Muusika eri ajajärkudes (1)

Muusika teke
Kaasajal on muusika tekke kohta püstitatud mitmeid erinevaid hüpoteese, kus võetakse aluseks andmed erinevate rahvaste rahvaloomingust ja muistenditest .
Darwin oletas, et kõige aluseks olid ürginimeste tugevaimad emotsioonid , nende hulgas armastus – loomulik sugutung, meeldida tahtmine. Darwini arvates eksisteeris nn. eelmuusika juba enne kõne arengut.
Stumpfi ja Bücheri arvates tekkis muusika tööprotsessis. Tööprotsessis tekkis rütm, millega kaasnev emotsionaalne pinge otsis väljendust rütmilistes hüüatustes. On ju vanades rahvalauludes aukohal just töölaulud.
Spenceri arvates pärineb muusika kõnest. Üks muusika tekkeviise võis olla erutatud emotsionaalne kõne, kus pinge kasvades jäid sõnad vähe- või mitte kõike ütlevaks ning vaimustunud inimene läks üle primitiivsele retsitatiivile (kõnelaulule).
Kõik need oletused on arvestatavad. Igal juhul omistati muusikale imepärast jõudu ja muusika oli tihedalt seotud igapäevaeluga ja rituaalidega. Muusikat käsitleti jumalate keelena.
Kõige varem arenes vokaalmuusika , seejärel löökpillid, puhkpillid ja viimasena keelpillid, sest nende valmistamine oli juba keerukam.
Vana maailm
Meie teadmised kaugete aegade muusikast on võrdlemisi ebamäärased. Me võime teha selle kohta vaid oletusi kalju- ning muude jooniste põhjal, mis kujutavad muusika ja tantsuga seotud rituaale. Samuti on allikaks arheoloogilistel väljakaevamistel leitud pillid . Nende kõla on võimalik ligilähedaselt taastada, ent eriti keelpillide puhul on väga raske otsustada nende häälestuse üle. Kiviajast tuntakse eelkõige mitmesuguseid löökpille, meso - ja neoliitikumist ka flöödi- ja sarvelaadseid pille ja trompeti eellasi. Vanale Egiptusele on pillidest kõige iseloomulikumad otseflööt ja harf . Tuntud on ka topeltšalmei (kahe toruga puhkpill). Võrdlemisi palju pille on teada Mesopotaamiast, babüloonia-assüüria kultuurist. Lüüra, harfi ja lauto tüüpi keelpille kasutasid juba sumerid . Piltide, arheoloogiliste leidude ja nappide kirjalike allikate najal on meil võimalik umbkaudu ette kujutada, mida muusika vanades kõrgkultuurides – Assüürias, Babüloonias, Egiptuses, Palestiinas – inimestele tähendas – täites põhiliselt kultuslikku funktsiooni, kõlas aga ka tantsu, võistluste ja söömaaegade saateks.
Täiusliku kuju saavutas antiikmuusika antiikmuusika V-IV saj. e.m.a. Kreekas. Muusika oli kreeklaste jaoks jumaliku päritoluga. Esimesteks muusikuteks pidasid nad Zeusi poegi: Apollonit, keda kujutati tihti lüüra käes ja Amphioni. Samuti oli muusikaga tihedalt seotud veinijumal Dionysos , kelle pilliks oli aulos – kileda tämbriga vilepill. Muusikaga on seotud ka Vana-Kreeka kõige imetlusväärsemad kunstivormid - tragöödia ja komöödia.
Varakristlik muusika
Kristluse sünd Palestiinas oli meie ajaarvamise algus kõige sügavamas mõttes. Esimese aastatuhande jooksul kujunes välja universaalne kristlik kultuur, mis sidus enesega palju jooni vanemast Lähis-Ida made ja vanakreeka kultuurist ning elas läbi dramaatilisi muutusi Rooma impeeriumi lagunemise ja Suure rahvasterändamise ajal. Kristliku muusika lähtepunktiks on esimesed kristlikud kogudused. Võib arvata, et varakristlik vaimulik laul oli üsna sarnane juutide ohvriteenistuste lauludega. Pillid keelati varakristlikus muusikas sootuks ja idakristluses kehtib see keeld tänase päevani.
