Kas linnaõhk tegi vabaks ? Kui talupoja elatavas linna linnaõigustes oli sätestatud, et aasta otsa linnas elanud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks, siis võib öelda et jah linnaõhk tegi vabaks. Muidugi selline asi polnud igas linnaõiguses sätestatud. Nendes linnades, kus see oli võimalik, sai talupoeg tõesti vabaks. Kuid linnas elades pidi ta ikkagi edasi töötama, sest maaisandale oli vaja makse maksta. See sätestus linnaõiguses oligi tõenäoliselt selle tagamõttega tehtud, et linna koliks rohkem talupoegi, kes loodavad vabaks saada. Pakkumine oli ahvatlev, seega kolis linna neid palju. Mida rohkem neid tuli seda rohkem said maaisandad maksudest raha. Osa linna tulevatest uusasukatest said tööd nt. õpipoisina.
soodsas kauplemiskohas Linnade sisekorraldus Linn moodustas omavalitsusliku kogukonna,eesotsas oli linnanõukogu,kuhu kuulusid rikkad kaupmehed ehk patriisid Gildid ja tsunftid toimisid omavalitsuslike erialaühendustena:kontrollisid tootmist,kehtestasid reeglid kvaliteedile,määrasid kindlaks hinnad. Paljudes linnades moodustasid tsunftide ja gildide liikmed linna kodanikkonna. Linn ja senjöör Kogu maa kuulus keskajal maaisandale Maaisandad soosisid linnade teket,lootes nende kasvavalt elanikkonnalt makse. Senjöörid sageli kinnitasid linnale linnaõigused,seadustiku,mille alusel linn oma elu korraldas Ühe õigusena sätestati seadus,mis lubas vabastada talupoja,kes oli aasta elanud linnas Prantsusmaal ja inglismaal tunnistasid paljud linnad kuninga meeleldi oma senjööriks,et vabaneda feodaalide ülemvõimu alt
Keskaegne talurahva sotsiaalne liigendus Eestis Brita Lodi 2013 · Liivimaale saksa talupoegi elama ei asunud · Talupojad jagunesid varanduslikult ja õiguslikult üksteistest tunduvalt erinevateks rühmadeks. Talurahvas: 1. Adratalupojad 2. Üksjalad 3. Maavabad 4. Vabatalupojad 5. Vabadikud 6. Sulased, teenijad 7. Träälid Adratalupojad · Moodustasid kõige arvukama kihi · Pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi · Talude majanduslikku kandevõimet mõõdeti adramaades (1 adramaa = 1 adraga haritav maa = u 10 ha) Üksjalad · Töötasid uutes väikestes taludes · Seal oli vähe teenijaid · Käis kord nädalas mõisas tööl Maavabad · Vallutusperioodi ülikute järeletulijad · Talu kuulus neile lääniõigusega · Isiklikult vaba · Vabad talupoeglikest koormistest
Eramõis feodaali maavaldus koos selle juurde kuuluvate hoonete ja elanikega Lääne valdus maahärralt vasallile teenistuse eest kasutamiseks antud maa-ala Millised olid läänimehe õigused oma valdustes? Õigus koguda kümniseid, makse ja õigus pidada oma valduses kohut Senjööri kohustus kohustus lääni anda Vasalli kohustused isandale truu olema Ori võlgades talupoeg v sõjavang Vabatalupoeg oli ennast koormistest vabaks ostnud Adratalupoeg talupoeg kes maksis maaisandale makse ja kandis teokoormisi Vabadik Vaene, maata või vähese maaga Sulane sõlmis töölepingu pikemaks ajaks ja oli peremehe eest koste all Üksjalg nooremad pojad kes rajasid oma talu külast välja, teeb üks päev töödN Talupoegade kohustused mida dokument kehtestas pidi andma igalt adralt kaks ja pool marka, noorlooma igalt adralt Maapäev Liivimaa maaisandate ja seisuste kokkusaamine
Raha osatähtsus oli suur, sest linnainimene ei kasvatanud enam ise toitu, vaid pidi seda ostma. Sama oli linnades probleeme hügieeniga, sest inimesed elasid tihedalt koos ja ei osanud esialgu jäätmeid likvideeria. Kuna linnast käis läbi ka palju rändureid ja võõramaalasi, pidid linlased harjuma tavapäratute asjade ja olukordadega. Ka haridus arenes linnas kiiremini ja inimesed olid rohkem kirjaoskajad kui maal. Kuigi linnade maad kuulusid maaisandale, oli linnad siiski suhteliselt iseseisvad oma elu korraldama ja kodanikud olid vabad ka oma isiklikus elus.
5. Liivimaa välissuhted 7. Talupoegade kategooriad 8. Talupoegade õiguslik seisund Kõige katiivsem Saksa ordu. 14.sajandil koondusid Kõige arvukamad adratalupojad, kes pidid 15.sajandil levis arusaam, et talupojad ei ole Läänes Taani, Rootsi ja Norra kuninganna maksma maaisandale või tema läänimeestele isiklikult vabad, vaid kuuluvad maa külge, mida Margarete juhtimisel Kalmari uniooniks. andameid ja kandma teokoormusi. Kandevõimet harivad, ehk siis sunnismaisus. Varem võisid 15.sajandil püüdis Taani ikka ja jälle Liivimaa mõõdeti andramaades. Peremehi nimeati kohalike valitsejate vastuolusid öra kasutades mõne siseasjadesse sekkuda. Vana vaenlase Leeduga üksjalgadeks
rannarootslased välja arvata, siis Eesti talurahvas oli ja jäi etniliselt homogeenseks. Seevastu varanduslikult ja õiguslikult jagunesid talupojad üksteisest tunduvalt erinevateks rühmadeks. Kuigi juba teokoorimise suurendamine keskaja lõpul mõjus taludele majanduslikult nivelleerivalt, kadusid suured sotsiaalsed erinevused talupoegade vahel alles 16. sajandi teisel poolel. Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad, kes pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Nende talude majandusliku kandevõimet mõõdeti adramaades. Adratalupoegade õiguslik seisund oli ühesugune, kuid talude suurusel oli väga suur vahe ja sellest tulenevalt erines perede elulaad. Rahvaarvu kasvades asutati uusi talusid, kuid uute maade ülesharimine oli vaevaline, pidid nemad maksma vähem koormisi. Selliste talude peremehi nimetati üksjalgateks. Muust talurahvast soodsamas olukorras olid nn vabad, kes jagatakse
