Fenomenoloogia (0)

Fenomenoloogia
Lugege läbi ÕIS-is olev pdf-fail „Fenomenoloogia”
1. Kuidas aitab fenomenoloogiline lähenemine paremini mõista tervishoiuga seotud küsimusi (tervis, haigus, kannatused, heaoleu jne)? Läbi fenomenoloogilise lähenemise abiga on võimalik mõista, mida tähendavad nt. sellised mõisted nagu haigus ja tervis, kannatus (nt kaotusvalu, lein ) ja heaolu patsiendi või meditsiinitöötaja jaoks. Lisaks sellele püütakse sellega keskenduda tajutavatele fenomenidele (nähtustele). Kusjuures on ebaoluline, kas konkreetne nähtus ka „reaalselt“ eksisteerib või on see olemas üksnes indiviidi teadvuses.
2. Miks on fenomenoloogilises uuringus oluline kasutada "epoché" meetodit?
Epochés pannakse kõrvale argiarusaamad, -hinnangud ja -teadmised ning fenomene vaadeldakse uuesti värskelt, naiivselt, avatult puhta või transtsendentaalse „mina“ vaatepunktist.“ Peale selle on selles protsessis oluline kõrvale panna kõik, mis mingil moel muudavad meie taju fenomenidekohta tingituks. Peame olema avatud selle mida kogeme, hinnangut andmata. Lisaks ei võeta Epoches seisukohti; kõike, mida nähakse, võetakse võrdväärsena. Midagi pole eelnevalt otsustatud. Sama kehtib ka teiste inimeste hinnangute ja otsuste kohta – ka need jäetakse kõrvale.
Epoché nõuab ebaharilikku tähelepanu, keskendumist ja kohalolu.
3. "Fenomenoloogia ja tervishoid: haige ihu fenomenoloogilise nähtusena" - millega nõustute selles alapeatükis, millega mitte?
Nõustun selles alapeatükis filosoof Drew Leder ´i ja filosoof Toobsi väidetega- Olles ise neid kogenud siis vastuväiteid, millega mitte nõustuda mul ei ole. Filosoof Leder toetub oma käsitluses Merleau -Pontyle. Keha on taust, mida tavaliselt ei tajuta ja millele ei mõelda oma toimetusi tehes. Me võime küll oma kehale mõelda, aga tavaliselt me ei tee seda. Valu paneb meid teadvustama meie keha ja me tajume sel puhul oma keha ebamugavana. Filosoof Toobsi järgi erineb patsiendi haiguskogemus arsti omast. Iga inimese haigus on erineva eripära ja iseloomuga . Inimene peab ise kõike oma ihuga kogema , et teada saada mida kogevad juba haiguse läbielanud. Lisaks see, et haigus muudab ihu objektiks .
Sotsiaalne fenomenoloogia
Lugege läbi ÕIS-is olev pdf-fail „Sotsiaalne fenomenoloogia ja reaalsuse sotsiaalne konstrueeritus”

Milliseid reaalelu näiteid sotsiaalsest konstrueeritusest oskate tuua?

• Sugupoolne sotsiaalne konstrueeritus-kõik algab siis kui ta siia maailma sünnnib
  
