Linnused ja relvastus keskajal

Moritz, Fred

Linnused ja relvastus keskajal (1)

5 VÄGA HEA

Linnused ja relvastus keskajal
Referaat
Koostaja : Fred Moritz 11KM
Retsenseerija: Joosep Grents 11KM
Juhendaja : Helen Sabrak
Tallinna Kunstigümnaasium 2009
Sisukord
Keskajast lühidalt 3
Relvastus keskajal 4
Kaitserelvad keskajal 6
Linnused Keskajal 8
Linnuste ajaloost Eestis 9
Tänud: 11
Kasutatud Kirjandus: 11

Keskajast lühidalt

Euroopa keskaja kestuseks loetakse tavaliselt aastaid 476 (Lääne- Rooma riigi langus) kuni 1500 (renessansi, humanismi ja tsentraalvõimuga riigikorra laiema leviku algus). Sagedasti dateeritakse keskaja lõpp aastaga 1492, mil Kolumbus jõudis Ameerika territooriumile. Keskaja võib jagada kolmeks: Varakeskaeg, kõrgkeskaeg, hiliskeskaeg .
Varakeskajal kujunes feodaalkord ja naturaalmajandus. Linnad tekkisid üle kogu Euroopa. Võim oli killustunud, polnud keskselt juhitud riike.
Kõrgkeskajal valitses feodaalne korraldus. Arenes tsunftikäsitöö, rahandusmajandus ja tekivad esimesed pangad. Algas tsentraliseeritud riikide teke.
Hiliskeskajal laienesid tsentraalvõimuga riigid laialdaselt ning toimus uusajale üleminek.
Rüütlid
Rüütel oli raskerelvastuses ratsasõjamees, kes kuulus madalaimasse feodaalide seisusesse. Rüütlite seisus kujunes välja Lääne-Euroopas alles 10. - 11. sajandil vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi. Rüütlite põhitegevus oli sõdimine oma isanda huvides.
Rüütlitel oli hobuselt kasutamiseks ka suur oda, mida ette sirutades kasutati torkamiseks. Ratsuga hoo sisse saanult võis odaga kohutava löögi anda, selline sõjapidamisviis oli Euroopas kaua levinud: õigel hetkel pidi selliste odadega varustatud rüütlisalk lahingusse tormama ja otsustava hoobi andma. 14. sajandil kohtas selline sõjapidamisviis võrdset vastast: ammu - ja vibukütid võisid sellise rünnaku suure eduga tagasi lüüa, mida oli näha eriti Saja- aastases sõjas. Samuti jalameeste ettesirutatud piigid võisid otse pealetormavad rüütlid hävitavalt purustada. rüütli kaitserüü koosnes mitmetest osadest: rõngasrüüst, põlvede, säärte, reite, küünar- ja õlavarte peale kinnitatud metallist kaitsmetest, kõhukaitsest, seljakaitsest ja rinnakilbist.

