Litosfäär (4)

5 VÄGA HEA

Litosfäär
Plaat- ehk laamtektoonika – uus maapõue liikumise käsitlus.
Maa kivimiline koor(5-80km) jaguneb kaheks erineva vanuse ja tekkeviisiga osaks:

Ookeaniline maakoor – moodustab maailmamere põhja ning koosneb kivimitest , mis on tekkinud astenosfääri kivimite ülessulamisel moodustunud vedeliku – basaltse magma – tardumisel .

Mandriline maakoor – moodustab mandreid ja koosneb mitmesugustest tard -, sette- ja moondekivimitest.
Vahevöö(2900km sügavuseni) koosneb kivimeteoriitide sarnastest kivimitest. Selle ülaosas on mõnesaja km paksune astenosfäär.
Maakoort koos astenosfääri peale jääva vahevöö osaga nim litosfääriks.
Maa tuum(koostis: nikkelraud) paikneb 2900 -6378km sügavusel ning jaguneb vedelaks välis- ja tahkeks sisetuumaks.
Litosfääri põhilisteks koostiselementideks on: O, Si, Fe, Mg, Ca, Al, K ja Na.
Mineraal on looduslik tahke lihtaine või keemiline ühend, mis esineb iseloomuliku kuju ja kindla struktuuriga kristallina. Tänapäevaks on Maalt leitud ligi 3600 eri liiki mineraale. Litosfääri mineraalid on valdavalt silikaadid, st üles ehitatud eelkõige räni ja hapniku baasil. Mineraalid tekivad looduses aine tahkestumise ehk kristalliseerumise käigus nii gaasidest kui vedelikest.
Kivim on mineraalide tugevalt kokku tsementeerunud kogum, mis looduses esineb kihi, tardunud laavavoolu või mõnd teist tüüpi kivimkehana.
Tekkeviisi järgi jagatakse kivimid kolme suurde rühma:

Tardkivimid tekivad Maa süvakoore ja vahevöö ülessulamisel tekkinud tulivedelast magmast kristalliseerumisel.

Settekivimite teke algab maapinnal murenenud kivimitest pärit pudeda kruusa, liiva, savi jt setete kuhjumisega.