Põhitegevuseks jäi endiselt põllumajandus, toimis 3 viljasüsteem, peamiselt kasvatati otra, kaera ning rukist. Tegeldi mesindusega, toimis kaalepõllundus, kuid enam mitte nii igapäevaselt kui varem. Metsanduses enamus puitu läks ehituseks ning kütteks. Kütteks enamus kuivanud puid, oksi ehk hagu. Toimis ka kalandus, käsitöö. Eesti soost kaupmees võis vahendada puitu, tõrva, vaha, mett. Muutustest: maa kuulus maaisandale ning võis maad läänistada. Talupoeg rentis maad ja kandis koormisi selle eest (teorenti, loonusrenti, raharenti). Tulutoovam kaubandus oli sakslaste käes. Räpasemad tööd olid eestlaste teha (näiteks: korstnapühkijad). Paremad tööd oli sakslaste kätes (kullassepad). Ühiskonnas jäi samaks külarahvastik, nendeks eestlased. Maakondades ega kihelkondades polnud samuti muutusi. Majanduslik ebavõrdsus, mis on alati olnud. Valitsesid rikkad inimesed. Makse pidi ikka maksma
Lääne-Euroopa tugevaimaks riigiks muutus Frangi riik, mille valitseja Chlodovech võttis 496. aastal vastu ristiusu. Frangi riigi suurim ja võimsaim valitseja oli Karl Suur. Ta valitses aastatel 768-814 ja Frangi riik ulatus Saksamaast Prantsusmaani. Keskaja ühiskond jagunes kolmeks seisuseks : vaimulikud,aadlikud ja rüütlid ning talupojad. Igal seisusel oli oma koht ja oma määratud ülesanded. Suurem osa inimesi elas keskaja Euroopas maal ja haris põldu. Maa kuulus valitsejale või maaisandale kes läänistas sellest ühe osa aadlikele, et need teda kaitseksid, ja rentis teise osa talupoegadele , et need teda toidaksid. Suurmaavaldused oli jaotatud mõisateks, mida juhtis mõisavalitseja. Mõisad kogusid talupoegadelt andamit.Talupojad pidid tasuma ka kirikukümnist, mis kulus kiriku ülalpidamiseks. Enamus talupjad olid keskajal n-ö sõltuvad talupojad, kes harisid oma isanda maad ja pidid selle eest koormisi kandma. Oli ka
abi palumine, Haapsalu piiramine, Paide linnuses kuningate tapmine, juulis oli Pöide linnuse piiramine. Saksa ordu sai Põhja-Eesti. Maaisanda domeen- kogu maa,talupojad harisid, mille tuludest kattis ta riigivalitsemise kulud ja isiklikud väljaminekud Läänivaldus- maa, mida said vasallid sõjateenistuse eest 1420- alustati maapäevadega- regulaarsed Liivimaa maaisandate ja seisuste kokkusaamine; välis- ja majanduspoliitilised küs. Adratalupojad- pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid aj kandma teokoormisi; Üksjalad-uute maade ülesharitud mehed, kelle koormised olid väiksemad kui adratalupoegadel, kuna töö oli väga raske; Maavabad- vallutusperioodi ülikute järeltulijad. Kuulus talu alama lääniõiguse alusel, vabad, puudusid koormised, kohustus kandma sõjaväeteenistust; Vabad talupojad- koormistest lahti ostetud; Vabadikud- maata/vähese maaga palgatööst elatuvad talupojad; sulased/teenijad-
Põhitegevuseks jäi endiselt põllumajandus, toimis 3 viljasüsteem, peamiselt kasvatati otra, kaera ning rukist. Tegeldi mesindusega, toimis ka alepõllundus, kuid enam mitte nii igapäevaselt kui varem. Metsanduses enamus puitu läks ehituseks ning kütteks. Kütteks enamus kuivanud puid, oksi ehk hagu. Toimis ka kalandus, käsitöö. Eesti soost kaupmees võis vahendada puitu, tõrva, vaha, mett. Muutustest: maa kuulus maaisandale ning võis maad läänistada. Talupoeg rentis maad ja kandis koormisi selle eest (teorenti, loonusrenti, raharenti). Tulutoovam kaubandus oli sakslaste käes. Räpasemad tööd olid eestlaste teha (näiteks: korstnapühkijad). Paremad tööd oli sakslaste kätes (kullassepad). Ühiskonnas jäi samaks külarahvastik, nendeks eestlased. Maakondades ega kihelkondades polnud samuti muutusi. Majanduslik ebavõrdsus, mis on alati olnud. Valitsesid rikkad inimesed. Makse pidi ikka maksma
See sõda toimus 13. sajandi alguses. Kas Liivimaa ristisõda oli pöördepunktiks Eesti rahva ajaloos? Mina arvan, et Liivimaa ristisõda oli Eesti rahva ajaloos pöördepunktiks, sest väga palju asju muutus, kuid palju jäi ka samaks. Püsima jäi näiteks naturaalmajandus, kus kõik elus vajalik toodetakse ühe mõisa piires ning ostetakse ainult soola ja rauda. Tegeldi ka põllumajanduse ja kalandusega, sest ilma nendeta ei saa. Nüüd hakkas maa kuuluma maaisandale ja talupoeg rentis seda ning kandis selle eest koormisi. Talupoegade koormisteks olid teorent, kümnis( 10% saagist mõisnikule) ning vakuste pidamine. Pärast ristisõda jäi ühiskonnas samaks varanduslik ebavõrdsus. Valitseva kihi moodustasid rikkad suurmaaomanikud. Elanike põhiosa moodustasid talupojad-maaomanikud, kes pidid ülikule tasuma andamit. Samaks jäid ka kihelkonnad ja maakonnad. Teatud piirkonnad moodustasid kihelkonna, mis oli tähtsaimaks haldusüksuseks
Euroopa turul, iga mõis soovis tulu teenida viljade ekspordist -> Mõisate arvu kasv Eestis, mõisate hulga suurenemise tõttu oli vaja ehitada ning mõisa põldudel tööd teha -> Teokohustus, talupoja väärtus mõisniku jaoks kasvas ja juurdus arusaam, et talupojad pole isiklikult vabad, vaid kuulusid maa juurde -> Kujunes sunnismaisus 6. Talupoegade liigid ja koormised Adratalupoeg- omasid oma talu, 0.5-5 ha adramaad, pidid maksma maaisandale makse Üksjalg- omasid väikest talu ääremaal, maksid väiksemaid koormisis kui adratalupojad Vabatalupoeg- oli end osadest või kõigist adratalupoegadest vabaks ostnud Maavaba talupoeg- ülikute järeltulijad, isiklikult vabad Vabadik- maata või väikse maaga, põhiliselt palgatöölised Trääl- sõjavangid, võlgnikud ja karistustest lahti ostetud Koormised raharent, kümnisest 14 mõisnikule ja 1% kirikule, teotöö mõisnikule 7
