muinasaja kordamiseks leht 10 klass (0)

EESTI AJALOO
Eesti muinasaja periodiseerimine: Eesti ajaloo kõige pikemaks perioodiks on muinasaeg.
Eesti   muinasaega   jagatakse   väiksemateks   alaperioodideks   kõige   tähtsamate   töö-   ja
tarberiistade   valmistamise   materjali   järgi.  Muinasaja   lõpuks   ja   keskaja   alguseks   Eestis
loetakse eestlaste kaotust muistses vabadusvõitluses 1227. Muinasajale järgnevat ajajärku
jaotatakse väiksemateks alaperioodideks ühiskondlike suhete arengu või Eesti ala valitsenud
võõrvõimude järgi.
Kiviaeg.  Kiviaeg   on   Eesti   ajaloo   kõige   pikem   periood,   mis   hõlmab   ajavahemikku   alates
esimeste inimeste tulekust Eesti alale pärast jääaja lõppu kuni esimeste pronksist esemete
kasutusele   võtmiseni.   Kiviaega   Eestis   jagatakse   omakorda   kaheks   suuremaks   perioodiks:
keskmine kiviaeg  (e  mesoliitikum)  ning  noorem kiviaeg  (e  neoliitikum). Jääaja tõttu
puudub   Eesti   ajaloos  vanema  kiviaja  (e  paleoliitikumi)   periood.   Mõiste   arheoloogiline
kultuur  -   ühelaadsete   leidudega   muististe   rühm,   mis   peegeldab   selle   ala   elanike
tegevusalade   ja   eluviisi   sarnasust.   Piiriks   mesoliitikumi   ja   neoliitikumi   vahel   loetakse
savinõude (e keraamika) valmistamise oskust ja tööriistade valmistamise olulist paranemist. Dateeri Arh   kult   ja
tähtsamad
asulakohad Inimeste
elatus-   ja tegevusalad Matmis-kombed
(kuhu   ja   kuidas
maeti) Eluolu Mesoliitik
um
9700-4000
eKr Kunda kultuur.
Tähtsamad
asulakohad:
Pulli asula
Kunda
Lammasmägi; Küttimine
(põdrad,
koprad),
kalastamine
sisevee-kogudel,
korilus  → rändlev eluviis.  Haua-panustega
laibamatus Tööriistad   kivist (silmaauguta
kivikirved,
kõõvitsad,
uuritsad, nooleotsad
jne), luust, sarvest ja
puust.
Koer oli kodustatud. Neoliitiku
m
4000–
1800eKr Kammkeraamik
a kultuur
Asulakohad:
________
__________________
__________________
__________________ _________________
_________________
_________________
_________________
_________________
_________________
_________________
_________________
_________________
_________________ ___________________
___________________
___________________
___________________
___________________
___________________
___________________
___________________
___________________
___________________ _____________________
_____________________
_____________________
_____________________
_____________________
_____________________
_____________________
_____________________
_____________________
_____________________ Nöörkeraamika
kultuur
Asulakohad:
________
__________________
__________________
__________________ _________________
_________________
_________________
_________________
_________________
_________________
_________________
_________________
_________________
_________________ ___________________
___________________
___________________
___________________
___________________
___________________
___________________
___________________
___________________
___________________ _____________________
_____________________
_____________________
_____________________
_____________________
_____________________
_____________________
_____________________
_____________________
_____________________ Metallide kasutamise algus Eestis:  Esimesed pronksist esemed jõudsid Eesti alale 1800 eKr. Vanimad rauast tööriistad pärinevad 6.saj eKr. Kuna esialgu rauast esemeid oli väga vähe
ja   nende   kasutamine   ei   toonud   endaga   kaasa   suuremaid   muutuseid   tollaste   inimeste
elulaadis.
Tulenevalt Skand-st, lõ- ja idapiiridelt lähtuvast sõjaohu kasvust algas Eesti alal keskmisel
rauaajal   massiline   linnuste   ehitamine.   Linnuseasemeid   on   keskmise   ja   noorema   rauaaja
perioodist   leitud   ligikaudu   120.   Enamik   linnustest   jäid   pidevalt   kasutusele   kuni   muinasaja
lõpuni.   Et   linnust   oleks   võimalik   paremini   turvata,   ehitati   need   looduslikku   kaitset
pakkuvatesse kohtadesse (mäed / künkad, jõekäärud jm). Kui loodus pakkus vähe kaitset tuli
linnuse   kaitseks   ehitada   kunstlik   vall.   Linnused   olid   peaasjalikult   rajatud   puidust
kaitseehitistega. Üksikute linnuste juures Põ- ja Lä-Eestis on kasutatud ka paeplaatidest ilma
sideaineta   laotud   kuivmüüre.   Oma   välisilmelt   jagunevad   Eesti   linnused   nelja   rühma:   Igast


küljest   looduslikult   kaitstud  mägilinnused,   mida   võib   leida   valdavalt   Lõ-Eesti
kuppelmaastikul.  Neemiklinnused  pikema   mäeseljaku   neemikuna   lõppeval   otsal,   mille
looduslikku kaitset kõige vähem pakkuvamale küljele rajati kunstlik vall.  Kalevipoja sängi
tüüpi linnused, mida rajati voortele. Kunstlikud vallid ja kraavid rajati sellistel linnustel vaid
voorte   madalamatele   otstele,   mistõttu   linnuseasemed   näevad   eemalt   välja   nagu   kõrgete
otstega “sängid”. Ringvall-linnused (e maalinnad), mis olid rajatud kogu ulatuses kunstliku
valliga ümber linnuseõue. Maalinnad on iseloomulikud madalate pinnavormidega Lä-Eestile ja
Saaremaale ning neid rajati peamiselt 12.-13.saj-l.
