Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Linnused ja relvastus keskajal". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
linnused, vibu, kiiver, ammu, plaatrüü, mõõk, kilbi, relvastus, kirve, kaitserüüd, vars, turvis, metall, tulirelvad, suuremaid, püssid, sajandiks, torke, noolt, pistoda, kirves, hobused, hobusel, kilbid, kiivrid, tornlinnus, piiskopilinnus, kaitserelvad, rooma, rüütlid, laba, teramik, laskekaugus, noole, relvi, nuia, plaadid, kandis, suguvõsaSisukord Sissejuhatus.................................................................3 1. Relvastus.................................................................4 1.1 Ründerelvastus.........................................................4 1.2 Kaitserelvastus.........................................................6 2. Sõjaline kultuur........................................................8 2.1 Väljaõpe................................................................8 2.2 Koosseis...............................................................8 2.3 Taktika....................
................. Juhendaja:............................ koht aasta Sisukord Sissejuhatus.........................................................................3 Keskaegne relvastus............................................................4 Mõõk...................................................................................5 Pistoda.................................................................................6 Oda......................................................................................6 Kilp......................................................................................7 Kokkuvõte............................................................
......... 4 Kaugrelvad.............................................................................................................................................. 4 Kaitserelvad................................................................................................................................................. 4 Kilp.......................................................................................................................................................... 5 Kiiver....................................................................................................................................................... 5 Kaitserüü................................................................................................................................................. 5 Kasutatud kirjandus: ............................................................................................................................... 6
küsimus, pole 100% teada, mida tollel ajal relvaks liigitati või nimetati. Keskaegsed kunstiteosed, mis tavapäraselt kujutasid kunstniku eluaja kõige modernsemat relvastust ka varasemaid ajaloosündmusi kujutades. Relvad pole olnud muidugi vaid tapariistadeks vaid ka kunstiteosteks. Relvade areng on olnud alati kiirem, kui näiteks ehete areng. Relv oli ka kaitsevahend, peale selle ka sotsiaalset staatust näitava sümboli roll. Nt rüütli tunnuseks mõõk koos rüütlivööga. Oli olemas ka päris kuninglikke mõõkasid, mis oli kuninga üheks sümboliks. Veel keskajalgi on ka mõõkadele antud nimesid nagu inimestelegi ja pärandati kui perekonna reliikviat. Konverents USA-s, kus jõuti järeldusele, et sõda on käinud juba koos inimesega tema kujunemise algusest peale. Tänu sõdadele arenesid väitetavalt inimeste koostöö oskused ja meeskonnatöö, mille tulemusel tekkisid ühised organiseerumised. Keskaegsed relvad: 1
ole mõõkade kohta kinnitatud, kuid see võib olla täiesti võimalik. Oluliseks muinasaja relvastuse allikaks on ka taaskehastujad, kes taaslavastavad vanu lahinguid ning katsetavad neid relvi, millega omal ajal võideldi. Ründerelvad Lähirelvad Käepide Keskmine vars Pikk vars Kaugrelvad Viskerelvad Laskerelvad (laske- ja heitemasinad) – rühm relvi, mis on keerukama konstruktsiooniga. Kõige lihtsam neist on vibu, kuid see on ka teatud mõttes eriline, kuna seda peetakse juba primitiivseks masinaks, kuna vibu abil muudetakse üht liiki energiat teiseks. Kaitserelvad Kiiver Kilp Kaitserüü 9. september, teine loeng Pistodad, sõjanoad ja mõõgad Kiviaeg Need on relvad, millel on väga lühike vars ehk lihtsalt käepide. Mõõk kui relv kujuneb alles pronksiajal ning kujuneb pistoda muutmise läbi. Pistoda muutub nii
Kooli nimi
