Monitorist, graafikakaardist... (1)

Kutsekool - Informaatika - Informaatika

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kuidas leida skaneerimiseks sobivat resolutsiooni ?
Kuidas adapterile seletada, mida ta joonistama peab ?

19

Referaat
Monitorist, graafikakaardist ja muust sellega seonduvast

Tallinnas, 2007
Sisukord

Sissejuhatus

Liigitus
2.1. Monokroomsed ja mitmevärvi- kuvarid
2.2. Elektronkiire - ja vedelkristallikuvarid
2.2.1. Elektronkiirekuvarid
2.2.2. Elektronkiirekuvari tööpõhimõte
2.2.3. Pildi saamine
2.3. Trinitron
2.4. Vedelkristallikuvarid
2.4.1. LCD- monitori ülesehitus
2.4.2. LCD-kuvari tööpõhimõte
2.5. Plasmakuvarid
3. Värvid arvutimaailmas
4. Bitisügavus
5. Resolutsioon
6. Graafikakaart
6.1 Enimlevinud pildimälud
6.2 Draiver
6.3 Ühendus muu arvutiga
6.4 Kuvarežiimid
7. Kasutatud allikad

Sissejuhatus
Kuna minu õpitav eriala nõuab arvutiga trükise kujundamisel pidevat vaatlemist ja kujundusprotsessi jälgimist, siis valisingi referaadi teemaks mulle kõige lähedasema ja olulisema teema- monitori ja graafikaga seonduva.
Sõna monitor tuleneb ingliskeelsest sõnast monitor, mis tähendab kasvatajat, vaatlejat ja tänapäevasel ajal ka arvuti kuvaseadet ehk kuvarit.
Kuvar on arvuti väljundseade, mis muudab arvutis toimuva visuaalselt jälgitavaks.
Oma käesolevas referaadis püüan välja tuua erinevate monitoride iseärasused, sealhulgas ehituslikud , graafilised ja visuaalsed omadused ja anda lühiülevaade mõistetest ja informaatilistest näitudest.
MONOKROOMSED KUVARID
Monokroom- ehk ühevärvikuvarid saavad oma nime sellest, et musta tausta peal kasutatakse ainult ühte värvi. Levinuimateks värvideks on oranž, roheline, valge ja merevaik. Sellised kuvarid jaotuvad siiski veel kaheks: nendeks, kes tekitavad tõesti vaid ühe värvi ja nendeks, kes suudavad seda ühte värvi varieerida erinevates toonides (valge värvi puhul nimetatakse taolist kuvarit halltoon-kuvariks). Monokroomkuvarid koosnevad siis ainult ühest katoodtorust ja tavaliselt pole ka pildi kvaliteet suurem asi, sest lahutusvõime jääb väikeseks.
MITMEVÄRVILISED KUVARID
Tänapäeval on kõige enam levinud mitmevärvilised kuvarid. Mitmevärviliste kuvarite puhul tuleb sisse tuua mõiste RGB – inglise keelsetest sõnadest Red, Green ja Blue, mis tähendavad, et monitoris on kolm katoodkiiretoru, mille abil tekitatakse ekraanile värvid. Need värvid saadakse, segades omavahel punast, rohelist ja sinist värvi. Erinevate monitoride puhul on saadud toone erineval hulgal, alates 16 ja lõpetades umbes 4 miljardiga. Ekraani piksel võib tegelikult kuvada loendamatul hulgal erinevaid värvitoone, kuid piirid seab põhiliselt just graafika tekitamisele kuluv mälu, sest näiteks 256 värvi puhul kulub iga piksli peale täpselt üks bait mälu. Mitu bitti ühe piksli kujutamiseks kulub ehk mitu värvi on võimalik tekitada, määrab suurus nimega värvisügavus ( Color Depth), mida mõõdetakse bittides. 256 värvi puhul on värvisügavuseks 8 bitti, kuid tänapäeval on kasutatavamateks sügavusteks 24 ja 32 bitti (True Color). Värvisügavusest, resolutsioonist ja teistest säärastest näitajatest loe täpsemalt edaspidi.
ELEKTRONKIIRE- JA VEDELKRISTALLKUVARID
Kuvarid jagunevad laias laastus kaheks- elektronkiirekuvariteks (ehk kineskoopkuvariteks) ja vedelkristallkuvariteks. Kõige värskem uuendus, mis on hetkel veel kalli hinna tõttu vähe levinud, on plasmakuvar.
Elektronkiirekuvar (CRT – Cathode Ray Tube ) on televiisori kaksikvend arvutimaailmas, mille tööpõhimõte ei erine palju televiisori omast.
Erinevused televiisoriga võrreldes seisnevad peamiselt selles, et arvutikuvari sisend on kohandatud arvutiandmete erilisele numbrilisele kujule ja ergonoomilised ( ergonoomia - töövahendi, ja -keskkonna sobitamine vastavaks inimese nõuetele ja soovidele) nõuded on veidi teistsugused . Tuleb ju monitori jälgida umbes poole meetri kauguselt vastupidiselt televiisorile, mida me vaatame reeglina toa teisest otsast. Kuvari kvaliteedi peamiseks näitajaks on ekraani resolutsioon – ekraanile mahtuvate pikslite arv. Kuid samuti väga tähtsaks näitajaks on monitori realaotussagedus (värskendussagedus). See näitab, kui palju pilt meie silma jaoks väreleb.
Elektronkiirekuvari tööpõhimõte
Põhikomponendiks on elektronkiiretoru . See on õhust tühjaks pumbatud klaastoru. Elektronkiiretoru ühes otsas asub kiirete elektronide allikas – elektronkahur, mis saadab välja elektronkiire (värvilisel monitoril kolm elektronkiirt).
Elektronkiiretoru teises otsas on luminofooriga kaetud ekraan . Elektronkiire suunamiseks kasutatakse magnetvälja, ostsillograafides elektrivälja. Sobiva tugevuse ja suunaga magnetväli tekitatakse mähiste (ja magnetite ) abil. See ekraani punkt, millele parajasti langeb elektronkiir, hakkab elektronide energia arvel kiirgama valgust.
Pildi saamine
Kineskoobi tagaosas paiknevast elektronkahurist kiiratakse välja pidevalt kolm
elektronkiirt, mis läbivad maski ja seejärel tabavad mingi piksli värvuspunktikesi.
Maski on tarvis selleks, et tagada kiire langemine ainult ühele pikslile. Maskid erinevad
tavakineskoopidel ja trinitronidel. Maskid jaotuvad laias laastus kolmeks: shadow mask –
augus on ringikujulised, nagu joonisel; slot mask – augud on piklikud; ja apaerture grill –“augud” ulatuvad üle terve ekraani. Viimast tüüpi maske kasutatakse trinitronkineskoopidel, millel ma eriti pikalt ei peatu antud referaadis.
Trinitron
Trinitron monitorid on saanud oma kineskoopide tehnoloogi maailma suurimalt telerite
tootjalt Sony ’lt. Trinitron tehnoloogia eripäraks on asjaolu, et ei kardeta naaberpikselite
kaasahelendumist, seda kasutatakse hoopis ära parema kvaliteedi saamiseks. Nimelt on
pikselid asetatud kohakuti, erinevalt tavakineskoopide kolmnurksest paigutusest. Samuti
on erinevad ka maskid, mistõttu saavutatakse kohakuti paiknevatel värvidel suurem
heledus. Sellisel laotusel on aga ka omad puudused, millest olulisim on ehk kõverjoonte
konarused, mistõttu fototöötlejatele trinitrone ei soovitata.

