Keskaegne sõjarelvastus (4)

Keskaja sõjarelvastus
Keskaegsed relvad jagunevad ründe- ja kaitserelvadeks. Ründerelvad jagunevad lähirelvadeks ja kaugrelvadeks.
Lähirelvad jaotatakse varre pikkuse järgi kolmeks: lühikese varrega e. käepidemega (mõõk, pistoda ), keskmise varrega (kirves, vasar , nui; vars kuni 1m) ja pika varrega (oda, hellebard ; vars kuni 2m).
Kaugrelvad: viskerelvad ( ling , viskeoda ), mehaanilised laskerelvad (vibu, amb), tulirelvad (püssid, suurtükid).
Kaitserelvadeks alla kuulusid kilp, kiiver ja kaitserüü.
Mõõk – keskajal kõige levinum relv . Kaitserelvastuse täiustumisega muutus ka mõõk (kaheteralisest kolmeteraliseks). Pooleteisekäe mõõkade teraviku pikkus oli 120-140 cm, kaal 3kg. Kahekäemõõga pikkus 160-180 cm, põhiliselt jalamehe relv, olulisemaid funktsioone lahingu alguses vastase jalaväe odade puruks raiumine. Timukamõõgal oli ots kumer /lame, teradel oli tekst („Jumal aitab mind vaest patust.“ „Kui ma mõõga tõstan, siis soovin patusele igavest elu.“), ratta või võllamärk; mõõgaga pea maharaiumine oli kõige austusväärsem hukkamisviis. Saablil ühel küljel tera , teravik on kõver, kasutasid kergeratsaväelased. Sõjanoa ehk lühimõõga teraviku pikkus on 40-60 cm, kasutasid lihtsõdalased; esimese kolmandiku peal tera kõvasti laiem, et löök tugevam oleks. Duschak on käepidemeta mõõk; käepideme asemel on paraja suurusega auk, kust pisteti näpud läbi; kasutati praktilises võitluses vähe, rohkem õppustel.
Pistoda - varaseim sõjarelv, kolmnurkne teravik, oluliseks nupp. Ketaspistodal on nupp kettakujuline . Neerupistodale (Nierendolch) annavad nimetuse ovaalsed/munakujulised laiendid käepideme juures, võivad olla nii ümmargused kui ka neerukujulised, kõige levinumad pistodad Eestist. Basilard ehk laia teraga pistodast kujunes välja uhkemaid pistodatüüpe - Šveitsi pistoda, millele on iseloomulik rohkete kaunistustega tupp . Cinqueda pistodal on teramiku laius tagaosas 5 sõrme. Vasaku käe pistodal on ettepoole kaarduv kaitseraud, sai blokeerida vastase mõõgalööke. Stilett on torkerelv , pika ja peenikese teraga, peamine salamõrvarite relv, ristlõige on ruut.
Oda - tehakse vahet ratsaniku odal, jalaväelase odal, jahiodal ja viskeodal. Varasemal etapil ratsanikud ei kasutanud pikka torkeoda, vaid kasutasid viskeoda. Piik oli põhimõtteliselt pikk oda (4-5 m). Võitlusodadel ristlõige peaaegu romb, jahioda otsal on ristlõige laiem aga õhem. Partisane (partei relv) kujuneb linlaste relvaks, algseim vorm ei erine eriti tavalisest odaotsast (lehenurgad teravamad ja ulatuvad välja); 17-18 sajand muutub uhkeks kaunistatud paraadrelvaks, kasutati mitmel puhul ka ihukaitserelvadena, mõnel pool ka ohvitseritunnuseks. Sponton on lühema teravikuga partisane, kõrvallehti rohkem kui üks, levinud Lääne-Euroopas. Suurtükiväelase oda on teravad , kuid laiendeid ei ole ja ühel/kahel otstel lõhikud sees, mille vahele pandi süütenöör, et süüdata suurtükki ohutult kauguselt. Spetum on kõrvalharudega oda, mille harud keerduvad tahapoole. Runka kõrvalharud on otse üles. Couse - väliskujult meenutab nuga , Lääne-Euroopas on tuntud mitte ainult võitlusrelvana vaid ka ihukaitserelvana. Gläve on pikavarreline relv, teravikud on igal pool (eesküljel, tagaküljel); kõrvalteravike funktsioon oli kindlasti löömine, aga ka pareerimine, kui teravik on kumer.
