Barokk, OOPERI SÜND, ITAALIA OOPER (6)

BAROKK
Mõiste “barokk” tähistab kunsti ja muusikastiili 16. sajandi lõpust 18. sajandi keskpaigani. Sõna ise on pärit portugali keelest, kus barroco tähendab ebakorrapärast,
lopergust pärlit. 18. sajandi keskel sai see sõna hääbuva kunstistiili pilkenimeks, millega seostusid halvustavad hinnangud : ebaloomulik, kummaline, liialdav jne. Muusikastiili nimetusena, milles pole enam hinnangut, on ta kasutusele võetud 19. saj. lõpul, 20. saj. algusel. Ajaliselt võib muusikalist barokki piiritleda aastatega 1600-1750. Stiilimurrang 1600. aasta paiku oli võrdlemisi järsk, lühikese perioodi jooksul valmisid uuele ajastule aluse pannud teosed: 1597-1600 loodi esimesed ooperid , 1600 esimene oratoorium . Barokiajastu lõppu on muusikaloos hoopis raskem määratleda. Ajastu kaks viimast suurmeistrit-J.S. Bach ja G.F.Händel lõpetasid oma tegevuse 1750 aasta paiku. Nende stiil polnud tollele ajale aga enam sugugi iseloomulik, sest uus, klassitsistlik stiil hakkas kujunema juba 1730. aasta paiku.
Muusikaline barokkstiil on pärit Itaaliast . Itaalias kujunes ka enamik ajastu žanridest ning itaallased olid kõigis muusikavaldkondades Euroopale eeskujuks.

OOPERI SÜND, ITAALIA OOPER

Ooperižanri sünd 1600. aasta paiku mõjutas väga oluliselt kogu järgmise sajandi muusikat. Kuigi ooperi idee näis omas ajas täiesti uuena, oli tal olnud sajandite vältel mitmeid eeskujusid . Kaugeim neist, vanakreeka tragöödia, milles koorid ja osa monolooge esitati lauldes, oli vormi osas kõige olulisem. Keskajal olid muusikalised etendused seotud peamiselt kirikuga . Jumalateenistuse osana esitatud etendust, kus kogu tekst esitati lauldes, nimetati liturgiliseks draamaks.Hilisel keskajal kujunesid välja ka väljaspool kirikut etendatud müsteeriumid – piibliainelised etendused, kus kõneldud osad vaheldusid muusikalistega. Väga levinud oli kannatusnädala müsteerium – kannatusmäng ehk passioon , milles esitati Jeesuse elu viimaseid stseene kuni tema ristisurmani.
16. saj. esitati draamaetenduste vaatuste vahel, aga ka õukonnapidustuste osana intermeediume. Nendes pastoraalsetes, allegoorilistes või mütoloogilistes stseenides kasutati mitte üksnes uhkeid kostüüme ja dekoratsioone, vaid juba ka teravmeelset lavatehnikat. Siin kujunesid mitmed, hiljem barokkooperile iseloomilikud tüüpstseenid, nagu jumalate laskumine lavale, allilma jõudude kujutamine tulevärgiga jne.
Ooperi idee sündis Firenze Cameratas, vanakreeka kultuurist huvitatud haritlaste ringis. 1590. aastatel tegutsesid selles luuletaja Ottavio Rinuccini, kellest sai esimeste ooperilibretode autor, ning lauljad Jacopo Peri ja Giulio Caccini , kes lõid Firenzes esimeste ooperite muusika . Nende põhiidee oli panna muusikaline deklamatsioon draama teenistusse viimase emotsionaalse mõju suurendamiseks.Esimesi oopereid nimetatigi muusikaliseks draamaks.
Esimene ooper “Daphne” etendati 1597.aastal Firenzes. Selle tekst oli Rinuccinilt ja muusika , mis aga tänaseks kaotsi läinud, lõi J.Peri. Säilinud on Rinuccini ja Peri teine ooper “Eurydike”, mis kanti ette 1600.aastal Firenzes Henri IV ja Maria de Medici pulmas . Roomas etendus esimene ooper 1600. aastal ja selleks oli Emilio de’Cavalieri “Hinge ja keha etendus” (“La rappresentatione di anima e di corpo”). Kõigi nende ooperite laulmisstiiliks oli kõnelähedane laulev deklamatsioon ehk retsitatiiv , mida saatis basso continuo paljude erinevate harmoonipillidega. Peale sooloosade on neis oopereis ka koore ja instrumentaalseid vahepalu.
Esimene suur ooperihelilooja oli siiski Claudio Monteverdi .