Lääne kirikumuusikat võib näha eraldi muusikaharuna alates 4. sajandist. Mitme sajandi vältel eksisteeris Lääne-Euroopas suur hulk erinevaid liturgiatüüpe oma erinevate tekstide ja lauludega.
Lääne kirikumuusika sündi seostatakse sümboolselt püha Ambrosiusega (u.340-397). Milanos on säilinud lääne kirikumuusika ilmselt vanim kihistus, mida nimetatakse ambroosiuse lauluks, küll täpselt teadmata, kuivõrd oli Ambrosius sellega otseselt seotud. Kindlasti on tema loodud hulk hümnitekste, mis on käibel tänase päevani.
Keskaeg
Rooma reaalne tähtsus Lääne-Euroopas kasvas eriti alates paavst Gregorius I-st ehk Gregorius Suurest (540-604), kes võttis kasutusele uue liturgia , mis aegapidi juurdus kogu Lääne-Euroopas. Gregorius polnud ilmselt otseselt seotud laulmisega, ent ta ühtlustas ja uuendas liturgilised tekstid, mis said lääne kirikulaulu aluseks. Gregoriuse koraal on roomakatoliku kiriku ühehäälne liturgiline laul. Laulab üks vaimulik, või koor. Gregoriuse koraali tekst on ladinakeelne . Kasutatakse proosatekste.
11.-12. saj. hakkas levima ka ilmalik keskaegne laul. Selle edasikandjateks olid rüütlilaulikud. Prantsusmaal nimetati neid trubaduurideks ja truväärideks, Saksamaal minnesingeriteks. Peamisteks lauludeks on armastus- ja kangelaslaulud . Algselt olid rüütlilaulikud tõesti kõrgest soost (näit. Richard I Lõvisüda), hiljem ka madalamatest kihtidest laulikuid.
Esimesed näited mitmehäälsest kirikulaulust pärinevad 10 saj. Gregoriuse koraalile lisati teine hääl, kas kvardi või kvindi kaugusel ja sellist laulu nim. organumiks. Suurima õitsengu saavutas organum aastail 1150- 1250 Pariisis, kus kirikulaul oli tihedalt seotud Notre-Dame’i ( Jumalaema ) katedraali kooli ja ülikooliga, mis oli sel ajal Euroopa suurim ja kuulsaim. Siit on teada ka esimesed nimepidi tuntud heliloojad Leoninus ja Perotinus, kelle loomingus tekkisid kolme ja neljahäälsed vabad organumid.
13.saj. tekkis uus laulužanr- motett. Kuna moteti puhul kasutati ka mõnikord ilmalikke tekste ja muusika muutus kiriku jaoks liiga keerukaks, siis keelati motett 13.saj. lõpul kirikus. Motetist sai peamiselt vaimulike ja haritlaste seltskonnalaul, mida arvatavasti saadeti ka pillidega.
Muusikateooriat keskajal seostati eelkõige teaduste ja teoloogiaga, mitte ei lähtutud puhtmuusikalistest seletustest. Arutleti selle üle, mis on õige, mitte selle üle, mis oleks ilus.