Maakoores, kõrgenenud rõhu ja temperatuuri tingimustes kristalliseeruvad settekivimid ja ka paljud tardkivimid ümber uuteks mineraalide kooslusteks- moondekivimiteks.
Maak – metalle või nende ühendeid sisaldavad kivimid ja mineraalid.
Litosfääri laamtektoonika
Litosfäär liigendub mitmesuguse suurusega plaatideks ehk laamadeks , mis triivivad astenosfääril erineva kiirusega.
Ookeani keskahelik – kõikides ookeanides kulgeb paljudest paralleelsetest lõhedest tükeldatud võimas mäestikuahelike süsteem.
Ookeanilaamade lahknemine ehk spreeding – lõhesid mööda tungib maakoorde magma, tardub seal ja tekivad ookeanilist maakoort moodustavad kivimid. Tasapisi kerkivad neist veealused vulkaanilised mäeahelikud. Maakoore venituspingete tõttu moodustub siin vaheldumisi vajunud ja kerkinud kivimplokkidega pangamäestikning esineb arvukalt paari kilomeetri sügavuse koldega maavärinad.
Aktiivsed ookeaniääred – ookeanilise laama vahevöösse vajumine algab süviku tekkega ookeani ääres. Vahevöösse vajuva laama kivimid sulaavad osaliselt üles ja tekkinud magmast moodustub süviku kõrvale ookeani põhjale vulkaanide rida – vulkaaniline saarkaar .
Vulkaaniline saarkaar – ookeanilise laava vahevöösse vajumisel ookeani põhjale, ookeanisüviku kõrvale tekkinud kaarjas, oma tipuga üle merepinna ulatuvate vulkaanide rida.
Vulkaaniline mäestik –tekib mandri äärele kui ookeaniline laam „ upub ” vahevöösse vastu mandri serva.
Mandrite triiv – mandrilised alad teevad läbi ulatuslikke horisontaalsuunalisi triive, kusjuures triivide suunad ei ole juhuslikud.
Kuum täpp – vahevöö süvaosast tõusev magmakogum, mille kohale Maa pinnal tekib vulkaan või vulkaaniline ala. Kuumad täpid paiknevad vahevöös laamade piiridest sõltumatult ega tee jaasa laamatriive. Kui kuum täpp paikneb aga paksu ja raskelt läbitava mandrilise laama all, siis tekitab see maakoorelaama võlvkerke ja sulatab üles ka mandrilise maakoore kivimeid.
Kontinentaalne ehk mandrilift – kontinentaalse koore rebend, tüüpiliselt pangamäestikulise reljeefiga.
Vulkaanid
Vulkaan – kujutab endast maakoorde tekkinud lõõri, lõhet või nende süsteemi, mida mööda magma, purustatud kivimite ja gaaside massud paiskuvad maapinnale. Vulkaan ehk tuldpurskav mägi on oma nime saanud Rooma tulejumalalt Vulcanuselt. Oma seisundilt võivad vulkaanid olla kas kustunud- inimajaloo vältel mitte pursanud , suikuvad – ajutise purskerahuseisundis olevad või aktiivsed – pidevalt või mõne(kümne) aastase vahega tegutsevad.
Magma omaduste mõju vulkaani kujule ja purskeprotsessile – vulkaane toidavad magmakolded, mis tekivad eri kivimite ülessulamisel ja on erineva ränisisaldusega.
Kilpvulkaanid – tekivad räni- ning gaasidevaesest väikese viskoossusega basaltsest magmast. See on hästi liikuv magma, mis voolab suhteliselt rahulikult maapinnale, valgub pikkade laavavooludena laiali ja „ehitab” lameda vulkaanikoonuse. Sageli murrab magma end maapinnale ka pealõõrist hargnevaid lõhesid mööda, ehitades nende peale vulkaani nõlvadele parasiitseid šlakikoonuseid. Kõik ookeanide vulkaanid on kilpvulkaanid.
Kihtvulkaanid – tekivad ränist ja gaasidest rikastunud ning märgatavalt suurema viskoossusega, vaevaliselt voolavast andesiitsest ja eriti graniitsest magmast. Laavavoolud on sellistel vulkaanidel lühikesed ja harvad või puuduvad üldse. Laava tardub sageli klaasja, massiliselt eralduvate gaasimullide tõttu väga tühikuterikka kivimi pimsina. Selline magma tardub sageli juba vulkaani lõõris, moodustades seal nn laavakorke, mille alla kuhjuvad järjest suureneva rõhu all kuumad gaasid. Kriitilise rõhipiiri ületamise korral toimub plahvatuslik vulkaanipurse , mille käigus vulkaanikoonused purunevad ja õhku paiskuvad suured gaasipilved ning purustatud kivimitükkide, tuha ja laavatilkade segu. Sellise materjali mahasadamisel moodustuvad paakunud kivimmassi – tuffi kivid . Tugevate pursete käigus võib vulkaani lõõri toitva magmakolde lagi sisse vajuda, mille tagajärjel tekib mitme(kümne)kilomeetrise läbimõõduga langatuslik hiidkraater – kaldeera.
Vulkaanipurskega kaasnevad nähtused
Vulkaanide suitsu gaaside seas on esikohal veeaur. Hulgaliselt eraldub veel mürgist süsinik- ja vääveldioksiidi ning N, Cl, F jt ühendeid. Väga laastavad võivad olla ka vulkaanilised mudavoolud – lahaarid, mis tekivad vulkaani tipus silmapilkselt sulavate lume ja liustike vete segunemisel vulkaanilise materjaliga .
Vulkaanipursete ennustamine
Vulkaanipusete ennustus võib kõikuda mõnedest tundidest nädalateni.

Soojusmonitooringul mõõdetakse satelliitidelt infrapunase kiirguse sensoritega vulkaani koonuse pinnatemperatuuri ja jälgitakse maapinnalt põhjavete seisundimuutusi.
Seismistel vaatlustel registreeritakse vulkaanialuse magma liikumisest tingitud maavärinate sagedust ja intensiivsust.
Vulkaani kraatri kohal õhus mõõdetakse SO2 ja CO2 sisaldust.
Mõõdetakse mõne mm täpsusega maapinna kõrguse muutusi – vulkaani tipu kerkimist ja nõlvade kaldenurki.