Ori ehk trääl Sõjavang , võlaorjusesse langenud isik. Töötas oma peremehe jaoks ning talle ei makstud midagi tehtud töö eest. 2. Minu lään asub Taani kuninga valdustes, seega on tema minu maaisand. Maaisand läänistas maa koos talupoegadega. Ma oman kohustusi oma maaisanda ees. Minu kohustusteks on eelkõige tema maad korrashoid, tema teenimine. Minu kohustusteks on veel oma maaisandale sõjalise nõu andmine, rahalise abi andmine ning üleüldise nõu andmine. Minu valdustes elavad talupojad on on vabatalupojad, kuna neil on maksukohustus ning nad ei ole isiklikult vabad, kuid on vabad teotööst. Minu talupoegadel on ka minu ees kohustusi, peamisteks kohusteks oli mõisategu ja loonusrent. Mõisategu on talupoegade kohustuslik töö mõisa põldudel ning loonusrent on talupoegade kohustus anda oma majapidamisest mõisale osa oma saagist
Ülestõusu asus peagi maha suruma Liivi ordu, mis parajasti sõdis Pihkva vürstiriigiga. Orduväed toodi kiiresti idast ära Kesk-Eestisse. Jüriöö ülestõus koos muude sellega seotud vastuhakkudega halvendas järsult eesti rahva reaalset olukorda ja lülitas eestlased mitmeks sajandiks välja maa poliitilisest juhtimisest. feodaalsuhted, talurahva õiguslik seisund, käsitöö ja kaubandus. Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad, kes pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Talupojad kes harisid uusi põldse, nende koormised olid tunduvalt madalamad, neid nimetati üksjalgadeks. Olid ka maavabad ja vabatalupojad. Maavabadele kuulus talu alama lääniõiguse alusel, mis muutis nad isiklikult vabaks ja vabastas nad koormistest. Vabatalupojad olid need, kes olid ennast koormistest lahti ostnud. Keskaja jooksul kasvas talupoegade väärtus mõisniku jaoks. Talupoegadele ei toonud
suurteks halduspiirkondadeks. Rüütelkond- moodustasid vasallide oma huvide kaitseks Maavabad- olid vabad igasugustest talupoeglikest koormistest, kohustudes kandma vaid sõjateenistust kergeratsaväelasena. Vabatalupoeg- talupojad, kes olid end osaliselt või kõigist adratalupoegade koormisest taha eest lahti ostnud. Üksjalg- talude peremehed, kes rajasid uusi talusid linnast välja. Adratalupoeg- talupojad, kes pidid maaisandale või tema läänimeestele andameid maksma või kandma teokoormisi. Vabadik- maata või vähese maaga, põhhiliselt palgatööst elatuvad talupojad ning sulased ja teenijad. Kümnis- maks mida talupojad pidid maksma mõisale oma saagiga. Hinnus- kõik kindlaks määratud suurusega asjalised koormised, nt naturaalhinnus- naturaalmaksed ja rahahinnus- raharent. Pärisorjus- talupoega peeti mõisniku isiklikuks omandiks ning sellega kujunes välja pärisorjus
See sõda toimus 13.saj. alguses. Kas ristisõda oli pöördepunktiks Eesti ajaloos ? Majanduses jäi muinasajaga võrreldes samaks see, et põhitegevuseks oli põllumajandus. Põllumajanduses kehtis ikka 3 välja süsteem, tol ajal enam kasvatatud viljad olid oder, kaer ja rukkis. Tegeleti endiselt edasi metsandusega, kalandusega ja oli naturaalmajandus. Lisaks sai Eesti mees vahendada mett, puitu jne. Muutusteks oli see, et maa kuulus maaisandale aga talupoegadel oli võimalus maad rentida ja selle tagajärjel kandis talupoeg koormisi, milleks olid maksud ja andamid. Eestile kõige enam tulutoov kaubanuds ehk soola kaubandus läks sakslaste kätte. Soolaga kauplemine tõi lausa nii suurt tulu, et selle tuluga ehitati üles meie pealinn Tallinn, sellepärast kasutatakse ka tänapäeval väljendit, et Tallinn on üles ehtatud soolale. Tekkis ka uus majandus süsteem, milleks oli linnamajandus. Arvan,et kui soola
Sagedased viljaikaldused, näljahädad. (1315, külm võttis ära rukki, odra ja muu vilja) 5. Liivimaa välissuhted 7. Talupoegade kategooriad 8. Talupoegade õiguslik seisund Kõige aktiivsem Saksa ordu. Püha sõda Adratalupojad - Pidid maksma maaisandale või Talurahva õiguslik seisund halvenes. Sunnismaisus, paganatega. tema läänimeestele andameid ja kandma vaid linnad keeldusid. Põgenenud talupoegade Alistati Liivimaa, Preisimaa, siis Leedu. Kõige teokoormisi. (1 adramaa = u 10ha). väljanõudmiseks seati sisse adra- ehk haagikohtu rohkem kannatasid Läti alad
Maasilinn Eestlasi sunniti ehitama seda ordu linnust sakslastele. 14. Esindatud seisused: Vaimulikud, vasallid, linnavalitsus, ordu meister. Arutati: Kaubandus, väline majanduspoliitika, omavaheliste tülide lahendamist. Ei toiminud Liivimaad ühendavad institutsiooni, sest osapooltel olid erinevad huvid. 15. Leedulased, taanlased ja Vene riik. Oht mutuus 15. Saj suuremaks, sest ühendatud vene vägi hakkas rüüstama Lõuna-Eestis. 16. Adratalupoeg maksid maaisandale (või läänemeestele) andameid ja kandsd teokoormisi. Talude majanduslik kandevõimet mõõdeti adramaades.Üksjalg Adratalupoegade pojad, uued maaharijad. Uue maa harimine oli raske väiksemad koormised. Vabatalupoeg Need kes olid end osadest või kõigist adratalupoega koormistest raha eest lahti ostnud. Maavaba talupoeg Tõenöoliselt vallutusperioodi ülikute järeltulijad. Vabadik Külaühistu alumine kihistus, maata või vähese maaga, elasid põhiliselt palgatööst.