CLAUDIO MONTEVERDI

1567- 1643
Alustas Cremonas, kus sai koolituse Madalmaade koolkonna vaimus. Juba 15-aastaselt avaldas ta Veneetsias oma esimese motetikogumiku ning aasta hiljem ilmus temalt kogumik vaimulikke madrigale. 1589 .aastal alustas Monteverdi karjääri Mantovas, hertsog Gonzaga õukonnakapellis, mis oli selle aja parimaid. Algul oli ta seal vioolamängija ja laulja, hiljem kapellmeister. 1613 .aastal valiti ta Veneetsia Markuse kiriku kapellmeistriks- oma aja ihaldatumasse muusikuametisse, mida ta pidas surmani.
1607.aastal valmis tal 5- vaatuseline ooper “ Orpheus ”. Selle tellis hertsog Gonzaga oma karnevalipidustusteks. Monteverdi “Orpheus” on ooperižanri esimene tõeliselt terviklik ja väljendusrikas muusikateos .Väikese saateansambli asemel kasutati enam kui 40 mängijaga orkestrit . Erinevate pillidega kujutab Monteverdi erinevaid tegelasi ja olukordi . Lisaks sooloosadele leidub ooperis koore, ansambleid, tantse. Muusikalise deklamatsiooni kõrval esineb siin lihtsat salmilaulu, üks muusikalisi kulminatsioone on esimene tõeline virtuoosiaaria ooperimuusika ajaloos ( Orpheuse aaria 3. vaatuses ).
“Orpheuse” menu oli nii suur, et järgmisel aastal telliti temalt uus ooper. “Ariadne” partituur on kahjuks kadunud, tuntud on vaid hüljatud Ariadne kaebeaaria .
1613.aastal läks Monteverdi Veneetsiasse. Seal kirjutatud ooperid on enamasti kõik hävinud. 1637.aastal avati Veneetsias ooperiteater, selle jaoks lõi Monteverdi elu lõpul veel mitu ooperit, säilinud on neist kaks: “ Odysseuse kojutulek” ja “Poppea kroonimine”.
Varane ooper oli 17.sajandil õukonnapidustuste kõrgpunktina väga erandlik žanr. Kuna ooperietendus on väga kulukas , said seda endale lubada vähesed õukonnad. 1637.aastal avati Veneetsias esimene ooperiteater. Aristokraatide asemel andsid seal tooni kodanlus ja kaupmehed ning esimeste ooperite humanistlik vaim loovutas koha vaatemängule. Tüüpilise Veneetsia ooperi süžee on pärit mütoloogiast, ooperis on palju tegelasi. Iseloomulikud olid suurejoonelised dekoratsioonid ja lavaefektid. Peaaegu kohustuslikuks said laevahukud, merest tõusev Neptunus, pilvelt laskuvad või taevasse tõusvad jumalad. Veneetsia ooperi juhtivamad esindajad olid Pier -Francesco Cavalli ja Antonio Cesti.
17.sajandi lõpul kujunes Napoli koolkond. Veneetsia ooperi dramaatilise ja vaatemängulise laadi asemel keskendus Napoli koolkond muusikale ja laulule . Ideaaiks sai kõrge laulukultuur, nn. bel canto , mille tähtsamad jooned olid kaunis ja nüansirikas toon, väljendusrikkus, virtuoosne kaunistuste laulmine. Igas ooperis olid peatähelepanu all nais - ja meespeategelane. Meespeaosad olid tavaiselt kirjutatad kastraatlauljatele. Draama jäi napoli ooperis tagaplaanile ning lavategevus oli napp . Seda kompenseerisid toretsevad dekoratsioonid ja kostüümid. Kõrvuti domineeriva tõsise ooperi - opera seriaga, loodi ka koomilisi oopereid – opera buffa ning meelelahutuslikke vaatemänge – intermeediume, mida etendati opera seria vaatuste vahel. Koolkonna juhtiv helilooja oli Alessandro Scarlatti.
OOPER PRANTSUSMAAL
Prantsuse barokkmuusikat tutntakse oluliselt vähem kui itaalia heliloojate teoseid ning see vähenegi pärineb enamasti hilisbaroki perioodist, 18.sajandi algusest. 1570.aastal tegutses Pariisis Firenze Camerataga sarnanev haritlastering, mille nimetus oli Académie de Poésie ey de Musique . Erinevalt firenzelastest polnud tulemuseks mitte ooper, vaid õukonnabalett (ballet de cour). Erinevalt klassikalisest balletist on selles rohkesti vokaalnumbreid – kõnelähedasi soololaule ja koore, milles esitatakse balletisseenide sisu. Tantsijateks olid õukondlased, teada on ka Louis XIV balletiharrastus. 1650 .aastal lisandus tõsisele õukonnaballetile balllettkomöödia (comédie-ballet). Selle aluseks on sõnaline komöödilavastus, millega seoti pikemad balletistseenid ja laulud.
Prantsusmaa ooperiheliloojaks number üks oli tol ajal Jean- Baptiste Lully .