Keskaegsed relvad jagunevad ründe- ja kaitserelvadeks. Ründerelvad jagunevad lähirelvadeks ja kaugrelvadeks. Lähirelvad jaotatakse varre pikkuse järgi kolmeks: lühikese varrega e. käepidemega (mõõk, pistoda), keskmise varrega (kirves, vasar, nui; vars kuni 1m) ja pika varrega (oda, hellebard; vars kuni 2m). Kaugrelvad: viskerelvad (ling, viskeoda), mehaanilised laskerelvad (vibu, amb), tulirelvad (püssid, suurtükid). Kaitserelvadeks alla kuulusid kilp, kiiver ja kaitserüü. Mõõk keskajal kõige levinum relv. Kaitserelvastuse täiustumisega muutus ka mõõk (kaheteralisest kolmeteraliseks). Pooleteisekäe mõõkade teraviku pikkus oli 120-140 cm, kaal 3kg. Kahekäemõõga pikkus 160-180 cm, põhiliselt jalamehe relv, olulisemaid funktsioone lahingu alguses vastase jalaväe odade puruks raiumine. Timukamõõgal oli ots kumer/lame, teradel oli tekst (,,Jumal aitab mind vaest patust." ,,Kui ma mõõga tõstan, siis soovin patusele igavest elu
- sõda peeti materiaalse kasu saamise eesmärgil. · Sõjavägi paiknes tähtsamates keskustes (transport keeruline). Nii oli levinud rüüstamine ja röövretked, mitte vallutussõda. Sõjaväe areng · Peamiseks sõjaliseks üksuseks raskeratsavägi - kasutati äkkrünnakuteks ning jälitamiseks, mitte otseseks pealetungiks. · Peamiselt koosnes ratsavägi maavaldajatest, kes olid varakad, et endale kallist sõjavarustust lubada (kaitserüü, kiiver, ründerelvad, hobune). · Jalaväe osakaal muutus väiksemaks (suurem, kui ratsavägi). Kui jala- ja ratsavägi kokku juhtusid, proovisid esimesed lahingut vastu võtta metsas või soos, kus neil oli palju rohkem eeliseid Relvastus · Väga tähtis, sellest sõltus palju. · Turviste ja korralike relvadeta talupojegadel ei olnud lootust hästivarustatud rüütlisalga vastu saada (tähtis ka väljaõpe). · Rüütel kasutas mitmeid relvi: kaitseks oli plaatrüü või
Relva tähtsus ja tähendus Keskajal oli relval küll eelkõige võitlusvahendid, kuid neile võidi anda ka laiem tähendus. Nii sümboliseeris osa relvi teatud sotsiaalset kuuluvust: näiteks mõõga kandmist peeti vaba mehe tunnuseks ja relvade puudumine näitas isiku madalat päritolu. Mõõgal oli läbi keskaja eriline tähtus, kuulsaid mõõku pärandati isalt pojale ja nii said nad kõige väärtuslikumateks perekonnareliikviateks. Mõõk sümboliseeris õiglust ja õigusemõistmist. Relvade liigitus Keskaegne relvastus jagunes ründe- ja kaitsevarustuseks. Viimase hulka kuulusid kaitserüü, kiiver ja kilp. Ründerelvade seas eristuvad kaks suuremat rühma: lähivõitlusrelvad mille alla kuuluvad mõõgad, odad ja muu taoline, ning laskerelvad kuhu kuulusid ammud, vibud, kiviheitemasindad ja muud. Algselt oli relvade arengus põhirõhk lähivõitlusrelvadel, ent järk-
Niisiis töötati välja raske raudrüü, mis kattis kogu keha. Linnuste vallutamine oli suur osa keskaegsest sõjapidamisest. Mitte ükski vallutajate armee ei suutnud mingit ala kontrollida ilma sealseid linnuseid kontrollimata. Linnuste planeering arenes keskajal pidevalt, mis parandas üha enam linnuste turvalisust. Aga iga edusammuga kaasnes ka uus leidlik taktika või uus masin, et sellest võitu saada. Külmrelvad Rüütli tüüpiliseks relvaks oli ikkagi mõõk. Mõõk on ühe- või kaheteraline löögi- ja torkerelv mida kasutati tavaliselt lähivõitlustes. 13. Sajandi lõpuks muutusid mõõgaotsad teravamaks, ning lamedad mõõgateramikud rombikujuliseks. Need võimsad mõõgad olid võimelised purustama rõngassärgi. Selleks ajaks olid paljud mõõgad muutunud ka pikemaks, selle jaoks, et kasutada pikemaid mõõki, tuli võtta appi mõlemad käed, kuna mõõga mass oli liiga suur. Neid mõõkasi kutsuti
....................... 5 Käsirelvad ......................................................................................................................................... 5 Oda.................................................................................................................................................5 Kirves.............................................................................................................................................5 Mõõk..............................................................................................................................................6 Võitlusnuga ...................................................................................................................................7 Laskerelvad........................................................................................................................................7 Vibu.........................................