teoorjus teorent -feodaalne maarent, kus talupoeg pidi osa nädalast oma töövahenditega oma kasutuses oleva talumaa eest tasumiseks mõisa jaoks tööd tegema, adratalupoeg talupoeg, kes pidi maaisandale või tema läänimeestele maksma andameid ja kandma koormisi, toomkirik piiskopkonna peakirik, toomkapiteel kõrgematest vaimulikest koosnev ja piiskopkonna valitsemist korraldav organ, tsunft ühe käsitööala meistrite ühendus, missa katoliku kiriku jumalateenistus, pildirüüste ususümbolite hävitamine kirikus, gild kaupmeeste või tsunftide ühendus, üksjalg talupoeg, kelle koormised olid adratalupojast väiksemad, pidid tööd
tegelikud juhid kellele rahvas kuuletus. 2.Läänikord toimis põhimõttel, et vasall ehk läänimees vannub truudust senjöörile ehk suurmaavaldajale ning saab vastutasuks lääni ehk ameti, maavalduse või muu tuluallika. 3.Senjööri ja vasalli suhted põhinesid enamjaolt usaldusel ja truudusel.Vasall pidi andma senjöörile sõjalist abi, rahalist abi ja nõu. Senjöör pidi vasallile pakkuma eestkostet, ülalpidamist ja kaitset kohtus. 4.Keskajal kuulus maaomand valitsejale või maaisandale kes osa sellest koormiste eest talupoegadele läänistas.Talupojad pidid harima maad ja kandma teokohustust, et maaisanda valdustes elada. 5.Frangi riik tekkis pärast Rooma riigi kokku varisemist kui kohalikud frangi hõimupealikud võimu enda kätte said.Nende seas oli ka noor pealik Chlodovech kes oma territooriumi kõvasti laiendas ja teised väikevalitsejad kõrvaldas ning seeläbi kogu tekkinud riigi kuningaks sai.Riigi tekkimisele aitasid kaasa ka kohaliku rahva ja kloostrite toetus. 6
mida hariti ühe adraga 33. Vakuraamat-raamat, kuhu kanti sisse talupoegade kohustused mõisa vastu. 34. Pärisorjus-talupoegade sõltuvus isandast, talupoeg kuulus isandale koos maaga, millel ta elas ja oli kohustatud täitma isanda heaks mitmesuguseid koormisi 35. Sunnismaisus-talupoegadele kehtiv keeld isanda loata oma elukohta vahetada, st talupojad olid kinnistatud maa külge, mida nad harisid 36. Adratalupoeg-talupoeg, kes maksis maaisandale makse ja kandis teokoormisi 37. Üksjalg-talupoeg, kes rajas külast väljapoole uue talu ning kelle koormised olid adratalupoegadest väiksemad 38. Maavaba-talupoeg, kes omas maad alama lääniõiguse alusel nin kellel polnud talupoeglikke koormisi, kuid olid kohustatud osalmea kergratsaväe teenistuses 39. Vabatalupoeg-talupoeg, kes oli end osadest või kõigist adratalupoja koormistest raha eest lahti ostnud 40. Vabadik-maata või vähe maaga, põhiliselt palgatöös elatuv talupoeg 41
käsknikud. Piiskopiriikidest vanim ja kaalukaim oli Riia peapiiskopkond. Talle järgnes Tartu piiskopkond. Edasi Saare-Lääne piiskopkond. Maaisandad ja läänemehed-Kogu maa , mida harisid talupojad, jagunes maaisandad domeeniks, mille tuludest kattis maaisandad riigivalitsemise kulud ja oma isiklikud väljaminekud ning vasallidele sõjateenistuse eest jagatud läänivaldusteks. Läänide suurus oli küllalt erinev. Läänistatud aladel algselt maaisandale kuulunud õigused, näiteks kohtuvõim talupoegade üle, läksid 14. saj samuti üle vasallide. Seisused ja maapäevad-14.saj hakkasid maaisandate kõrval Liivimaa elus üha suuremat rolli mängima läänimehed ja linnad. Oma huvide kaitseks ühinesid vasallid territoriaalseteks rüütelkondadeks. Seisuste tähtsuse tõusuga kaasati nad Liivimaa sisepoliitikasse. Et oma taotlustele laiemat toetust leida, otsis Saksa ordu liitlasi piiskoppide vasallide ja linnade sest. 1420
Nii talupoegkonna kui ka vasallkonna sotsiaalne koosseis ühtlustus ning neid lahutav sotsiaalne barjäär ühtis üha selgemalt etnilise barjääriga. 4.Talupoegade sotsiaalne liigitatus Talupojad jagunesid üksteisest varanduslikult ja õiguslikult tunduvalt erinevateks rühmadeks. Suured sotsiaalsed erinevused talupoegade vahel kadusid alles 16. saj teise poole sõdade ja rahvastikukaotuse tagajärjel. Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad, kes pidid maksma maaisandale andameid vastavalt talu suurusele ning kandevõimele. Õiguslik seisund oli adratalupoegadel küll ühesugune kuid jõukusel oli 10-kordne vahe. Suuremates taludes oli kasutusel palju võõrast tööjõudu. Muust talurahvast soodsamas olukorras olid maavabad ja vabatalupojad, kes olid kohustatud kandma vaid sõjateenistust kergeratsaväelasena ning ise oma maad harima, sest neile ei kuulunud sõltuvaid talupoegi. Läänemaadel, kus mõisamajandus oli tugevamalt arenenud, oli
Reformatsiooniga sooviti tagasi pöörduda kristluse lätete juurde ja taaskehtestada vahepeal hüljatud jumalik kord. Reformatsiooni ideed, millesse andis olulise panuse Lutheri kaastööline ja mõttekaaslane Philipp Melanchthon, levisid peamiselt Lutheri õpilaste ja trükiste kaudu juba 1520.aastatel ka Kesk-Euroopasse, Skandinaaviasse ja Baltikumi. 1555.aastal sõlmiti Augsburgi usurahu. Usurahu sõlmimisega anti maaisandale õigus valida endale ja oma alamatele usk ning kehtima hakkas põhimõte cuius regio, elus religio kelle võim, selle usk. Sellega sai luterlus katoliikliku kiriku kõrval eluõiguse. Luterliku kiriku õpetus toetub Piiblile ja vanakiriklikele Nikaia- Konstatinoopoli, Athanasiuse ja apostellikule usutunnistustele. Samuti on õpetuse aluseks 16.sajandil formuleeritud luterlikud
