Moraal ja eetika (1)

MORAAL / EETIKA kümne käsu valgusel

Sissejuhatus

Moraali (ladina keeles mos, mores “ komme , tuju”) all mõeldakse üksiku inimese, rühma või ühiskonna arusaamu heast ja halvast ehk õigest ning valest käitumisest. Sellega on olemuslikult seotud mingi arusaam, et on asju, mida võib ja peabki tegema, või mille tegemisest tuleb hoiduda. Kui tehakse, midagi sobimatut, siis sellele järgneb teiste inimeste poolne halvakspanu, hukkamõist või karistus . Kui aga käitutakse õigesti, siis on teised rahul ja võidakse kiitagi.
Sõna eetika tuleneb kreeka keelsest sõnast ethos , ethika, mis tõlkes tähendab “komme, kommetesse puutuv”. Seega eetika tähendab enamvähem sama mis moraal. Tänapäeval mõistetakse selle all teadust, mis uurib moraaliküsimusi ehk kõlblusõpetust. Eetika erineb teistest inimesekesksetest teadustest, näiteks psühholoogiast, selle poolest, et see ei piirdu nähtuste kirjeldamisega, vaid ka määrab, millised need peaksid olema. Teisisõnu see juhib inimeste käitumist, seab inimeste käitumisele suunad ja piirid.
Arusaam, mis on eetiline ja mis mitte, ei ole päris ühtne ja püsiv suurus. Erinevatel aegadel , erinevates maades on eetika normid olnud erinevad või teinud aja jooksul läbi suuri muutusi.
Näiteks sajand tagasi ei tulnud kõne alla, et avalikus rannas jalutavad nudistid ringi. Nüüd teevad nad seda Pirita rannaski vabalt.
Varematel aegadel oli see selgelt hukkamõistvalt kujuteldamatu, et keegi vahetab operatsiooni teel oma sugu ( hiljuti tegi seda näiteks Soome – Imatra koguduse kirikuõpetaja) või et tunnustatakse homode ja lesbide abielu ( Holland , Hispaania , Belgia), isegi selliste paaride kiriklikku laulatust (Rootsi).
Või kui vaadata praeguse aja muusikavideoid, näiteks Madonna omi, siis enamusega neist kaasneb väga napp riietus ja vaataja seksuaalfantaasia köitmisele üles ehitatud liikumine. Võrreldes muusikavideoid paarikümne aasta eest, siis on näha, et toona esitati muusikat hoopis teises tantsu- ja riietus-stiilis.
Samas kui eetilises mõttes konservatiivsemates islamiusumaades peab naise keha olema üleni riietega kaetud, isegi näo ees on vastav rätik vaid silmad on nähtavad. Selline ühiskond peab naisele häbistavaks oma keha näitamise nappides riietes – näiteks tõusis islamiusu maades suur poleemika Afganistaani naise üle, kes võttis bikiinide vooruski osa Miss Universumi võistlusest.
Kui vaadata eetilisest küljest tsivilisatsiooni arengut, siis on näha, et mida enam võõrandub ühiskond oma põlistest (religioossetest) eetilistest tõekspidamistest, seda vabameelsemaks läheb inimeste käitumine. Seda on ilmekalt näha maades, ka Eestis, kus rahvas on kiiresti võõrdunud religioonist. Inimeste käitumist juhivad aina enam tema enda ihad ja tungid , egoistlikud vajadused. Sellist loomulike ihade vallapäästmise ja egoistlike vajaduste rahuldamisel põhinevat käitumist propageerivad ka ratsionaal -filosoofilise suuna satanistid.
Kindlasti on neid, kes vaidlevad sellise arengu võimalusele vastu nagu käiks maailma pale eetilises mõttes aina alla. Darvinistlikult, ateistlikult häälestatud inimesed usuvad, et tsivilisatsiooni areng lahus religiooni kammitsatest pigem täiustab ja õilistab inimese käitumist, et inimene ka eetiliselt käitub tegelikult ikkagi järjest õigemini ja paremini, ta on ju järjest targem oma valikutes. Eks see olenebki kust mättaotsast vaadata, kas lähtuda hinnangute andmisel ilmalikust või religioossest maailmavaatest. Kes on see kõigi jaoks vaieldamatu autoriteet - kohtunik , kes ütleb, mis on siis õige ja hea käitumine? Varem oli see inimeste jaoks Jumal või pühakiri, siis nüüd on paljud sellele autoriteedile selja pööranud ja kujundavad uut eetikat, sealjuures kasutatakse palju selliseid sõnu nagu “inimõigus”, “ usuvabadus ” “demokraatia”. Me elame maailmas, kus väärtushinnangud on sama heitlikud kui mood.
Oluline erinevus Jumalasse uskuva ja mitte uskuva inimese eetilises palges tuleneb sellestki, et Jumalasse uskuva inimese käitumist suunab teadmine, et kui ta ka teistele inimestele vahele ei jää siis Jumal ometi näeb kõike, mis ka salajas tehtud ja tasub varem või hiljem – siin või sealpool surma. Jumalatu inimene arvestab üksnes teistele inimestele vahele jäämise võimalusega või et inimliku kohtu ette ei satuks .
Seega kuivõrd tänapäeva maailmas, meie ühiskonnas, ei valitse enam üks ja ainus arusaam eetikast, siis tuleb meil leida õige käitumisviis paljude erinevate võimaluste hulgas.
