Meditatsioon (1)

??????????????
????? ??????
10.R klass

Meditatsioon

Psühholoogia referaat
Juhendaja :?????
????? 2008

SISUKORD

SISSEJUHATUS................................................................3

1. MILLEKS MEDITEERIDA?............................................4

2. MEDITATSIOONITEHNIKAD........................................5

3.ABIVAHENDID MEDITEERIMISEKS.............................6

3.1.Mantra............................................................................6

3.2. Mandala.........................................................................7

4.MEDITATSIOON JA RELIGIOONID .........................................10

5.MEDITATSIOON JA TAIMETOITLUS .......................................11
KOKKUVÕTE...............................................................................12
KASUTATUD ALLIKAD................................................................13
LISA 1...........................................................................................14
Meditatsioon kui sõnakõlks mis õhtumaades on laialt levinud ja harrastatud kuid mille täpset tähendust teavad vähesed Lääne inimesed. Selle tühiku tahan ma enda ja teiste jaoks täita. See on tühik, mis on liialt suur ja lai et me seda ei märkaks ning teadmised mis me saaks oleksid võrreldamatult suured. Idamaades kus meditatsioon ei ole kõigest tegevus ega vaheldus vaid eluviis, teatakse selle olemusest arvatavasti palju rohkem. Seal kus seda on harrastatud tuhandeid aastaid on selle abil suuri imesid korda saadetud ja parimadki oma eluiga pikendanudki. Meditatsioon on tee inimese hinge sügavusse ja see on see mida tegelikult peaks uurima .
1. MILLEKS MEDITEERIDA?
"Milleks mediteerida?" – see on väga hea küsimus. Praegusajal pole paljud inimesed sellele enne mediteerimisega alustamist tähelepanu pööranud. Isegi mediteerijad(vt joonis 1) ise ei tea, miks nad mediteerivad. Mediteerimise motiiv on meditatsioonitehnikatest palju olulisem. Kui küsida mõnelt mediteerialt otse: "Miks te mediteerite?", siis oleks minu vastuküsimus: miks te sööte oma toitu, miks joote vett? Teie valmis vastus küsimusele oleks, et peate elus püsima, et keha on vaja toita – seepärast peate sööma ja vett jooma, sest muidu sureksite. Seepeale ütleksin, et pean mediteerima, sest mu meel ja teadvus on vaja tervena hoida ning need vajavad toitu (7.).
joonis 1 mediteerija
Teadvus on ainus, mis saab areneda ja kasvada piiramatult. Miski muu ei saa piiramatult areneda. Meie kehal on piirangud – see kasvab, küpseb, vananeb ja laguneb. Kogu meie maine ja materiaalne vara võib suureneda, aga piiratult . Ainult meel, ainult teadvus saab areneda täiuslikkuse, budasuse, kõiketeadmise ja -tundmise seisundisse. Meil on võimalik areneda sellele tasemele . Kui arengupotentsiaal on olemas, miks siis mitte seda kasutada? Miks mitte lihtsalt seda päev-päevalt paremini kasutada? Miks peaksime jätma meele üksi, ilma hoolitsuseta (7.)?
Inimene moodustub füüsilisest kehast, kõnest ja meelest – need on tema kolm osa. Kehal on piirangud, kõnel on piirangud, aga meele jaoks ei ole piire . Kuid inimesed hoolivad ainult kehast ja natuke kõnest, aga nad ei hoolitse üldse meele arengu ja kaitsmise eest. Sel lastakse jääda sinna, kuhu see läheb – nii jäävad inimesed ahelatesse. Nad ei suuda alal hoida oma füüsilist keha ja peavad siirduma ühest sünnist järgmisesse – kui usute taassündi. Kui te taassündi ei usu, on lõpp-punktiks keha lagunemine . Kui suudate meele arendada täiuseni, pole oluline, kas usute taassündi ja surmajärgsusesse, te võite surmale vastu astuda enesekindlalt ja vabalt. See on ainus põhjus, miks mediteerime. Mediteerimine on ainus võimalus meele eest hoolitseda (7.).
Tänapäeval on palju mediteerijaid, kelle eesmärk pole lõplik meele vabastamine. Nende sihiks on stressist ja murest vaba füüsiline heaolu; intelligentsi ja vaimse töö arendamine, töö efektiivsuse tõstmine. Need ei ole väga head mediteerimise motiivid, aga nad sobivad siiski. On mediteerijaid, kes igatsevad teatud psüühilisi võimeid – võimu maise vara üle. Kui sellise motiiviga mediteerida, siis pole see tegelik mediteerimine, vaid üksnes meelemäng. Arvan, et see on piisav vastus miks mediteerida (7.).
Meditatsiooni kui tegevuse käigus otsivad paljud vastuseid suurtele maailma müsteeriumitele ning mõnikord need ka leiavad kuid kas selle sama tegevuse kaudu ei saaks leida vastust ka küsimusele miks mediteerida. On ju Albert Einstein kunagi öelnud: ``Olulistele küsimustele ei saa leida vastust samal mõtlemise tasemel, kus me need esitasime.``

