"Tants maailmade vahel" - Retsensioon (2)

"TANTS MAAILMADE VAHEL"
NYYD `07: Mark-Anthony Turnage. Scorched
19. oktoober 2007 "Estonia" kontserdisaal
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Džässtrio
John Parricelli ( kitarr , Suurbritannia )
Peter Erskine (löökpillid, USA)
John Patitucci ( kontrabass , USA)
Dirigent : Olari Elts
Tegemist oli kümnenda rahvusvahelise uue muusika festivali NYYD `07 raames toimunud kontserdiga, mis leidis aset "Estonia" kontserdisaalis. Kontsert oli pühendatud ühe Briti noorema põlvkonna edukaima helilooja Mark-Anthony Turnage`i loomingule. Kontserdile eelnes Erkki-Sven Tüüri ja külalise vaheline avalik vestlus sealsamas . Positiivne oli see, et oma küsimustega võisid Turnage`i kõnetada ka ülejäänud saalisviibijad. Tegemist oli äärmiselt vaba ja siira, isegi südamliku jutuajamisega, kus õhtu peakangelane demonstreeris huumorimeelt ning avas oma loomeprotsessi ja karjääri tagamaid. Algul oli küsimuseesitajaid üsna kesise võitu, aga kui algus oli lahtu tehtud, siis muututi julgemaks. Selline vahetu kontakt heliloojaga kahtlemata soodustas huvi esitamisele tuleva teose "Scorched" (Põletatud) vastu, mis osutus küllalt mitmetahuliseks kompositsiooniks.
Algus oli väga värviküllane ja intensiivne, mis rõhus peamiselt lööpillidele ning bassidele, järgnevalt liitusid puhkpillid , mis tekitas sellise " liigestest lahti kangutatud" rütmi, mis manas esile ettekujutuse džunglielust- kõikjal lärmakas elu. Klaveripartii toetas esimese osa struktureerimist ning andis kärmetele läbisegi "ruumi paisatud" passaažidele uuenduslikke varjundeid. "Scorched" lahvatas heleda leegiga põlema. Dirigent Olari Elts, kes oli selle kõige looja ja juhtija, ammutas toimunust inspiratsiooni ja nagu näha, siis nautis oma tegevust ilmekalt: tema stiil pakkus visuaalseid elamusi ja meenutas väheke Pink Floyd `i kontserti, otseselt ei oskagi öelda miks, aga mäletan siiralt, et terve kontserdi käigus oli mul deja vu tunne Pink Floyd`i kontserdist .
Orkestri loodud peomiljöö võttis sujuvalt üle džässtrio koosseisus John Parricelli, Peter Erskine ja John Patitucci, kelle võimas chill -meeleolu ja peaaegu füüsilist naudingut valmistanud kitarripartii sisaldas peale väljareklaamitud džässielementide ka rock`n`rolli varjundeid. Harjumatu interpreetide kombinatsioon (bänd pluss orkester ) ei mõjunud koos mängides ühtsena. Võimalik, et tegemist oli helilooja kunstliku taotlusega. Igaljuhul tajusin ma kahe küllaltki erineva kollektiivi vahel pinget. Ehkki interpreedid ise elasid teineteisele väga kaasa, joonestusid helidetulvas siiski välja teatud jõujooned ning tundus, nagu oleks tegemist kahe korra ja kaoste omavahelise dialoogiga. Sellise pildi kujunemisele aitas kaasa ka füüsiline vastasseis, mis tekkis iga kord kui orkester bändile või bänd orkestrile nii öelda "teatepulga" edasi andis. Eriti markantselt mõjusid need korrad , mil sellise vahetuse tulemusel tõusis publiku ette visuaalselt meeleolukas sünkroniseeritud "poognatemeri".
Kõlaliselt osutusid väga nauditavaks tšellode ja kontrabasside erinevate varjunditega enesenäitamised. Väga positiivne oli, et mainitud pillirühamdele nii palju säramisvõimalust oli antud. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri muusikud mängisid neile usaldatud riskantsed partiid üliveenvalt välja. Live -esituses on suuremad ja väiksemad ootamatused enamasti paratamatud, antud juhul aga oli orkestri kõla kohati nii pehme ja terviklik, et tundus oma perfektsuse tõttu lausa sünteetiline.