Relvastus keskajal

Keskaja relvastus oli hästi mitmekesine , ning muutus järsult võrreldes eelnevate perioodidega.
Üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid. Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga head oma raskuskeskme tõttu, samuti seepärast, et lüües ei tarvitsenud vastase vigastamiseks või tapmiseks kaitserüüd läbistada. Sõjahaamrid tekkisid esialgu linnades ning olid primitiivse relvana ratsameeste poolt põlatud, kuid selle efektiivsust nähes hakkasid ka nemad sõjahaamreid kasutama. Lisaks kasutati neid nn. kurdistamistehnika puhul: taoti vastase kiivrit senikaua , kuni kiiver oli mõlkis ja kumises, nii et selle kandja oli pime ja kurt.
Kirved hakkasid samuti populaarseks muutuma , kuna nende raske labaga võis plaatrüüst läbi lüüa. Kirve vars oli ratsameestel lühike (ka laba oli kergem) ja jalameestel pikk (umbes 1 m). Selle sajandi kirveste kohta pole palju teada, ilmselt levisid nad rohkem 15. sajandil, mil oli tekkinud juba klassikaline raudrüü.
Tulirelvad võeti kasutusele alles saja-aastase sõja käigul aastatel 1337 – 1453. Suuremaid tulirelvi, kahureid, kasutati peamiselt piiramisel kiviheitemasinate asemel. Kahuriga sai laiali pillutada vibu - ning ammukütte. Esialgu olid kahurid liikumatutel alustel, mis tegi nende transportimise ja tulistamise suunamise raskemaks, kuid 15 sajandi lõpuks suudeti valmistada kergemaid kahureid, millel olid ka rattad, mis muutis nendega manööverdamise loomulikult palju lihtsamaks
Ka püssid arenesid: 15. sajandiks olid nad juba pikad peenikesed torud, mida pidi ise teise käega süütama: päästikut ei olnud. Mõned käsipüssid olid ka suuremad ja raskemad, sellisetega sai suuremaid kuule lasta ja seega ka suuremat hävitustööd teha
Plaatrüü vastu valmistati ka endisest erinevaid mõõku: kui enne olid mõõgad rohkem raie- ja lõikerelvad, siis 15. sajandil olid nad rohkem torkerelvad. Sellele viitab nende rombikujuline ristlõige ja ka küljelt vaadates sarnanevad mõõgad torkerelvale: teramik läheb ühtlaselt peenemaks nagu nt. pistodadel, mis olid peamiselt torkamiseks. 14. saj. keskpaigani kasutati nn. löögi-ja- torke mõõku, mis olid mõeldud mõlemaks otstarbeks. Hiljem olid mõõgad peamiselt torkamiseks.
14. saj. leiutati ka hoopis uus mõõgatüüp: nn. bastard ehk pooleteisekäemõõk. See oli pikk, teramiku pikkus oli umbes 120-140 cm, raske raiemõõk, mida sai kasutada nii ühe kui kahe käega, oma raskuse tõttu suutis ta plaatrüü purustada ning oli oma pikkuse tõttu samuti hobuselt hea kasutada.
Lahingus oli suur osa vibu- ja ammuküttidel. Neil kahel relval on mõlemal omad eelised, tihti on vaieldud selle üle, kumb oli efektiivsem. Vibu eelis oli kindlasti tema palju suurem laskekiirus: sel ajal kui ammuga sai lasta 1-3 noolt , võis vibuga lasta 10-12 noolt. Samas oli ammu laskekaugus ja läbistusjõud suurem. Ambu oli palju lihtsam kasutada ja kasutama õppida. Seega võib ütelda, et amb oli positsioonirelv.
14. sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu. See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad, kuid seejuures peenikesed (läbimõõt alla 1 cm), kuna kaal oli noole juures väga oluline, see mõjutas laskekaugust. Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m. Sellel oli samuti väga suur läbistusjõud. Vibukaare tõmbejõud oli ligikaudu 60 kg. Vibunöör oli punutud kanepist või siidist, vibuküti vasakus käes oli paksust nahast kinnas , mis takistas kätt ära hõõrdumast.
Pistoda muutus 14. saj. populaarseks , sest seda võis kergesti plaatide vahele torgata ja nii vastase surmata.
Lähirelvad jaotatakse varre pikkuse järgi kolmeks:
Lühike vars - mõõk, pistoda (võib öelda ka käepidemega relvad)
Keskmine vars - kirves, vasar , nui : Varre pikkus kuni 1m.
Pikk vars - Oda, Hellebard , Piik : Varre pikkus kuni 2 meetrit.
Kaugrelvad jaotatakse ka kolmeks.
Viskerelvad - Ling , Viskeoda
Mehaanilised laskerelvad - Vibu, Amb
Tulirelvad - Püssid, Suurtükid.
Kirjeldatud relvade rohkus näitab selgelt, et rüütlil oli tõepoolest vaja relvakandjat. Et erinevad relvad olid kasulikumad erinevate kaitserüüde vastu, siis pidi rüütel tõenäoliselt relvi ka vahetama : korraga lahingus kanda kilpi, oda, mõõka (võib-olla isegi mitut erinevat), kirvest, nuia, jne. on võimatu või vähemasti väga ebamugav. Lahingus on aga väga oluline olla liikuv ja ilma üleliigsete asjadeta.