Pidid täitma sõjateenistuskohust ja maksma lääniisandale maksu. vabatalupoeg- Vabatalupojad polnud küll isiklikult vabad, kuid neil ei olnud otsest isandat, kellele nad töötama pidid. Nad maksid rahamaksu, et end kohustustest vabaks saada. teokohustus- Teokohustus oli feodaalne koormis, kus talupoeg pidi oma töövahenditega mingi osa nädalast mõisa jaoks tööd tegema. Nii tasus ta enda all kasutuses oleva talumaa eest. loonusandam- Talupoja poolt maaisandale tasutav naturaalrent. Talupoeg andis ära kindla osa oma saagist, mis tavaliselt tasuti teraviljaga. Sunnismaisus- Üks pärisorjuse põhitunnuseid, kus talupoeg oli aheldatud maa külge ning tal puudus elukohavalik. Mõisnikud vahetasid või müüsid omavahel sunnismaiseid talupoegi maast lahus. Pärisorjus- Talupoegade maaisandast ja kohustustest täielikult sõltuv aste. Talupoegi võis müüa maast ja perekonnast lahus. Kehtis ka surnud käe õigus. Linnaõigus- Õigusnormide kogumik
Koostamisel kasutatud teost "Olümpiamängud" ; Tallinn ; Valgus ; 1980 maaisand(aadlik, kirik) - maa omanik tal oli mõis- maaisanda suur majapidamine sinna kuulusid hooned, mets, põllumaa ja talumaa mida renditi välja talupoegadele ja siis nad kasutasid seda koormised-talupoegade kohustused maa kasutamise eest teotöö- talupoja kohustus isanda mõisa põlde harimas käia naturaalandam- maa isandale antavad karjasaadused ja põllusaadused raharent- maaisandale makstav raha kirikukümnis-andam kirikule 1/10 saagist pärisorjus- talupoja sõltuvuse vorm pärisorjus oli see kui talupojal oli sunnismaisus(ei tohtinud ilma isanda loata elukohta vahetada) ja talupoegade müümine maast lahus
Sisepoliitika Saksa ordu ja piiskoppide vaheline võimuvõitlus, ordu soovis otse paavstile alluda. Välisvaenlased- leedu,venemaa, rootsi. Moskva vürstid ühendasid kuldlordi ülemvõimu alt vabanenud vene vürstkonnad ühtseks riigiks, liites endaga üha uusi alasid. 1478. vallutasid novg. Millega seni liivimal valit. Jõudude tasakaal hävis. Damerow- tartu piiskop. Plettenber- Liivimaa meister. Ühiskond oli agraarühisk. Rahvaarv kasvas ja asutsus tihenes. Adratalupoeg- pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Üksjalg- adratalunike poijad, kellele ei jätkunud isatalus teenistust. Vabatalupoeg- need kes olid end adratalupoegade koormistest raha eest lahti ostnud. Maavaba talupoeg- Neile kuulus talu lääniõiguse alusel, mis muutus nad isiklikult vabaks. Vabadik- moodustasid alumise kihistuse, maata või vähese maaga põhii. Palgatööst elavad talupojad. Trääl- orjad. Uus koormiste liik teokohustus
Ainult talust ei suudetud ära elada, tegeleti lisaks veel kalapüügi, käsitöö ja päevatööga. Teravilja kasvatus oli peamine tootmisharu ning karja oli talus vähe. Saraskondlik Maakasutus-Vallutajatele alistumisel 13.saj. säilitasid talupojad oma maakasutusõiguse. Saare-Lääne piiskopi ja ordumeistri kokkulepe 1254 kinnitas, inimesi ei aetaks ära nende maalt mida nad seni on vallanud. Talupoja valdusõigus oli piiratud feodalismile omaste õigusnormidega. Maaisandale, piiskopile või ordumeistrile kuulus kõrgeim võim ja kohtuvõim. Neil oli õigus koormiseid nõuda. Feodaalne omandiõigus jaguneb kaheks: ülemomandiõigus, mis säilis lääniisandal läänistamise korral ja kasutusõigus, mille sai vasall(seisnes koormiste nõudmises). Vasallil polnud õigust talupojalt maad ära võtta. Ainult pärijate puudumisel sai feodaal maalapi endale. Tavaliselt siiski võeti maid ka jõuga ära, kuid kui feodaal
riigivalitsemise kulud ja oma isiklikud välja minekud, ning vasallidele sõjateenistuse eest jagatud läänivaldusteks. · Läänivaldused- vasallidele sõjateenistuse eest jagatud maa. Läänide suurus oli küllaltki erinev, lääni suuruseid hinnati adramaades. · Vasallide õiguslik seisund muutus aja jooksul üha kindlamaks · Läänid ei olnud esialgu Liivimaal pärandatavad, surma korral langes lään maaisandale tagasi. · 1315.aastal said Taani kuninga vasallid õigus pärandada lääni isalt-pojale. · 1329.aastal võis pärandada isalt-tütrele. · Teistes Liivimaa väikeriikides oli pärimisõiguse areng aaeglasem. · Tartu piiskopi vasallid said 1450aastal, Saare-Lääne piiskopi vasallid tõenäoliselt alles 1524.aastal. · Ainult ordu alal jäi kuni keskaja lüpuni kehtima lääni mittepärandatavuse põhimõte.
linnadele põhilise osa sissetulekust. Maapäev maaisandate ja seisuste regulaarsed kokkusaamised, need toimusid Valgas, vahel ka Volmaris, kokkukutsujaks oli Liivimaa ordumeister, Riia peapiiskop või mõlemad korraga, alguse sai 1420.aastal, esindatud oli 4 seisuslikku gruppi (vaimulikud, ordumeister, vasallkond, linnad), arutati välis- ja majanduspoliitilisi küsimusi ning lahendati omavahelisi tülisid. Adratalupoeg omas majapidamist ääremaa, tegi nädalas ühe jalapäeva tegu (maaisandale või läänimehele maksis andameid ja teokoormiseid, maa kandevõimet mõõdeti adramaades) Maavabad omas talu läänikirja alusel, teenis feodaali ratsaväes Vabatalupoeg teotööst vaba, tasus maa eest rahas Üksjalg tasus maa eest oma tööloomade ja inventariga Kirikukihelkonnad olid poole väiksemad Muinaseesti kihelkondadest. ÕIGE Maarahva hulgas oli kõige arvukam kiht üksjalad. VALE Pärast reformatsiooni 1517.a. hakati kirikus jutlusi pidama ladina keeles. VALE
elupaigast lahkuda ja mujale elama asuda. Pärisoriseid võis isand müüa maast lahus.. 10. Talupoegade õiguslik seisund. Vabu talupoegi oli kõige vähem, nemad olid andamistest ja teokohustustest vabastatud. Enamik külaelanikke olid sõltuvad talupojad, kes harisid isandale kuuluvat maad ja pidid selle eest koorimisi andma. Pärisoristel talupoegadel puudus mitte ainult maaomand, vaid ka isiklik vabadus. Pärisorjad olid sunnismaised, nad kuulusid maaisandale, kes võis neid maast lahus müüa ja vahetada. 11. Talupoja töö. Talupoja elu kulges põllutööde rütmis. Kevadel, suvel ja sügisel olid käed-jalad tööd täis. Talvel oli aga rahulikum. Tuli künda, vilja külvata, heina niita, vilja koristada, reht peksta, metsa langetada, loomi karjatada. Talvel tegeleti käsitööga: punuti korve, valmistati ja parandati tööriistu. Talus pidi iga pereliige töötama. Naise kohustused olid
