Keskaja relvad (0)

Kool
Keskaja Relvad
Referaat
Koostaja (d):………………
Juhendaja :………….……………
koht aasta
Sisukord
Sissejuhatus.........................................................................3
Keskaegne relvastus............................................................4
Mõõk...................................................................................5
Pistoda .................................................................................6
Oda......................................................................................6
Kilp......................................................................................7
Kokkuvõte...........................................................................8
Lisad....................................................................................9
Allikad.................................................................................10
Sissejuhatus
Euroopa keskaja kestuseks loetakse tavaliselt aastaid 476 (Lääne- Rooma riigi langus) kuni 1500 (renessanssi, humanismi ja tsentraalvõimuga riigikorra laiema leviku algus). Sagedasti dateeritakse keskaja lõpp aastaga 1492, mil Kolumbus jõudis Ameerikasse. Kagu-Euroopas võib keskajaks pidada ilmselt perioodi 395 (Ida-Rooma riigi teke) – 1453 (Ida-Rooma riigi hukk ), islamimaailmas aga 622 ( Muhamedi poliitilise tegevuse ja islami leviku algus) – 1689 (Türgi ülemvõimu murdumine ).Keskaja lõpuks peetakse ka usupuhastuse ehk reformatsiooni algust Saksamaal 1517. aastal, mil lõppes Lääne-Euroopa senine usuline ühtsus katoliku kiriku ja Rooma paavsti võimu ning eestkoste all.
Ajaloolased on jaganud keskaja perioodi veel omakorda kolmeks: vara-,kõrg- ja hiliskeskajaks . Varakeskaeg tõi kaasa Rooma riigi lagunemise ja barbarite vallutused, vägivalla ja kuritegevuse. Kõrgkeskaeg oli kõige tormilisema arenguga, kus suurenes paavsti võim ja katoliku kiriku vägevus. Samas oli kõrgkeskaeg ka ristisõdade ajajärk. Hiliskeskaeg tõi endaga kaasa katkuepiteemia, saja-aastase sõja Inglismaa ja Prantsusmaa vahel ning paavsti võim hakkas alla käima.
Kuigi keskajal oli tähtis roll kirikul ja riigiaparaadil oli kõige olulisem sõjavägi. Sõjaväe tugevust näitas rüütlite ettevalmistus ja relvad, mis pidid olema head ja tugevad. Aegade jooksul arenesid ka relvad. Kui algul kuulus varustusse mõõk, turvis, kilp ja piik, siis hiljem tuli kasutusele kasutusele amb ja rõngasärgist sai raudrüü.
Keskaegne relvastus
Relvastus oli keskaegsete sõjavägede juures väga tähtis, sellest sõltus väga palju. Üldiselt ei olnud turviste ja korralike relvadeta talupoegade väel lootustki hästivarustatud rüütlisalga vastu saada, ehkki loomulikult oli oma osa ka väljaõppel. XIV sajandi I poole rüütel kasutas kaitse- ja ründerelvi: ründerelvadeks oda, mõõk , pistoda, kirves , nui või sõjahaamer Kaitserelvadest põhilisemad olid kiiver ja kilp.
XIV sajandil oli keha kaitsmiseks rüütlil plaatrüü. XIV sajandi algul arenes sellest plaatvest Sellest sõltuvalt olid muutunud ka ründerelvad: üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga head oma raskuskeskme tõttu. Samuti seepärast, et lüües ei tarvitsenud vastase vigastamiseks või tapmiseks kaitserüüd läbistada. Sõjahaamrid tekkisid esialgu linnades ning olid primitiivse relvana ratsameeste poolt põlatud, kuid selle efektiivsust nähes hakkasid ka nemad XIV sajandi keskel sõjahaamreid kasutama. Lisaks kasutati neid nn kurdistamistehnika puhul: taoti vastase kiivrit senikaua , kuni kiiver oli mõlkis ja kumises, nii et selle kandja oli pime ja kurt. Samuti hakkasid populaarseks muutuma sõjakirved, kuna nende raske labaga võis läbistada plaatrüü Kirve vars oli ratsameestel lühike ja jalameestel pikk (u 1 m) Plaatrüü vastu valmistati ka endisest erinevaid mõõku: kui enne olid mõõgad rohkem raie- ja lõikerelvad, siis XIV sajandil olid nad rohkem torkerelvad Sellele viitab nende rombikujuline ristlõige ja ka küljelt vaadates sarnanevad mõõgad torkerelvale: teramik läheb ühtlaselt peenemaks. XIV sajandi keskpaigani kasutati löögi ja torke mõõku, mis olid mõeldud mõlemaks otstarbeks. Pistoda muutus samuti populaarseks XIV sajandil, sest seda võis kergesti plaatide vahele torgata ja nii vastase surmata. Samuti oli väga levinud ka pistoda. XIV sajandil kohtas rüütlite ratsa sõjapidamise viis võrdset vastast: ammu - ja vibukütid võisid sellise rünnaku suure eduga tagasi lüüa, mida oli näha eriti Saja- aastases sõjas Neil kahel relval on mõlemal omad eelised Vibu eelis oli kindlasti tema palju suurem laskekiirus: sel ajal kui ammuga sai lasta 1-3 noolt , võis vibuga lasta 10-12 noolt Samas oli ammu laskekaugus ja läbistusjõud suurem, samuti oli ambu palju lihtsam kasutada ja kasutama õppida Seega võib öelda, et amb oli positsioonirelv.Olemas oli tavaline vibu, pikkuselt mehele umbes rinnuni, kuid XIV sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad.