Kaitserelvad keskajal

Turvis
15. sajandiks oli välja arenenud plaatrüü ja sama sajandi alguses kujunes välja plaatvest, mis kaitsesid mõõgalöökide ning suuremate noolte eest, ja mis oli valdavaks kaitserüüks järgnevad seitse -kaheksakümmend aastat.
14. saj. alguse kaitserüüde kohta on tegelikult väga vähe teada materjali vähesuse tõttu, kuid ilmselt kinnitati plaatrüü puhul valdavalt neljakandilised plaadikesed igat nurka pidi neetide või rõngastega moodustades pika põlvini mantli. Jällegi muutusid kaitserüüd 14. sajandi lõpu poole: osava löögiga võis tabada täpselt kahe plaadi vahele, needid või rõngad purustada, ja vastase tappa. See viga parandati asendades väikesed plaadid suurtega, mis muutusid rinnakilpideks ning katsid peaaegu kogu rinna, ja väikeste plaatide kinnitamisel kasutati rohkem neete ja plaadikeste servad asetati teineteise peale, nii et plaadid katsid keha igalt poolt kahekordselt. Selliseid kaitserüüsid hakati nimetama brigantiinideks.
15. sajandil tekkis ja arenes täiuseni täisraudrüü ehk klassikaline raudrüü. Raudrüü kattis meest täielikult, välja arvatud ratsanikul need kohad, mis olid vastu hobust (istmik ja reied), kaenlaalused ja peopesad . Raudrüü all oli spetsiaalne polsterdatud vammus, mõnikord nõrgemate kohtade all ka rõngasrüü. Selline turvis koosnes väga paljudest väikestest osadest ning üksi seda selga panna ei saanud. Tihti varustati ka oma hobused kaitserüüga. Hobused olid väga kallid, eriti rüütlite sõjahobused, keda spetsiaalselt kasvatati, et nad küllalt tugevad oleksid. Lisaks oli hobuse tapmine üks lihtsamaid mooduseid rüütel sadulast maha saada. Tihti oli hobustel peal riidest tekk, mis kandis rüütli suguvõsa sümboleid. Hobusel võis olla peal rõngasrüü.
15. sajandi neljandast veerandist hakkas täisraudrüü oma tähtsust kaotama tulirelvade leviku ja arengu tõttu. Järjest hakati ära võtma plaate , kõigepealt kadusid käekaitsmed, siis jalakaitsmed ning alles kõige lõpuks rinnaturvis.
Kilp
14. saj. ratsameeste kilbid olid suhteliselt väikesed. Kilbile oli maalitud rüütli suguvõsa vapp , mõnedel jalameestel oli näiteks linna vapp. Käe külge kinnitati kilbid rihmadega , enamasti oli see ka üle õla rihmaga seotud. Paljudel kilpidel oli ülemises servas väljalõige, et rünnakul oda sellele toetada. Kilbi väiksemaks muutumine on tihedas seoses turvise paremaks muutumisega
Jalameeste kilbid muutusid seevastu aga suuremateks, eriti vibu- ja ammuküttide omad. Tihti olid need üle meetri kõrged, valmistatud nahaga kaetud puust ning nende taha oli võimalik kinnitada pulk ja see maha toetada, mis hoidis kilpi püsti.
Kiivrid
Kiivritest olid levinud mitmed vormid: pottkiiver, koerakoonkiiver ja sõjakübar, ka lihtne rõngaskapuuts ja kask , kuid kõiki neid on säilinud väga vähe. Peale sõjalise eesmärgi olid kiivrid ka staatuse näitajad. Kiivrite all kanti samuti polsterdatud mütsikest, et lööke pehmendada.
Pottkiiver oli olemas juba 1240. aasta paiku. Pottkiiver sarnanes potile: tal olid kaks kitsast silmapilu ja õhuaugud, kuna ta muidu oli väga umbne .
Koerakoonkiiver kujunes välja alles 14. sajandi lõpus - esialgu ilma visiirita kiivrid, millel näokaitse puudus, kuid metall kattis kukalt ja pea külgi.
Sõjakübarat kasutasid jalaväelased. Kujult sarnanes ta kübarale, kuid oli valmistatud metallist. Selline kiiver säilis läbi kogu keskaja, kuigi tegi läbi mõned muutused.
Tihti oli sõjameestel kiivri asemel lihtsalt rõngaskapuuts, mis oli hea kerge, kuid loomulikult pakkus vähem kaitset.
Kask või kinnine kiiver kuulus täisraudrüü juurde, see kinnitati nahkrihmadega rinnaplaadi külge ning ise seda peast saada oli suhteliselt keeruline
Tihtipeale kanti mitut kiivrit ülestikku: kõige all rõngaskapuutsi, siis pottkiivrit. Ilmselt oli selle põhjuseks esiteks löökide pehmendamine ja arvan, et suurt pottkiivrit kasutati harvemini ja vaid teatud situatsioonides .

