Muusika eri ajajärkudes (1)

Muusika teke
Kaasajal on muusika tekke kohta püstitatud mitmeid erinevaid hüpoteese, kus võetakse aluseks andmed erinevate rahvaste rahvaloomingust ja muistenditest .
Darwin oletas, et kõige aluseks olid ürginimeste tugevaimad emotsioonid , nende hulgas armastus – loomulik sugutung, meeldida tahtmine. Darwini arvates eksisteeris nn. eelmuusika juba enne kõne arengut.
Stumpfi ja Bücheri arvates tekkis muusika tööprotsessis. Tööprotsessis tekkis rütm, millega kaasnev emotsionaalne pinge otsis väljendust rütmilistes hüüatustes. On ju vanades rahvalauludes aukohal just töölaulud.
Spenceri arvates pärineb muusika kõnest. Üks muusika tekkeviise võis olla erutatud emotsionaalne kõne, kus pinge kasvades jäid sõnad vähe- või mitte kõike ütlevaks ning vaimustunud inimene läks üle primitiivsele retsitatiivile (kõnelaulule).
Kõik need oletused on arvestatavad. Igal juhul omistati muusikale imepärast jõudu ja muusika oli tihedalt seotud igapäevaeluga ja rituaalidega. Muusikat käsitleti jumalate keelena.
Kõige varem arenes vokaalmuusika , seejärel löökpillid, puhkpillid ja viimasena keelpillid, sest nende valmistamine oli juba keerukam.
Vana maailm
Meie teadmised kaugete aegade muusikast on võrdlemisi ebamäärased. Me võime teha selle kohta vaid oletusi kalju- ning muude jooniste põhjal, mis kujutavad muusika ja tantsuga seotud rituaale. Samuti on allikaks arheoloogilistel väljakaevamistel leitud pillid . Nende kõla on võimalik ligilähedaselt taastada, ent eriti keelpillide puhul on väga raske otsustada nende häälestuse üle. Kiviajast tuntakse eelkõige mitmesuguseid löökpille, meso - ja neoliitikumist ka flöödi- ja sarvelaadseid pille ja trompeti eellasi. Vanale Egiptusele on pillidest kõige iseloomulikumad otseflööt ja harf . Tuntud on ka topeltšalmei (kahe toruga puhkpill). Võrdlemisi palju pille on teada Mesopotaamiast, babüloonia-assüüria kultuurist. Lüüra, harfi ja lauto tüüpi keelpille kasutasid juba sumerid . Piltide, arheoloogiliste leidude ja nappide kirjalike allikate najal on meil võimalik umbkaudu ette kujutada, mida muusika vanades kõrgkultuurides – Assüürias, Babüloonias, Egiptuses, Palestiinas – inimestele tähendas – täites põhiliselt kultuslikku funktsiooni, kõlas aga ka tantsu, võistluste ja söömaaegade saateks.
Täiusliku kuju saavutas antiikmuusika antiikmuusika V-IV saj. e.m.a. Kreekas. Muusika oli kreeklaste jaoks jumaliku päritoluga. Esimesteks muusikuteks pidasid nad Zeusi poegi: Apollonit, keda kujutati tihti lüüra käes ja Amphioni. Samuti oli muusikaga tihedalt seotud veinijumal Dionysos , kelle pilliks oli aulos – kileda tämbriga vilepill. Muusikaga on seotud ka Vana-Kreeka kõige imetlusväärsemad kunstivormid - tragöödia ja komöödia.

Varakristlik muusika
Kristluse sünd Palestiinas oli meie ajaarvamise algus kõige sügavamas mõttes. Esimese aastatuhande jooksul kujunes välja universaalne kristlik kultuur, mis sidus enesega palju jooni vanemast Lähis-Ida made ja vanakreeka kultuurist ning elas läbi dramaatilisi muutusi Rooma impeeriumi lagunemise ja Suure rahvasterändamise ajal. Kristliku muusika lähtepunktiks on esimesed kristlikud kogudused. Võib arvata, et varakristlik vaimulik laul oli üsna sarnane juutide ohvriteenistuste lauludega. Pillid keelati varakristlikus muusikas sootuks ja idakristluses kehtib see keeld tänase päevani.
Lääne kirikumuusikat võib näha eraldi muusikaharuna alates 4. sajandist. Mitme sajandi vältel eksisteeris Lääne-Euroopas suur hulk erinevaid liturgiatüüpe oma erinevate tekstide ja lauludega.
Lääne kirikumuusika sündi seostatakse sümboolselt püha Ambrosiusega (u.340-397). Milanos on säilinud lääne kirikumuusika ilmselt vanim kihistus, mida nimetatakse ambroosiuse lauluks, küll täpselt teadmata, kuivõrd oli Ambrosius sellega otseselt seotud. Kindlasti on tema loodud hulk hümnitekste, mis on käibel tänase päevani.
Keskaeg
Rooma reaalne tähtsus Lääne-Euroopas kasvas eriti alates paavst Gregorius