Litosfäär. (5)

Maa siseehitus
Ookeaniline maakoor – 1) moodustab maailmamere põhja 2) koosneb kivimitest, mis on tekkinud atenosfääri kivimite ülessulamisel moodustunud vedeliku, basaltse magma tardumisel 3) selle kivimitel lasuvad süvamere setted
Mandriline maakoor – 1) moodustab manderid 2) koosneb mitmesugustest tard -, moonde- ja settekivimitest
Mandriline maakoor Ookeaniline maakoor
Paksem Õhem
Kergemad kivimid Raskemad kivimid
Vanem Noorem
Väiksema tihedusega Suurema tihedusega
Sette, moonde ja tardkivimid Settekivimid ja tardkivimid (basalt)
Litosfäär – maa tahke väliskest, mis koosneb maakoorest ja astenosfääri pealsest vahevööst.
Astenosfäär kujutab endast basaltse magma tekke piirkonda; 100-300 km sügavusel asuv poolvedela aine kiht, mille peal liiguvad laamad .
Vedela metalli pöörisvoolud välistuumas tekitavad Maa dünaamilise magnetvälja.
Kuna Maa gravitatsiooniväljas suurema tihedusega ainemassid liiguvad planeedi sisemuse, väiksema tihedusega massid aga maapinna suunas tekivad vahevöös soojuslikud konvektsioonivoolud.
Laamad võivad triivida horisontaalselt kuna vahevöö ülaosas põhjustab rõhu vähenemine kivimite ülessulamist, pöörleva Maa tingimustest võivad aga mõni kuni paarkümmend % vedelikku sisaldavad astenosfääri kivimmassid ulatuslikult külgsuunas plastiliselt voolata.
Mineraal – looduslik tahke lihtaine või keemiline ühend, mis esineb iseloomulike kuju ja kindla struktuuriga kristallina.Tekivad looduses aine tahkestumise käigus nii gaasidest kui vedelikest.
Ümberkristalliseerumine – ühe aine kristallstruktuur korraldub kõrgenenud temp. ja rõhu tingimustes ümber aatomite ja ioonide teistsuguse paiknemisega struktuuriks. Kivim – mineraalide tugevalt kokku tsementeerunud kogum.
Maak – majanduslikku huvi pakkuv metall või nende ühendeid sisaldav kivim ja mineraal.
Litosfääri laamtektoonika
Kuna laienemise käigus jahtunud ja settimise teel paksenenud ookeaniline litosfäär vajub läbi astenosfääri vahevöösse ja hävib ei leita tänapäeval ookeanide põhjast üle 180 mln a vanuseid setteid ega kivimeid.
Ookeani keskahelik on koht, kus vahevöö sügavustest ülesliikuva tulikuuma aine tõusuvoolused põhjustavad ookeanilise maakoore rebenemist ja laamade teineteisest eemaldumist.Lõhesid mööda tungib maakoorde magma, tardub seal ja tekivad ookeanilist maakoort moodustavad kivimid, tasapisi kerkivad neist veealused vulkaanilised mäeahelikud.
Vulkaaniline saarkaar tekib kui vahevöösse vajuva laama kivimid sulavad osaliselt üles ja tekkinud magmast moodustub süviku kõrvale ookeani põhjale vulkaanide rida.
Vulkaaniline mäestik tekib kui ookeaniline laam upub vahevööse vastu mandri serva.
Uus mandriline maakoor kasvab subduktsiooni piirkonnas ookeanilise litosfääri ja vahevöö ülaosa kivimite arvelt.See on varasematest kivimitest väiksema tihedusega, seega uppumatu.
Pika geoloogilise aja jooksul triivides liituvad laamad hiidkontinentideks.
Kuum täpp on süvavahevööst pärit kuumade kivimite ülessulamiskolde tõusukoht Maa
pinnale, nad paiknevad vahevöös laamade piiridest sõltumata ega tee kaasa laamatriive. Kui
selle kohalt triivib üle suhteliselt õhuke ookeanilaam, siis tekitab kuum täpp pika aja jooksul
sellele kohale vulkaanide aheliku. (Nt Havai ). Paksu laama all olles tekitab ta kontinentaalse
rifti, mis põhjustab omakorda mandriliste laamade lõhkumist.
Kontinentaalne rift – kontinentaalse koore rebend.
Vulkaanid
Vulkaan kujutab endast maakoorde tekkinud lõõri, lõhet või nende süsteemi, mida mööda magma, purustatud kivimite ja gaaside massid paiskuvad maapinnale.Vulkaan võib olla kustunud, suikuv või aktiivne.Vulkaane leidub laamade piirialadel ( islandi ja vaikse ookeani tulerõnga vulkaanid ) ning ka laamade sisealadel kuuma täpi ja kontinentaalse rifti piirkonnas ( havai saarestiku ja ida-aafrika vulkaanid ).
