Muutused sõjaväes hiliskeskajal (0)

Sarnased õppematerjalid

12

docx

Keskaja relvad

nahast kinnas, mis takistas kätt ära hõõrdumast. Mõõk Mõõk on iseenesest juba pronksi ajal välja kujunenud relv. Tegelikult hakati tegema järjest pikemat pistoda. Pistoda on olemuse poolest esimene sõjarelv aga kaitse iseloomuga ehk rohkem ründe tõrjumiseks. Kasutusele võetud mõiste teramik, mis tähendab kogu tera osa. Soon teramikus, peaks muutma teramikku kergemaks ja elastsemaks. Areng läbi keskaja kuni 13. saj on teramike osas praktiliselt olematu. Küll aga muutused käepideme nupus ja kaitserauas. Alates 14. saj hakati tegema rohkem kolmnurkset tera kuju ning polnud enam nii pikk ning teramiku läbilõige rombi kujuline. Ilmub teine variant pikema teravikuga, mille pikkus on juba üle meetri ning ka käepide hakkab pikenema. On nimetatud ka poolteistkäe mõõgad. 15. saj 4 veelgi pikemad teramikud ja käepidemed ning tekkinud on kahekäe mõõgad ­ pikkus juba kuni 160 v 180 cm

Keskaeg

11

doc

Keskaegne relvastus ja sõjaline kultuur. Referaat

2. Rüütlid võisid astuda lahingusse ka sügavasse kolonni võtnutena, kus ees ja külgedel asusid rüütlid ja keskel jalavägi. Säärases lahingukorras ei ramminud rüütlid end mitte ainult vastase rindesse, vaid ka lõikasid selle kaheks osaks. Seejärel väljus jalavägi rüütlite kaitse alt ja viis hävitustöö lõpuni. keskaja sõjavägi jagunes peamiselt seitsmeks eri väeosaks: raskeratsavägi, kergeratsavägi, jalavägi, jalamehed, piigimehed,ammukütid ,vibukütid Igas sõjaväes oli ka mittesõdivaid inimesi: habemeajajaid (kes olid ka arstide eest), kaupmehi, võib-olla prostituute, töölisi (nt. seppasid), kokkasid, vankrijuhte, loomulikult isandate teenreid, mõnikord ka isandate naisi jne., kes liikusid sõjaväega kaasa, lootes kasumit teenida. 2.3 Taktika Taktika on läbi ajaloo olnud iga lahingu otsustav ja tähtsaim punkt. Hea taktikaga on võimalik võita ka paremini varustatud ja suures ülekaalus olevat vaenlast

Ajalugu

11

doc

Linnused ja relvastus keskajal

Pottkiiver oli olemas juba 1240. aasta paiku. Pottkiiver sarnanes potile: tal olid kaks kitsast silmapilu ja õhuaugud, kuna ta muidu oli väga umbne. Koerakoonkiiver kujunes välja alles 14. sajandi lõpus - esialgu ilma visiirita kiivrid, millel näokaitse puudus, kuid metall kattis kukalt ja pea külgi. Sõjakübarat kasutasid jalaväelased. Kujult sarnanes ta kübarale, kuid oli valmistatud metallist. Selline kiiver säilis läbi kogu keskaja, kuigi tegi läbi mõned muutused. Tihti oli sõjameestel kiivri asemel lihtsalt rõngaskapuuts, mis oli hea kerge, kuid loomulikult pakkus vähem kaitset. Kask või kinnine kiiver kuulus täisraudrüü juurde, see kinnitati nahkrihmadega rinnaplaadi külge ning ise seda peast saada oli suhteliselt keeruline Tihtipeale kanti mitut kiivrit ülestikku: kõige all rõngaskapuutsi, siis pottkiivrit. Ilmselt oli selle põhjuseks esiteks löökide pehmendamine ja arvan, et suurt pottkiivrit kasutati harvemini ja vaid

Ajalugu

Meedia

Kommentaarid (0)