2. MEDITATSIOONITEHNIKAD

Meditatsioonitehnikad on väga lai teema. Kõigest rääkida oleks võimatu. Lühidalt aga saab seda kirjeldada. Meditatsioonist rääkides peaks teadma kolme erinevat kategooriat. On meditatsioon, millega püütakse muundada oma meel praegusest seisundist mingisse teise seisundisse. Näiteks kaastunde meditatsioon, südameheaduse meditatsioon. Kaastunde, südameheaduse ja bodhitšitta üle mediteerimine ei tähenda seda, et armastust ja kaastunnet tuleks võtta objektidena, millele keskendumine ongi meditatsioon – see ei ole nii. Kui räägime südameheaduse ja kaastunde meditatsioonist, siis see tähendab, et mittekaastundlik meel on vaja muundada kaastundlikuks. Vihkav meel on vaja muuta südameheaduseks. See on protsess, mis muudab meelt . See on üks meditatsiooniliik (3.).
Teine meditatsiooniliik on keskendumine objektile või teemale . Näiteks siis püsimatuse või tsüklilise olemasolu viletsuse üle mediteerimine. See tähendab, et mõtiskletakse asjade püsimatuse üle või haiguste, vananemise, surma, maailma viletsuse üle. Või mõtiskletakse budaloomuse heade omaduste üle. Või tehakse šamātha meditatsiooni, mis tähendab, et keskendutakse valgusele või kujukesele vms. Luuakse pilt ja keskendutakse sellele. Selline on meditatsioon objektiga (3.).
Kolmas liik on kujustamine. See tähendab mandala või jumaluse üle mediteerimist. Jumalus ei eksisteeri füüsiliselt, vaid jumaluse füüsiline vorm kujustatakse täielikult enda ette ja siis püütakse kujustatuga suhelda. Või kujustatakse ennast Tara või Avalokitešvarana. Siis mõeldakse, et ma olen. Tara või ma olen Avalokitešvara. Selline on kujustamise meditatsioon. Tegelikult pole asja olemas, aga kujustatakse, et seal miski on. Tasapisi luuakse see oma vaimse jõuga. Teatud ajaks saab enda ümber luua mandala. Sellised on kolm peamist meditatsiooniliiki (3.).
Kõik need liigid saab omakorda jagada kahte põhikategooriasse. Üks on olemuselt keskenduv ja teine analüüsiv. Keskenduvas meditatsioonis on meel alati keskendunud ühele objektile ning ei analüüsi, ei väitle, ei pea dialoogi, ei ratsionaliseeri. Keskendutakse valguspunktile või mingile tsüklile või mis tahes valitud objektile. Keskendumise harjutamist nimetatakse šamāthaks. Kui suudetakse juba keskenduda ühele objektile nii kaua kui soovitakse, minnakse üle analüüsivale, mõtisklevale meditatsioonile. Siis ei keskenduta ühele objektile, vaid üldiselt ühele teemale ja analüüsitakse seda. Näiteks püsimatuse meditatsioonis analüüsitakse, kuidas asjad on püsimatud, kuidas asjad muutuvad hetkest hetkesse. Samamoodi mediteeritakse šunjāta üle. Šunjāta – tühjus – ei ilmne inimese meelde kohe. Tuleb analüüsida kõiki nähtusi ja objekte enda ees. Analüüsitakse, kus ja kuidas need asjad on olemas. Väga põhjalikult analüüsides ei leita objekti, nagu seda enne tajuti või projitseeriti. Selline analüüsimine viib tühjuse taipamiseni. Niisugust analüüsivat ja mõtisklevat meditatsiooni nimetatakse vipassanāks(4.).
Vipassanā tähendab asjade jagamist väiksemateks üksusteks, et neid detailsemalt tajuda. Budismis räägitakse neist kahest meditatsiooniliigist. Millist meditatsiooni ka ei valitaks, keskendumismeditatsioon peab olema esimene aste. Pärast võib üle minna analüütilisele meditatsioonile. Keskendumismeditatsiooni harjutamise alguses on suurimaks häiringuks meele kõrvalekaldumine keskendumise objektilt . Seda nimetatakse väliseks, ärrituvaks meeleks. Meel lahkub objektilt ja erinevad mõtted tulevad pähe, häirides keskendumist. Siis on vaja rahuneda ning meel uuesti ja uuesti objektile tagasi tuua. Pärast pikka harjutamist on võimalik saavutada mingisugune stabiilsus – suudetakse keskenduda ühele objektile ilma segavate mõteteta mõned minutid või sekundid (5.).