Sisukord: Rüütli mõiste............................................................................................................3 Rüütellikkus...............................................................................................................4 Väljaõpe........................................................................................5 3.1 Turniirid.....................................................................................5 Relvastus.......................................................................................6 Lahingukord ja vägede koosseis.. ........................................................................................7 Kasutatud kirjandus............................................................................8 1. RÜÜTLI MÕISTE Pildil: keskaja rüütel. Rüütel oli raskerelvastuses ratsasõjameeste ja ka madalaim lääniaadlike seisus keskajal.
labakindad. 5.5Kiivrid See oli asi number 1, mis pidi kindlalt alati olemas olema, see oli kõige tugevamini valmistatud kaitse rüütlitel. Pikka aega oli ta selline suur, raske, kui see peas oli , siis ei kuulnud midagi, kuna olid tal ainukesed pilud ju silmadel ning nina juures. 14. sajandil peeti pottkiivrit liiga ebamugavaks ning see vahetati välja kergemate, visiiri ja rõngaskaelakaitsega basinettide vastu. 5.6Relvad Rüütli peamiseks relvaks oli tema mõõk. Varem kasutasid rüütlid kaheteralisi raiemõõku, kui 13.sajandi lõpuks muutusid mõõgaotsad teravamaks ning lamedad mõõgateramikud rombikujuliseks. Need tugevamad ja teravamad mõõgad suutsid purustada isegi soomussärkide raudrõngaid. Samaks ajaks oli osa mõõku muutunud juba ka palju pikemaks- nii pikaks, et nendega võitlemiseks tuli rüütlil mõlemad käed appi võtta.Neid kutsuti pooleteisekäemõõkadeks ehk bastarditeks ning neid sai hobuse sadula külge riputada
seeläbi saavutada senisest kõrgemat temperatuuri sellega sai Euroopas alguse malmivalamine. Väntvõlli kasutuselevõtt lihtsa hammasratastiku ja vedru süsteemi asemel, koostöös vesiveskiga võimaldab aga käivitada löögiriistu, näiteks sepikoja mehhaanilist haamrit. Kuid see ei tekita siiski kohe revolutsiooni metallurgias. Metallurgia ja ballistika progressi toob kaasa just sõjakunsti areng. Ajajärku 950 1350 iseloomustab raskeratsaväe esilekerkimine, vibu ja eriti ammuküttide kasvav osatähtsus. Ratsavägi moodustas militaarse eliidi. Rüütel, kelle varustusse kuulus: kooniline kiiver, rõngassärk ja suur kilp; ründerelvadest: oda, mõõk ja sõjanui ning sõjaratsu destrier oli selle perioodi ,,võimsaim relv". Nagu eelpool mainitud kasvas ka vibu- ja ammuküttide osatähtsus. Keskajal kasutati kolme tüüpi vibusid: lühike vibu, pikk vibu ning vibupüss e.