Lääniaadlite õiguslik seisund polnud esialgu eriti kindel, kuna läänid polnud pärandatavad. 1315. aastal aga said Taani kuninga vasallid õiguse pärandada lään isalt pojale (Valdemar-Eeriku lääniõigus). 1329. aastal laiendati pärimisõigus ka tütardele. 1397 muudeti läänid Harju-Virus päritavaks mõlemale soole kõrvasugulusastmetes kuni 5. põlveni. Läänid muutusid vasallide võõrandamatuks omandiks. 14. sajandil läksid ka varem maaisandale kuulunud õigused vasallidele üle (nt kohtuvõim talupoegade üle). 5. Kanna kaardile keskaegsed linnad. Millised linnaõigused neis linnades kasutusel olid. Tallinn, Rakvere, Narva Lübecki linnaõigus Tartu, Uus-Pärnu, Viljandi, Paide, Haapsalu Riia linnaõigus 6. Raad ja selle ülesanded. (mõisted: raehärra, bürgermeister, foogt, sündik) Raehärra rae liige; pidi olema sündinud seaduslikust abielust, omama linnapiires
töövahenditega oma kasutuses oleva talumaa eest tasumiseks mõisa jaoks tööd ehk mõisategu tegema. q) raharent- talupojad pidid maa eest maksma raha , mitte vilja haagi- e adrakohtunikud-tegelesid põgenenud talupoegade välja andmise ja ülesotsimise ja tagasi toomisega kolmeväljasüsteem- 1/3 vilja 1/3 kesa 1/3 köögivilja Wolter von Plettenberg-liiivima ordumeister, ühendas vana liivimaa sõjajõude Adratalupoeg pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormist. Kõige arvukam kiht. Vabatalupoeg ei pidanud teotööd tegema, vaid maksis oma koormised rahas Bürgermeister rae vanema liikme või linnapea ametinimetus Raad linna võimuorgan Linnaõigus-juriidiline dokument keskajal, mis fikseeris linna olemasolu. Linnafoogt maahärra esindus rae juures Jungingeni armukiri-1397. aastal Saksa Ordu kõrgmeistri Konrad von Jungingeni poolt välja
vasallile kasutada senjöör vastutasuna sõjaliste ja muude teenete eest. 34. maapäev Liivimaa maaisandate ja seisuste kokkusaamine keskajal. Esindatud 4 seisuslikku gruppi: vaimulikud, ordumeister, vasallkonnad ja linnad. Arutati välis- ja majanduspoliitilisi küsimusi. Püüti lahendada omavahelisi tülisid. 35. rüütelkond ühinenud vasallid. Ühineti huvide kaitseks. Igas piiskopkonnas oma rüütelkond. 36. adratalupoeg talupoeg, kes maksis maaisandale makse ja kandis teokoormisi. neid oli kõige arvukamalt. Talude suurus erinev. 37. üksjalg uute talude rajajad. nende koormised olid adratalupoegade omast tunduvalt väiksemad. 38. maavaba Talupoeg, kel oli maa lääniõiguse alusel, polnud talupoeglikke koormisi. Kohustus osaleda kergratsaväe teenistuses. 39. vabatalupoeg Osadest või kõigist adratalupoegade koormistest raha eest lahti ostnud talupojad. 40
kaubad sisemaale toimetati. Pariis tekkis Seine'i jõe koolmekohta, mille ümber juba varakeskajal oli kõrgelt arenenud põllumajanduspiirkond. Ka Madalmaades, Reini tasasel suudmealal, kust sai alguse Põhjamerelt lõunasse viiv kaubatee, paiknes Flandria, mis oli rahvarohke ja põllumajanduslik piirkond. Põhja ja ida pool, kus metsi rohkem ja põllumaad vähem, jäi ka linnu märksa vähemaks. Linna sisekorraldus Kogu maa kuulus keskajal maaisandale - olgu selleks kuningas, suur- või väikefeodaal. Maaisandad üldjuhul soosisid linnade teket, lootes nende kasvavalt elanikkonnalt makse kogudes rikastuda. Senjööri ja linna vahekord seati paika kindlaks kokkulepetega, mis sätestasid linnaelanike õigused ja kohustused senjööri vastu. Nad said õiguse kaubelda ja käsitööd teha ning vabanesid senjööri kohtumõistmise alt ning allusid linna kohtumõistmisele. Senjöörile jäi õigus nõuda linnalt
haigused. 13. sajandi keskpaigast ilmuvad rannakülad, kus tegeldakse esmajoones kalapüügi, hülgepüügi ja karjandusega. Saartele ning Põhja- ja Lääne-Eesti rannikule Haapsalust Kolgani tekkis rannarootslaste asustus. Preisimaa või teiste saksa idakolonisatsiooni piirkondadega võrreldes oli Liivimaa täiesti erandlik saksa talupoegi siia elama ei asunud. Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad. Nad pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Maavabadele talupoegadele kuulus talu alama lääniõiguse alusel, mis muutis nad isiklikult vabaks ja vabastas nad igasugustest talupoeglikest koormistest, koustades kandma vaid sõjateenistust kergeratsaväelasena. Vabatalupojad olid end osadest või kõigist adratalupoegade koormistest raha eest lahti ostnud. 14. sajandil hakkasid maaisandate kõrval Liivimaa elus üha suuremat rolli mängima läänimehed
Taani kaotab alad Liivi ordule ostumüügitehing Pärast 1346.a viis iseseisvat väikeriiki * suurim ja tugevam Saksa ordu Liivimaa haru, algul Riia, hiljem Võnnu * vanim ja kaalukam Riia peapiiskopkond * Tartu piiskopkond * SaareLääne piiskopkond valitsemine keerukas, kuna valdused killustunud Kirikuõiguslikud moodustasid 13.saj keskpaigast ühtse kirikuprovintsi Riia peapiiskopi juhtimisel. Läänisuhted Maa jagunes maaisanda domeenideks ja vasallide läänivaldusteks. Domeen kuulus maaisandale ja selle tuludest kaeti riigivalitsemise kulud ning isiklikud väljaminekud Läänivaldused vasallidele sõjateenistuse eest pakutud maa, läänisid hallati 13.saj lõpust eramõisatest ,,Taani hindamisraamat" Läänid alates 1315.a pärandatavad, ordu alal mittepärandatavad. Pärandatavus vähendas maaisanda võimutähtsust. Maaisandale kuulunud õigused (nt. kohtuvõim) läksid samuti üle vasallidele. Maaisanda tähtsus vähenes formaalsuseni.