JEAN-BAPTISTE LULLY

1632- 1687
Sünnipärase nimega Giovanni Battista Lulli. Pärit Itaaliast, Firenzest. Alustas oma karjääri 1646.aastal Orléansi printsessi toapoisina. Andeka viiuldajana võeti ta varsti majakapelli ja 1653.aastal nimetati juba õukonna heliloojaks. Temast sai ka kuninga orkestri viiuldaja , varsti rajas ta selle 16 parimast mängijast uue orkestri, mis oli kahtlemat ajastu parimaid. 1660.aastal sai Lullyst kuningaperekonna muusikaõpetaja ja talle allus ka kogu õukonnamuusika.
1672.aastal sai Lully õiguse luua ooperiteater ja temast sai ka ooperijuht – tema asutatud Kuninglikust Muusikaakadeemiast kasvas Pramtsuse Rahvusooper. 1673 . aastal valmis Lullyl esimene prantsuse stiilis tõsine ooper ehk lüüriline ooper ( trag édie lyrique). Lully jäljendas oma ooperis prantsuse teatrinäitlejate pateetilist ja laulvat deklamatsiooni. Ta püüdis panna keele rütmi võimalikut täpselt muusikasse ja nii sündinud retsitatiiv oli laulvam ja rütmiliselt keerukam kui itaalia ooperis. Retsitatiivil oli prantsuse ooperis ka palju rikkkalikum orkestrisaade ning selle tähtsus veelgi suurem kui itaalia oopereis. Aariad oli suhteliselt lühikesed, neid oli vähe ja nende lihtne meloodia erneb retsitatiivist üsna vähe. Lüürilise ooperi pmapäraks itaalia ooperiga võrreldes on rohked balleti – ja kooristseenid. Alates 1673.aastast kuni surmani lõi Lully pea igal aastal ühe ooperi. Kuulsamad neist on “Attis”1677, “Roland” 1685 , “Armide”1686.
Kui Lullyst sai 1680.aastal Louis XIV sekretär, millega kaasnes ka tõusmine aadliseisusesse, oli ta endale kogunud küll vist kõik tiitlid, mis tol ajal ühele muusikule võisid kuuluda . Lully on läinud ajalukku suure orkestri- ja teatrijuhina, sealjuures väga türanlikuna. Harva jäetakse jutustamata lugu Lully surmast: juhatades orkestrit, põrutas ta dirigeerimissauaga vastu maad, kuid vigastas oma varvast ja suri varsti gangreeni.