Renessanss
Renessanss (taassünd) tekkis 14.saj. Itaalias. Katolik kirik elas läbi tõsist kriisi, mis oli tingitud Prantsuse kuningate üha suurematest poliitilistest ambitsioonidest. Ideaaliks sai humanistlik , haritud inimene (arutleti selle üle, mis on ilus kunstis ja muusikas). Muusikas on renessanssiajastu kõrgperiood seotud madalmaade koolkonnaga. (Belgia, Holland , Põhja-Prantsusmaa) Kooskõladesse tekivad terts - ja sekstinervallid (seni kvint, kvart ja oktav). Teaduses toimuvad suured maadeavastused ja trükikunsti leiutamine. Kujutavas kunstis tegutsevad Leonardo da Vinci, Micelangelo, Raffael. Renessanssiajastul tegutses ka Martin Luther, kes oma teesidega vallandas protsessi, mis muutis kogu Lääne-Euroopat. Ta soovis jumalateenistustel kaasata tervet kogudust ja muuta liturgia asukoha keelseks. Tekkis protestantlik koraal, mis osaliselt aitas kaasa homofoonia arengule.
Tekkis ka iseseisev instrumentaalmuusika. Pillidest kasutati orelit , klavessiini, lautot, viiuli perekonda, mitmesuguseid flööte, trompetit, tromboone. Peamiselt kasutati pille siiski laulude saatena või mängiti pillidega laulmiseks mõeldud nootidest.
Tähtsaim laululiik oli madrigal ja missa . Olulisemad heliloojad renessanssiajastul olid Johannes Ockeghem, Josquin Desprez, Orlandus Lassus , Giovanni Pierluigi da Palestrina .
J. Deprez’i on väga paljud tema kaasaegsed nimetanud „muusikute vürstiks”. Tegutses Milanos ja Roomas. Oli üks esimesi, kelle teoseid trükiti Veneetsia trükkal Petrucci poolt, kes leiutas noodikirjatrüki. Säilinud on temalt umbes 20 missat, 100 motetti ja 70 ilmalikku laulu.
O. Lassuse kohta räägib legend, et teda on kauni lauluhääle tõttu kolmel korral lapsena röövitud. Lassus oli imetletud ja kuulus kogu Euroopas. Ta oli oodatud külaline kõikides Euroopa tähtsamates õukondades. Ta on kirjutanud umbes 2000 teost, kuid tema loomingu paremik ei ole kahjuks säilinud. Lassus oli oma ajastu kohta julge helikeelega, kasutades helistike ootamatuid vastandusi ja ebareeglipäraseid dissonantse. Noorpõlve looming on enamasti rõõmsameelne, kuid hilisem looming peegeldab üha rohkem surma ja kannatuse teemasid .
Palestrina polnud eluajal nii imetletud kui Lassus. Palestrina tegutses peaaegu terve elu Roomas. Enamik Palestrina loomingust on vaimulik, sest ta oli kogu karjääri vältel seotud kiriklike õukondadega. Loomingu paremiku moodustavad missad (104) ja motetid (400).
Barokk
Mõiste “barokk” tähistab kunsti ja muusikastiili 16. sajandi lõpust 18. sajandi keskpaigani. Sõna ise on pärit portugali keelest, kus barroco tähendab ebakorrapärast,
lopergust pärlit. 18. sajandi keskel sai see sõna hääbuva kunstistiili pilkenimeks, millega seostusid halvustavad hinnangud : ebaloomulik, kummaline, liialdav jne. Muusikastiili nimetusena, milles pole enam hinnangut, on ta kasutusele võetud 19. saj. lõpul, 20. saj. algusel. Ajaliselt võib muusikalist barokki piiritleda aastatega 1600-1750. Stiilimurrang 1600. aasta paiku oli võrdlemisi järsk, lühikese perioodi jooksul valmisid uuele ajastule aluse pannud teosed: 1597-1600 loodi esimesed ooperid , 1600 esimene oratoorium . Barokiajastu lõppu on muusikaloos hoopis raskem määratleda. Ajastu kaks viimast suurmeistrit-J.S. Bach ja G.F.Händel lõpetasid oma tegevuse 1750 aasta paiku. Nende stiil polnud tollele ajale aga enam sugugi iseloomulik, sest uus, klassitsistlik stiil hakkas kujunema juba 1730. aasta paiku.