Siis tuleb järgmine takistus – meele uppumine . Seda nimetakse le`ks. Keskendudes muutub meel loiuks ja selgus ning meele teravus kipuvad kaduma. Kui muututakse uniseks, võidakse magama jääda või kaotada teadvus, lihtsalt uppuda sellesse objekti. Sel hetkel tuleb tõsta meel kõrgemale tasandile ning suurendada keskendumise teravust. Tuleb saavutada keskendumise selgus ja üha uuesti luua dünaamilisus. Pärast pidevat harjutamist keskendub meel soovitud ajaks objektile ilma häiringuteta. Pärast seda saavutatakse ka teatav füüsiline vorm. Keskenduva meele arendamise tulemusena on keha väsimatu ja on võimalik pikalt töötada, oma keha võidakse tunda väga kergena jne. Seejärel võib üle minna vipassanā meditatsioonile. See algab keha, aistingute, püha Dharma ja meele analüüsimisega. Põhiliselt räägib budistlik meditatsioonitraditsioon neljast suurest analüüsist, mis viivad keha, aistingute, meele ja kogu ilmnenu väga erilise tajumise ja mõistmiseni.

3.ABIVAHENDID MEDITEERIMISEKS

3.1. Mantra

Pole olemas ühtki kindlat põhimõtet, mille järgi võiks öelda, et miski on parim keskendumisobjekt. Seega tuleks enne meditatsiooniga alustamist pühendada natuke aega objekti valimisele. Kui inimene on vaimselt tugev, religioosselt meelestatud, pühendunud kas teatud jumalusele või kõrgemale isikustatud olendile, siis on ehk parem valida väike jumaluse pilt. Või kui keegi on väga harjunud mantratega, on sobiv ´´om´´ või mõne muu mantra kirjapilt . Paljude inimeste arvates on hea väike küünlaleek. See valgus on väga selge ja püsiv – see on ka hea.

Tegelikult on budistlikus kaanonis ära toodud üle 100 erineva objekti. Loomulikult on igaühe ülesandeks otsida, milline objekt on meeleselguse hoidmiseks parim ning mis aitab keskenduda. Seega tuleks erinevate objektide katsetamisele pühendada umbes nädal. Kui objekt on valitud, tuleks pühendada aega ka objekti suuruse, värvuse ja paigutuse valimisele. Kõike seda on vaja katsetada ja siis ise otsustada. Osal inimestel on lihtsam keskenduda suurtele objektidele. Paljud ei saa aga keskenduda suurtele – väiksed objektid on palju paremad. Osa inimesi paneb selle kõrgele, osa nina ette või ka madalamale. See on iga inimese jaoks erinev. Seega pole kõigi jaoks üht kindlat põhimõtet. Igaüks peaks valima , katsetama ning välja selgitama, mis on parim. See on budistlik lähenemisviis. Mantra on silp, sõna, lause või heli, mida kasutatakse paljudes idamaistes religioossetes praktikates ja vaimsetes tehnikates meditatsioonil teadvusseisundi muutmiseks või suunamiseks, loitsimiseks, nõidumiseks. Tuntuim mantra on budismis "om mani padme hum", mille tähendus on ligikaudselt "tõde (välk) on lootoses", kuid seda on tõlgendatud ka mitmel muul moel(3.).