Üks võimalus on järgida kristlike-judaistlike eetika põhimõtteid, mille keskmes on sajandeid olnud kümme käsku. Meie maal hakati rahvale ristiusku (ka eetikat) õpetama läbi jutluste juba 13 sajandist peale, mil meie maa ristiusustati. Ent korrapäraselt ja palju edukamalt hakati rahvast õpetama kristliku eetikat tundma ja oma elus järgima alates 17 sajandist (Rootsi aeg Eestis), mil rahva harimine oli ikka veel kiriku käes. Toona kehtestati kirikuõpetajatele terve rida juhiseid, kuidas rahvale katekismus , kus ka 10 käsku, selgeks õpetada. Noori ei tohtinud enne laulatada, kui nad olid omandanud usulised põhiteadmised. Samuti pidid oma teadmistest aru andma esimest korda armulauale tulijad. Kaks korda aastas tuli korraldada kodukülastusi, mille eesmärk oli samuti teadmisi kontrollida. Nii kujunes ja piirdus toona haridus suurema osa meie rahva jaoks katekismuse, seal hulgas 10-ne käsu, tundmisega.
10 käsku
Pärinevad juutlusest. Piibli järgi sai Mooses (elas 13 sajandil e.Kr) need käsud kahel kivist tehtud laual Siinai mäel Jumalalt eneselt. Seega käsud on vastavalt sellele pärimusele Jumala enda kirjutatud. Sellega on rõhutatud mõte, et see seadus ja õigus ei ole inimese enda looming, vaid on jumalikku päritolu. See teadmine tõstab nende käskude autoriteetsust ja tähtsust.
Kümne käsu kohta kasutatakse väljendit “dekaloog”, mis on kokku pandud ladina ja kreeka sõnast (ladina deka “kümme”, kreeka logos “sõna).
Esimesed kolm käsku reguleerivad meie käitumist Jumala suunas, seitse järgmist käsku suunavad meie suhet teiste inimestega.
1.Mina olen Issand , sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval.
Algne mõte. On ainult üks elav ja tõeline Jumal, kogu kosmose ja maailma looja ning valitseja, kes on ennast ilmutanud, näidanud, teada andnud enda poolt välja valitud juudi rahvale, nii nagu sellest kõigest on juttu Piiblis. Ei ole olemas teist elavat ja tõelist Jumalat tema kõrval. Igasugused teised jumalad ja arusaamad jumalast on väärad, neid jumalaid ei ole päriselt olemas, nad on väljamõeldised, keda ja mida Jumal absoluutselt ei salli enda kõrval. Juudi rahvas puutus läbi oma ajaloo kokku paljude teiste rahvaste (egiptlased, vilistid , assüürlased, pabüloonlased jt) ja nende uskumustega – nood kummardasid oma jumalaid (baal, astarte jt), kellest sageli nad olid teinud kujusid , kellele nad ohverdasid jms. Oli oht, et juudi rahva hulgastki on neid, kes hülgavad oma juba esivanemate poolt usutud Jumala ja hakkavad teiste rahvaste õhutusel teisi jumalaid kummardama. Karistus ebajumalate kummardajatele oli juutluses äärmuslik – surm. Näiteks on kirjutatud 5 Moosese (13:7-12) raamatus nõnda: “Kui su vend, su ema poeg, või su oma poeg või tütar või naine, kes su süles on, või sõber, kes sulle on nagu su enese hing, ahvatleb sind salaja , üteldes: “Lähme ja teenime teisi jumalaid!” keda ei ole tundnud sina ise ega su vanemad, nende rahvaste jumalaist, kes asuvad teil ümberkaudu…, siis ära tee tema nõu järele ja ära kuula teda! Su silm ei tohi halastada tema peale ega armu anda; sa ei tohi teda varjata, vaid sa pead tema tapma : sinu käsi olgu esimesena tema kallal teda surmamas, ja seejärel kogu rahva käsi! Viska ta kividega surnuks , sest ta on püüdnud, sind lahutada Jumalast…”
Kristlik täiendus: Jumal on Kolmainu Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim. Jumal pole üksnes Taevane Isa, Looja, vaid tal on ka Poeg Jeesus Kristus, kes ristil asendusohvrina suri, et lunastada inimeste patud Jumala ees. Isast ja Pojast lähtub ka Püha Vaim - kes inimesi pühitseb, annab prohvetitele sõnad suhu jne.
Tänapäev. Jumal endiselt ei salli ebajumalaid enda kõrval. Enamus juudi rahvast endiselt hoiab usus ainult temast kinni. Ent ka Iisraeli riigis valitseb usuvabadus, mistõttu kellegi rahvuskaaslase surmamine, kui ta teisi jumalaid peaks hakkama kummardama, ei tule enam kõne alla. Küll aga mõistagi Jumalast kinni hoidvad inimesed seda heaks ei kiida ja püüavad oma rahvuskaaslasele avaldada survet .
See sama Jumal kellesse juudid on uskunud on ka Jumal Kristlaste jaoks, ent selle vahega, et kristlased usuvad, et sellel Jumalal on ka Poeg Jeesuse Kristuse näol, ent judaistide jaoks Jumalal poega ei ole. Nii seondub kristlaste jaoks usk Jumalasse usuga Jeesusesse Kristusesse kui Jumala Pojasse. Seega - kristlaste meelest, kõik need kes Jeesust Jumala Pojana ei usu on vales usus ja mõistavad Jumalat valesti ning eksivad esimese käsu vastu. Kõik teise usulised – budistid, hinduistid, islamiusulised jt - on kristlaste meelest ekslikud esimese käsu suhtes, sest neil on sootuks erinev ja vale arusaam jumalast. Samuti eksivad selle käsu vastu need, kes üldse Jumalat ei usu. Kuid ka Jumalasse mitte uskuvatel inimestel on tegelikult oma ebajumalad, ehk kellessegi või millessegi usuvad ju kõik inimesed. Ka see on usk, et Jumalat ei olemas, sest kes seda tõestab; ka see on usk, et kogu maailm ja kosmos on tekkinud juhulikult ühe suure paugu tulemusega ja inimene on arenenud mingist bakterist miljonite aastate jooksul selliseks nagu ta on, sest kes seda tõestab; ja sellise usu kohaselt asetub maailma nabaks inimene, kes läbi evolutsiooni on saanud maailma valitsejaks. Sedasi jumaldab inimene iseennast .