Muusikaline materjal tervikuna mõjus nagu veste . Oma narratiivse hinguse poolest sobiks teos suurepäraselt filmi- või balletimuusikaks- "Scorched" suudaks kommunikeerida nii mõndagi. Just suhtlus on üks teose olulisi aspekte . Juba varem mainitud kahe kollektiivi vahelise pinge tajumine loob eeldused muusikalise materjali tõlgendamiseks dialoogina. Tasast looritatud kirge võis tunda teose süngemate ballaaditaoliste osade juures, kus ilmnesid mujal nähtamatuks jäänud metatasandid. Varjatult toimunud filosoofilise nö. kristalliseerumisprotsessi tulemusena muutus aktuaalseks neis järgmisele tunnetuslikule tasandile omane reflektiivne projektsioon . Kõige meeldejäävamate detailidena võib sellistest motiividest välja tuua soolokitarri eremiitlikud akordid. Ülesehituselt meenutas see kõik kohati Arvo Pärdi muusikat.
Oli vägagi intensiivseid lõike, kus muusikud andusid interpretatsioonile ilma igasuguse hellituseta. Sellistel puhkudel purunes bändi ja orkestri vaheline vastasseis ja partiid sulasid ühte. Pinge kruviti üles ja järeleandmisi tehti vaid selleks, et taas massiivse lainena tagasi tulles kuulaja esteetilist närvi valusalt näpistada. See valu oli magus ja mõjus lunastusena, kuna lõpuni minek vabastas kogunud pingetest. Koosmängu hinnates ei saa jätta mainimata ka sopransaksofoni ja kitarri uskumatult puhast unisooni.
Teose lõpupoole tundus, nagu hakkasid kõik partiid otsima mingit ühisosa või vähemalt üksmeelt. Kuna mitu osa oli lõppenud sõna otseses mõttes plahvatusega, mõnikord isegi suure plahvatusega, tundus loogiline oodata mingit vormilist sümmeetrilist lahendust . Seetõttu mõjuski "otste kokku tõmbamise" asemel nende lahti harutamine troobina. Varieteetlik lõpplahendus jäi otsekui tühja ruumi rippuma ega puhastanud õhku.
Eespool kirjeldatud mõnus ja vaba meeleolu, mis sai alguse kohtumisel heliloojaga, jätkus kogu kontserdi ajal. Muusikute lavaletuleku ajal tekkinud akadeemilisem atmosfäär sumbus naeruturtsatustes kui dirigent kõigi üllatuseks lavalt põgenes ning noodid kaenlas, muhedal ilmel naasis. Publik , keda oli keskeltläbi 200 ringis , elas muusikale kaasa ning unustas traditsioonilised kontserdikülastamise reeglid. Nii näiteks kõlas aplaus peaaegu iga osa järel, lärmakalt avaldati heameelt peale "braavo" ka näiteks "jee" hüüdes. Jämmimine, primitiivsete aktsentidega soolod ja plastiline orkestratsioonidramaatika oli meelelahutuslik. Meelelahutuslik oli Turnage`i sõnul ka teose loomine- nimelt kirjutas ta seda vabadel hetkedel, et lõõgastuda ooperi kirjutamise raskest tööst. Loomisest rääkides mainis helilooja ära, et inspiratsiooni saab ta depressioonist. Vastavate emotsionaalsete laengute koosmõju võib tagantjärele tarkuse abil ka selle teose puhul tinglikult täheldada- tegemist oli justkui suguvõsa kokkutulekuga, kus pinged erinevate elustiilide, põlvkondade ja maailmavaadete (antud juhul instrumentide, traditsioonide, interpreetide) vahel oli küll tuntavad, ent nende alusel positsioneerimist välditi. See "unustus" tõi kaasa puhta rõõmu kohtumisest.
Tuntuimas William Shakespeare `i "Hamleti" eestinduses on fraas- "Aeg liigestest on lahti". See diagnoos näib võtvat kokku eksistentsialistliku travestia , mis Hamletit painab. Ühtlasi joonestuvad selle fraasi ja tema konteksti kaasabil välja erinevate süsteemide piirid ning moraalsed aktsendid. Kirjeldatule sarnane vaimne pilt avanes ka Turnage`i teose algust kuulates ja see väljend- liigestest lahti kangutatud rütm- torkas mulle iseenesest pähe. Kuna antud assotsiatsioon tekkis nii spontaanselt, otsustasin seda kasutada ka retsensioonis. Minu meelest annab see väga loomutruult edasi ärrituse ja reaktsiooni suhet, mis kontserdielamust iseloomustab. Turnage`i teose algus oli segadusseajav ja haaramatult " kreisi ". Ainult interpreetide kõrge tase ja enesekindel olek andsid mõista, et laval toimuv kaos on tegelikult hoopis süsteem.
Triin Pärgma, Tertia Humanitaar .
2008
Retsensioon