• Perekondlik-suhte kujunemine kodus
  
• Hariduslik-koik algab siis kui laps läheb kooli ja kohtab uusi inimesi
  

2. Mida tähendab väide, et vaimuhaigus (nt skisofreenia) on sotsiaalselt konstrueeritud?
Antud väitega tahetakse selgitada, et psüühikahäired on sotsiaalselt paika pandud (konstrueeritud) avalikkuse ja psühhiaatrite poolt. Need pole selgelt, objektiivselt määratletavad. Konkreetne ühiskond paneb paika selle, mida me näeme psüühikahäirena ja kuidas sellele reageerime. Eksisteerib teatud vaimuhaigusdiskursus (M. Foucault ): eksisteerivad psühhiaatrilised, õiguslikud ja sotsiaalsed mehhanismid, mis tegelevad nendega, keda peetakse psüühikahäirete all kannatajateks. Sellesse diskursusesse on kaasatud vastav kirjandus, uuringud, diagnostilised käsiraamatud, „vaimse tervise tööstus“ ja ravimitööstus. Samuti kuuluvad sellesse diskursusesse avalikkuse vastav suhtumine taolistesse inimestesse, uskumused, stereotüübid, eelarvamused , legendid ja folkloor , meedia tähelepanu jne. Kuigi psüühikahäiretelpuudub olemuslik reaalsus , on nad olemas sotsiaalsetes konstruktsioonides, vastavas diskursuses, inimeste reaktsioonides ja selle ümber kujunenud sotsiaalses „ettevõtluses“.
Eksistentsialism
Lugege läbi ÕIS-is olevast pdf- failist „Eksistentsialism” Merleau- Ponty osa
Kuidas Merleau-Ponty keha fenomenoloogia haakub tervishoiuga?
Merleau­-Ponty kohaselt kuulub ihu ja maailm kokku. Oleme osakesed selles suurest maailmast, mis meid ümbritseb.Tema arvates seob keha(ihu) meid maailmaga , paigutades meid
teatud aega ja kohta. Me suhtestume ja tajume maailma lähtuvalt oma kehast: „asjad“ asetsevad
suhtes meiega kas ülal, all, kõrval vms. Seega oleme positsioneeritud oma kehaga . Kehastunud
subjektidena vaatleme maailma konkreetsest vaatepunktist („siit“ ja „praegu“). Sellest lähtub ka
meie taju – kuidas me näeme ja mõistame fenomene enda ümber. Lisaks sellele oleme aktiivselt
kaasa haaratud sellesse maailma. Teisalt on tema arvates inimene eritunud muust maailma ja toimib otsekui „väline vaatleja“. Me oleme seotud selle maailmaga, me oleme selles maailmas, me oleme osake sellest maailmast. Meie eksistents ja mõtlemine on tingitud ajaloolis -kultuurilisest situatsioonist, milles asume, ja see mõjutab meie vaatlust. Me kogeme maailma kogu oma olemusega, mitte üksnes oma ajuga. Lisaks proovib ta selgitada,et me pole ainult kehad (ihud), ega ka isikud, vaid isikud, kes on kehastunud, ja ihud, mille kaudu me realiseerime oma eksistentsi. Oma igapäevatoimingutes lähtume oma kehast ja võtame seda harjumuspäraselt (iseendastmõistetavana). Seda illustreerib eespool toodud näide fantoomjäseme kohta. Me ei analüüsi põhjalikult oma toiminguid , vaid teeme neid harjumuspäraselt. Kui hakkaksime neid analüüsima, ei pruugiks need enam sujuvalt välja tulla.
Lugege läbi ÕIS-is olevast pdf-failist „ Õendusfilosoofia põhiprobleemid” inimesekäsitlus
tervishoius ja indiviid kui narratiiv (lk 1-5)
1. Mille poolest täiendab holistlik lähenemine patsiendile biostaatilist lähenemist? Millised
komponendid kuuluvad holistliku inimesekäsitluse juurde? Võrreldes eelmisega , pööratakse siin palju rohkem rõhku indiviidide subjektiivsetele tunnetele, väärtustele ja püüdlustele. Tervis on palju enamat kui haiguse puudumine; inimene on enamat kui bioloogiline organism. Seega ei piisa inimese tervisliku olukorra määratlemiseks tema füüsilisest läbivaatusest. Kui inimese püüdlused jõuda teatud eesmärkideni on takistatud (nt tema ihus oleva haiguskolde tõttu) ja kui inimene seda ise kogeb , siis on see tunnuseks haigusest. Holistlikus lähenemises ei saa inimese tervislikku seisundit lahutada tema enda arvamusest selle kohta (eelmise vaate puhul piisas füüsilisest läbivaatusest, inimese enda seisukoht polnud oluline). Kui biostaatilise lähenemise eesmärgiks oli haiguseelse olukorra (tervise) taastamine, siis siin aidatakse patsiendil läbimõtestada oma elu selle haigusega (kui nt kroonilise haiguse puhul pole täielik tervenemine võimalik). Nii ei pruugi tagajärjeks alati olla tervenemine, kuid on võimalik taastada patsiendi terviklikkust, mida haigus algselt ohustas.
Holistliku inimesekäsitluse juurde kuuluvad alljärgnevad komponendid(nimekiri po le lõplik):