Ebausu esemed – horoskoobid, kaartidega ennustamine , amuletid, maskotid – ei vääri ebajumala nime. Ebajumal peab olema mastaapne. Nagu Martin Luther seda on öelnud “Mille küljes keegi oma südamega ripub ja millele te loodab, see on tema jumal.” Teisisõnu - jumalus on see, keda või mida austatakse oma elus ülima väärtusena. On neid kelle jaoks on siin elus kõige tähtsam raha, millele ta annab kogu oma südame, kogu oma elu mõtte. Teiste jaoks võib see olla riik, kuulsus, karjäär, võim. On vanemaid, kes jumaldavad oma lapsi. On fänne, kes hullunult jumaldavad oma iidoleid, staare – lauljaid, näitlejaid. Või mõelge näiteks sportlasele, kes tahab tippu jõuda, nii et miljonid televaatajad hoiaksid hinge kinni tema sportlikku sooritust vaadates. Ta on valmis aastaid loobuma kõigest, tihtipeale ka tervisest. Eks ole, selle kohta öeldakse: ta on valmis “ohvriks tooma” kõike, et teenida võistlussporti.
Ei ole põhjust arvata, et ebajumalad peaksid olema koledad või nende teenimine vastik. Vastupidi, enamik ebajumalaks tõstetust on elus vajalik ja väärtuslik ning justkui ilus ja hea. Inimene võib enesele ebajumala luua millest tahes. Kõigis nendes jumalates on midagi, mis paneb end austama ja arvestama. Just selles aga seisnebki nende ohtlikkus. Nii pea kui mistahes ajalik ja piiratu asub igavese ja piiritu kohale, lahutab ta meid tõelisest Jumalast.
2. Sina ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta.
Algne mõte. Algselt võis see keeld olla mõeldud mitmes suhtes. Jumala nime väär kasutamine toimus kõigepealt vale vandumise puhul. Vanne pidi tagama tõe rääkimise. Inimene ütles, et Jumal karistagu teda, kui ta valetab. See oli tõepoolest võit vale üle, kui vähemalt ühel juhul võis inimest usaldada – siis, kui ta vandus Jumala nimel. Paraku ikka leidus neid, kes Jumala nimelgi valet vandusid. Nendele ütleb Jumal “Te ei tohi minu nime juures valet vanduda, sest sa teotad oma Jumala nime” (3Ms19,12). Samuti leidus valeprohveteid, kes rääkisid Jumala nimel, kuigi Jumal ei olnud neid läkitanud. Selle käsu rikkumiseks loeti sedagi kui keegi tõotas midagi Jumala nimel, kuid jättis selle täitmata.
Käsu vastu eksimiseks loeti ka kui Jumala nimel nõiuti ja positi.
Hilisem juutlus on seda käsku tõlgendanud laiemalt – et kuna Jumal ja tema nimi on niivõrd püha, siis ei tohi üleüldse Jumala nime, heebrea keeles Jahve suhu võtta, vaid tuleb öelda ja lugeda Jahve asemel adonai ehk Issand.
Kristlik täiendus: Jeesus on öelnud: “Veel olete kuulnud , et muistsele põlvele on öeldud: “Sa ei tohi valet vanduda” ja “Issandale vannutud vandeid tuleb pidada!” Aga mina ütlen teile: ärge vanduge üldse, ei taeva nimel, sest see on Jumala troon, ega maa nimel, sest see on Tema jalgealune järi, ega Jeruusalemma nimel, sest see on suure Kuninga linn. Ära vannu ka oma pea nimel, sest ise ei saa sa ühtegi juuksekarva valgeks või mustaks teha. Iga teie “jah” olgu “jah” ja iga “ei” olgu “ei”, aga mis üle selle, see on kurjast.”
Tänapäev. Ka tänapäeval vannutakse Jumala nimel. Näiteks Soome kohtus, see ei ole kästud, ent võimaldatud, et kui inimene tahab, siis ta paneb käe Piibli peale (ehk Jumala nimel) ja vannub, et ta tunnistab tõtt ja ainult tõtt. Kui ta tõesti tõtt tunnistab, ei riku ta käsku, ent kui ta valetab, siis rikub.
Jumala nime kasutatakse kurjasti ka seal, kus Ta rakendatakse oma vankri ette. Keegi õigustab oma (väära) teguviisi , et Jumal tahab seda. Ent kust ta teab, ons talle Jumal öelnud või et Ta tahab, enamasti mitte. Näiteks Esimese Maailmasõja ajal mõlemad pooled arvasid, et Jumal on just nende poolt sõdimaks vaenlaste vastu, neid tappes. Preestrid õnnistasid sõdureid enne veriseid lahinguid Jumala nimel. Ent kas Jumal ikka tahtis ja tahab, et inimesed üksteisega sõja jalal oleksid ja üksteist tapaksid? Ka SS-meeste püksipannandel oli kiri Got mit uns –Jumal on meiega. Kas Jumal oli nendega on aga väga kaheldav?