Kuid seejuures peenikesed, kuna kaal oli noole juures väga oluline, sest see mõjutas laskekaugust Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m kaugusele, samuti oli sellel väga
Suur läbistusjõud. Vibunöör oli punutud kanepist või siidist, vibuküti vasakus käes oli paksust nahast kinnas , mis takistas kätt ära hõõrdumast.
Mõõk
Mõõk on iseenesest juba pronksi ajal välja kujunenud relv . Tegelikult hakati tegema järjest pikemat pistoda. Pistoda on olemuse poolest esimene sõjarelv aga kaitse iseloomuga ehk rohkem ründe tõrjumiseks.
Kasutusele võetud mõiste teramik, mis tähendab kogu tera osa. Soon teramikus, peaks muutma teramikku kergemaks ja elastsemaks. Areng läbi keskaja kuni 13. saj on teramike osas praktiliselt olematu. Küll aga muutused käepideme nupus ja kaitserauas. Alates 14. saj hakati tegema rohkem kolmnurkset tera kuju ning polnud enam nii pikk ning teramiku läbilõige rombi kujuline. Ilmub teine variant pikema teravikuga, mille pikkus on juba üle meetri ning ka käepide hakkab pikenema . On nimetatud ka poolteistkäe mõõgad. 15. saj veelgi pikemad teramikud ja käepidemed ning tekkinud on kahekäe mõõgad – pikkus juba kuni 160 v 180 cm. Üldiselt polnudki kahekäe mõõk rüütli relv vaid jalaväelase relv (kahte kätt kasutades poleks rüütel saanud hobust juhtidagi). Tõenäoliselt hakkasid jalaväelased esmalt kahekäe mõõkasid kasutama teise jalaväe üksuse piikide vastu, et lüüa piike puru ning valmistada ette võimalust ratsa rüütlite võimalikuks rünnakuks.
Kahekäemõõgal ricassoteramik, mil tera osa lõppeb valem ära ja enne käepidet tuleb üks eelnev kaitse osa ja mitte terav osa. Laineline tera flamberg.
16. saj hakkavad kaduma kaitserüüd ning mõõgad muutuvad rohkem torkerelvaks ning kaitserauast hakkab kujunema korv.
Saabel – üheteraline ja teramik on kõver. Saablit kasutasid rohkem idapoolsed rändrahvad ja ennekõike kergeratsaväelased. Saabel oli ennekõike lõikerelv ja seetõttu kõver.
Lääne-Euroopas episoodiline külalised
Ungarlased 9. saj ning neil põhirelvaks saabel. Ka sõna saabel pärit ungari keelest. Sellel ajal veel eriti kaitserüüd ei kasutata ning esialgu levib lühiajaliselt Ida-Euroopas, kuid hääbub siis ka ungarlaste hulgas. 15. saj aga tuleb kautusele saabli sarnane relv – falkon. Kõver vaid teramiku esimene kolmandik ja kasutusel peamiselt meremeeste hulgas. Mereröövlite relv ning jäänud külge halb renomee. 15. saj lõpp aga koos türklaste sissetungiga tuleb saabel uuesti euroopasse – kuna raudrüü hakkab järk-järgult ära kaduma. Poolakad kasutavad väes saableid kuni II MS alguseni .