Linnused Keskajal

Linnus on kaitseehitis , sümboliseeris feodaali võimu kohaliku territooriumi üle ja selle ümber rajati asulaid. Paljud linnusekohad on tänapäeva linnad.
Linnused Kesk-Euroopas
Esimesed kaitserajatised tekivad kõikjal Euroopas pronksiajal. Pärast Rooma riigi kokkuvarisemist on kindlused aga kõikjal Euroopas ligi pool tuhat aastat puidust. 6.–10. sajandini on Euroopas teada umbes 800 puitlinnust, suur enamik neist oli kasutusel vaid ajutiselt . Tüüpiliselt on olemas eeskindlustused, pealinnuses on torn.
Esimesed kivilinnused Mandri-Euroopasse ehitatakse 9. sajandi lõpul, aga peamiselt 10. sajandil. Põhjusena on esile toodud viikingite oht. Senised linnused polnud olnud sageli püsivalt asustatud, vaid täitsid erinevaid funktsioone: õigusemõistmiskoht, sõjaväe kogunemiskoht või metallitöötlemise koht.
Kivilinnuste tüübid:

Mägilinnus 10. sajandist mitmel pool Kesk-Euroopas;
Tornlinnus : 11. sajandil rajati ja oli toona arvukaim tüüp, põhiplaan ruut või muu hulknurk .

Ohu korral oli aadlikel neli valikut:

Jätta eluhooned maha ning pageda lähedalasuvasse linnusesse;

Kindlustada mingi osa olemasolevast elukompleksist ( palissaad , ringmüür jne);‏

Ehitada senine elupaik linnuseks ümber;

Asuda elama paremini kaitstavasse kohta, s.t rajada uus linnus (või võtta kasutusele mõni varem püsiasustusete linnus).‏
Linnused 11. ja 12. sajandil
sajandil rajatakse kõige erinevama kujuga ning erinevat tüüpi linnuseid. 12. sajandil tulevad mägialadel arvukamalt kasutusele kaljudele ehitatud või kaljusse raiutud linnused. 12. sajandi lõpul jõuab ka Euroopasse vaimulike ordude arhitektuur , ehk kastell -linnuste erinevad variandid. Ehitatud linnused olid enamasti era kätes ning nende ülesanne oli majutada võimalikult palju mehi ja moona .

Linnuste ajaloost Eestis

Vanimad teadaolevad kaitserajatised Eestis on olnud asulalinnused, kindlustatud asulaid ümbritsevad vallid. Seesuguste kindlustatud asulate rajamine algas I aastatuhandel e.Kr. Vallid tehti mullast, palkidest või kividest.
Valdav osa muistsete eestlaste linnuseid tekkis hoopis hiljem, enamasti meie ajaarvamise 9. - 10. sajandil. Tavaliselt olid need kogukonnale kuuluvad pelgupaigad ning alles Saksa ja Taani vallutuste eel ning ajal võib rääkima hakata rikastele perekondadele või mõjukatele vanematele kuulunud eralinnustest nagu Lõhavere linnamägi. Linnuste rajamisel püüti ära kasutada kõiki ründajaid takistavaid või eksitavaid asjaolusid, mistõttu arvestatav hulk linnuseid rajati soosaartele, kuhu viisid vaid vähestele inimestele teada olevad salajased pakkteed. Samas ei paiknenud linnused inimeste ja vara kiire pakkutoimetamise vajaduste tõttu asulatest liiga kaugel.
Enamik eestlaste linnuseid paiknes looduslikul seljakul või künkal ning kandis nime linnamägi. Madalale kühmule või tasasele maale ehitati tavaliselt ringvall-linnuseid, kuid näiteksVarbola ja Pada ringvall-linnused on rajatud ümbruskonna kõige kõrgemale kohale. Neid leidus enamasti tasastel läänesaartel ja Lääne-Eestis, kus neid nimetati maalinnadeks.
Uus ajajärk algas pärast Eesti vallutamist sakslaste ja taanlaste poolt. Kuigi maa uued isandad võtsid sageli kasutusele eestlaste vanad linnamäed, ehitasid nad need ümber, asendasid näiteks senised muld - või kuivkivivallile püstitatud puitpalissaadid lubjamördi abil paest, maakivist või tellistest laotud müüridega. Seejuures kasvas enamik suurtest linnustest välja kas tornlinnusest või ringmüüriga ümbritsetud kastellist. Seda, et vallutajad pidasid uute kantside väljaehitamist nii maa vaos hoidmise kui administreerimise seisukohalt ülioluliseks, näitab see, et paljude linnuste rajamisaeg langeb esimestesse aastakümnetesse pärast Eesti vallutamist. Suurem osa linnustest purustati Liivi sõja käigus 1558 – 1583.
Linnused funktsiooni järgi:

Kindlustatud mõisamajad ehk vasallilinnused (väikelinnused). Sageli olid need ehitatud tornlinnustena.
Piiskopilinnused, mille püstitasid Saare-Lääne ja Tartu piiskopkonnad . Paremini on neist säilinud Kuressaare ja Haapsalu.
Ordulinnused, mida püstitas Liivi ordu. Paremini säilinud on Rakvere, Narva ja Tallinna Toompea linnused.
Linnade ja alevite kaitseehitused. Paremini säilinud on neist Tallinna linnamüür, lisaks fragmente Tartus, Narvas ja Pärnus.
Kindlustatud kloostrid . Ehedad näited on Padise ja Kärkna (Valkena) - esimene on säilinud suures ulatuses, teine kahjuks väheste varemetena.

Valdav osa suuremaid ordu- ja piiskopilinnuseid oli Eestis püstitatud nn konvendihoone tüüpi planeeringus, kus olulised ruumid paiknesid ümber ruudukujulise sisehoovi, mille äärtes olid ristkäigud. Kõige paremini säilinud seda tüüpi linnus on Kuressaare piiskopilinnus, mis on üldse Vana- Liivimaa kõige paremini säilinud suurlinnus.

Tänud:

Daniel Kolpaktši – Inspireeris oma referaadiga „Keskaegne võitlus – Tehnika ja relvad“

Kasutatud Kirjandus:

Daniel Kolpaktši referaat „Keskaegne võitlus – Tehnika ja relvad“
Wikipeedia
11. klassi ajaloo õpik „ Inimene, ühiskond, kultuur“ - Varaaeg ja varauusaeg
Dragon.ee foorum

.DOC Laadi alla originaalfail 11 lk · .doc · 72 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-02-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti

72 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Fred Moritz Õppematerjali autor

11. Klassi materjalidest kokku pandud ülevaatlik referaat keskaja relvastusest ning linnustest.
* Leheküljenumbrid lisamata!

keskaegrelvastuskaitserelvastuslinnusedeestirüütlidrelvadturviskilpkiiverkiivrideuroopa

Sarnased õppematerjalid

doc

Keskaegne relvastus ja sõjaline kultuur. Referaat

Sisukord Sissejuhatus.................................................................3 1. Relvastus.................................................................4 1.1 Ründerelvastus.........................................................4 1.2 Kaitserelvastus.........................................................6 2. Sõjaline kultuur........................................................8 2.1 Väljaõpe................................................................8 2.2 Koosseis...............................................................8 2.3 Taktika....................

Ajalugu

docx

Keskaja relvad

................. Juhendaja:............................ koht aasta Sisukord Sissejuhatus.........................................................................3 Keskaegne relvastus............................................................4 Mõõk...................................................................................5 Pistoda.................................................................................6 Oda......................................................................................6 Kilp......................................................................................7 Kokkuvõte............................................................

Keskaeg

doc

Relvastus keskajal

Koostaja: Gerttu Blank Xb klass Juhendaja: Lilian Niitsoo Tallinn 2011 Sisukord Sisukord....................................................................................................................................................... 2 Natukene keskajast...................................................................................................................................... 3 Relvastus keskajal....................................................................................................................................... 3 Ründerelvad................................................................................................................................................. 3 Lähirelvad................................................................................................................................................ 4 Kaugrelvad..........................

Ajalugu

doc

Keskaegsed relvad ja sõjandus

KESKAEGSED RELVAD JA SÕJANDUS 25. 29. AUGUST 2009 EKSAM Kontakt ain.mä[email protected] Ajavahemik 13. 16. sajand. Peamiselt eesti kohta aga ka lääne ja ida naabrite kohta. Selleks ajaks, kui välja kujunes täis raudrüü, siis enam rüütlid tavaliselt lahingutes enam eriti ei osalenud. Rohkem oli piiramisi ja rüüsteretki, selliseid välilahinguid kahe ratsaväe vahel oli tunduvalt vähem. Ka tänapäeva arvutimängud võivad asju sassi ajada, sest seal on relvi ja vahendeid, mis alles nüüd spetsiaalselt välja mõeldud ja pole kunagi eksisteerinud, kuid see või ajus kinnistuda. Leitud originaalrelvad, mida on aga väga vähe. Ürikud ja kroonikad, kus tekib relva mõiste küsimus, pole 100% teada, mida tollel ajal relvaks liigitati või nimetati. Keskaegsed kunstiteosed, mis tavapäraselt kujutasid kunstniku eluaja kõige modernsemat relvastust ka varasemaid ajaloosündmusi kujutades. Relvad pole olnud muidugi vaid tapariistadeks vaid ka kunstiteosteks. Relvade areng o