Leidub tänapäevalgi neid, kes kasutavad nõidumisel ja posimisel Jumala nime. Ent ristiusk ei kiida nõidumist või posimist heaks vaid selle asemel olgu palvetamine haige, raskete olukordade jms eest.
Ka nugissõnade kasutamine riivab seda käsku. Igapäevases jutus me tihtilugu kuuleme, kuidas Jumala nime ilmaasjata suhu võetakse läbi selliste fraasidega nagu: Issand Jumal! Oh Jumal küll! Jessas! Isver! Jne.
3. Sina pead hingamispäeva pühitsema.
Algne mõte. Hingamispäev – sabat – algas juutidel reede õhtul päikese loojanguga ja kestis laupäeva õhtuse päikese loojanguni. See oli Jumalale pühendatud päev - käidi pühakojas teenistustel, loeti kodus pühakirja, palvetati ja ei tohtinud teha mingisugust argipäeva tööd. Sabati rikkumise eest - kui keegi ka sellel päeval tegi argipäeva töid - oli ette nähtud surmanuhtlus.
Kristlik täiendus. Jeesuski käis hingamispäevadel pühakojas. Ometi oli just hingamispäev see, mis tõi Jeesusele kõige rohkem pahandusi. Ta aitas temalt abi palunud haigeid ka hingamispäeval - tervendades neid imeliselt. Ent tema vastased leidsid , et tervendamine nagu ka arstimine on töö, mida võib teha ainult argipäeviti. Jeesus vastas neile: “Kes on teie seast inimene, kellel on üksainus lammas, ja kui see kukub auku hingamispäeval, et ta temast ei haara kinni ega tõmba teda välja? Kui suur vahe on nüüd inimese ja lamba vahel! Sellepärast sünnib küll teha head hingamispäeval!” Või teisal, kui Jeesuse õpilastel (jüngritel) oli nälg, siis minnes läbi viljapõllu kitkusid nad viljapäid, puhastasid neid ja sõid. Jeesuse oponendid heitsid Jeesusele ette, et miks ta ei keela oma jüngreid – kitkumine ja viljatera eraldamine kestast oli nende meelest töö tegemine. Jeesuse meelest mitte.
Kuivõrd judaistid kiusasid 1.-2. saj p.Kr kristlasi taga, siis ei mahtunud kristlased ja juudid enam ühe pühakoja katuse alla. Kristlased hakkasid eraldi oma jumalateenistusi pidama ja kristlaste jaoks muutus judaistlikust hingamispäevast olulisemaks päevaks sabatile järgnenud päev (pühapäev) ehk päev mil Jeesus Jumala poolt surnuist üles äratati. Kui ristiusk sai keiser Constantinus Suure soosingul 4 saj. p.Kr Rooma impeeriumis juhtivaks usundiks, hakati üleriiklikult hingamispäeva pühitsema pühapäeviti.
Tänapäev. Nimi on jäänud – püha+ (püha=Jumal, Jumala) päev. Enamus inimesi, kuivõrd nad Jumalat eriti ei usu, sellel päeval ka Jumala peale eriti ei mõtle. Vaid väiksem osa meie rahvast, kellel usk südame põhjas põleb, pühitsevad seda päeva, käies kirikus või kuulates-vaadates raadiost-televiisorist jumalateenistuste ülekandeid või loevad kodus vaimulikku kirjandust, palvetavad, väldivad argipäevaste tööde tegemist või kui siis teevad vaid hädapäraseid.
Pühapäeva pühitsemine ei ole mistahes töö vältimine, et selle asemel kaarte mängida või videot vaadata või joomapidusid pidada, vaid elu rahmeldamise keskel seisma jäämine, hingetõmbamine, igavikulistele-vaimsetele väärtustele mõtlemine. Inimene ei ole masin, inimene vajab puhkust, tasakaalu, aega sisemise jõu kogumiseks. Kõike ei saa ju mõõta rahas, et rabelen ja teenin ka pühapäeviti raha. Inimene vajab aega rahunemiseks, et ta ei oleks nii närviline või üksnes materiaalsete väärtuste keskne , ja kogu aeg kiirustades kuhugi . Lapsevanema puhul, kes päevast-päeva ja pühapäevalgi tööd rabab teha, kannatab ka pere - koos ei olda, koos midagi ette ei võeta, peresisesed suhted võivad sassi minna.
Vahel on ka nii, et inimene, kes pühapäevitigi tööd rassib teha, väsitab end liiast ja kulutab oma tervist, võib-olla kui ta ühegi päeva hinge tõmbaks jaksaks ta kuue päevaga teha ära tööd, mis ta väsimuse foonil oleks teinud seitse päeva.
4.Sina pead austama oma isa ja ema.
Algne mõte. Üleüldise lugupidamise kõrval peeti silmas täiskasvanud laste kohustusi oma vanemate vastu. Kui vanemad sattusid raskustesse, näiteks jäid vanaks ja haigeks, pidid lapsed neid toetama ja ka ülal pidama.
Eeldati ka, et väikesed lapsed peavad olema sõnakuulelikud oma vanematele.
Väga rängaks eksimuseks peeti seda kui lapsed oma vanemad ära põlgasid, neid unustusse jätsid või veelgi hullem kui keegi oma vanemaid sajatas.
