , tehniline lähenemine, üleprofessionaliseeritus, tundetus personaalsete ja sotsiokultuuriliste väärtuste suhtes, liialt kitsas arsti roll. Sellele lisanduvad sellised kriitika objektid nagu liiga palju „ravimist“ „hoolitsemise“ asemel; liialt vähe rõhku ennetusel, patsiendi kaasamisel ja tema harimisel; liialt palju teadust ja vähe käitumisteadusi; liialt palju majanduslikku mõtlemist; tundetus vaeste ja sotsiaalselt haavatavate (socially disadvantaged) suhtes; igapäevaelu ülemeditsineeritus; meditsiinitudengite ebainimlik kohtlemine; ületöötamine.
Kõige selgemaks aluseks on kohustus aidata patsienti tema haiguses, mis ohustab tema inimeseks olemist. Nii vähendavad haiguste juurde kuuluvad teatud aspektid patsiendi võimet elada täiel määral ja teostada oma potentsiaali inimesena. Samuti tuleb kõrvaldada ebavõrdsus arst-patsient suhtes.