Jüriöö (0)

Kontrolltöö nr. 6
1.Eestimaa jagamine vallutajate vahel
Enne Tartu vallutamist sõlmisid Riia piiskop ja ordu maade jagamise lepingu, mis jäi püsima ja mille järgi sai Eestimaa piiskop endale Sakala ja Ugandi ühes külgnevate Kesk-Eesti maakondadega ning sellest kujunes Tartu piiskopkond , millest poole andis Tartu piiskop Mõõgavendade ordule. Läänemaa sai Riia piiskop ning Põhja-Eesti saatus jäi esialgu lahtiseks. Järgnevalt vallutas Mõõgavendade ordu nõrgenenud Taanilt veel Harjumaa ja Tallinna. Riia piiskop moodustas 1228. a Läänemaast ja Saaremaast Saare-Lääne piiskopkonna ning 1236 . a ühinesid Mõõgavendade riismed Saksa orduga ning varasemad Mõõgavendade vallutatud aladest ning nende ordust sai Saksa ordu Liivimaa haru, mis lisas omakorda sõjalisele jõule tublisti rahvusvahelist kandepinda, arvestades, et Saksa ordul oli valdusi nii Pühal Maal kui ka Itaalias ja Saksamaal ning veel lisaks head suhted paavsti ja keisriga. Põhja-Eesti saatus oli 1238. a Stensby lepinguga Taani kuninga kätes, kes andis Saksa ordule Järvamaa tingimusel, et viimased ei raja sinna linnuseid.
2.Eestlaste suhted vallutajatega
Vallutajad tunnistasid esialgu eestlaste isiklikku vabadust ja õigust pärilikule maakasutusele ning ehki välissuhtluse ja väliskaubanduse haarasid enda kätte kohalikud sakslased , avas see talurahvale oma toodangu turustamiseks laiemad võimalused. Maa alistamisel rahvas ristiti ja kohe seejärel alustati kirikute ehitamist ning loodi kirikukihelkonnad. Talupojad pidid leppima mitmete koormistega ja andamitega kirikutele, maaisandatele ja vasallitele.
3. Jüriöö ülestõus
Eestimaa valitsemine muutus vähetasuvaks kui Taani riiklik võimsus kahanes ning selle tagajärjel üritasid ka eestlased võimuvahetuse õhkkonnas oma olukorda parandada ning noorema riimkroonika teateil alustasid harjulased 1343. a jüriööl relvastatud mässu, mille käigus tapsid kõik kättesattunud sakslased ning valisid seejärel endi hulgast neli kuningat. Edasi piiras ülestõusnute vägi Tallinna ning appi kutsuti ka Rootsi ja Pihkva vürsti väed. Saare-Lääne piiskopi valdustes alustasid ülestõusu läänemaalased, kes asusid Haapsalut piirama ja kohalikud sakslased pöördusid abipalvega Saksa ordu poole, mistõttu kutsuti Liivimaa meistri poolt eestlaste kuningad Paide linnusesse selgitusi andma, kuhu nad Tallinna piiskopiga ka ilmusid ning relvakokkupõrkel tapeti . Seejärel ületasid orduväed Taani valduste piiri ning purustasid harjulaste maleva.
1343. a juulis puhkes samalaadne ülestõus Saaremaal, kus piirati ja hävitati Pöide ordulinnus. Harjulased kindlustasid kahes muinaslinnuses. Alles aasta lõpuks suutis Saksa ordu Mandri-Eesti Preisimaa abiga alistada ning saarlased suudeti purustada kahe sõjakäiguga, mille tulemusena tuli saarlastel karistuseks ehitada ordule uus linnus samal ajal kui Saare-Lääne piiskop kindlustas aga oma valdused Kuressaare linnusega.
Kuigi jüriöö ülestõus ebaõnnestus olid sellel kaugeleulatuvad tagajärjed. Harjumaast sai tühi ja mahajäetud maa, talurahva jõukam osa oli tõenäoliselt hukkunud ning tühjaks jäänud maa ei suutnud enam selle omanikku toita. Nii talupoegkonna kui ka vasallkonna sotsiaalne koosseis ühtlustus ning neid lahutav sotsiaalne barjäär ühtis üha selgemalt etnilise barjääriga.
4.Talupoegade sotsiaalne liigitatus
Talupojad jagunesid üksteisest varanduslikult ja õiguslikult tunduvalt erinevateks rühmadeks. Suured sotsiaalsed erinevused talupoegade vahel kadusid alles 16. saj teise poole sõdade ja rahvastikukaotuse tagajärjel. Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad , kes pidid maksma maaisandale andameid vastavalt talu suurusele ning kandevõimele. Õiguslik seisund oli adratalupoegadel küll ühesugune kuid jõukusel oli 10-kordne vahe. Suuremates taludes oli kasutusel palju võõrast tööjõudu. Muust talurahvast soodsamas olukorras olid maavabad ja vabatalupojad , kes olid kohustatud kandma vaid sõjateenistust kergeratsaväelasena ning ise oma maad harima, sest neile ei kuulunud sõltuvaid talupoegi. Läänemaadel, kus mõisamajandus oli tugevamalt arenenud, oli vabatalupoegi vähem. Külaühiskonna alumise kihi moodustasid vähese maaga palgatööst elatuvad talupojad, sulased ja teenijad .
5.Linnad ja kaubandus. Tsunftid ja gildid
Linnadest said otsekui eksterritoriaalsed üksused, mille piirides muutusid senised sõltuvussuhted kehtetuks ja mille elanikud moodustasid iseseisva omavalitsusliku linnakogukonna. Linnades asutamisel oli kaalukaim roll maaisandal, kes andis linnaõiguse. Kodanikuks võis saada iga vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis ära kodanikumaksu ning ainult linnakogukonna liikmed tohtisid tegeleda linna piires käsitöö ja kaubandusega ja vabalt kasutada linna metsi , heinamaid ja karjamaid. Linna valitses raad , mille võim oli väga suur ning peale tavapärase linna sissetulekute ja heakorra kindlustamise kuulus suuremates linnades raele kõrgeim kohtuvõim nii tsiviil- kui ka kriminaalasjus.