Kristlik täiendus. Jeesus ja esimeste põlvkonna kristlased pöörasid palju tähelepanu lesknaistele, kellel meest enam toeks ei olnud. Just nemad vajasid eriti tuge.
Tänapäev. Vanemate austamine ei võrdu kõiges sõnakuulmisega, allumisega. Lapsel võib olla oma seisukoht ent seda tuleb teha vanematele teatavaks nõnda, et ei kaoks austus oma vanemate vastu.
Vältida inetuste ütlemisi : “mutt”, “känd” jne.
Kui elad vanematega ühe katuse all, siis on seegi on vanemate mitte austamine kui neile ei ütle kui kuhugi kauemaks ära lähed – näiteks öised olemised sõbra pool või saunapeod kuskil suvilates jms. Vanemad ootavad , ootavad südamevaluga ja ei tea kus sa oled.
Inetu seegi kui peetakse oma vanemaid “rahapuudeks”, keda võib ja peab pidevalt raputama, et raha pudeneks, kellelt pressitakse vahel üsna näotul viisil raha välja.
Inetu seegi kui lapsel on jõudu küll aga ta laiskuse pärast ei viitsi oma vanemaid töödes ja tegemistes aidata, kui laps peabki õigeks seda, et vanemad ongi otsekui tema teenijad – “ema tee süüa”, “isa käi poes ära” jne. Oma vanemaid tuleb abistada!
Kui vanemad on haiged või jäävad vanaks ja viletsaks siis lasub lastel kohustus neid aidata, neid ülal pidada, neid põetada. Sageli küll on lastele mugavam oma vanaks või haigeks jäänud isa või ema kuhugi vanadekodusse panna, ent kas see tegelikult ka vanematele enestele meeldib kui nad kodust minema saadetakse kui tarbetud ja tülikad justkui oma surma ootama?
Mõtle sellise olukorra peale – sa oled täiskasvanu, sul on oma kodu, naine ja lapsed, sa käid tööl ja teenid vaid nii palju, et tuled parasjagu ots-otsaga kokku. Ent sinu ema või isa, kes senimaani on omaette elanud, on ühtäkki väga viletsaks jäänud, ei saa enam omadega üksi hakkama. Mida teed? Kas võtta ta oma koju, kas on ruumi, kuidas mõjub see kodurahule, suhtele oma abikaasaga? Kas on võimalik töölt lahti võtta? Või paned ta vanadekodusse? Selliste küsimuste ees tuleb paljudel lastel ühel päeval seista.
Vanemate austamist võib avaramalt võttes mõista öelduna ka kogu rahvale ja näha selles eelnenud sugupõlvede tööst ja tulemustest lugupidamist. Näiteks tuleb lugu pidada emakeelest, rahvakommetest, rahvalauludest, Eesti lipust, riigi hümnist, traditsioonidest jms.
5.Sina ei tohi tappa.
Algselt ei tähendanud see totaalset keeldu teist inimest tappa - võidi tappa vaenlasi sõjas, korra kohaselt toimusid ka hukkamised, võidi tappa ka loomi söögiks ja ohverdamiseks. Käsk oli suunatud omakohtu ehk mõrvade vastu. Näiteks eksis Kain selle käsu vastu kui ta mõrvas kadedusest oma venna.
Kristlik täiendus. Jeesus on öelnud täienduseks: “Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on üteldud: Sa ei tohi tappa! Ja kes iganes tapab, kuulub kohtu alla. Kuid mina ütlen teile, et igaüks, kes on oma vennale vihane, kuulub kohtu alla; aga kes iganes oma vennale ütleb “ Kapsapea ” kuulub Suurkohtu alla; aga kes ütleb “Lollakas!” kuulub põrgutulle. Sellepärast kui sa oma andi tood altarile ja seal meenub sulle, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and sinna altari ette ja mine lepi enne oma vennaga, ja siis tule ja too oma and.”
Tänapäev. Sõjas on tapmine lubatud, ent siingi on omad piirid. Ei tohi tappa tsiviilelanikke – vanureid ja väikeseid lapsi, vägistada naisi, piinata koonduslaagrites inimesi surnuks, viia läbi genotsiidi, või nagu Avinurme lahingu ajal tapeti jõhkralt kirikus raskesti haavatud eestlastest sõdurid, ja mõni aeg hiljem sõitis punaväe tank üle taganevast voorist – hobustest ja vankris lebavatest haavatutest.
Keelatud mõrvamine. Ei või tappa omakohtu korras, ent on erandeid . Näiteks kui kurjategija tungib öösel relvaga sinu koju, et tappa ja röövida, siis võib oma(ste) elu kaitses sellise tappa. Või nagu Soomes ja Ameerikas on koolides juhtunud, et keegi õpilastest on kuskilt hankinud relva, et tappa võimalikult rohkem kaasõpilasi ja õpetajad ning seejärel endale ots peale teha. Või enesetapu terrorist. Kui sa sellise tapad, siis sa päästad paljude elud.
Võib tappa söögiks loomi, linde, kalu, ent mitte lõbu pärast nagu seda vahel mõned jahimehed ja kalamehed teevad.
Seda käsku on võimalik rikkuda kasutades relvana üksnes sõnu, mille tagajärjel teine inimene võtab endalt elu. Näiteks mõnitatakse ja halvustatakse kedagi nii, et ta ei kannata seda välja ja teeb enesetapu.