Kuningal ja suurfeodaalidel oli muidugi palju rohkem võimu kui väikerüütlitel, kuid sellest hoolimata pidid nad omavahel suhtlema kui võrdne võrdsega ja järgima vastastikku rüütellikkuse reegleid. Ka aadlike kasvatuses ja eluviisis oli palju ühist. Kuna kõik rüütlid olid elukutselised sõjamehed, kellel ülesandeks kogu ühiskonna kaitsmine, oli nende elu seotud suurel määral sõjapidamisega. Linnused Feodaalid elasid kindlustatud elamutes ehk linnustes. Algul ehitati linnused puust, kuid alates 11.sajandist hakati üha enam rajama kivilinnuseid. Need rajati looduslikult hästi kindlustatud kohtadesse, näiteks kaljusele künkale või jõesaarele. Kõige enam levinud linnused olid tornlinnused- torni osa moodustas kaitse, keskmisel korrusel elas feodaal oma perega, allpool tema kaaskondlased ja kõige all paiknesid laoruumid või vangikongid. Suuremaid linnuseid piiras ringmüür, mis kaitses linnust või ka vallikraav, milles voolas vesi ja üle selle oli tõstesild
Aadliku ülesanne rahuajal oli kohtumõistmine. Talupoegade üle kohtupidamise usaldas aadlik oma asendajale juhul kui oli tegu kõrgema astme kohtuga. Aadliseisus on keskaekses kultuuris äärmiselt oluline, sest aadlist võeti eeskuju nii eluviisi kui ka kommete poolest. Feodaalid elasid kindlustatud elamutes ehk linnustes. Nende rajamine sai populaarseks 9. sajandil Frangi riigi kuningavõimu nõrgenedes, kuid aadlinnuste ehitamine Euroopas oli sel ajal juba käsil. Algul ehitati linnused puust, kuid alates 11.sajandist hakati üha enam rajama kivilinnuseid. Need rajati looduslikult hästi kindlustatud kohtadesse, näiteks mäetipule, et neid oleks võimalikult raske vallutada. Linnus ümbritseti vallikraaviga, kus voolas vesi ning üle selle oli ehitatud tõstesild, mis oli äärmiselt hoolikalt kindlustatud. Suuremaid linnuseid piiras ka ringmüür, mille varjus oli katusega kaetud kaitsekäik. Seal said linnuse kaitsjad vajadusel ohutult liikuda ja linnust kaitsta
sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi. Rüütliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahel vasalliteedisidemed. Aadel jaotus kõrgaadliks, kuhu kuulusid suurfeodaalid (hertsogid, parunid ja krahvid) ja alamaadliks. Rüütliseisus oli feodaalhierarhia madalaim aste, mis 12. 13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks. Linnused Feodaalid elasid kindlustatud elamutes ehk linnustes. Algul ehitati linnused puust, kuid alates 11.sajandist hakati üha enam rajama kivilinnuseid. Need rajati looduslikult hästi kindlustatud kohtadesse, näiteks kaljusele künkale või jõesaarele. Kõige enam levinud linnused olid tornlinnused- torni osa moodustas kaitse, keskmisel korrusel elas feodaal oma perega, allpool tema kaaskondlased ja kõige all paiknesid laoruumid või vangikongid. Suuremaid linnuseid piiras ringmüür, mis kaitses linnust või ka vallikraav, milles voolas vesi ja üle selle oli tõstesild
Gustav Adolfi gümnaasium Muinaseestlaste ühiskond ja eluolu Juhendaja: Õpilane: Tallinn 2008 Sisukord: 1. Sissejuhatus 2. Elatusalad 3. Relvastus 4. Asustus Linnused 5. Suhted lähinaabritega 6. Elu-olu Perekond 7. Riietus ja ehted Ehted Naiste rõivastus Naiste peakatted Põlled Meeste rõivastus Meeste peakatted Laste rõivastus 8. Muinasusund 9. Kokkuvõte Meie ajaarvamise algul elasid juba eesti keele sarnast keelt rääkivad muinaseestlased praegusest laiemal territooriumil ja asustasid ka suurt osa tänasest Lätist. Lätlased omakorda asustasid ka Leedu, Valgevene ja Preisi alasid. Eestlased
