Lõpueksami sooritajale - kokkuvõtted (3)

Ookeaniline maakoor
Mandriline maakoor

• koosneb kivimitest , mis on tekkinud astenosfääri kivimite ülessulamisel moodustunud vedeliku – basaltse magma – tardumisel .
  
• kivimitel lasuvad süvamere setted
  
• õhem/noorem
  
• raskem/suurem tihedus
  

• moodustab mandreid
  
• koosneb mitmesugustest tard -, sette- ja moondekivimitest
  
• paksem /vanem
  
• kergem/väiksem tihedus
  

Litosfääri laamtektoonika
Ookeani keskahelikuks nimetatakse paljudest paralleelsetest lõhedest tükeldatud võimsat mäeahelike süsteemi. See on koht, kus vahevöö sügavusest ülesliikuva tulikuuma ainese tõusuvoolused põhjustavad ookeanilise maakoore rebenemist ja laadame teineteisest eemaldumist. Siit algab keskahelikust lähtuv ookenilaamade külgsuunaline lahknemine ehk spreeding . Lõhesid mööda tungib maakoorde magma, tardub seal ja tekivad ookeanilist maakoort moodustavad kivimid. Maakoore venituspingete tõttu moodustub siin vaheldumisi vajunud ja kerkinud kivimiplokkidega pangasmäestik ning esineb arvukalt paari kilomeetri sügavuse koldega maavärinaid. Ookeaniline maakoor on palju noorem kui mandriline. Erinevused tulenevad sellest, et laienemise käigus jahtunud ja settimise teel paksenenud ookeaniline litosfäär vajub läbi astenosfääri vahevöösse ja seega hävib.
Ookeanilise laama vahevöösse vajumine algab süviku tekkega ookeani ääres. Vahevöösse vajuva laama kivimid sulavad osaliselt üles ja tekkinud magmast moodustub süviku kõrvale ookeani põhjale vulkaanide rida – vulkaaniline saarkaar . Kui ookeaniline laam “ upub ” vahevöösse vastu mandri serva, siis tekib mandri äärtele vulkaaniline mäestik. (Vaikse ookeani tulerõngas)
Osa kivimeid kraabitakse vajumise käigus ookeaniliselt koorelt maha mandriääre külge. Siia liituvad ka mitmesuguste kivimite ülessulamisel tekkinud magmadest tarduvad kivimid. Kulgeb ka kõikide kivimite moondumine. Selliste protsesside tulemusena kasvabki ookeanipõhja vahevöösse vajumise (subduktsiooni) piirkonnas ookeanilise litosfääri ja vahevöö ülaosa kivimite arvelt uus mandriline maakoor. See on graniitsete kivimite rikas ja kergem.
Ookeani keskaheliku magmalise aktiivsuse vaibumine subduktsiooniprotsesside jätkumisel mandrilistel äärtel viib ookeaninõo ahenemiseni. (Alpid-Himaalja) Aktiivseid ookeaniääri kui mandriliste laamade põrkumise piirkondi iseloomustavad maapinnal kurdmäestikud.
Nii ookeanides kui mandritel võib leida vulkaane , mis tähistavad süvavahevööst pärit kuumade kivimite ülessulamiskollete tõusukohti Maa pinnale – kuumi täppe. Kuumad täpid paiknevad laamade piiridest sõltumatult. Kui kuuma täpi kohalt triivib üle suhteliselt väikese paksusega ookeanilaam , siis tekib selle kohale vulkaanide ahelik . ( Havai vulkaaniahelik, Mauna Loa, Meiji) Kui kuum täpp paikneb paksu laama all, tekib võlvkerge ja see sulatab üles ka mandrilise maakoore kivimeid. Võlvkerke laes tekitavad venituspinged kontinentaalse rifti (rebendi). Rebendeid mööda tõusevad üles ka kuuma täpiga seotud magmad. Nii tekibki pangasmäestiku reljeefiga ja vulkaanidega kontinentaalne rift . (Ida-Aafrika)