Või nagu ütleb Martin Luther: “Selle käsu ees jääb süüdlaseks mitte üksi see, kes kurja teeb, vaid ka see, kes võiks oma ligimesele head teha, temast lugupidamises ette jõuda, teda kaitsta ning päästa, kuid ometi seda ei tee. Kui sa võiksid rõivastada kellegi, kes on alasti, aga ometi lased tal minna ning külma kannatada; või kedagi nälgimas nähes ei toida teda ja lased tal nälga surra; või näed sa kedagi surmaohus või muus taolises hädas ega päästa teda, kuigi sa selleks vahendeid ja võimalusi tead – siis oled sa tema tapnud.”
Teemad mille üle võid mõtiskleda: abort, surmanuhtlus, eutanaasia, enesetapp. Mis sinu meelest räägivad nende poolt ja mis vastu?
6. Sina ei tohi abielu rikkuda!
Algselt kehtis see käsk mehe ja naise jaoks erinevalt. Käsk keelas meest astumast sugulisse vahekorda teise mehe naise või kihlatuga ning abielunaist astumast vahekorda teistega peale oma mehe.
Muistses Iisraelis oli vallaline põlv praktiliselt tundmatu. Abielluti väga noorelt, tütred pandi mehele kohe pärast suguküpsuse saabumist, kolme- neljateist aastaselt.
Abielunaine oli mehe omand, sest mees oli maksnud äiale mõrsjaluna. Kuigi abiellumine oli rohkem suurpere ja sugukonna otsustada, ei välistanud see vastastikust armastust. Kuigi põhimõtteliselt oli abielu eluaegne, võis mees naisele anda lahutuskirja ja ta minema saata. Kord äraaetut ei olnud esimesel mehel luba enam uuesti naiseks võtta.
Tolleaegses ühiskonnas oli abielurikkumine see, kui mees magas naisega, kes oli teise mehe omandus . Pordunaise juures käimine ei olnud midagi ebatavalist ja sellel ei olnud midagi pistmist abielurikkumisega.
Teiselt poolt olid ka orjatarid mehe omand, kellega isand võis soovi korral magada (teise mehe orjatari puhul võis tulla pahandust).
Abielurikkumist loeti rängaks kuriteoks ning karistati surmaga.
Kristlik täiendus. Jeesus eitab abielulahutuse võimalikkust, vaid naise porduelu pärast lubab ta seda: “igaüks, kes oma naise muul põhjusel kui porduelu pärast minema ajab, teeb oma naisest abielurikkuja, ja kes iganes võtab minema aetud naise, rikub abielu.” Jeesus läheb veelgi kaugemale, osutades, et abielu on võimalik rikkuda ka vaimsel tasandil, südames: “Te olete kuulnud, et on öeldud: sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile: igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud.”
Tänapäeval on abielu institutsioon kriisi seisundis.
Enamus noori otsivad seksuaalseid kontakte juba väga noorelt, täna ühega, mõne aja pärast teisega . Ja on neid, kes siis kiitlevad teiste ees oma “suurte tegudega”. Süütus enne abielu on vaid vähemusele oluline.
Väga paljud paarid eelistavad vabaabielu . Selle taga on meie elustiili “vabadus”, kartus end millegagi või kellegagi liiga kõvasti siduda. Niikaua kui suhe klapib, eriti seksuaalsel tasandil, elatakse kokku, kui teine pool enam meeldivat pinget ei paku, otsitakse järgmine, kellega oleks cool. Kui paaril peaksid tulema ka lapsed, siis see juba teeb lahkumineku mõneti raskemaks, ent ületamatut takistust ei nähta selleski . Kui eo olda ametlikult abielus – ei pea ju hakkama vara jagama ja alimentide maksmisest on kergem kõrvale hiilida.
Selliste korduvate vabaabielude ja üheöö elustiili juures kannatavad ilmselt kõige rohkem nendest paaridest sündinud lapsed, kui nende tegelik isa või ema on nende juurest lahkunud teise mehe või naise ja laste juurde, asemele on tulnud võõrasema või võõrasisa. Kannatajaks pooleks võib olla ka elukaaslane. Näiteks elas üks paar terve pika elu koos, ehitasid koos maja, mis kirjutati mehe nimele , said väga hästi teineteisega läbi, ent lapsi neil ei olnud ja ühtäkki suri mees ära. Kellele jääb see nende ühiselt rajatud kodumaja? Tuleb mehele kõige lähedasem sugulane – mehevend ja nõuab, et too naine lahkuks majast, sest juriidiliselt pole naisel mingit õigust sellele majale .
Kas abielu saab põhineda üksnes armastusel , kütkestusel, vastastikusel seksuaalsel tõmbel? Eks ta peaks samas olema ka tahteakt. Sest pärast armumise joovastuse möödumist tuleb argipäev, kus hakkavad ilmnema teise seni märkamatuks jäänud küljed, veidrused, harjumused, iseloomuomadused, mis kõik ei pruugi olla kuigi meeldivad; elus võivad ette tulla raskused ja mured, näiteks rahaprobleemid, lapsed haiged jms, mis kõik panevad suhte proovile. Siis kerkibki esile küsimus, kas sa TAHAD elada koos teisega mitte ainult rõõmus ja kütkestuses vaid ka mures ja vastuoludes ning püsida koos läbi vananemise kuni surmani.
Kihlust tuleb harva ette, ent laulatust ikka, sest on neid, kes eelistavad laulatust ilmaliku registreerimise asemel. Sest nende jaoks, enamasti naise jaoks, on oluline tunda ennast abielus turvaliselt, kuivõrd altari ees, Jumala ees ju tõotatakse elada koos kuni surm neid lahutab. Tajutakse, et selles tõotuses on palju enamat kui üks allkiri abielu registreerimise paberil. Osad paarid peavad oluliseks laulatusel saadavat õnnistust nende kooselule. Teiste jaoks on paraku olulisim paari panemise pidulikkus - orel mängib, kaunistatud kirik jms.