OOPER INGLISMAAL

Inglise muusikateatri omapäraseks vormiks olid õukondlikud maskietendused ( masque )., mida tunti juba 16. ja 17. sajandi vahetusel. Need olid mütoloogilise või allegoorilise sisuga etendused, mille juurde kuulusid pantomiim, tantsud, sooloaariad, muusikalised dialoogid ning koorid. See teatrivorm sai aluseks inglise ooperile. Inglise heliloojad kirjutasid palju muusikat draamaetendustele, laialt olid levinud ka nn. semiooperid, mille ülesehituses oli muusikal väga suur osa, dramaatiline tegevus aga anti edasi peamiselt kõnedialoogides.
Baroki ajastu suurim inglise helilooja oli Henry Purcell

HENRY PURCELL

1659-1695
Ta oli õukonnamuusiku poeg ja laulis juba poisina kuninglikus kapellis. Purcelli karjäär oli väga kiire: juba 1675 .aastal ilmusid trükist tema esinesed laulud, 1677 sai temast kuninga kammermuusikahelilooja, 1679 kuningate kroonimiskiriku Westminster Abbey organist, 1682 kuningliku kapelli organist ja laulja, 1683 .aastast surmani vastutas Purcell ka kapelli pillide seisukorra eest.
Purcelli looming, mille enamik sündis vähem kui kahekümne aasta jooksul, on väga mitmekülgne ja ulatuslik. On säilinud nii tema kiriku- kui kammermuusikat, õukondlikke pühendusteoseid, suur hulk lavamuusikat, sealhulgas ka ainus tõeline barokkooper inglise muusikaloos.
Suurem osa tema lavamuusikast on loodud draamaetendustele. Lavamuusikat kirjutas ta peamiselt elu lõpul, pärast 1690.aastat. Sellest ajast on pärit ka viis semiooperit, mille muusikalised stseenid on sama ulatuslikud ja kaalukad kui sõnalisedki. Semiooperites leidub tõelise ooperi väärilisi ansambli- ja kooristseene, suurem osa on aga aariatel, millest paljud pole dgaamaga kuigi tihedalt seotud ning on väga populaarsed omaette soololauludena.
Purcelli ja kogu inglise barokkmuusika tähtsaim muusikaline lavateos on Vergiliuse eepose “Aeneis” ainetel loodud ooper “Dido ja Aeneas ” (1689). Muusikaliselt on see lühike, tund aega kestev kolmevaatuseline ooper ainulaadne segu prantsuse ja itaalia eeskujudest ning inglise maskimuusikast. Ooperi lõpustseenis olevat Dido aariat peetakse barokiajastu üheks parimaks ja mõjuvamaks kaebeaariaks.
Purcell nagu Mozartki elas vaid 36-aastaseks. Kuid juba kaasaegsed kutsusid teda Briti Orpheuseks ning tema koht ingise muusikas pole kindlasti tagasihoidlikum kui Mozartil oma ajastu Kesk-Euroopas. Pärast Purcelli surma sattus inglise muusikaelu järjest enam itaalia mõju alla ning vaid Purcelli looming hoidis veel aastakümneid ülal inglaste rahvuslikku uhkust . Paraku pole inglise muusikaloos pärast Purcelli pikka aega ühtki oma rahvusest suurkuju – paljude järgmiste põlvkondade jaoks sai muusikas keskseks nimeks Georg Friedrich Händel.