Sõjakirves - keskaegsetel kirvestel on eripära, et neil on pikem vars taga, neid kasutasid jalamehed . Šotimaa kirvel on lai tera ja tera taga konks (võimaldas ratsanikku hobuse seljast maha rebida). Godentag on Hollandi tüüpi sõjakirves, kirvetera on lai ja lisaks on olemas peen odaotsaga sarnane asjandus, millega on võimalik torgata. Saksa sõjakirve ülemist otsa kasutatakse torkerelvana. Berdõšš on Vene aladelt pärit sõjakirves, püssimeeste relv (oli sihtimisel toeks), lai tera (60-70 cm), varre pikkus 170cm. Ratsaniku sõjakirves on 70 cm varrega, tera ühel pool ja teisel pool teravik, mis on tehtud selleks, et saaks raudrüüst läbi lüüa. Hellebard on jalaväelase relv, ühendab sõjarelva, oda ja sõjavasara konksu elemente, vars 2- 2,5 m ja 8- kandiline , tänapäeval on Vatikani armee relvadeks (paavsti šveitslastest ihukaitsjatel). Sõjavasara puhul eristatakse jalameeste ja ratsaväelaste oma, vasara tald tehtud haraliseks, et läbida raudrüüd, sai kasutada ratsa, vars u.meetripikkune.
Sõjanui - kasutati nii löömiseks kui ka viskamiseks. Ogadega sõjanuia vars kuni 2 m pikk, oli kasutusel jalaväes. Morgensternil ehk Koidutähel on puidust pea, millest raudteramikud läbi löödud, u. 20 cm pikkused, Taanis kasutatakse tänapäevani linna öövahi kohustusliku relvana. Kett-morgensternidel oli pea ketiga varre külge kinnitatud, võisid olla ka lühikese varrega.
Kilp - enamjaolt olid need tehtud puidust, kasutati ka raud- või pronksdetaile, peamiselt mandlikujulised, u. 2 cm paksused; 12. saj. muutub kolmnurksemaks, kumeramaks; 13. saj. muutub kilbi ülemine osa sirgeks , ratasaväelase kilp muutus väiksemaks ja jalaväelasel suuremaks . Tartše on ratasaniku kilp. Pavese jalaväelase kilp. Ammuküttidele kasulik. Laternkilbil oli mitu funktsiooni: harpuunid, mõõk, kilp ja latern (vastase pimestamiseks). Rusikakilp oli väike, levis vehklejate ja kahevõitlejate kasutuses. Raudrüüde täienedes vähenes kilbi osatähtsus ja hiljem kaob kasutuselt.
Kiiver. Laastkiiver koosneb erinevatest osadest, laastud ja ring võivad olla pronksist ning vahemik on raudplaatidest või ka vastupidi. Viikingikiiver on koonusekujuline, ninakaitsega; on ka näokaitsega kiiver, kus on silmaavad; kolm erinevat põhikuju: ümar ja ninakaitsega, kiivri peaosa on lame, servad kaarduvad kiivril väljapoole. Pottkiiver meenutas potti, auke oli vähe ning võis tekkida õhupuudus.
Beckenhaube / Basineti ninakaitset sai tõsta ja langetada, kiivri serva külge kinnitatud rõngastest tehtud rippuv kaelakaitse, mask kinnitub ühe koha pealt otsmiku külge. Raudkübarat kasutasid jalaväelased, laia äärega, mis kaitses ülevalt tulevate laskekehade eest. Šaller – ette tekkinud vaateava, istub peas suhteliselt sügavalt, tagaosa küllaltki pikk ja kaitseb kaela hästi. Suletud kiiver – klassikaline rüütlikiiver, ülestõstetav näokaitse, lõug kaitstud kahelt poolt. Sturmhaube on kergeratsaväekiiver, ühisjooned suletud kiivriga. Žišäge – Idamaade iiver, iseloomustas kaelakaitse, kõrvadepeal raudlapid ja torukujuline ninakaitse, mis oli torukujuline.
Kaitserüüd. Soomusrüü puhul on mehel seljas nahkvammus ja vammuse välispinnale kahe neediga kinnitatud soomusekujulised väikesed rauast liistakad. Plaatrüü koosneb üksikutest plaatidest ja need on kinnitatud kaitserüü siseküljele, väljastpoolt on näha ainult needid.. Lamellrüü on idapoolsetel aladel levinud kaitserüüde tüüp, plaatidel augud sees, plaadid kokku tõmmatud nahknööriga. Brigandiin on tehtud raudplaadiribadest, ühel küljel needid. Rõngasrüü on omavahel ühendatud, lasid õhku läbi, ühendatud neetide abil või sepistatud, rõngasrüül oli ka kapuuts , pähe pannes kattis kuni näoni. Raudrüü: kiiver; rinnaplaat; seljaplaat; kõhukaitseribad; õla-, küünarnuki-, käsivarrekaitsed; reie-, põlve- ja säärekaitsed, raudkingad (raudplaatidkestega pealt kaetud, tald nahast ).