astronoomia, muusika usk, arst, õigusteadus KONTROLLTÖÖ 1. Linnade teke ja areng - pani aluse kapitalistlikule majandusviisile - käsitöö- ja kaubanduskeskused - üleeuroopaline tootmis- ja kaubandusvõrgustik - naturaalmajanduse lõpp - areng sai alguse Vahemere ääres - asukoht: paiknemine soodsas kauplemisalas (jõesuudmed, sillad, sadamad) 2. Linna senjööri suhted Maa kuulus maaisandale (kuningas, suur-, väikefeodaal), kes soosisid linnade teket, lootes rikastuda elanikkonna maksude kaudu Kokkulepe senjööri linna vahekorra kindlaks määramine + linnaelanike õigused ja kohustused õigus kaubelda ja käsitööd teha Linnaõigus senjööri poolt kinnitatud seadustik, mille järgi pidi linn oma elu korraldama Linna õhk teeb vabaks aasta otsas linnas elanud talupoeg saab isiklikult vabaks soodustas elanike juurdevoolu maalt
Missa jumala teenistus (ladina keeles) Katedraal on kristlik linna piiskopikirik põhiliselt katoliku, anglikaani või luteriusu kirik. TALUPOEGADE JAGUNEMINE. Adratalupojad pärisorjad, neid oli kõige rohkem, nende talud 0,55 adramaad, suuremates taludes sulased ja teenijatüdrukud, peamiseks koormiseks teotöö. pidid maksma maaisandale või tema läänemeestele andameid ja kandma teokoormisi. Üksjalad tekkisid seoses uute maade kasutuselevõtuga, adratalupoegade nooremad pojad, kes asutasid väikese talu kuhugi ääremaale, tegu tuli teha üks jalapäev nädalas, maksid maa eest, ei jaksand palgata tööjõudu. Vabatalupojad olid ennast osaliselt või täielikult adratalupoegade kohustustest raha eest lahti ostnud, tasusid koormisi rahas, olid teotööst vabad.
Neid ülejääke oli vaja kusagil müüa. · Suurenes käsitööliste arv, tänu millele toodeti rohkem kaupu, mida pidi kusagil müüma. · Paremad elutingimused põhjustasid rahvaarvu kasvu inimesed vajasid uusi elukohti. 3. Millistes Euroopa piirkondades oli keskajal kõige rohkem linnu? Põhja-Prantsusmaal, Flandrias (tänapäeva Madalmaad) ja Reini jõe ülemjooksu ümbruses (Saksamaal) 4. Mis roll oli linna jaoks tema maaisandal? Linn asus maaisanda maa peal. Maaisandale tuli makse maksta, maaisand mõistis kohut, määras kindlaks turul kasutatavad kaalud ja mõõdud, kehtestas kauplemiseeskirjad ja kontrollis nende täitmist. Linn tõi isandale tulu, kuid linnade rikkuse kasv tõi kaasa linnaelanike võitluse isanda võimu alt vabanemiseks. 5. Keskaegne linnavalitsus ehk raad. Kirjelda keskaegset linnavalitsust. Kelle hulgast rae liikmed valiti? Kauaks nad ametisse valiti? Mis olid rae ülesanded? (õp lk 74 ja 76)
· Riigid: Saare-Lääne piiskopkond- keskus: Haapsalu/Kuressaare, Tartu peapiiskopkond- keskus: Tartu, Kuramaa piiskopkond- keskus: Piltenes, Riia peapiiskopkond-keskus: . · Maa valitsemine: Kogu maa, mida harisid talupojad, jagunes maaisanda domeeniks ning vasallidele sõjateenistuse eest jagatud läänivaldusteks. Peagi said vasallid õiguse lääni pärandada isalt pojale ning hiljem ka tütardele. 14.sajandil läksid läänistatud aladel algselt maaisandale kuulunud õigused vasallidele üle. Läänistamata maade haldamiseks ja majandamiseks jagasid maaisandad need suurteks halduspiirkondadeks, ametkondadeks, mille keskuseks oli ametimõis. · Seisuste esindus: 14. sajandil hakkasid maaisandate kõrval Liivimaa elus üha suuremat rolli mängima läänimehed ja linnad. Oma huvide kaitseks ühinesid vasallid territoriaalseteks rüütelkondadeks. 14.sajandi keskpaigast hakati Liivimaal korraldama iga-aastaseid linnadepäevi
· Eesti rahvaarv kasvas ja asustus tihenes (13. sajandil u 150 000-180 000 inimest). · Soistele aladele ja rannikule asus elama rohkem inimesi. · Linnastumine Lääne-Euroopas tõi kaasa teraviljahindade kasvu. See omakord kasvatas mõisate arvu, talupoegade teokoormised kasvasid (mõisategu = jalategu + rakmetegu), talupojad olid sunnismaised. Talurahva sotsiaalne liigitus: · Adratalupoeg talupoeg, kes pidi maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Nende talude majanduslikku kandevõimet mõõdeti adramaades, kust tuleb nende nimetus. Nende õiguslik seisund oli võrdne, kuid talude suurustel ja jõukusel oli kuni 10 x vahe. Rahvaarvu kasvamisel asutasid adratalupoegade pojad uusi talusid. · Üksjalg tunduvalt väiksemate koormistega talu peremees, kes oli alustanud uue talu ja põllumaade rajamist (näiteks adratalupoegade pojad)
kogunemiskohad olid veskid ja kõrtsid. Needo lid rajatud ühendusteede äärde, mereranda või kohta kus liiksu palju rahvast. Ülesanne oli neil pakkuda teelistele öömaja ja täiendada moonavarusid. Veski ol ikeskajal tähtsaim tööstusettevõte. Neid kasutati eelkõige vilja jahvatamiseks. Tlupoegade sidemed kulgesid põhiliselt linnade ja alevite kaudu. Talurahav oluline suhtluskoht oli ka pidudel. Kõige tähtsam koht oli keskajal Liivimaa vakupidu. . Kohtuvõim maavalduses kuulus maaisandale. Kohut mõistsid maaisanda määratud foogtid. Kõige tavalisem karistusmäär oli rahatrahv, kuid kasutati ka vitsaga peksmist. Kirikud ja kloostrid: Igas piiskopkonnas olio ma toomkirik. Eestis asusid need Tartus, Tallinnas ja Haapsalus. Kirikukihelkonnad moodustati piiskoppide ning Saksa ordu algatusel ning need rajamise lähtuti muinaskihelkondadest. Igasse kirikukihelkonda ehitati kirik, millel olio ma kaitsepühak. Sakramente jagad ja jumalateenistusi pidas
Gildid ja tsunftid olid omavalitsuslikud erialaühendused (kullasepad, rätsepad, sepad jne). Nad kontrollisid tootmist, kehtestasid reeglid kvaliteedile, määrasid hinnad, keelasid toota neil, kes tsunfti ei kuulunud. Nad korraldasid ühissöömaaegu ehk jootusid, osalesid ühiselt linnapidustustel, moodustasid linna kaitseks kaitsesalku. Neil olid oma kabelid ja kaitsepühakud. Seal oli ametialane hierarhia: meister, sell, õpipoiss. Algselt kuulus kogu maa maaisandale – senjöörile. Nad soosisid linnade tehet, et saada sealt maksuraja. Ajapikku võtsid linnad end senjööri võimu alt vabaks. 5) Uute kaubanduspiirkondade kujunemine 1) Itaalia linnad ja vahemere kaubanduspiirkonnad Euroopa kaugkaubanduses etendasid kõige olulisemat rolli Itaalia kaubalinnad, eriti Veneetsia ja Genua. See tegi neist 11. Sajandil araabia maailma ja Bütsantsi linnadele tõsiseltvõetavad võistlejad. Itaalia linnade rikkus põhines kauplemisel idamaadega.