Erinevalt ookeanilisest litosfäärist ei vaju mandrilise koorega laamaosad vahevöösse – sellest ka erinevus vanuses.
Vulkaanid
Vulkaan on maakoorde tekkinud lõõr, lõhe või nende süsteem, mida mööda magma, purustatud kivimite ja gaaside massid paiskuvad maapinnale. Vulkaanid võivad olla kustunud (inimajaloo vältel mitte pursanud ), suikuvad (ajutise purskerahu seisundis olevad) või aktiivsed (pidevalt või mõneaastase vahega tegutsevad). Vulkaane leidub eelkõige litosfääri laamade piriialadel – ookeanide keskahelikes ja laamade ookeanipõhja vahevöösse vajumise vööndeis. ( Island , Vaikse ookeani tulerõngas). Nad võivad esineda ka kuuma täpi ja kontinentaalse rifti piirkonnas (Havai ja Ida-Aafrika).
Basaltne magma – 35% - 52% ; andesiitne magma – 52% - 65% ; graniitne magma – 65%-75% ränidioksiidi. Kilpvulkaanid tekivad basaltsest magmast. See on hästiliikuv magma, mis ehitab lameda vulkaanikoonuse. Kõik ookeanide vulkaanid on kilpvulkaanid. (Mauna Loa). Kihtvulkaan tekib andesiitest või graniitsest magmast. Laavavoolud on lühikesed ja harvad ning laava tardub pimsina. Laava tardub vahel ka lõõris, moodustades laavakorke, mis võib esile kutsuda plahvatusliku vulkaanipurske. Mandrite ja laamade vahevöösse vajumise piirkondade vulkaanid on tavaliselt kihtvulkaanid . Kaldeera on tugeva vulkaanipurske käigus tekkinud langatuslik hiidkraater.
Vulkaanipursetega kaasevad alatasa suitsupilved (gaaside seas esikohal veeaur – lõõmpilved. Vulkaanilised mudavoolud on lahaarid, mis tekivad vulkaani tipus silmapilkselt sulavate lume ja vete segunemisel vulkaanilise materjaliga. Samuti võivad tekkida maavärinad ja geisrid.
Vulkaanipursete ennustamisel kasutatakse eelkõige vaatluse võtet. Vulkaanilise päritoluga pinnas on aga väga viljakas tänu mineraalainete kõrgenenud sisaldusele; saadakse maavarasid; kasutatakse geisrite kuuma vett.
Maavärinad
Maavärinad on maapinna vibratsioon ja nihked , mis tekivad maapõue kivimites kuhjunud elastsete pingete lahendumise protsessis koos kivimite rebenemisega.
Maavärina kolle( fookus ) – koht maapõues, kus algab kivimite rebestumine – maavärina murrang
Maavärina kese (epitsenter) – vahetult kolde kohal maapinnal olev paik.
Murrangu tekkega kivimitest vabanevad elastsed pinged levivad maavärina koldest eemale seismiliste lainetena. Need jagunevad keha- (ruumi-) ja pinnalaineteks. Kehalained levivad maapõues kerapinnalaadsete frontidena nagu helilained õhus, pinnalained aga piki maapinda epitsentrist eemale
nagu veelained vettevisatud kivist.
Kehalained
P-lained
S-lained