inimese füüsiline seisund;

sotsiaalne ja majanduslik kontekst, milles ta elab – nt perekond, sõbrad, suhtevõrgustikud,

sotsioökonoomiline staatus (sissetulek, haridustase, ametiga seotud staatus), tööelu (nt mõned

ametiga seonduvad haigused);

füüsiline ja looduslik keskkond;

kultuurilised arusaamad – väärtused, uskumused, tõlgendused (tähendused), maailmavaade jne;

hingeline või vaimne olukord, emotsioonid ;

pärilikkus - nt geneetilised haigused jms;
2. Milliseid lähenemisi inimesele leidub tervishoiufilosoofias lähtuvalt ihu-hinge problemaatikast?

Inimene on bioloogiline organism

Inimesed koosnevad nii mentaalsetest kui füüsilistest „osakestest“, kuid esimesed poletaandatavad teistele: sõltuvuslähenemine.

Inimene on oma olemuselt hingeline või vaimne olend .

Inimesed on „ihulikud olendid“, kelles ihu ja hing on lahutamatult kokku põimunud.
Milline neist tundub Teile kõige õigem? Millisega Te olete kõige vähem nõus? Palun põhjendage.
Kõigem õigem väljapakutud valikutest tundub nr.2. Inimene koosneb nii mentaalsest kui ka füüsilisest osakesest. Miks nii. Inimese vaimsed ja füüsilised osapooled on ikkagi seoutd. Näiteks kui inimene mõtleb et ta suudab selle tõkkejookus nüüd võiduks vormistada , siis keha füüsiline pool ei luba seda teha.
Ei nõustu nr.3. väitega. Descartesi arvates on inimese inimese vaim ja hing erinevad. Ent mina leian et need moodustuvad ühtse terviku. Naiteks kui inimene sureb, ss tahendab see seda et lahkub tema kehast kaasas käiv hing nig koos sellega ka vaim.
3. Mida tähendab „indiviid kui narratiiv “ õenduse kontekstis?
Indiviid kui narratiiv täheldatakse, et see on seotud kannatatuse mõistmisega. Inimene kannatab, kui tänu teatud sümptomitele või haigusele ei saa ta ennast teostada (viia ellu oma plaane ja eesmärke).Kuna tervis ja haigus pole lahutatavad inimese enda arusaamadest nende kohta, arvestades tema elukäsitlust ja -plaane, siis on narratiivsel lähenemisel oma selge roll ka meditsiinis. Haigus ähvardab inimese elunarratiivi ja -plaane. Seega tuleb mõista, mida konkreetne haigus tähendab konkreetse inimese jaoks. Võib ka juhtuda, et patsiendi poolt tajutud sümptomid pole seotud tema poolt kardetud haigusega, kuid tema tõlgendus neist sümptomitest mõjutab ta enesetunnet, tegevust ja emotsioone ning seega tuleks seda arvestada. Inimese terviseprobleeme ei saa seega taandada üksnes bioloogilistele uuringutele, vaid tuleb arvestada ka inimese subjektiivseid tõlgendusi nende kohta. Narratiivse lähenemise korral on inimene terve siis,
kui ta ei ole ( kehaliselt ) takistatud saavutamaks tema jaoks olulisi eesmärke. Nt võib vigatstatud sõjaveteran end terveks, kuulitõukaja ilmselgelt mitte.