Vulkanism ei ole aga ainult hävitavalt mõjuv nähtus, vulkaanilise päritoluga pinnas on väga viljakas tänu mineraalainete kõrgenenud sisaldusele.
Maavärinad
Maavärinad on maapinna vibratsioon ja nihked , mis tekivad maapõue kivimites kuhjunud elastsete pingete lahendumise protsessis koos kivimite rebenemisega.
Maavärina kolle – koht kust algab kivimite rebestumine – maavärina murrang.
Maavärina keskmes – vahetult kolde kohal maapinnal olev paik.
Murrangu tekkega kivimitest vabanevad elastsed pinged levivad maavärina koldest eemale seismiliste lainetena. Eristatakse keha- ja pinnalaineid. Kehalainete seas eristatakse kiiremaid P- laineid ehk pikilaineid, mis levivad keskkonda liikumise suunas kokkusuruvate ja väljavenitavate impulssidena, ning aeglasemaid S-laineid ehk ristilaineid, mis levivad keskkonna liikumissuunaga risti deformeerivate impulssidena. Maa välistuumas S-lained ei levi, millest järeldub ka selle keskkonna vedel seisund. Maakoores levivad P-lained kiirusega 6-7 km/sek, S-lained peaaegu poole aeglasemalt.
Pinnalaineid on kahte liiki, Rayleigh’ lained panevad maapinna lainetama vertikaalsuunaliselt nagu merepinna. Love’i lained aga võngutavad maapinda horisontaalselt , risti laine leviksuunaga.
Maavärinate tugevuse mõõtmine
Seismograaf – maavärinate iseloomulike parameetrite hindamiseks. (asukoht, kolde sügavus, maavärina intensiivsus, maapõue rõhkude suundi). Kuna maavärinate võimsus võib kõikuda väga suurtes piirides, võttis Richter võnkeamplituutide kajastavate arvude asemel kasutusele nende logaritmid ja nimetas nende väärtused maavärina magnituudideks. Inimene tajub maavärinat, mille võimsuseks on vähemalt 2,5 magnituudi . Maavärin on purustav , kui selle võimsus ületab 5 Richteri magnituudi.
Tsunami – rannalähedases merepõhjas aset leidnud maavärina tekitatud hiidlaine.
Nõlvaprotsessid
Nõlvaprotsessid – raskusjõu mõjul nõlvadel toimuvad protsessid, mille tagajärjel muutub nõlva kuju.
Need protsessid toimuvad erineva kiirusega, sõltuvalt nõlva kaldest ja materjalist ehk geoloogilisest ehitusest, ning nende tagajärjeks on nõlva kuju muutumine.
Varisemise korral langevad, hüplevad või veerevad kivimiosakesed vabalt nõlva jalami suunas. See on väga kiire protsess eelkõige mäestikupiirkonnas. Eelduseks on intensiivne murenemine ja suur nõlvakalle.
Libisemise korral liiguvad terved settekehad või kivimiplokid mööda kindlat lihkepinda nii, et settekehas või kivimiplokis endas erilisi muutusi ei toimu. Libisemise tagajärjel toimuvad maalihked , mis sõltuvad nõlvakaldest, ala geoloogilise ehituse omapärast ja pinnase niiskusesisaldusest.
Aeglased nõlvaprotsessid on pinnase voolamine ja nihkumine . Erinevalt libisemisest ei saa voolamise korral kindlat materjali liikumise pinda eristada ning aineosakesed liiguvad nõlvast alla voolates ka üksteise suhtes, mis tähendab, et materjal voolavas pinnases seguneb. Segunemine toimub aluspinnasega hõõrdumise tõttu, järelikult osakeste liikumiskiirus maapinnas sügavuse suurenedes väheneb. Voolamine leiab kõige sagedamini aset just niiskusega küllastunud pinnases. Voolamise tagajärjel muutuvad nõlvad astmeliseks.
Nihkumine on nõlvaprotsessidest kõige aeglasem ja selle toimumiseks ei piisa ainult gravitatsioonijõust. Aineosakeste liikumahakkamiseks on vaja kõrvalisi jõude, milleks võib olla näiteks pinnase korduv külmumine ja sulamine . See lõhub osakestevahelisi seoseid ja soodustab seega gravitatsiooni mõjulepääsu. Niisugust protsessi silmaga jälgida ei saa, me näeme vaid selle tagajärgi. Kõige selgemini avalduvad nihkumise tagajärjed nõlva alumises osas, kuhu kuhjuvad peeneteralised setted .

.DOCX Laadi alla originaalfail 3 lk · .docx · 80 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 3 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-11-25 Kuupäev, millal dokument üles laeti

80 laadimist Kokku alla laetud

4 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kaksik00 Õppematerjali autor

Geograafia riigieksam 2005 loodusgeograafia 2 LITOSFÄÄR 1. teab Maa siseehitust (sise- ja välistuum, vahevöö, astenosfäär, maakoor, litosfäär) ning oskab võrrelda mandrilist ja ookeanilist maakoort; Maa siseehitus Maa on ehitatud põhiliselt hapniku (O), räni (Si) ja raua (Fe) ühendite baasil. Kõigi Maa tüüpi planeetide siseehituses võib näha silikaatset koort, silikaat-oksiidset vahevööd ja ehedast rauast koosnevat tuuma. Joon. Maa siseehitus Maakoor. Maakoore piir vahevööga kannab Moho (ka M) piiri nime Jugoslaavia seismoloog Andrija Mohoroviii auks, kes selle 1909 aastal avastas. Moho piirist kuni 2900

Geograafia

Rohkem sarnaseid