Joonis 2 mantra(sõnana)
Mantrana on tuntud on ka silp "om", mida budismis ja hinduismis peetakse pühaks silbiks ning hääldatakse umbes nagu "aoum".
Erinevad traditsioonid tunnevad tuhandeid erinevaid mantraid ning neid kasutatakse väga erinevatel eesmärkidel ja viisidel . Mantra võib olla tähenduseta puhas heli või vibratsioon (nagu "om"), aga tähendusrikas mõte või väljend. Erinevates traditsioonides võib mantra kasutamine olla samuti üsna erinev: mantrat võidakse kuuldavalt hääldada või sosistada, aga ka laulda , erilisel viisil kuuldavale tuues , samuti lihtsalt kuuldamatult meenutades või lastes mõttes kõlada. Mantra võib olla kasutusel ka kirjutatud kujul(vt joonis 2)(3.).
Mantra praktikaga (Mantra - Šastra) tegeleja omandab vöimed ehk siddhad:
Šanti - võime haigusi ravida, kaitset saada needuse vastu, eelmistes inkarnatsioonides sooritatud halbade tegude vastu.
Vašikarana - jõud ja oskus nõiduda ( võluda) loomi, inimesi ja jumalaid ning sundida neid töötama enda kasuks.
Stambhana - jõud mõjutada teiste tegusid . Uimastada inimesi ja loomi.
Vidvesana - jõud lahutada sõpru ja sugulasi jne.
Uccatana - jõud vaenlasi põgenema sundida ja plahvatusi esile kutsuda.
Marana - Jõud tappa ja vigastada mantra abil.

3.2. Mandala

Mandala on geomeetriline kujund. Mandala kese kujutab endast jumaluse eluaset. Tema algse geomeetriline baaskujundi töötasid välja juba muistsed kultuurid. Mandala on maailma sümboolne projektsioon , mis on üle kantud geomeetrilisse mudelisse. Budism laenas mandala mõiste tantratest. Astroloogilised kaardid on mandala printsiibil koostatud. On olemas ka ruumilised mandalad Templites on tihti mandala mudelid , pühendatud mingile konkreeetsele jumalusele. Samuti on ehitatud templeid ja hooneid mandala printsiibil. Näiteks Samje klooster Tiibetis . Iga mandala on seotud tantrate ikonograafias konkreetse buda või jumalusega(3.). Mandalaid on kolme liiki:

• idu- ehk seemne-mandala,
  
• sümbolite või märkidena avalduv
  
• kujudena avalduv
  

joonis 3 mandala
Mandala on tavaliselt üsna keerulise struktuuriga geomeetriline kujund(vt joonis 3). Tüüpiline mandala skeem on ringiga ümbritsetud ruut. Ruut on orienteeritud ilmakaarte järgi. Igale ilmakaarele vastab kindel värv, millele vastavalt ruut on jaotatud neljaks eri värvi sektoriks. Tiibeti budismi traditsioonis kujutatakse mandalal põhjakaart rohelisena, idakaart valgena, lõunakaart kollasena ja läänekaart punasena. Ruudu keskmele vastab sinine värv, ehkki enamasti paikneb seal mingi sümboolne objekt, mis vastavalt määrab ära ka värvi.
Ruudu iga külje keskel on T- kujulised väravad, mis jätkuvad ruudust väljaspool ristisarnaste kujutistena, mida sageli piiravad väikesed poolringid (3.).
Sisemise ringi keskel kujutatakse kultuse objekti – jumalust, või sümbolit, mida rituaalis ülekantud tähenduses kasutatakse. Mandala kirjeldatud põhivariandil on hulk modifikatsioone, mille iseärasused määrab kas keskel asuv sümbol või kohaliku sümboolika muud eripärad (3.).
Mandalat tõlgendatakse universumi mudelina, ilmaruumi kujutatakse nii, nagu see on iseloomulik universumi modelleerimisele ringi ja ruudu abil (3.).
Eriti selgelt väljendub see budismis. Konkreetsema semantikaga antropomorfsed objektid asuvad tavaliselt ainult seespool keskmist ringi. Mandala kosmoloogilise tõlgenduse järgi tähistab välimine ring kogu universumi kõiksust, visandab universumi ruumilised piirid ning modelleerib ka tema ajalist struktuuri. Välimisel ringil kujustatakse sageli 12 sümboolset elementi – nidaanat, mis väljendavad 12 üksteisega seotud "sõltuvusliku tekkimise" ahela "lüli", mis kutsuvad esile ning tagavad eluvoolu pidevuse .
Need 12 nidaanat modelleerivad mandalal aja lõputust ja tsüklilisust, "aja ringi", milles iga ühik on eelmisest määratud ning määrab ise ära järgmise. Mandala põhiosade kokkulangevus kaalatšakra ehk "ajaratta" süsteemiga – keerulisima õpetusega vadžrajaana neljast suunast – rõhutab samuti mandala ajalist aspekti (3.).
Lõpuks vastab mandala välimine ring Kesk- ja Kagu- Aasia kalendrile ja kronoloogilisele süsteemile. Sealjuures eeldab mandala ja talle lähedaste "ajaratta" ja "eluratta" ( sanskriti bhavatšakra ) tüüpi skeemide tõlgendamine tavaliselt ka eetiliste ja aksioloogiliste struktuuride esiletoomist. Rattal kujustatakse tihti kuut olendite maailma, mis viitab sõltuvusele inimese praeguse käitumisviisi ja uue sünni vahel. Välimise ringi sisse joonistatud ruudu küljed modelleerivad universumi põhisuundi, tema ruumilisi koordinaate, mille sissepääsukohad olendite maailma väärivad erilist tähelepanu ja kaitset. Sellepärast asuvad sageli just nendes ruudu punktides, eespool kirjeldatud T-kujulistes väravates maharaadžad – “suured valitsejad ”:
Vaišravana põhjas, Dhritaraštra idas, Virudhaka lõunas, Virupakša läänes. Tantristlikud rituaalsed mandalad kujutavad vastavalt nelja dhjaani-budat (meditatsioonibudat): Amoghasiddhit, Ašobhjat, Ratnasambhavat ja Amitābhat. Sel juhul on keskel tavaliselt Vairotšana. Ruudu sisse joonistatud kaheksa kroonlehega ring (yantra) sümboliseerib naisalget, emakoda, mille sees kujutatakse meesalget – vadžrat. Seda geomeetriliste sümbolite suhet mandala keskmes dubleeritakse rituaalmütoloogilise motiiviga: kutsutav jumalus laskub taevas otse mandala keskmesse, mida tähistab lootos , ning sooritab seal toimingu, mis tagab viljakust, rikkust ning edu. Tiibetis ja Mongoolias vaadeldakse mandalat üldse sageli jumalusena või jumaluse asupaigana. Mongoolias nimetatakse selliseid mandalaid hoto-mandalateks, mis tähendab “mandala-elukoht”(3.).