Kalmed   ja   peiteleiud:  Keskmisel   rauaajal   maeti   inimesi   jätkuvalt  põletusmatusena
olemasolevatesse  tarandkalmetesse  või   kindla   sisekonstruktsioonita   kivikuhilatesse   e
kivikalmetesse.   Hauapanuseid   lisati   surnule   kaasa,   sest   arvati,   et   neid   läheb   vaja
hauataguses   elus.   Relvade   (odaotsad,   mõõkade   fragmendid,   pikateralisi   võitlusnoad   jm)
osakaalu   suurenemine   näitab   sõjaohu   kasvu.   Suurenenud   sõjaohule   viitavad   sagenenud
peiteleiud e maasse kaevatud aarded, mille hulgas on pronksist, hõbedast ja kullast ehteid /
münte, aga ka rauast tööriistu. Elatus-   ja tegevusalad,
asulakoha näited Matusekombed   (kuhu
ja kuidas maeti) Muud   perioodile iseloomulikud tunnused Pronksiae
g
1800-   500
eKr _________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________ _________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________ _________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________ Eelrooma
rauaaeg 
500 eKr -50
pKr _________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________ _________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________ _________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________ Rooma
rauaaeg
50-450 pKr. _________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________ _________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________ _________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________ Keskmine
rauaaeg
450-800
pKr Põlluharimine
(alepõllundus   ja söödiviljelus),
karjakasvatus, küttimine
ja   kalastamine,   käsitöö,
kaubandus 
_________________________ Põletusmatus   olemas-
olevatesse
tarandkalmetesse   või
sisekonstruktsioonita
kivikalmetesse
(kivikuhelikud).
Relvad hauapanustena! Sõjaohu   kasv,   millest
annavad tunnistust: - linnuste rajamine. - relvad
hauapanustena. - peiteleidude
sagenemine Viikingiae
g 
800-1050
pKr _________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________ _________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________ _________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________


_________________________
_________________________ _________________________
_________________________ _________________________
_________________________ Hilisrauaa
eg
1050-1200
pKr _________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________ _________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________ _________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________
_________________________ Elatusalad   muinasaja   lõpul:   peamiseks   eestlaste   tegevusalaks   oli   maaharimine.
Künnipõllunduse arengut soodustas keskmisel rauaajal kasutusele võetud rauast teraga ader.
Muinasaja   lõpul   hakati   senise   kaheväljasüsteemi   kõrval   kasutama   ka   kolmeväljasüsteemi.
Põlluharimise kõrval tegeldi veel loomakasvatusega (veised, hobused, lambad, kitsed, sead).
Kõrvalelatusallikateks   olid   küttimine,   kalastamine   ja   metsmesindus.   Omaette
käsitööerialadeks   olid   kujunenud   raua   tootmine   ja   töötlemine   (n   rauatootmiskeskused
Virumaal   ja   Saaremaal)   ning   koos   potikedra   kasutuseletulekuga   11.saj   savinõude
valmistamine.   Aktiviseerusid   kaubanduslikud   suhted   naabermaade   hõimude   ja   riikidega.
Kauplemine   toimus   peamiselt   vahetuskaubandusena   (kaup   kauba   vastu).   Kasutades   Eesti
soodsat   asendit   Venemaa   ja   Lä-Eur   vahel   tegeleti   vahenduskaubandusega,   müües   vene
päritolu kaupu (karusnahad, vaha jm) edasi saksa kaupmeestele või viidi ise Põ- ja Lä-Eur
turgudele.
Haldusjaotus muinasaja lõpul: teatud piirkonna külad moodustasid enesekaitse eesmärgil
suuremaid haldusüksuseid – kihelkondi (kihl – lepe). Muinasaja lõpul oli Eesti alal khk ~45.