Muusikaline barokkstiil on pärit Itaaliast . Itaalias kujunes ka enamik ajastu žanridest ning itaallased olid kõigis muusikavaldkondades Euroopale eeskujuks.
Ooper
Ooperižanri sünd 1600. aasta paiku mõjutas väga oluliselt kogu järgmise sajandi muusikat. Kuigi ooperi idee näis omas ajas täiesti uuena, oli tal olnud sajandite vältel mitmeid eeskujusid . Kaugeim neist, vanakreeka tragöödia, milles koorid ja osa monolooge esitati lauldes, oli vormi osas kõige olulisem. Keskajal olid muusikalised etendused seotud peamiselt kirikuga. Jumalateenistuse osana esitatud etendust, kus kogu tekst esitati lauldes, nimetati liturgiliseks draamaks. Hilisel keskajal kujunesid välja ka väljaspool kirikut etendatud müsteeriumid – piibliainelised etendused, kus kõneldud osad vaheldusid muusikalistega. Väga levinud oli kannatusnädala müsteerium – kannatusmäng ehk passioon , milles esitati Jeesuse elu viimaseid stseene kuni tema ristisurmani.
Ooperi idee sündis Firenze Cameratas, vanakreeka kultuurist huvitatud haritlaste ringis . 1590. aastatel tegutsesid selles luuletaja Ottavio Rinuccini, kellest sai esimeste ooperilibretode autor, ning lauljad Jacopo Peri ja Giulio Caccini , kes lõid Firenzes esimeste ooperite muusika. Nende põhiidee oli panna muusikaline deklamatsioon draama teenistusse viimase emotsionaalse mõju suurendamiseks. Esimesi oopereid nimetatigi muusikaliseks draamaks.
Esimene ooper “Daphne” etendati 1597.aastal Firenzes. Selle tekst oli Rinuccinilt ja muusika, mis aga tänaseks kaotsi läinud, lõi J.Peri. Säilinud on Rinuccini ja Peri teine ooper “Eurydike”, mis kanti ette 1600.aastal Firenzes Henri IV ja Maria de Medici pulmas .
Varane ooper oli 17.sajandil õukonnapidustuste kõrgpunktina väga erandlik žanr. Kuna ooperietendus on väga kulukas , said seda endale lubada vähesed õukonnad. 1637.aastal avati Veneetsias esimene ooperiteater. Aristokraatide asemel andsid seal tooni kodanlus ja kaupmehed ning esimeste ooperite humanistlik vaim loovutas koha vaatemängule. Tüüpilise Veneetsia ooperi süžee on pärit mütoloogiast, ooperis on palju tegelasi. Iseloomulikud olid suurejoonelised dekoratsioonid ja lavaefektid. Peaaegu kohustuslikuks said laevahukud, merest tõusev Neptunus, pilvelt laskuvad või taevasse tõusvad jumalad.
17.sajandi lõpul kujunes Napoli koolkond. Veneetsia ooperi dramaatilise ja vaatemängulise laadi asemel keskendus Napoli koolkond muusikale ja laulule .
Esimene suur ooperihelilooja oli siiski Claudio Monteverdi .

Claudio Monteverdi (1567- 1643 )

Alustas Cremonas, kus sai koolituse Madalmaade koolkonna vaimus. Juba 15-aastaselt avaldas ta Veneetsias oma esimese motetikogumiku ning aasta hiljem ilmus temalt kogumik vaimulikke madrigale. 1589 .aastal alustas Monteverdi karjääri Mantovas, hertsog Gonzaga õukonnakapellis, mis oli selle aja parimaid. Algul oli ta seal vioolamängija ja laulja, hiljem kapellmeister. 1613 .aastal valiti ta Veneetsia Markuse kiriku kapellmeistriks- oma aja ihaldatumasse muusikuametisse, mida ta pidas surmani.