Vastavalt nimetatakse selliseid mandalaid konkreetsete jumaluste järgi, näiteks Jamantakiin hoto – “Jamantaka elukoht” jne. Pärimuse järgi toimus jumaluse allatulek esmakordselt VIII sajandil, mil budistliku tantrismi rajaja Tiibetis, Padmasambhava, vajades jumalikku abi, olevat valmistanud esimese mandala ning palvetanud seejärel seitse päeva, mispeale jumalus laskuski mandala keskmesse ning sooritas seda, milleks ta oli kutsutud (3.).
Jumaluse ülevalt alla, taevast maa peale mandala keskmesse tuleku motiiv lisab mandala struktuuri vertikaalkoordinaadi, ehkki see avaneb selgelt ja aktualiseerub olulisena vaid rituaali ajal. Liikumine vertikaali mööda ning selle viimane etapp, mil jumalus asub mandala keskmesse, seostub maailma vertikaalse struktuuri teiste sümbolitega: maailmateljega, ilmapuuga, Meru mäega, rituaalse ehitusega. Siit ka sakraalehitiste struktuuri sarnasus mandalaga, olgu siis tegemist tsikuraatidega või tšakravartini müütilise lossiga, stuupadega, valitsejalosside ja templitega Kagu-Aasias ja Kesk-Ameerikas ning isegi linnatüüpi asulate planeeringutega (3.).
Ka sotsiaalse hierarhia struktuuri loodi ja kirjeldati mandala printsiibi järgi. Paljud uurijad arvavad , et ka Tiibetis ja mujal asuvate megaliitehitiste (näiteks Stonehenge Inglismaal) alusprintsiibiks on mandala, ehk vastupidi: mandala ei ole midagi muud kui selliste megaliitehitiste skeem. Mandalat kõrvutatakse ka muude ilmaruumi sümbolitega, näiteks Hani ajastu Hiina pronkspeeglitel kujutatud universumi skeemidega või Põhja-Aasia šamaanitrummidega, millel on maailma kaarti kujutavad joonistused. Taolised seisukohad näitavad paika pidavat, kuivõrd mandala printsiip ise mitte üksnes ei ole levinud mandalast kui niisugusest palju laiemalt, vaid on praktiliselt universaalne universumi või tema osade (näiteks astroloogiliste mandalade puhul) mudel ning alateadvuse süvakihtideni jõudmise vahend rituaalis või individuaalses meditatsioonis (3.).
Mandala need funktsioonid on teineteisega tihedalt seotud: see, kes mediteerib või toimetab vastavalt rituaali, asetab end mandala keskmesse ning ootab jumalust, jumalikku hingust, mis peab tema peale tulema . Carl Gustav Jung rõhutas mandala kui psühhokosmilise ruumi mudeli universaalset iseloomu, mis tagab erilise, makro- ja mikrokosmost ühendava universumi rütmi. See annab tunnistust sellest, et mandala idee ja tema kuju on sõltumatult välja töötatud mitte ainult eri religioossete süsteemide, vaid ka loovalt andekate inimeste (eelkõige kunstnike) poolt. Ka psüühiliselt haiged inimesed võivad häälestada end sellele, et tuua oma alateadvusest esile mitmesuguseid arhetüübilisi komplekse, samuti isiklikele “kosmilistele” elamustele, st. inimese ja kosmose ühtse rütmi leidmisele ning kosmilise energia hoomamisele, tajumisele ja ümberkujundamisele. Sellel ideel rajanevad ka mõned kaasaegsed meditsiini (näiteks Jungi psühhiaatria) ning kunsti ja kunstiloo teooriad
(3.).