7. Sina ei tohi varastada.
Algselt ei käsitlenud see käsk vargust, vaid inimröövi. Kuritegude nimistus, mille eest järgnes surmanuhtlus, oli ka: “ja kes inimese varastab, kas ta tema ära müüb või tema käest leitakse, see peab surma surema.”
Aegapidi laienes see käsk ka koduloomade varguse kohta ning viimaks muugi vallasvara kohta.
Iisraelis ei loetud aga varguseks seda kui keegi, kellel oli suur nälg, läks ja sõi kellegi viinamäel või viljapõllul või aias oma kõhu täis. Aga kaasa ei tohtinud midagi võtta – seda loeti juba varguseks.
Varga karistamise kohta olid kehtestatud karmid seadused: “kui keegi varastab härja või lamba ja tapab ja müüb selle, siis ta peab andma viis härga härja vastu ja neli lammast lamba vastu. Kui varas tabatakse sissemurdmisel ja lüüakse surnuks, siis tapjal ei ole veresüüd. Aga kui päike oli juba tõusnud, siis on tapjal veresüü. Varas peab tasuma kõik; kui tal midagi ei ole, võib ta ennast müüa varguse pärast. Kui varastatu, olgu härg või eesel või lammas leitakse tema käest elusana, siis ta peab tasuma kahekordselt.”
Kristlik täiendus. Jeesus osutab oma sõnavõttudes hukkamõistvalt varastele. Apostel Paulus õpetab: “Kes seni varastas, ärgu varastagu enam, pigemini rühmaku tööd oma kätega, soetades vara, et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus.”
Tänapäeval ei ole varastamine kuhugi kadunud, ka inimröövid mitte. Ikka on olnud kuulda, et mingid terroristid röövisid kellegi ja nõuavad vabastamise eest lunaraha või oma kaaslaste vabastamist vanglast jms, vastasel korral ähvardades pantvangid tappa. Tuleb ette ka väikeste laste varastamist endale lapseks või edasi müümiseks rikastele, kes loomulikul teel ise lapsi ei saa.
Varastatakse poodidest, murtakse sisse kodudesse, varastatakse rattaid , tehnikat, autosid, väärtuslikke antiikseid asju, maale, kalliskive – mida iganes, mida edasi müües saab raha.
Ka pimeduse katte all “raksus” käimist kellegi aias, kus pihta pannakse ploome, pirne, maasikaid jms loetakse meil varguseks, ent “raksutajatele” enestele on see enamasti nagu mingi seiklus.
Enamasti on nii, et just väiksed vargad jäävad kergemini vahele ja saavad mingi karistuse. Suured vargad aga – poliitikute, pankurite, ärimeeste jt hulgast – jäävad harva vahele, või kui jäävad, siis palkavad endale väga tugeva advokaadi, kes nende naha päästab. Eesti vanasõna ütleb selle kohta: Suured vargad sõitvad tõllas, väiksed vargad ripvad võllas.
Tegelikult on palju vargusi ka riigi tagant. Nii mõnigi firma juht maksab oma töötajatele ümbriku palka ja nii jääb maksuametil saamata suured summad, viimaks kannatab ka töötaja ise – pensionile jäädes on tema pension väike, kuna ametlikult maksti talle vaid miinimum palka ja ka tema pensionifondi laekus miinimum summa.
On neid, kes sõidavad bussis jänest või kes ei maksa auto parkimistasu jms. Sellega ta tegelikult omamood varastab riigi tagant, ent paljud õigustavadki sellist käitumist.
Tänapäeval tuleb järjest enam ette vargusi vaimsel tasandil, mille väärtus võib olla väga suur ja selle tegeliku omaniku kahjum tohutu. Näiteks varastatakse väga häid äriideid, varastatakse loomingut – laulu viise, sõnu, tuumapommi jms relvade valmistamise saladusi jne.
Mõnedel juhtudel tuleb siiski varastamist õigustada. Näiteks seisab raamatus “Lühiülevaade katoliku kiriku õpetusest” selline seisukoht: “Äärmises viletsuses viibival inimesel on õigus hankida endale hädavajalik teiste rikkusest, sest õigus elule on ülem kui õigus eraomandile. Nälga sureval inimesel on õigus võtta võõrast vara, et ellu jääda.”
8. Sina ei tohi anda valetunnistust oma ligimese vastu.
Algselt oli see käsk rangelt juriidiline – kohtu ees kõnet pidades või tunnistust andes ei tohtinud rääkida valet. Tollal oli tunnistajal palju suurem roll kui tänapäeva kohtus, kus tunnistajate ütlustel on pigem täpsustav tähendus. Iisraelis nimelt ei tuntud kurjategija jälitamist politsei või mingi muu sellise ametliku instantsi poolt. Kaebajal tuli ise esitada süüdistus kohtu ees ja kui võimalik, hankida teisi tunnistajaid. Kui keegi juhtus juhuslikultki nägema mõnda kuritegu pealt, siis oli tal lausa kohustus esitada süüdistus ja tunnistus , muidu loeti teda ise kuriteo kaasosaliseks. Seepärast oli see üsna tavaline, et elu jooksul pidi keegi korduvalt osalema kohtulikus olukorras. Kohtu mõistmine toimus linna väravas, avalikus kohas, mida võisid pealt vaadata ja kuulata kõik huvilised. Sellisel avalikul kohtuprotsessil oli tunnistaja tähtsus väga suur, sest varasemal ajal piisas kellegi süüdimõistmiseks üheainsa inimese tõstetud süüdistusest. Hiljem seadust täiendati, et peab olema vähemalt kaks tunnistajat, kelle jutt langeb kokku. Kui süüdistatav surma mõisteti, siis pidi tunnistaja esimesena võtma osa kohtuotsuse täideviimiseks ehk siis esimesena viskama kivi, mille järel kõik teised viskasid kividega süüdimõistetu surnuks. Seega võis oleneda ühe, hiljem kahe inimese tunnistusest, kellegi elu või surm, kaalul oli palju.