Kilpvulkaanid – tekivad räni ja gaaside vaesest basaltsest magmast, mis on hästi liikuv ja
voolab suhteliselt rahulikult maapinnale, kaasnevad pikad laavavood. Vulkaan on madal ja
hästi lai.Kõik ookeanide vulkaanid on kilpvulkaanid (nt. Mauna Loa)
Kihtvulkaanid – moodustuvad ränist ja gaasidest rikastatud suure viskoossusega magmast,
laavavoolud lühikesed ja harvad , või puuduvad üldse, sageli tardub juba lõõris moodustades laavakorke, mille tõttu toimuvad ka plahvatuslikud vulkaanipursked .Vulkaan on suhteliselt kõrge ja järskude servadega.
Kaldeera – hiidkraater, mis tekib magmakolde lae sissevajumisel või plahvatuslikul vulkaanipurskel mäetipu laialipaiskumise tagajärjel (nt. St. Helensi vulkaan).
Vulkaanipurskega kaasnevad nähtused – lõõmpilved (gaaside ja hõõguva vulkaanilise tuha segust moodustuvud pilved ), mudavoolud (lahaarid, mis tekivad vulkaani tipus silmapilkselt sulavate lume ja liustike vete segunemisel vulkaanilise materjaliga ), maavärinad, fumaroolid (väävlit sadestavad gaasijoad), geisrid (kuuma vee ja auru sambad).
Vulkanismi kasulikkus:
• Vulkaanilise päritoluga pinnas on väga viljaks, tänu suurele hulgale mineraalaainetele.
• Kuld , hõbe, vask ja paljud metallide sulfiidid on maavaradena sadenenud vulkaanilistest
gaasidest või kuumadest vesilahustest.
• Kuum vesi on kasutatav energiaallikana Islandil, Uus- Meremaal ja mujal.
• Maa atmosfäär ja ookeanide vesi on alguse saanud 3,5 miljardit aastat tagasi tegutsenud
vulkaanidest.
Maavärinad
Maavärinad on maapinna vibratsioon ja nihked , mis tekivad maapõue kivimites kuhjunud pingete lahendumise protsessis koos kivimite rebenemisega.Vabanevad pinged levivad koldest eemale seismiliste lainetena, eristatakse keha- ja pinnalaineid.
Kehalainete seas eristatakse pikilaineid (levivad keskkonda liikumise suunas kokkusuruvate ja väljavenitavate impulssidena, levivad ka vedelikes ) ja ristilaineid (levivad keskkonna liikumissuunaga risti deformeerivate impulssidena, ei levi vedelas keskkonnas).Just pinnalained tekitavad maavärinate purustusi, kuna nende toime on kõige pikaajalisem ja deformatsioonide amplituud kõige suurem.
Maavärina kolle – koht maapõuse, kust algab kivimite rebestumine.
Epitsenter – vahetult kolde kohal maapinnal olev paik.
Seismograaf – seade, mis registreerib maapinna võnkumise ja selle põhjustanud seismilised lained seismogrammina. Tsunami - hiidlaine
Maavärinad tekivad ookeanide keskahelikes (tekivad arvukad madalad, paari km sügavuse koldega maavärinad), laamade vahevööse vajumise vööndeis (kolle jääb maapinnast kuni 670 km sügavuseni), mandrite põrkumise, kuuma täpi ja kontinentaalse rifti piirkondades (maapinnalähedased, kuni kümnete km sügavuse koldega koldega maavärinad).Maavärina ohtlikes alades jälgitakse nõrkade värinate dünaamikat, loomade käitumist, maapinna kallakuse muutusi.
Nõlvaprotsessid
Nõlvaprotsessideks nimetatakse kõiki kivimmaterjali liikumisi nõlval raskusjõu mõjul.
Väga kiired:
• Varisemine – eelduseks intensiivne murenemine ja suur nõlvakalle.Kivimiosad veerevad või langevad nõlva jalami suunas.Tagajärjel muutub nõlva ülemine osa järsemaks ja nõlva jalamile kuhjuva materjali arvel nõlva alumine osa laugemaks.
• Libisemine –kivimiplokid või settekehad liiguvad äkitselt mööda kindlat lihkepinda,
plokis eneses ei toimu muudatusi.Tagajärjel toimuvad maalihked, mille vallandumine sõltub nõlvakaldest, ala geoloogilisest ehitusest ja pinnase niiskusesisaldusest.
Aeglased:
• Voolamine –materjal voolavas pinnases seguneb, leiab sageli aset niiskusega küllastunud pinnases, tagajärjel muutuvad nõlvad astmeliseks.
• Nihkumine – kõige aeglasem , toimub siis kui pinnase pidev külmumine ja sulamine lõhub ainete vahelised seosed ja gravitatsioon pääseb mõjule.