4.MEDITATSIOON JA RELIGIOONID

Meditatsioon ei ole religiooniga seotud. Meditatsioon on meele treenimise tehnika. Buddha Śākyamuni, ajaloolise buda õpetatud šamātha vipassanā tehnika pole midagi uut. Indias oli see tehnika olemas juba kaua enne Buddhat. Ka Śākyamuni Buddha on kasutanud ning elustanud neid tehnikaid ja ta õpetas neid ka oma õpilastele. Hinduistlikud, budistlikud ja džainistlikud mediteerimise meetodid on samasugused. Sama meditatsioonitehnikat saavad kasutada hindud , budistid , džainistid. Lõpptulemus ja algne motiiv on erinevad – meditatsioonitehnikad on aga kõigile ühesugused. Seega saab moslem , kristlane või mõni teine, kellele meeldib budistlik meditatsioon, kohandada seda oma religioonile (7.).
Selleks, et mediteerida budistliku meetodi järgi, pole vaja hakata budistiks. Tegelikult ei soovita budistid kunagi kellelgi oma usku vahetada. Kui inimene on omaks võtnud ühe religiooni, on tal parem selle juurde jääda. Loomulikult ei saa me võtta inimeselt vabadust religiooni vahetada – see vabadus peaks olema. Keegi ei tohiks religioosse õpetusena soovitada usuvahetust või kedagi selleks julgustada. Kõik positiivse, mida nähakse budistlikus traditsioonis, võib kohandada oma religioonile. Samamoodi võivad budistid võtta selle hea, mida nad näevad kristluses, islamis või mõnes teises religioonis ja võivad selle lülitada oma vaimsesse praktikasse (7.).
Tegelikult on religiooni defineerida väga raske. See on rohkem või vähem seotud koguduse ja rituaalidega. Seetõttu on vaja teha vahet. Kui räägime vaimsusest, ei tohiks vahet olla kristlaste , budistide, moslemite vaimsusel – see on meeleseisund . Religiooniga käib kokku religioossus, kuid religioon sisaldab nii religioossust kui organisatsiooni. Vaimsuses pole jagunemist ega eelistamist ja kui keegi saavutab kõrgeima vaimse seisundi, muutuvad kõik erinevate religioonide traditsioonid peaaegu ebaoluliseks. Seega on vaimses maailmas kõik kõigega vahetatav ja ühtesobitatav. Religioon on seotud rohkem kultuuri ja traditsioonidega. Seal on ainulaadsus oluline ja seda on vaja säilitada (7.).
Arvan, et see on päris lihtne. Kui keegi on meditatsioonis edasi jõudnud, on sel inimesel palju vähem negatiivseid emotsioone ja palju rohkem positiivseid emotsioone. Selles inimeses on silmanähtavalt vähem ahnust, vihkamist, rohkem lahkust, armastust, rohkem pühendumist teiste teenimisele ja hüvangule. Eriti on see inimene aga eemaldunud igasugustest maistest kiindumustest.
Temas on vähem surmahirmu ja ta teeb vähem negatiivseid tegusid, ta muutub loomulikul kombel vägivallatuks – see on märk meditatsiooni edenemisest.

5.MEDITATSIOON JA TAIMETOITLUS

Keegi ei ütle et taimetoitlus on täiesti vajalik, aga mediteerijale oleks sada korda parem, kui ta hakkaks taimetoitlaseks. See oleks kindlasti parem, aga keegi ei ütle, et mittetaimetoitlased ei peaks mediteerima. Mittetaimetoitlasedki peaksid mediteerima ja võib-olla saadakse hoopis mediteerimise kaudu taimetoitlaseks. Ei välistata võimalust, et lihasööja võiks mediteerida, aga kui inimesel on valikuvõimalus, peaks ta hakkama taimetoitlaseks – sellest oleks meditatsiooni jaoks palju abi(7.).
Taimetoitlust peetakse paremaks kuna uuestisünnitsükli käigus käib hing läbi erinevate kehade ning kogemata võidakse mõni oma lähedane sugulane ära süüa.
Sellistel ideedel on Indias juba mitu aastatuhat ususektid kes ei söö liha ega vigasta mõnel muul moel loomi ega putukaid.
Meditatsioonist ei saa kunagi kõike teada kuid alati võib targemaks saada. Alati võib läheneda ülima meeleseisundini ilma seda päriselt saavutamata. Ei saa vist kunagi olema täielikku teadmist ega teadmatust. Alati arvatakse või aimatakse midagi mis tegelikult selle asja kohta võib olla väär või moonutatud. Iga väiksemgi killuke infot mida võib pidada tõeks aitab vähendada seda moonutust ja tuua inimest eriti lääne inimest tõele lähemale ning see inimene omakorda mõjutab teisi ning sedasi kogu ühiskonda.

KASUTATUD ALLIKAD

• 1. H. Raudla 2007 Sada mõtet teele kaasa Tallinn Ilo
  
• 2. J. Uljas ;T. Rumberg 2002 Psühholoogia Tallinn Koolibri
  
• 3.et. wikipeedia .org(01.02-29.02.08)
  4.iml.jou.ufl.edu/ projects (05,02.08)
  
• 5.www.buddhanet.net(08.02.08)
  
• 6.www.freemeditations.com(01.02-29.02.08)
  
• 7. www.teosoofia.com (01.02-29.02.08)
  
• 8. www.teraapia.com(22.02.08)
  
• 9. www. terviseleht .ee(22.02.08)
  
• 
  

LISA 1

MANTRAD
joonis 3 mantra
joonis 4 mantra
14