elemendid meie maastikele: põllusüsteemid, kivikalmed ja linnamäed RAUAAEG Viljelusmajandus muutus valdavaks, seetõttu on loetud kultuurmaastike tekke alguseks on loetud ka varase rauaaja algust (600 eKr). Sisemaal toimus ümberorienteerumine põlispõllundusele nn Rooma rauaajal I a.t esimesel poolel Noorem eelrooma rauaaeg 200 eKr toimus tegelik üleminek raua kasutusele, sest rauda hakati sulatama kohalikust maagist MUINASAEG Tekkisid esimesed tõelised linnused: ringvalllinnused (tuntuim Päädla Muhumaal). Ka haudades relva panused- tegemist on rahutu ajajärguga Sellesse perioodi kuulub töenäoliselt ka esimesed leitud ristpalkhoone jäänused, Virumaal Koilast Ajaline piir kokku leppeline, raudesemete levik oli aeglane, üleminekuperiood 500-200 eKr, nimetatakse varaseks eelrooma rauaajaks Maaviljeluses kujunes regulaarne maakasutusmuster, mis on tuntud Kelti põldudena. Põllupeenardega eraldatud keskmine suurus on 390 ruutmeetrit
Ammu ja vibu kui relvasüsteemide võrdlus Amb ja vibu olid keskajal ja enne seda sõjas suuresti kasutusel. Neil kahel relval on mõlemal omad eelised, tihti on vaieldud selle üle, kumb oli efektiivsem. Vibu on tuntud jahi- ja sõjariist juba iidsete rahvaste juurest, mille vanuseks peetakse ligi sada tuhat aastat. Amb on edasiarendus vibust, mis jäi vibu ja tulirelva vahAelisse ajajärku. Esimesed leitud ammud on pärit 5.-6. Saj. E.m.a. Ammu- ja vibukütte kasutati tihti nii, nagu tänapäeval snaipereid, nende ülesandeks oli maha lasta vastaste väejuhid. Mõlema relva nooled võisid läbistada parimagi kaitserüü ning olid väga mõrvarlikud. Vibu kasutati kaugelt võitlemiseks, ning läbi ajaloo on just tihti vibukütid olnud lahingu lõpptulemuse otsustajateks
Ta pidi paistma silma ilu ja veetlusega, mida riietuse abil veelgi rõhutada püüti. Rüütel pidi olema piisavalt tugev, sest ainuüksi täisvarustus kaalus 60-80kg. Rüütlilt nõuti mehisust ja süüdistust selle puudumises oli kõige rängem solvang. Tõelised rüütlid pidid olema omavahel ausad see käis ka vaenlaste kohta. Rüütel pidi olema sõnapidaja, suuremeelne, helde. Vastase nõrkuste ärakasutamine ei toonud au ega kuulsust vaid häbi. Rüütlite relvastus ja sõjapidamisviis. Rüütel sõdis ratsa. Tema peamised relvad olid pikk ja küllalt raske oda ning sirde kahe teraga mõõk. Vasakus käes kandis rüütel kilpi, peas rauast kiivrit. Frangi riigi perioodil kaitses rüütli keaha metallplaatidega kaetud soomusrüü, XI saj hakati enam kandma rõngassärke. Rüütliväed olid tavaliselt suhteliselt väiksed. Rüütliväe taktika oli enamasti lihtne: vaenuväed rivistusid pikkadesse viirgudesse, liikusid kiirenevas