GEORG FRIEDRICH HÄNDEL

1685-1759
Händel sündis Halles 23.veebruaril 1685.aastal. Poiss ilmutas varakult huvi muusika vastu, kuid isa soovis talle paremat tulevikku ja õhutas poissi õigusteadust õppima. Noor Händel olevat siiski käinud salaja pööningul klavikordi harjutamas. Kord kuulnud üks hertsog tema orelimängu ja soovitanud talle tungivalt muusikaõpinguid. Händeli õpetajaks sai kuulus Halle organist Friedrich Wilhelm Zachow. Zachow õpetas talle orelit, klavessiini, viiulit ja kompositsiooni. 1702. aastal astus Händel ülikooli ja õppis mõnda aega õigusteadus, selle kõrval töötas ta ka abiorganistina Halle kalvinistlikus kirikus. 1703.aastal lahkus ta Hamburgi, kus temast sai viiuldaja ooperiteatris, mõni aeg hiljem juhatas ta juba orkestrit ning 1705.aastal tulid lavale tema ooperid “Almira” ja “ Nero ”.
1706-1709 viibis Händel Itaalias, külastas sealseid tähtsamaid muusikalinnu Firenzet , Roomat , Napolit ja Veneetsiat. Ta kohtus ajastu suurimate heliloojate Arcangelo Corelli ja Alessandro Scarlattiga. Seal kirjutas ta esimesed kammerkantaadid, saavutas suure menu ka oma ooperitega. Itaalias omandas ta täiuslikult itaalialiku stiili ja see oli edaspidi tema käekirja peamine lähtepunkt. Händeli edu Itaalias oli nii suur, et talle tehti väga häid tööpakkumisi. 1710.aastal võttis ta vastu kapellmeistri koha Hannoveri kuurvürsti õukonnas. Vahepeal võttis Händel ette reisi Londonisse ja viibis seal kaheksa kuud. 1712 .aastal läks ta teist korda Londonisse ja kuna tal oli seal väga suur menu, jäi ta sinna pikemaks ajaks. Seal tõi ta lavale mitu uut ooperit ning kaks pidulikku kirikumuusikateost.
1719.aastal rajati Londonisse ooperiteater, mille muusikaliseks juhiks sai Händel. Sellega algas Händeli ooperiloomingu kõrgaeg ja siitpeale lõi ta kuni 1741 .aastani regullaarselt 1-2 ooperit aastas. 1728.aastal läks Händeli juhitav teater pankrotti , seda püüti taastada ja 1729.aastal avatigi teater uuesti, kuigi kasina eduga. Händel sattus sageli vastuollu lauljatega, Londoni ajakirjanduses ilmus tema kohta ränka kriitikat ning 1733 lõpetas Kuninglik Muusikaakadeemia tegevuse. Siit algas Händeli elu raskeim aeg: ta pidi võitlema pärast teist pankrotti rajatud konkureeriva ooperiettevõttega ja püüdis end veel kord teostada vastavatud teatrimajas. 1737 .aastal tabas Händelit kolmas pankrot , itaalia ooperi ajad Londonis olid läbi. 1737.aastal tabas teda ka ajurabandus ja siitpeale jäi tema tervis järjest nõrgemaks. Ja siiski kirjutas Händel oma viimase ooperi alles aastal 1741. Londonis võitis populaarsust inglise laulumäng ehk ballaad -ooper, mis oli orienteeritud uuele publikule – kodanlusele.
Händeli ooperite peamiseks eeskujuks oli itaalia muusika. Itaalia muusika peamine vorm oli retsitatiiv ja da- capo -aaria ühendus. Händel suutis teistest paremini üksikuid numbreid suurteks dramaatilisteks stseenideks. Sellise dramaatilise ooperi esimene ja tänini hinnatuim näide on “ Julius Caesar ”. Händeli ooperite tegelased on eelistatult antiikmaailma suured isiksused , ent ta pole püüdnud luua ajalooliselt tõepäraseid portreid. Ooperisüžeesid valitseb tavapärane armastuskolmnurk. Geniaalse meloodiameistrina lisas Händel lauljate lihvitud laulukunstiga edvistavale itaalia ooperile palju lihtsat laululisust. Sageli pikaks venitatud da-capo-aariad püüdis Händel muuta kompaktsemaks ja kontrastirikkamaks. Oma hilisemates ooperites asendas ta ta selle lühemate ja lihtsamate aariatega. Armastatuim näide uuest aariatüübist on avanumber ooperist “Xerxes”, mida laulab legendaarne Pärsia kuningas. Händeli ooperitel ei ole nii hästi läinud kui tema oratooriumitel. Händel lõi oma ooperid kriisiajastul, mil tõsine ooper kaotas oma koha muusikaelus. Kuni tänase päevani on Händeli ooperite meespearollid , mis on enamasti kirjutatud kastraatlauljatele, ettekandmisel suuri probleeme tekitanud. Baritonile ümberseatuna kaotavad nad muusikaliselt. Tihti laulavad neid rolle metsosopranid ja see lahendus on parem muusikaliselt, ent kummalised lavaliselt. Tänapäeval on võimalikuks kompromissiks falsetiga laulvate meessolistide ehk kontratenorite kasutamine.
Händel on hilisbaroki muusikapildis omalaadne “polüglott” – tema helikeel ühendab saksa, itaalia, inglise ja prantsuse muusika erinevaid elemente. Saksalsed ja inglased pole suutnud teda omavahel jagada – päritolult sakslane, sai temast Briti kodanik, muusikalistelt maneeridelt võiks teda pidada hoopis itaallaseks.