Eriotstarbeline – timuka mõõk, eristatav lahingumõõgast ümara teraviku ja sageli 5 või 3 auku teravikus. Aukude funktsioon – üks seletus, et augud tekitasid heli löögi ajal. Filmides pea pakul aga tegelikult põlvitati, pead kuhugi toetamata ning siis löödi pea maha. Timuka mõõk kasutusele 16. saj teisel poolel ja muudeks toiminguteks ei tohtinud kasutada. Oli üks auväärsemaid hukkamise viise.s
Pistoda
Pistoda tuleb Antiikmaailmas võimu sümboliks ja oluliseks relvaks , kuid kaob siis ära. Uuesti tuleb kasutusele 13. saj rüütli 3-anda. relvana (1. pikk oda esimese rünnaku jaoks, 2. mõõk lähivõitluseks) viimaseks relvaks, kui juba hobuse seljast maha kukkunud ja saab seda veel kasuta vaenlase kahjustamiseks. 14. saj juba väga levinud ka jalaväelaste seas.Alati iseloomulik, et teramik on sümmeetriline ja ka käepide on sümmeetriline. Eestis levinud väga nierendolch ehk neeru pistoda – väikese pea ja väike kaitse osa, kaks ümmargust kaitsemuna teramiku ja käepideme vahel. Hansalinnades peamiselt kasutusel olev tüüp.
Oda
Keskaegseid odasid on üldiselt säilinud vähe. 1. Hästi pika ja peenikese teramikuga, hea rõngassärgist läbi torgata. 16. saj taastulemisel on tekkinud teramikku lõppu tiivad. On peetud rohkem jahiodadeks. 2. Lapiku teramikuga. 15. saj jalaväelaste piigid , mille vars kuni 5 v 6 meetrit. 16. saj lisanduvad pikad raudliistud puidust osale. Kolme haruga ots – turniiri oda ots.
Kilp
Läbi ajaloo palju kasutatud, infot aga vähe kuna enamjaolt olid need tehtud puidust. Kuigi kasutati ka raud- või pronksdetaile. Teadmsied pärinevad 15.-16. saj. jooniste kaudu. Varasemast jast pärinevad mõningased arheoloogilised leiud (Eestis leitud 6-7 fragmenti,mis pärinevad 5.-7. sajandist ja leitud kalmetest) pikk raud detail keskel laiend ja lainedil koonus -kuhik. Kuhik seest poolt on tühi ning sellel on käepide. Kui kilp kätte võtta siis käsi läheb kuhiku sisse, et kilbi tasakaal/raskuskese oleks paigas. Teated puuduvad kuni 11. sajandini. Kuulus vaip 11. saj lõpust näitab, et kasutusel oli 3 tüüpi.
Peamiselt mandlikujulised. Mitu kinnituskohta x-nahkrihmad ülemises otsas kinnitamaks õlakaitseks, = randmekinnitus. Kui käsi neist kinnitustest läbi panna oli võimalik ka vasaku käega hobust juhtida. Pikkuselt alumine ots ulatus üle põlve, kaitsmaks löökide eest mida jalgadesse üritati anda.
12. sajandil kilbi kuju pisut muutub: kolmnurksem ja pisut kooldus/kumeram. Kui arvesse võtta, et kilbid olid puidust ~2 cm paksused, pidi koolutamiseks kasutama õhukest plekki , tugevdamaks kilbi servi. 13. saj. uus muutus: kilbi ülemine osa muututub sirgeks. Kui pealt oli kumer , sai nägu varjata hoopide eest, kui aga raudrüü täienes ja kasutusel olid kiivrid näokaitsega/maskiga oli kumer serv üleliigne. Muutuseks oli ka see, et ratasaväelase kilp muutus väiksemaks ja jalaväelasel suuremaks .
Kokkuvõte
Relvad täitsid keskajal väga tähtsat rolli sõjaväe varustuses. Need aitasid vallutada ning hävitada vaenlasi , samal ajal ka kaitsta ennast ja oma riiki. Sajandite jooksul loodi uusi, täiustati vanu ja otsiti uusi materjale, millest teha relvi , et need oleksid paremad ning tugevamad. Hiliskeskajal valmistati esimesed tulirelvad , mis jätsid käsirelvad tahaplaanile. Keskaja relvad on tänapäevaste relvade eelkäijad. Tänapäeval tuntakse vibu, ambu ja mõõka pigem sportrelvadena. Alates Uusajast on sõjanduses tähtsaimaks tulirelvad, Keskajal olid nendeks mõõgad.
Allikad
Kasutatud allikad:
http://www.annaabi.com/
http://et.wikipedia.org/wiki/Keskaeg
https://www.google.ee/
http://www.dragon.ee/foorum/viewtopic.php?f=107&t=8746
Kasutatud Kirjandus:
ENE 3. Köide 1971 lk 516
Lisad
Foto 2
Foto 1
Foto 3