· Aadlikud olid sageli kirjaoskamatud. VÄÄRTUSKOODEKS JA RÜÜTELLIKKUS · Aadliku: hinnati ustavust, julgust, ausust, sõnapidamist, galantsust. · Vallutatud alade paljaksröövimine, linnade ja külade põletamine oli aga võitja õigus. Inimelusid ei säästetud. · Ristisõdade ajal hakkas ristiusk rüütlite maailmavaadet enim mõjutama. Ordudesse kuuluvad rüütlid pidid maised rõõmud hülgama. 19. RELVASTUS JA SÕJALINE KULTUUR · Keskaegsetes sõdades oli rüütlitel enamasti väike osakaal ning langenud rüütlite arv oli väike. Rohkem suri lahinguväljal jalaväge. RELVADE TÄHTSUS JA TÄHENDUS · Relvad olid võitlusvahendid, kuid võisid sümboliseerida ka sotsiaalset kuuluvust; nt mõõka kandsid vaid vabad mehed. Mõõgad: suure tähtsusega, pandi nimesid, kirjutati laule, kuulsaid mõõku pärandati edasi. Sümboliseeris õiglust ja õigusemõistmist
-- välja arenenud ja kogu Lääne-Euroopas levinud.Tasu, millega mehi värvati, oli alati väike, kuid sõjakäigust saadava tuluga võis rikkaks saada. Kahteistkümnendast sajandist maksid mõned aadlikud nn. "kilbimaksu" sõjaväeteenistuse asemel, mille eest kuningas omale palgaarmee soetas.Tendents end rahaga armeeteenistusest vabaks osta tõusis ja 16. sajandiks oli välja kujunenud elukutseliste palgasõdurite kiht.See oli ka rüütlite hiilgeaja lõpp, kuigi, tõsi küll, juba ammu enne seda domineerisid sõjaväljal jalaväelased ja palgalised. Keskajal ei paiknenud sõjaväed maa piiridel ega maad mööda ühtlaselt, vaid olid koondunud tähtsamatesse keskustesse ja kindlustesse sisemaal, sest tagavarad olid samuti keskustes ning nende transportimine keeruline, pealegi tugines kaitsesüsteem kindlustel. Nii oli levinud ka rüüstamine ja röövretked, mitte vallutussõda. Lahinguväljal olid väed üksteise vastu üles rivistunud, vibuküttide salgad kolmnurkselt, et
12. Vaimulikud rüütliordud Ristisõdade ajal rajati Pühal Maal kättevõidetud valduste kaitseks paavstile alluvad sõjameeste vennaskonnad ehk vaimulikud rüütliordud. Nende liikmed andsid mungatõotuse: 1)loobusid täiel määral ilmalikust elust, ka perekonnast 2) pühendusid jäägitult ristiusu kaitsele. Esimene vaimulike rüütliordude seas oli Johanniitide ehk hospitaliitide ordu (Püha Johannese hospitali järgi Jeruusalemmas). Peagi rajati ka Templiordu (nimetus ammu purustatud muistse Jeruusalemma templi järgi) ja Saksa ordu. Ordude hulka kuulus ka 1202, a liivlaste, lätlast eja eestlaste allutamiseks loodud Mõõgavendade ordu (ametliku nimega Kristuse Sõjateenistuse Vennad). 13.Rüütlite relvastus, võitlusviis, linnuste erinevad tüübid, turniirid 1.RELVASTUS: Ilma hobuseta võitlesid nad ainult erandkorras.
ristisõdade alguseni Baltimaadel 12. sajandi lõpul .Muinasaeg moodustab valdava osa kogu Eesti ajaloost. Uurimisel tuleb arvestada veel etnograafilisi andmeid, sest 18.19 saj. maarahva ehitistes, esemetes, töövõtetes kommetes jms. võib olla säilinud veel elemente, mille juured ulatuvad esiaega. Muinasajast saame teadmisi peamiselt inimeste rajatu või mahajäetu põhjal ( nt. kinnismuistised, omaaegsed asulakohad, linnused, kalmistud, ohverdamiskohad, põldude jäänused, metalltöötlemiskohad, aga ka muinasajal valmistatud töö-ja tarberiistad, relvad, ehted). Kasutamist väärib ka rahvaluule, milles esineb sageli küllalt vanu pärimusi ja ka eesti keel, mille tõttu saab teha oletusi hõimude ja rahvaste varasematest rändamistest ning kokkupuuteist teist keelt kõnelenud rahvastega. Muinasaega uurivad arheoloogid, kes teostavad muististel arheoloogilisi kaevamisi.
