Muutused sõjaväes hiliskeskajal (0)

Muutused sõjaväes hiliskeskajal



 Muutused sõjaväes hiliskeskajal Koostajad: **** *****


Sõda keskajal • Ühiskond soosis sõjamehe elukutset. •  Sõjapidamise reeglid:        - vangide tapmine ja ellujätmine, naiste ja          vaimulike puutumatus.        - sõda peeti materiaalse kasu saamise eesmärgil. • Sõjavägi paiknes tähtsamates keskustes (transport  keeruline). Nii oli levinud rüüstamine ja röövretked, mitte  vallutussõda.


Sõjaväe areng • Peamiseks sõjaliseks üksuseks raskeratsavägi   - kasutati äkkrünnakuteks ning jälitamiseks, mitte   otseseks  pealetungiks. • Peamiselt koosnes ratsavägi maavaldajatest, kes olid varakad, et  endale kallist sõjavarustust lubada (kaitserüü, kiiver, ründerelvad,  hobune). • Jalaväe osakaal muutus väiksemaks (suurem, kui ratsavägi). Kui   jala- ja ratsavägi kokku juhtusid, proovisid esimesed lahingut  vastu võtta metsas või soos, kus neil oli palju rohkem eeliseid


Relvastus • Väga tähtis, sellest sõltus palju. • Turviste ja korralike relvadeta talupojegadel ei olnud  lootust hästivarustatud rüütlisalga vastu saada (tähtis ka  väljaõpe). •  Rüütel kasutas mitmeid relvi: kaitseks oli plaatrüü või  plaatvest, kilp, kiiver, ründerelvadeks oda, mõõk (neid oli  mitmeid tüüpe), pistoda, kirves, nui või sõjahaamer.


• Kaitserelvadest põhilisem oli kiiver ja kilp: pead on alati  oluline kaitsta (ka tänapäeva sõduritel on veel kiiver) ja  kilbita on kilbiga vastase vastu raske võidelda. pistoda                                               plaatrüü                      mõõgad


Ründerelvad • Keha kaitsmiseks rüütlil plaatrüü. • Levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid (kurdistamis  tehnika). • Kirved hakkasid populaarseks muutuma, kuna nende  raske labaga võis plaatrüüst läbi lüüa. Kirve vars oli  ratsameestel lühike (ka laba oli kergem) ja jalameestel  pikk (u. 1 m).


• Plaatrüü vastu valmistati erinevaid mõõku  -enne olid mõõgad rohkem raie- ja lõikerelvad, siis hiljem 
olid nad rohkem torkerelvad .  • Mõõga kirjeldus rombikujuline ristlõige ja ka küljelt  vaadates sarnanevad mõõgad torkerelvale: teramik läheb  ühtlaselt peenemaks nagu nt. pistodadel, mis olid  peamiselt torkamiseks.


• Bastard ehk pooleteisekäemõõk. See oli pikk — teramiku  pikkus oli u. 120-140 cm — raske raiemõõk, mida sai  kasutada nii ühe kui kahe käega, oma raskuse tõttu suutis  ta plaatrüü purustada ning oli oma pikkuse tõttu samuti  hobuselt hea kasutada.


Amb koosnes mitmest osast: 1. kaar, mis algul oli valmistatud puust, hiljem sarvest,  loomakõõlustest, pärgamendist, Sellel oli eeliseks loomulikult  tugevam löögijõud, kuid miinuseks see, et külma käes võis ta  murduda. 2.laad 3. nöör, mis oli enamasti kanepist, kuid ka kõõlustest ja naharibadest. 4. päästemehhanism, millest kõige tavalisem oli päästikukettaga  (ketas ammu sees, päästikule surudes lükkas ketas nööri tema sälgust  välja).


• Falkion, mida kasutati jätkuvalt. See oli üheteraline raske  raierelv, mille ots kaardus pisut üles, kuigi hiljem muutus  ta teramik mõnevõrra kitsamaks. Falkion oli ka esimene  mõõk, mille juurde tekkis nimetissõrme konks. Peamiselt  oli see raierelv, kuid kasutati ka ratsanike poolt.

Document Outline

• Slide 1
• Slide 2
• Slide 3
• Slide 4
• Slide 5
• Slide 6
• Slide 7
• Slide 8
• Slide 9
• Slide 10