Trinitroni mask (paremal) võrrelduna tavakuvari maskiga.

Vedelkristallmonitorid (LCD – Liquid Cristal Display ) erinevad kineskoopkuvaritest põhiliselt just asjaolu poolest, et neil pole kineskoopi. Pilt tekitatakse hoopiski poolkristallilises olekus vedeliku abil. Selleks vedelikuks on eriline aine, mille pikkadel ja peenikestel molekulidel on omadus valguslainetuse polarisatsiooni pöörata. Alljärgnev pilt annab selgema arusaama, kuidas on vedelkristallmonitor üles ehitatud. Suurimaks puuduseks tuleb pidada nende suurt hinda (võrreldes CRT monitoridega 2-3 kordne), sest LCD digitaalsuse tõttu tuleb neile sisse ehitada ka kallid analoog- digitaal muundurid, et ka tavalistest videokaartidest pilti kätte saada. Kuid see-eest on vedelkristallid silmadele tervislikumad, sest nende pilt ei vilgu perioodiliselt. Seda uuendatakse vaid hetkel, kui pilt arvuti mälus muutub ( ekraanil toimub mingi muutus), st nende värskendussagedus

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 19 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-04-11 Kuupäev, millal dokument üles laeti

77 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

anu911 Õppematerjali autor

Lae alla .doc

Lisainfo

Tegemist on referaadiga, mis käsitleb erinevate monitoride iseärasusi ja graafika saamise loo ekraanile. Lisaks on kirjutatud värvidest arvutimaailmas, resolutsioonist, skaneerimisest, graafikakaardist jne. Referaat sai hindeks tubli nelja:)
vedelkristallikuvarid , elektronkiirekuvarid , lcd , plasmakuvarid , bitisügavus , graafikakaart , resolutsioon , draiver , kuvare?iimid