Tulenevalt Skand-st, lõ- ja idapiiridelt lähtuvast sõjaohu kasvust algas Eesti alal keskmisel rauaajal massiline linnuste ehitamine. Linnuseasemeid on keskmise ja noorema rauaaja perioodist leitud ligikaudu 120. Enamik linnustest jäid pidevalt kasutusele kuni muinasaja lõpuni. Et linnust oleks võimalik paremini turvata, ehitati need looduslikku kaitset pakkuvatesse kohtadesse (mäed / künkad, jõekäärud jm). Kui loodus pakkus vähe kaitset tuli linnuse kaitseks ehitada kunstlik vall. Linnused olid peaasjalikult rajatud puidust kaitseehitistega. Üksikute linnuste juures Põ- ja Lä-Eestis on kasutatud ka paeplaatidest ilma sideaineta laotud kuivmüüre. Oma välisilmelt jagunevad Eesti linnused nelja rühma: Igast küljest looduslikult kaitstud mägilinnused, mida võib leida valdavalt Lõ-Eesti kuppelmaastikul. Neemiklinnused pikema mäeseljaku neemikuna lõppeval otsal, mille looduslikku kaitset kõige vähem pakkuvamale küljele rajati kunstlik vall. Kalevipoja sängi
vanus, jne; numismaatikud mündid; etnoloogia rahvateadus; rahvaluule pärimused; keel laensõnad; naabrite kirjalikud allikad Rooma ajaloolased ja geograafid, islandi ja skandinaavia saagad, Vana-Vene kroonikad e letopissid (sõjalised konfliktid idanaabritega), Henriku Liivimaa e Läti Henriku kroonika (ristiusustamine, eestlaste ühiskondlik kord, omavahelised suhted, linnused, eluolu, usund, jpm) Muinasaja periodiseerimine.Hõlmab kogu Eesti ajaloost kõige pikema perioodi-üheksandast aastatuhandest eKr.kuni muistse vabadusvõistluse lõpuni XIII sajandi esimesel veerandil pKr.Jaguneb kolmeks perioodiks kivi-,pronksi-ja rauaajaks,mis jagunevad omakorda veel alaperioodideks.Paleoliitikum-ehk vanem kiviaeg,algas esimeste inimese kujunemisega ja lõppes Põhja-Euroopas jääaja lõpuga
........................................18 11. EESTI KOLME KUNINGRIIGI VALDUSES, lk 186-203........................................................20 1 1. MUINASAJA ALLIKAD JA NENDE UURIMINE, lk 13-17 *Ajaloo allikad jagunesid mitmeteks “osakondadeks” olid: a) Ainelised ajaloo allikad ehk muistised Kinnismuistised – asulakohad, linnused, lossid, kalmistud jms. Esemed mis on seotud mingi kindla asukoha ja leidude kogumiga. Irdmuistised e. juhuleiud on esemed, mis pole seotud mingi leidude kogumi ega kinnis- muistisega. b) Kirjalikud ajaloo allikad- kroonikad, ürikud, seadused c) Suulised ajaloo allikad- müüdid, legendid, pärimused, muinasjutud, rahvaluule d) Etnoloogilised ajaloo allikad - tavad, kombed, traditsioonid
Asustus tihenes, ühiskond muutus hierarhilisemaks, hakkas kujunema ülikkond ja kihelkonnad. Eesti rahvaarvuks aastal 500 on pakutud 23 000 inimest. Nooremal rauaajal ehk viikingiajal ja hilis-rauaajal (X-XIII sajand) jätkus põllumajanduse areng, kasutusele võeti kolmeväljasüsteem. Majanduslikku arengut ja ühtlasi rahvastiku kasvu soodustas tänapäevasest pehmem kliima. Samas suurenes ka sõjaliste kokkupõrgete arv naaberrahvastega. Olulisteks keskusteks kujunesid linnused, mille ümber mõnel pool tekkisid ka külad. Aastal 900 AD on Eesti rahvaarvuks oletatud 95 000 inimest. Muinasajal olid erinevused Eesti eripaikade kombestikus ja keeles üsna suured. Seetõttu tekkisid kogukonnad. Ühiskonna algrakukeseks oli perekond, kellele kuulus talu. 5-10 talu moodustasid küla- kogukonna. Külakogukonnad liitusid kihelkondadeks, need omakorda aga maakondadeks. Varasemal rauaajal (9.-13. saj.) oli Eestis 8 maakonda: Virumaa, Rävala,
kaetud rea väikeste plaatidega. Tuhande neljasaja kolmekümnendaks aastaks kasutati käelaba turviseid, mis nägid välja nagu terasest labakindad. XV sajandi lõpupoole võeti teatud piirkondades taas kasutusele eraldi sõrmedega soomuskindad. 6 Kiivrid olid esimesed osad, mis tehti täielikult raudplaatidest. Paljudes Euroopa osades oli esimeseks kiivritüübiks kooniline ehk normanni kiiver. Seda täiendati kaitseks mõõgahoopide eest nasaali ehk ninaturvisega. XII sajandi lõpuks oli oli paljudel kiivritel juba näoturvis. Mõne aja pärast oli kaetud terve pea, kus olid ainult silmapilud ja hingamisaugud. Selle all oli polsterdatud müts, mis kaitses põrutuste eest. Pottkiiver oli umbne ja palav ning see takistas kuulmist. XIV sajandil pidasid paljud rüütlid seda juba liialt häirivaks ning vahetasid selle välja kergemate kiivri liikide vastu.