1607.aastal valmis tal 5- vaatuseline ooper “ Orpheus ”. Selle tellis hertsog Gonzaga oma karnevalipidustusteks. Monteverdi “Orpheus” on ooperižanri esimene tõeliselt terviklik ja väljendusrikas muusikateos . Väikese saateansambli asemel kasutati enam kui 40 mängijaga orkestrit. Erinevate pillidega kujutab Monteverdi erinevaid tegelasi ja olukordi . Lisaks sooloosadele leidub ooperis koore, ansambleid, tantse. Üks muusikalisi kulminatsioone on esimene tõeline virtuoosiaaria ooperimuusika ajaloos ( Orpheuse aaria 3.vaatuses ).
“Orpheuse” menu oli nii suur, et järgmisel aastal telliti temalt uus ooper. “Ariadne” partituur on kahjuks kadunud, tuntud on vaid hüljatud Ariadne kaebeaaria .
1613.aastal läks Monteverdi Veneetsiasse. Seal kirjutatud ooperid on enamasti kõik hävinud.

Georg Friedrich Händel ( 1685 -1759)

Händel sündis Halles 23.veebruaril 1685.aastal. Poiss ilmutas varakult huvi muusika vastu, kuid isa soovis talle paremat tulevikku ja õhutas poissi õigusteadust õppima. Noor Händel olevat siiski käinud salaja pööningul klavikordi harjutamas. 1702. aastal astus Händel ülikooli ja õppis mõnda aega õigusteadus, selle kõrval töötas ta ka abiorganistina Halle kalvinistlikus kirikus. 1703.aastal lahkus ta Hamburgi, kus temast sai viiuldaja ooperiteatris, mõni aeg hiljem juhatas ta juba orkestrit ning 1705.aastal tulid lavale tema ooperid “Almira” ja “ Nero ”.
1706-1709 viibis Händel Itaalias, külastas sealseid tähtsamaid muusikalinnu Firenzet , Roomat, Napolit ja Veneetsiat. Seal kirjutas ta esimesed kammerkantaadid, saavutas suure menu ka oma ooperitega. Itaalias omandas ta täiuslikult itaalialiku stiili ja see oli edaspidi tema käekirja peamine lähtepunkt. Händeli edu Itaalias oli nii suur, et talle tehti väga häid tööpakkumisi. 1710.aastal võttis ta vastu kapellmeistri koha Hannoveri kuurvürsti õukonnas. Vahepeal võttis Händel ette reisi Londonisse ja viibis seal kaheksa kuud. 1712 .aastal läks ta teist korda Londonisse ja kuna tal oli seal väga suur menu, jäi ta sinna pikemaks ajaks.
Juba oma esimesel Inglismaa- visiidil mängiti Händeli ooperit " Rinaldo " Kuninglikus teatris ja see läks seal suure menuga ja oma teisel reisil tõi Händel lavale veel mitu ooperit. Händeli üks keerukamaid orkestriteoseid- süit " Veemuusika " sündis ühe laevasõidu ajal Thames’il.
Händeli oratooriumid said suure menu osaliseks juba meistri eluajal ja paljusid neist esitati regulaarselt ka pärast tema surma. Majanduslikult raske periood 1730. Aastatel sundis Händelit hakkama otsima uusi võimalusi. Olulisim muutus Händeli loomingus 1730- tel oligi tagasipöördumine oratooriumi juurde. Suur osa Händeli oratooriumisüžeedest pärineb Vanast Testamendist, tehtuna suurteks rahvadraamadeks. Eriline koht Händeli loomingus on oratooriumil “ Messias ” ( 1741 ) - ainus traditsioonilises tähenduses vaimulik teos. Üks Händeli teoste edukamaid ettekandeid oli 1749. aastal Green Park’ is tähistamaks Aacheni rahu sõlmimist. Peo kõrgpunktiks oli tohutu ilutulestik , mida saatis Händeli orkestrisüit ja mida hakati kutsuma "Tulevärgimuusikaks". 1751 kirjutas ta juba kehva nägemisega oma viimase oratooriumi " Jefta " (8)
Händel on hilisbaroki muusikapildis omalaadne “polüglott” – tema helikeel ühendab saksa, itaalia, inglise ja prantsuse muusika erinevaid elemente. Saksalsed ja inglased pole suutnud teda omavahel jagada – päritolult sakslane, sai temast Briti kodanik, muusikalistelt maneeridelt võiks teda pidada hoopis itaallaseks.