Khk-d   omakorda   moodustasid   välisohu   kasvades   maakondi.   Suuremateks   ja
rahvarohkemateks   mk-deks   olid   Sakala,   Ugandi,   Virumaa   ja   Saaremaa,   kus   igaühes   oli
arvatavasti umbes 3000 adramaad (adramaa – ühe adraga üles haritav maa; ühe perekonna
valduses olev maavaldus). Neist veidi väiksemad (1800 – 2400 adramaad) olid Revala, Harju-,
Järva- ja Läänemaa. Kuigi kogu Eesti ala hõlmava riikluseni muinasaja jooksul ei jõutud, siis
võis siiski märgata mk-de vahel teatud ühistegevuse tendentse. Henriku Liivimaa kroonika
nimetab   Raikkülas   (Rapla   mk)   toimunud   mk-de   vanemate   iga-aastaseid   ühisnõupidamisi.
Vastavalt piirkonna maastiku iseärasustele kujunesid välja erinevad külatüübid: sumbkülad
Lä-,   Kesk-,   Põ-Eestis   ja   Saaremaal.   Sellises   külas   paiknesid   talud   ümbritsetuna   põldudest
tihedalt   koos   ümber   külatanuma.   Ridakülad   Ida-Eesti   voortel.   Hajakülad   Lõ-Eesti   künklikul
maastikul.   Tähtsamate   kaubateede   ristumiskohtadesse   kujunesid   linnuste   juures   välja   ka
suuremad   varalinnalised   asulad   -   aolinnad   ,   kus   elasid   oma   käsitöötoodangut   pakkuvad
käsitöölised   ja   piirkonda   külastavad   kaupmehed.   Muinasaja   lõpu   aolinnadeks   loetakse
Tallinnat (Lindanise), Tartut (Tarbatu) ja Otepääd.
Muinasaja ühiskonnakihid:  11.-12.saj oli Eesti elanikkond suhteliselt ühtne. Suurema osa
tollasest   elanikkonnast   (u   120   –   150   tuhat   inimest)   moodustasid   vabad   põlluharijatest   ja
maaomanikest lihtkogukondlased. Koos arutati tähtsamaid küsimusi rahvakoosolekutel, rajati
ühiselt  linnuseid   ning   kasutati   ühisvalduses   olevat   heina-   ja  karjamaad.   Lihtkogukondlaste
hulgast oli selleks ajaks esile kerkinud rikkamad ja mõjukamad ülikud, kes olid valitud küla- ja
kihelkonnavanemateks. Vanemad juhtisid piirkonna meeste kauba- ja sõjakäike ning said ka
kõige suurema osa kasumist ja sõjasaagist. Henriku Liivimaa kroonikas on eestlaste vanemaid
nimetatud   ka   “rikasteks”   ja   “paremateks”   või   nimetatud   vanema   nimega   tervet   küla   (n
“Lembitu küla”). Sõjakäikudelt ja kaubareisidelt toodi kaasa ka sõjavange või ostetud orje,
keda rikkamad taluperemehed kasutasid isiklikes majapidamistes sulaste ja teenijatena.
Sõjandus muinasajal:  Suhted naaberrahvastega olid tavaliselt rahumeelsed, ent aeg-ajalt
tuli ette vastastikuseid rüüsteretki. Sõjaoht kasvas koos riikluse kujunemisega Peipsi-tagustel
aladel   (Vana-Vene   riik)   alates   11.sajandist.   Kaitserelvastusest   kasutasid   eestlased   puidust
tehtud metallkuplaga kilpe ning tõenäoliselt nahast tehtud kiivreid. Ainult üksikud ülikud said
enesele   lubada   metalltraadist   tehtud   rõngassärke,   mis   kattis   kogu   keha   ja   käed.   Relvade
hulgas domineerisid lühikese varrega viskeodad ja pikad torkeodad, (sõja)kirved- ja nuiad,
harvemini   mõõgad.   Vähem   kasutati   ka   vibu   ning   nooli.   Kihelkonnad   ja   maakonnad
moodustasid   suuremaid   väeüksusi,   mida   nimetati   malevateks.   Sõjakäigule   naaberrahvaste
juurde   minnes   liiguti   tavaliselt   sügavale   vastase   tagalasse,   rüüstates   tagasi   tulles   teele
jäävaid   külasid   ning   tuues  kaasa   sõjavange   ja  röövitud   kariloomi.   Tagasi   koju   jõudes  võis
samas   oodata   vaenlase   karistusretke,   mistarvis   peideti   vara   sügavale   metsadesse   ja   ise


kindlustuti linnustes või soode-rabade keskele rajatud pelgupaikades. Kuni muinasaja lõpuni
võimaldas eestlaste sõjaline tase vaenlastele suhteliselt edukalt vastu panna.