Tuli ka ette valetunnistuste andmist, et lahti saada endale ebameeldivast inimesest (näiteks Jeesuse üle peetud kohtuprotsess) või et teise surma mõistmise järel omastada tolle vara jms.
Kuna kaalul oli väga palju, siis püüti valetunnistuste andmist iga hinna eest takistada, ka nõnda, et valetamise väljatulemisel tabas valetajat ennast surmanuhtlus.
Kristlik täiendus. Jeesus rõhutas tõe rääkimist, rääkis ise ainult tõtt ja tegi etteheiteid valetajatele.
Tänapäeval tuleb kohtus ette valetunnistuste andmist, ent nüüdne kohtumõistmine ei põhine ainult tunnistajate süüdistusel vaid eelkõige tõenditel, tõestatud faktidel. Nii tuleb harva ette ekslikke kohtuotsuseid, et süütut inimest karistatakse või ammugi, et ta surma mõistetakse.
Ligimesele ei tehta kurja tema peale valet tunnistades mitte üksnes kohtus vaid ka tavaelus. Sageli kuuleme laimu, klatse, või levitame seda ise. Sellised valetunnistused võivad vahel kellelegi väga palju haiget ja kurja teha, riidu õhutada. Pigem tuleb teisest püüda head rääkida ja kui ka tõesti on too millegi inetumaga hakkama saanud, siis sellegi poolest ei maksa sellest üle küla kahjurõõmsalt pasundada vaid tuleb püüda teist vabandada.
9. Sa ei tohi himustada oma ligimese koda.
Algselt sõna himustama ei tähendanud tunnet, vaid aktiivset tegutsemist soovitu, teisele kuuluva kinnisvara, üle löömiseks. Oli neid, kes ihaldasid endale teise inimese kodu/koda. Kasutades pettust või kavalust, lünki seadusandluses, valesüüdistust, altkäemaksu jms püüdsid nad teiselt tema koda üle lüüa. Küsimus polnud üksnes majades vaid ka muudes kinnisvarades – maad, metsad , aiad, viinamäe kasvandused, mis sageli kuulusid kellegi kodu juurde. Mõned püüdsid näpistada kasvõi osakest teise vallasvarast näiteks salaja nihutades piirikive.
Tänapäeval ei ole see teema kuhugi kadunud. Ikka leidub neid, kes püüavad teiselt üle lüüa tema kinnisvara. Näiteks on neid sulisid, kes otsivad seniilseid vanureid, kellele kuulub väärtuslik kinnisvara (korter, maja, mets, talu jms) ja meelitavad talt välja allkirjad lehele, misläbi vara lähebki teistele üle. Sama taktikat on kasutanud nii mõnigi “heategija”, kes sätib ennast vanurile hooldajaks, võidab usalduse, laseb vanuril kirjutada mõne allkirja, ja saavutabki peamise – vanuri surma korral on tema kinnisvara pärija. Neid nõkse, kuidas teiselt kinnisvara üle luua on palju.
Küsitavalt eetiline on ka pankade ja mõnede teiste äriettevõtete näiteks soojusenergia tootjate käitumine – kui kuskil keegi jääb võlgu, ei suuda korraga laenu või kodusoojuse eest tasuda, kehtestatakse kohe suured laenu viivised, mis mõnel üle pea kasvavad, nii et ta on sunnitud võlgade katteks sundkorras, sageli alla oma hinna, ära müüma oma kinnisvara, et tasuda peamiselt suure viivise või laenu protsendi tõttu tekkinud võlg. Ja taas võidavad pangad, SMS-laenu andjad või mõni äriettevõte.
10. Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast , ümmardajat, kariloomi ega midagi muud, mis on tema oma.
Algselt - sedapuhku käib jutt ligimesele kuuluvast vallasvarast, mida teine enesele himustas. Selge erinevus on ka 6. käsust: kui abielurikkumine oli korraks-vaid kõrvalhüpe, siis teise naise himustamine oli püüe saada teda püsivalt endale.
Tolleaegse elu juurde kuulus, et jõukamatel olid oma sulased, ümmardajad ja kariloomade karjad.
Jällegi, nagu ka 9. käsu seletuses – kasutati pettust, kavalust, meelitusi, lünki seadusandluses, valesüüdistusi, altkäemaksu jms, et saada endale teise inimese vallasvara.
Tänapäeval näib see käsu sõnastuses toodud loetelu mõneti aegunud – sulaste, ümmardajate, loomapidamise aeg on jäänud suuresti minevikku. Käsu sõnastust võib kohendada vastavalt tänapäeva elule, käsu mõte jääb ikka samaks: “Sina ei tohi himustada oma ligimese pruuti-peigmeest, armukest, naist, firmat, mobiiltelefoni, autot, suvilat, kaatrit… ega midagi muud, mis on tema oma.”