• levivad keskkonna liikumise suunas kokkusurutavate ja väljavenivate impulssidena
  
• kivimikeha tihedust muutvad elastsed deformatsioonid
  
• levivad vabalt ka vedelikes
  
• kiirus 6-7 km/sek
  

• levivad keskkonna liikumissuunaga risti deformeerivate impulssidena
  
• keha kuju muutvad elastsed deformatsioonid
  
• ei levi vedelas keskkonnas
  
• maa välistuumas ei levi
  
• kiirus 3-3.5 km/sek
  

Pinnalaineid on samuti kahte liiki: Rayleigh ' lained panevad maapinna lainetama vertikaalsuunaliselt nagu merepinna, Love'i lained võngutavad maapinna horisontaalselt , risti laine levikusuunaga. Just pinnalained tekitavad maavärinate purustusi, nende toime on pikaajalisem, deformatsioonide amplituud aga kõige suurem.
Maavärinate iseloomulikke parameetreid – asukohta, kolde sügavust, maavärina intensiivsust, maapõue rõhkude suundi – hinnatakse seismograafiga. See registreerib maapinna võnkumise ja selle põhjustanud seismilised lained seismogrammina.
1935. aastal hakkas Richter väljendama maavärina võimsust seismogrammilt saadud kõige intensiivsema võnkeamplituudi kaudu. Richter võttis võnkeamplituude kajastavate arvude asemel kasutusele nende logaritmid ja nimetas nende väärtused maavärina magnituudideks. Suurimate , Ecuadori lähedal ja Hokkaido saare lähedal toimunud maavärinate võimsuseks mõõdeti 8.9 magnituudi . Inimene tajub maavärinat, mille võimsus on vähemalt 2.5 magnituudi. Maavärin on purustav , kui selle võimsus ületab 5 Richteri magnituudi. Tsunami on maavärina poolt põhjustatud 15-40 m kõrgune ja 400-800 km/h maa poole tormav hiidlaine .
Laamtektoonika järgi tähistavad vahevööainese tõusukohti Maa pinnal ookeanide keskahelikud, kuumad täpid ja kontinentaalsed riftid, vajumise piirkondi ookeanilise litosfääri vahevöösse vajumise vööndid. Kui vahevöö kivimaines liigub sellistes protsessides nii vertikaal - kui horisontaalsuunaliselt plastiliselt, ilma, et elastsed pinged kasvaksid, siis palju külmemas ja rabedamas litosfääris kuhjuvad mehaanilised pinged tükeldavad viimase jäikade laamade mosaiigiks, mis rebestuvad, triivivad ja upuvad astenosfääri pinnal. Siit on selge, miks maavärinate epitsentrite levikukaart joonistab väga hästi välja laamade piirid.
Ookeanide keskahelikes rebitakse üksteisest lahti õhukesed litosfäärilõigud, mis hakkavad külgsuunas veidi erineva kiirusega triivima. Sellistes litosfäärilõikudes kuhjunud mehaanilised pinged vabanevad arvukate madalate, paari kilomeetri sügavuse koldega maavärinatena.
Laamade vahevöösse vajumise vööndeis jäävad maavärinate kolded maapinna vahetust lähedusest kuni maksimaalse, 670 km sügavuseni, kus neid Maal üldse tekib. Suhteliselt maapinnalähedase, aga ka kuni kümnete kilomeetrite sügavuse koldega maavärinad tekivad ka mandrite põrkumise ning kuuma täpi ja kontinentaalse rifti piirkondades. Viimastes loob maavärinaid sageli magmakollete lagede sissevajumine.
Murenemine
Murenemine on kivimite purunemine ja mineraalide muutumine maismaa pindmises osas temperatuuri, õhu, vee ja elusorganismide toimel. Mullateaduses nimetatakse peenemaks murenenud kivimeid lähtekivimiks, sest sellesse hakkab kogunema mullatekkeks vajalikku tolmu ja niiskust.
Füüsikaline murenemine ehk rabenemine toimub kivimiosakeste – mineraalide – temperatuuri kõikumisest tingitud soojuspaisumise ja kokkutõmbumise toimel. Füüsikalise murenemise käigus peenestub kivim mitmesuguse suurusega osakesteks, kuid kivimi mineraloogiline ja keemiline koostis ei muutu.
Keemilise murenemise ehk porsumise käigus muutub kivimi keemiline koostis ja osa lahustuvaid aineid eraldub, kuid kivide väliskuju muutub esialgu vähe. Kivimipindade uuristumist ja krobeliseks muutumist keemilise murenemise käigus nimetatakse korrosiooniks . Lahustunud soolade ärakandumist lahustumise kohast nimetatakse leostumiseks. Eestis levib karstumine .
Bioloogiline murenemine on oluline mullatekke protsessis. See algab lihtsate elusorganismide kinnitumisega kivimi pinnale.
Aluspinna albeedo
Aluspinna albeedo on tagasipeegeldunud kiirguse suhe pinnale langenud kiirgusesse. Albeedo iseloomustab aluspinna peegeldumisvõimet.
Suve- ja talvemussoon
Mussoon kujutab endast ulatuslikku õhuvoolude süsteemi, mille korral tuule suund muutub sesoonselt vastupidiseks. Nad tekivad suurte mandrite äärealadel maismaa ja veepinna erinevast soojenemisest ja jahtumisest. Nt Lõuna-Aasias: suvisel aastaajal puhub tuul ookeanilt mandrile, tuues kaasa niiskust ja sadu. Talvel, kui päike liigub madalamalt, puhub tuul valdavalt mandri siseosast ookeani suunas. Siis on põuaperiood.
Külm ja soe front
Frondid on kitsad eraldusvööndid kahe erinevate omadustega õhumassi vahel. Soojemat ja külmemat õhumassi eraldav front kujutab endast läbilõikes frontaalpinda, kus ülevalpool on soojem ja allpool külmem õhk. Frontaalpind lõikub maapinnaga väikese nurga all. Frontide tüübid:

• Statsionaarne ehk püsiv front esineb siis, kui front on mitu päeva seisnud paigal ja pole võimalik määrata selle liikumise suunda
  
• Soe front tekib, kui soojem õhumass liigub külmale peale
  
• Külm front esineb siis, kui külmem õhumass liigub soojale alla
  

Soe front
Külm front

• ilmastik muutub seaduspäraselt
  
• frondi lähenedes tõmbub taevas pilve, sest soe õhk liigub külmale peale ja sunnib seda taganema
  
• mööda frontaalpinda ülespoole liikudes soe õhk jahtub, veeaur kondenseerub ja tekivad pilved ( kiudpilved ->lauspilvkate)
  
• hakkab tibutama lausvihma, talvel tuiskab
  
• talvine soe front põhjustab jäidet, mis tekib siis, kui alajahtunud veepiisad langevad külmunud maapinnale ja kohe jäätuvad
  
• kui soe õhk jõuab maapinnale, siis temperatuur tõuseb märgatavalt ja sadu lakkab
  
• sajuala on frondi ees
  

• edasiliikuv külm õhk on raske ja liigub maapinna lähedal, lükates sooja õhu enda ees üles
  
• soojal ajal tekivad rünksajupilved, sajab paduvihma ja esineb äikest
  
• õhutemperatuur langeb järsult
  
• sadada võib ka peale prondi üleminekut külmas õhumassis
  
• külma frondi üleminnes pöördub tuul loodesse ja põhja, algab külma õhu sissevool
  
• sajuala on frondi tag
  

Osoonikiht ja osooniaugud
Osooni on atmosfääris kõigil kõrgustel, kuid valdav osa sellest paikneb stratosfääris. Osooniaukudeks nimetatakse osoonikihi olulist hõrenemist stratosfääris. Osooniaugud esinevad sesoonselt polaaraladel, eriti Antarktika piirkonnas.
Osooni kontsentratsiooni kõikumised stratosfääris on määratud keeruliste fotokeemiliste protsesside ja õhu tsirkulatsiooni poolt. Kõige suuremat ohtu kujutab ultraviolettkiirgus kevadisel ajal, kui osooni on vähem ja päikesekiirguse intensiivsus suur.
Peamisteks osooni lagundavateks aineteks on freoonid , mis lenduvad külmutuskappide, õhujahutusseadmete ja mitmete pihustatavate ainete balloonide kasutamisel . Montreali protokolli alusel on riigid võtnud enesele kohustuse kindlateks tähtaegadeks lõpetada freoonide tootmine.