Tüüpiline oli neemikule rajatud linnus, kus elas kohalik vanem oma pere ja kaaskonnaka. Enamik talusid ja külasid paiknes linnustest eemale, põldude keskel. Maa andis rohkem saaki. Põllu ja kesa vaheldumine muutus regulaarseks, mis täh et oli üle mindud kaheväljasüsteemile. Tolleaegne elamu kujutas endast väikest üheruumilist rõhtpalkidest ehitist, mille seinad olid tihendatud saviga ja nurgas asus kerisahi selle ees leeauk, kuhu tõmmatud sütel valmistati süüa. Relvastus täiustus-ratsavarustusse ilmusid jalused, mis tegi ratsaniku palju kindlamaks ja tugevamaks. Peamised siiski odad ja kirved. Kiievi vürst Jaroslav Tark- 1030 korraldas ta sõjaretke Tartu alla, mille ta vallutas. Kedrakeraamika, pandi potikedrad keerlema. (sõnad rist, raamatpapp) Jaroslavi poeg, suurvürst IZJASLAV ja OSTROMIR(Novgorodi possaadnki) sooristasid sõjaretke, mis ulatus Harjumaani. Jaroslavi Vene võim lõppes 1061.a, mil eesti hõim sossolid,
Põllumajandustoodang arenenud, sellest jätkus äraelamiseks ning väljaveoks. Põllumajanduse areng soodustas käsitöö arengut-raudesemete valmistamine. Omamaisest rauast tehti kvaliteetseid kirveid, nuge. Kasutusele tulid vikatid, sirbid. sõled, peened ripatsid, kaela-käevõrud, sõrmued. Rooma rauaaeg rahulik sõdadeta ajajärk. Pole teada linnuseid, kalmetesse ei pandud kaasa relvi. 4. KESKMINE RAUAAEG (450-800) VIIKINGIAEG (800-1050) ASUSTUS Keskmisel rauaajal kerkisid linnused. Kasutusiga polnud pikk, tunduvalt rohkem hakati ehitama 8.saj paiku. Paljusid kasutati püsivalt kogu viikingiaja, mis ühtlasi tugevdati nende kaitseehitsi ja ehitati uusi linnuseid juurde. Linnused rajati järskudele nõlvade ja sobivate suurustega küngastele. Palkidest kaitseseinad, vallist väljapoole kaevati kraav. Enam kui poolsada linnust. Mägilinnused üksikutele, igast küljest looduslikult kaitstud küngastele rajatud linnused.
aasta lõpuks alistada. Saarlased purstati kaha sõjakäiguga 1344. a. lõpul ja 1345. a. algul. Jüriöö ülestõusu summutamisega oli sai ordu Põhja-Eesti peremeheks. 1346. a sai see juriidilise vormistuse, kui Taani kuningas loovutas oma valdused 19000 hõbemarga eest Saksa ordu kõrgmeistrile. Ülestõus haaras kolm maakonda ja ligi kolmandiku Eesti pinnast. Jüriöö ülestõusu tagajärjed: hukks mõttetult palju eestlasi, saarlased ei jäänud enam vabaks, eestlaste linnused põletati ära või anti sakslastele, eesti rahvusest ülikud pidid valima kas olla sakslased või jääda eestlasteks Ülestõusu põhieesmärk: KAOTATUD VABADSE TAASTAMINE Jüriöö ülestõus ehmatas sakslasi: tõmbuti linnustesse tagasi; ei julgetud elada maarahva keskel; ei julgetud makse koguda. Pilet nr 8 Vaimuelu Rootsi ajal Rootsi oli jäik luterlik maa. 17. saj. hakkab eesti kuuluma luterlike riikide hulka. Selle mõju
annaabi.ee 