resp. ka äkke pealt, kui selle jaoks mitte sama hobune ei olnud kui adragi jaoks (v. leping kurelastega 1230, U. B. 105). Piiskopid määrasid enamasti kümnise, ordu ja teised enamasti adramaksu. Kuid mitte alati ei olnud säärast vahet: näit. 1272. a. määras Riia peapiiskopp semgallidele kümnise asemele adramaksu (1 vakk rukkeid ja 1 vakk otri, U. B. 430, § 1). Mõlemad maksud olid ka kombineeritavad ja kumbki moodustas tervikuna maksu maaisandale. Kümnisest ühe kolmandiku pidid paavst Gregorius IX kirja põhjal (24. II. 1236 U. B. 145) saama kihelkonna kirikud igas piiskopkonnas, kusjuures tuleb ka tarvilikud kabelid (capellae) asutada ja igale kaplanile maksta 10 hõbemarka. 1241. a. rahuleping kohustas saarlasi maksma adramaksu iga adra pealt rukkeid pool mõõtu, mis harilikult nime kannab ,,punt". Nad toimetavad selle vilja laevale, mis viib vilja piiskopile ja ordumeistrile Läänemaale või Riiga.
ja sõjateenistus. teotöö(perioodiline, muutus korraliseks talgute sarnane) nädalatööks. 8. Talupoegade kihistumine. mõiste seletus Trääl Võlgades talupoeg, sõjavang või karistusest lahti ostetud isik. Adratalupoeg Talupoeg, kes maksis maaisandale makse ja kandis koormisi. Nende talude suurus oli väga erinev, nad moodustasid kõige arvukama talupoegade hulga. Vabadik Maata või vähese maaga, põhiliselt palgatööst elatuvad talupojad. Sulane/teenija Inimene, kes sõlmis töölepingu pikaks ajaks ning oli selle aja jooksul peremehe eestkoste all. Maavaba Talupoeg, kes omas maad alama lääniõiguse alusel ning kellel
Esimeseks peetakse siiski Bologna ülikooli Itaalias (1119.a). Ülikooli tunnused: pidi olema neli teaduskonda. Esmane teaduskond oli kunstide teaduskond, siis õigus-, usu- ja arstiteaduskond. Arstiteaduskonnas õppimine tähendas antiikaja arstiteadlaste raamatute õppimist. Lahkamine kui selline oli suuresti keelatud. Kõige kauem tuli õppida usuteaduskonnas. Teine tunnus: ülikool oli autonoomne (iseseisev, ei allunud piiskopile, maaisandale...). Pöörduti vajadusel paavsti poole abi saamiseks, sest enamasti oli paavst andnud välja ülikooli asutamise üriku. Kolmas tunnus: Ülikoolil oli õigus välja anda teaduskraade. Madalaim bakalaureus, siis magister, siis doktor. Õppetöö toimus ladina keeles, ühendas kultuuriliselt Euroopa erinevaid piirkondi. Tihti ei õpitud mitte ühes, vaid mitmes ülikoolis. Peeti loenguid õppejõud luges mingit raamatut ette, aga mitte sõnasõnalt, üliõpilased panid kirja
Tsunft linnakäsitööliste kutseühing Gild - käsitöötsunftide ühendus Gildid ja tsunftid kontrollisid tootmist, kehtestasid reegleid kvaliteedile, määrasid kindlaks hindu ja keelasid toota neil, kes tsunfti ei kuulunud. Et tsunfti kuuluda, pidi alustama mõne meistri juures õpipoisina. Tsunftisisesed reeglid panid paika täieõiguslikud liikmed ehk tsunftimeistrid, kellel olid oma töökoda, omad õpipoisid ja sellid. Kogu maa kuulus keskajal maaisandale. Linn asus mingi maaisanda valdustel. Et linlased vabaneksid senjööri kohtuvõimu alt ja alluksid linna kohtuvõimule ning saaksid kaubelda ja käsitööga tegeleda, pidi linn sõlmima maaisandaga kokkuleppe, mille alusel kinnitas senjöör linnale linnaõiguse. Linlastel olid omad õigused ja kohustused senjööri ees. Senjöör sai linnaõiguse andmise eest vastutasuks tollimaksudelt tuleneva tulu ning olid ka muud maksud.
3) Toscana ja Lombardia paiknesid araabia maadest Kesk- ja Lääne-Euroopasse viivate kaubateede sõlmpunktis. 4) Pariis Seine'i jõe koolmekoht 5) Flandria Reini tasasel suudmealal, kust sai alguse Põhjamerelt lõunasse viiv kaubatee. Linnade kujunemiseks oli vaja: soodasas kauplemiskohas paiknemist, palju talupoegi, kelle toodang linlasi toidaks ja kelle hulgast saaks linn hästi täiendust elanikkonnale. Kogu maa kuulus maaisandale, kes üldjuhul soosis linnade teket, lootes nende kasvava elanikkonna arvelt rikastuda. Senjööri ja linna vahekord määrati kindlaks lepetega, mis sätestasid linnaelanike õigused ja kohustused (enamasti õigus käsitööd teha) Alluti linna kohtumõistmisele, senjööril õigus linnaelanikelt makse nõuda. Linnadel sageli linnaõigus, e. seadustik, mille alusel linn toimib (nt. Läänemeremaade Lübecki õigus) Üks olulisemaid seaduseid see, et kui põgenenud talupoeg linnas
annaabi.ee 
