Keskaegne linn feodaalühiskonnas (2)

Keskaegne linn feodaalühiskonnas.
XI – XIII saj. toimus linnade teke ja areng kogu Lääne-Euroopas. Neist said kaubandus- ja käsitöökeskused, mis moodustasid kaubandus- ja tootmisvõrgustiku üle Euroopa.
Linnad tahtsid saada iseseisvaks, kuid kuna kogu maa kuulus maaisandatele ehk senjööridele, pidid linnad isandatele makse maksma, vastutasuks võidi linnades käsitööd teha ja kaubelda.
Senjööri ja linna vahekord määrati kindlaks kokkulepetega, mille alusel linnas elu korraldati. Kuna linnas oli vaja rohkesti töökäsi, oli paljude linnade seadustes punkt, mis lubas sunnismaisele talupojale vabadust kui ta on ühe aasta linnas elanud.
Väiksemad linnad sõltusid rohkem maaisandatest, kes pakkusid neile kaitset kallaletungide vastu. Suuremad linnad olid rohkem iseseisvad ja tahtsid alluda ainult kuningale, neist said pealinnad .
Sõlmiti ka linnade liitusid , kes tahtsid vabaneda Rooma ja Saksa keisrite mõjuvõimu alt. Mõnel liidul see õnnestus ja tekkisid linnriigid , näiteks Toscana ja Lombardia.
Linna eestotsas oli linnanõukogu, kuhu kuulusid rikkad kaupmehed. Linnaelanikudkoondusid ametite kaupa gildidesse ja tsunftidesse , mis kontrollisid tootmist, jälgisid kvaliteeti ja kehtestasid hindu. Kes tsunfti ei kuulunud, ei võinud midagi toota ega müüa. Tsunftidel oli ka põhikiri skraa. Gildid ja tsunftid korraldasid linna kaitsmist, pidasid koos pidusid ja neil oli isegi oma kabelid ja kaitsepühakud.
Linna kodanikkonna moodustasidki gildide ja tsunftide liikmed, kuid otsuseid tegid rikkad kaupmehed. Vaesusid, kes olid äsja linna saabunud, ei võetud kohe kodanikeks.
Kaubandus toimis mitmel viisil. Lähikauplemine toimus, kui talupojad tulid linna toiduainetega, mida vajasid linnaelanikud ja vastu said talupojad käsitöökaupu, mida toodeti linnades. Kaugkaubandus kujutas endast toodangu viimist kaugematesse linnadesse ja selle müümist. Kaubanduse arenguga suurenes vajadus metallraha ja rahavahetajate järele. Mitmed rikkad linnakodanikud spetsialiseerusidki rahavahetamisele ja ka –laenamisele kõrge protsendiga. Niimoodi tekkisid pangad.
Linnade positsioon keskaja ühiskonnas oli edumeelde ja uuenduslik. Linnad panid käima aktiivse kauplemise ja käsitöötootmise, millest hiljem arenes tööstuslik tootmine. Inimese elurütm oli linnas hoopis kiirem kui maal. Raha osatähtsus oli suur, sest linnainimene ei kasvatanud enam ise toitu, vaid pidi seda ostma.
Sama oli linnades probleeme hügieeniga, sest inimesed elasid tihedalt koos ja ei osanud esialgu jäätmeid likvideeria.
Kuna linnast käis läbi ka palju rändureid ja võõramaalasi, pidid linlased harjuma tavapäratute asjade ja olukordadega. Ka haridus arenes linnas kiiremini ja inimesed olid rohkem kirjaoskajad kui maal.
Kuigi linnade maad kuulusid maaisandale, oli linnad siiski suhteliselt iseseisvad oma elu korraldama ja kodanikud olid vabad ka oma isiklikus elus.