Ajalugu

docx

Muinas-Eesti sõjandus

sajandi raudrüü kohta. Plaatrüü – Sarnane lamellrüüga, aga plaadid vast suuremad (?) Turvis, turvistik – Võiks olla üldine mõiste kaitserüüde kohta. Raudrüü ja turvis võivad olla teatud mõttes üldistavad mõisted, klassikalised. Üldmõistena veelgi parem oleks vast kaitserüü. Kaitserajatised Muinaslinnuste hulka loetakse ka pronksiaegsed kindlustatud asulad: Asva, Ridala, Iru, Narva Joaoru, Kaali. Vanema rauaaja (ca 500 eKr – 450 pKr) linnused või suletud asulad ehk sulendikud. Mäepealsed asulad – paiknevad tavaliselt küllaltki järsunõlvalistel küngastel ning nendes on leide ääretult vähe. Kaitserajatiste jäänuseid pole samuti võimalik eristada. Enamik mäepealseid asulaid paiknevad enamasti hilisematel linnustel ning hilisemate ehitustöödega on varasem kultuurkiht suures osas segamini keeratud. Sinna hulka kuuluvad Alatskivi Kalevipoja säng, Pada II asula, Peedu linnus, sinna on loetud ka Tartu linnus jne.

Ajalugu

doc

Aadel ja relvastus keskajal

Kooli nimi AADEL JA RELVASTUS KESKAJAL Referaat Juhendaja: AADEL JA RELVASTUS KESKAJAL Sisukord Sisukord...................................................................................................................................... 2 Turniir......................................................................................................................................5 Rüütlite kasvastus..................................................................................................

Ajalugu

doc

Keskaegne sõjarelvastus

Keskaegsed relvad jagunevad ründe- ja kaitserelvadeks. Ründerelvad jagunevad lähirelvadeks ja kaugrelvadeks. Lähirelvad jaotatakse varre pikkuse järgi kolmeks: lühikese varrega e. käepidemega (mõõk, pistoda), keskmise varrega (kirves, vasar, nui; vars kuni 1m) ja pika varrega (oda, hellebard; vars kuni 2m). Kaugrelvad: viskerelvad (ling, viskeoda), mehaanilised laskerelvad (vibu, amb), tulirelvad (püssid, suurtükid). Kaitserelvadeks alla kuulusid kilp, kiiver ja kaitserüü. Mõõk keskajal kõige levinum relv. Kaitserelvastuse täiustumisega muutus ka mõõk (kaheteralisest kolmeteraliseks). Pooleteisekäe mõõkade teraviku pikkus oli 120-140 cm, kaal 3kg. Kahekäemõõga pikkus 160-180 cm, põhiliselt jalamehe relv, olulisemaid funktsioone lahingu alguses vastase jalaväe odade puruks raiumine. Timukamõõgal oli ots kumer/lame, teradel oli tekst (,,Jumal aitab mind vaest patust." ,,Kui ma mõõga tõstan, siis soovin patusele igavest elu."), ratta või võllamärk; mõõgaga

Ajalugu

pptx

Muutused sõjaväes hiliskeskajal

Muutused sõjaväes hiliskeskajal Koostajad: Kaisa Kängsep Hanna Allmann Sõda keskajal · Ühiskond soosis sõjamehe elukutset. · Sõjapidamise reeglid: - vangide tapmine ja ellujätmine, naiste ja vaimulike puutumatus. - sõda peeti materiaalse kasu saamise eesmärgil. · Sõjavägi paiknes tähtsamates keskustes (transport keeruline). Nii oli levinud rüüstamine ja röövretked, mitte vallutussõda. Sõjaväe areng · Peamiseks sõjaliseks üksuseks raskeratsavägi

Ajalugu

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (1)

GetsuB: Igati ok

13:15 07-05-2011

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 11 lk