Johann Sebastian Bach (1685-1750)
Johann Sebastian Bach sündis 21. märtsil 1685 Eisenachis kohaliku linnamuusiku Johann Ambroosiuse peres. Kuna ta jäi emast üheksa- ja isast kümneaastaselt ilma, elas ta pikemat aega orvuna vanema venna Johann Cristophi juures.
Olulise osa oma muusikalisest haridusest sai Bach oma vanemalt vennalt, Ordurfi organistilt Johann Christophilt, kelle käe all ta õppis mängima viiulit ja orelit ning tutvus tolleaegse moodsa orelimuusikaga, eriti Johann Pachelbeli teostega. Terve oma elu veetis Bach Põhja-Saksamaal erinevates õukondades.
Silmapaistvam osa Bachi loomingust on Leipzigi perioodil kirjutatud vokaalmuusika. Kokku lõi ilmselt üle 300 kirikukantaadi, säilinud vähem kui 200. Bachi vokaalsed suurteosed on kõik kirjutatud Leipzigis. Bachi on nimetatud ka viie passiooni loojaks, millest tänini on terviklikult säilinud kahjuks vaid kaks: evangelistide Johannese (1724 ) ja Matteuse (1727/29 ) järgi. Matteuse passiooni võib pidada Bachi peateoseks- see pole mitte üksnes ulatuslikem, vaid avab ka meistri mõtteviisi ja maalimavaate kõige sügavamalt.
Matteuse passiooni kõrval on tema teiseks peateoseks Missa h- moll , mis on koostatud varemloodust Bachi elu lõpul ( 1748 ). Teos pole traditsiooniline katoliiklik missa, vaid elutöö kokkuvõte, valminud lootuseta seda kunagi ise ette kanda.
Bachi tunti ka ületamatu orelivirtuoosina ja just tema arendas täiuseni kõik barokiaegse orelimuusika vormid ja seetõttu võib tema oreliloomingut vaadata kogu varasema saksa orelikunsti kokkuvõttena.
Orkestrimuusikat kirjutas Bach töötades väga heade orkestritega, Köthenis ja Leipzigis. Tema tähtsaimad orkestriteosed on kuus kontserti erinevatele koosseisudele, mida tuntakse " Brandenburgi kontsertide" nime all. Bach ei kirjutanud kunagi midagi teatri jaoks ega loonud ühtegi ooperit; tema muusika on suuremalt jaolt vaimulik. Näiteks tuli tal elu ühel perioodil viis aastat järjest iga nädal anda üks vaimulik kooriteos ja kuna tal varemast ajast midagi erilist selles vallas kirjutatud ei olnud, kirjutas ta need teosed vahetult enne esitamist .
Vaadates tema muusika žanre läbi elu võib julgelt ütelda, et väljaspool teatrimuusikat haarab Bachi suurejooneline looming kõiki tolleaegseid muusikaliike, nii ilmalikke, vaimulikke, instrumentaalseid kui ka vokaalseid.
Mõned mõisted:
Polüfoonia – mitmehäälsus, kus kõik hääled on võrdsed
Homofoonia – mitmehäälsus, kus on üks soolohääl ja saatehääled
Vaimulik – kõik, mis on seotud usu ja jumalaga
Ilmalik – kõik, mis ei ole seotud usu ja jumalaga
Liturgia – jumalateenistuse läbiviimise kord