Lex Frisionum (allika analüüs) (0)

1 Hindamata

ÜLIKOOL
TEADUSKONNA NIMI
ÕPPETOOL
Töö koostaja nimi
Kursuse number
LEX FRISIONUM
Allika analüüs
Juhendaja : (nimi)
Koht, aasta

Sisukord

Lex Frisionumi ajalugu
1.1. Autorid
1.2. Nummerdamine

Lex Frisionumi sisu
2.1 Trahvid ja wergeld
2.1.1 Mõrv
2.1.2. Haavad
2.1.3. Vargus
2.2. Ordaalid
2.3. Duellid
2.4. Mehed ja naised
2.4.1. Abieluasjad
2.4.2 Hoorus ja abielurikkumine
2.5. Rahasüsteem
2.6. Orjad
2.7. Ihunuhtlus
2.8. Vande andmine

Lex Frisionum ja kristlus
3.1. Vastsündinud laste tapmine
3.2. Templi rüvetamine

Kokkuvõte
5. Kasutatud kirjandus

Sissejuhatus

Käesoleva allika analüüsi koostasin Lex Frisionumi põhjal. Peale 9. sajandist pärineva nn Friisi Seadusekogumiku (Lex Frisionumi) tuginen võrdlusteks ka teistele toonastele germaani seadustele .
Valisin allika analüüsiks Lex Frisionumi, sest juba tema kõige kurikuulsam säte on paljude teadlaste seas ja ka minus tekitanud huvi ja müstikat. Lisaks sellele arvan, et kuigi on palju räägitud Karl Suure (Charlemagne) valitsemisajast ja tema vallutustest, on kahjuks jäänud suurema tähelepanuta tema töö rahvaste ristiusustamisel just rahvaste endi seaduste kaudu, mis just Lex Frisionumi puhul aset leidis.
Antud allikaanalüüsis üritan luua pildi toonasest Friisi seadusandlusest, lisaks ka välja tuua seadusest tulenevaid erinevusi Friisia enda piirkonda seas, samuti analüüsin kristlikke ja paganlikke erinevusi erinevate germaani seaduste hulgas. Töö eesmärgiks on põhjalikumalt analüüsida kristluse mõju antud seadusele.
Allikaanalüüsis tuginen põhiliselt erinevate teadlaste tänuväärsetele töödele, mis on põhjalikumalt kajastanud ja analüüsinud Lex Frisionumi sätete tagamaid.
1. Allika ajalugu
´´Kui keegi murrab sisse pühamusse ja varastab sealt asju, mis on pühad, siis ta viiakse mere äärde liivale, millele tuleb tõus, tema kõrvad lõigutakse ning ta kastreeritakse ja ohverdatakse jumalale, kelle templit ta rüvetas.´´ (Add. XI)
See õudustäratav reegel on üks tuntumaid lõike Lex Frisionumist, friislaste seadusest Charlemagne valitsemise ajast. Uurimustes, mis mainivad seda seadust, on tavaliselt seda reeglit tsiteeritud. Mõnikord on ka teist silmapaistvat reeglit mainitud , mis räägib vastsündinud laste tapmisest. Tegelikult on Lex Frisionum harukordne ning tavapäratult ulatuslik keskaja allikas. See pakub palju rohkem kui ainult kahte ebatavalist reeglit.
Lex Frisionum pandi algselt kirja aastal 790 ning sellest ei ole säilinud ühtegi käsikirja. Ainus ning ka vanim allikas on trükitud versioon aastast 1557 . Sellel aastal, koostas Baselist pärit trükkija Joannis Basilius Herold kokkuvõtte kõikidest germaani seadustest Charlemagne valitsemise ajal. Nende seas ka Lex Frisionum. Heroldil pidi arvatavasti olema vana, võimalik et ka originaalnäidis, kuid seda pole tänapäeval leitud. Kuivõrd täpselt ja täielikult ta selle kopeeris pole teada, kuid see on ainus, mis tänapäeval saada. 19. ja 20. sajandil on mitmed teadlased uurinud Lex Frisionumi. Üks kõige varasemaid uurimusi annab välja ladina keelse teksti koos kommentaaridega (Von Richthofen, 1866). Kõige üksikasjalikum uurimus ja üks tähtsamaid on Siemsi väitekiri (1980). Eckhardt & Eckhardt (1984) väljastasid täieliku ladina keelse teksti koos saksa keelse tõlkega. Hilisem töö, Henstra väitekiri (1999) analüüsib täpsemalt seaduses olevaid trahve. Info teistest germaani seadustest pärineb Algra uurimusest (2000).
Keskajal hõlmas Friisia palju rohkemat kui pelgalt Friisimaa provintsi: see koosnes täielikust pankrannikust alates Flanders'ist, läbi Hollandi kuni Põhja-Saksamaani. Lex Frisionum katab kogu muistse Friisia ala, kuid piirkondlikult eristatakse erinevaid reegleid. Kesk-Friisiale kehtib kogu seadus aga ülejäänud Friisiale kehtivaid teistsuguseid reegleid märgitakse erandite all. Sellistel juhtudel, mainitakse seaduses ``Zwini ja Vlie vahel`` (rääkides Lääne-Friisiast, mis tänapäeval on Hollandi ja Zeeland ) või ``Lauwersi ja Wezer'i vahel`` (rääkides Ida-Friisiast, mis on Friisimaa ja ida suunas).
Friisia tavapärane seadus, mis on Lex Frisionumi kirja pandud, oli arvatavasti eksisteerinud sajandeid . Ainult siis kirjutati see üles, kui Charlemagne oli vastavalt määranud. See arvatavasti toimus vahemikus 785-793 p.Kr. Kogu seadus kodifitseeriti ühe korraga; tänapäeva teadlased ei toeta kompileerimise teooriat (see eeldab, et seadus koosnes segmentidest, mis hiljem kirjutati üles üksteisest iseseivalt, mitme aastaste intervallidega)
Igal juhul nõustutakse, et Lex Frisionum on kirja pandud peale 785. aastat : sellel aastal viisid Frangid lõpuni Friisia vallutamise, mässajast juhi Widukindi lüüa saamisega. Alles siis oleks saadud alustada kogu Friisia seaduste üleskirjutamisega.
Siems (1980) eeldab, et Lex Frisionum koostati koostöös 802/803 Reichstag 'iga Aachenis. Tol korral kehtestati ametlikult mitu germaani seaduseraamatut. Seesäärast seotuse argumenti toetab vaimulikkonna reeglite puudumine friisi seadusest (ja ka teistest seadustest). Täpselt samal Reichstag'il määras Charlemagne spetsiaalse seaduseraamatu loomise vaimulikkonnale. Seega ei kaasatud neid seadusi rahva-seadustesse. Pole tõestatud kas ka Lex Frisionum kehtestati ametlikult 802/803 Reichstag'il, sest ametlikku Frangi versiooni Friisi Seadusekogumikust pole säilinud. Siemsi sõnastus ``koostöös Reichstag'iga`` on mõnevõrra segadusse ajav, sest seda saaks lugeda kui ``Reichstagi ajal`` (nagu Halberstma 2000. aasta uurimuses, lk 165). Kuid Henstra on maininud, et tegeliku Friisi seaduste kogumise (siiani oli neid kohaldatud ainult suuliselt) ja kirjapanemise aeg oleks olnud pikk ja töömahukas protsess. Seda arvatavasti alustati mitmeid aastaid enne Reichstag'i. Oli ju Charlemagne hõivatud erinevate germaani tavapäraste seaduste üleskirjutamistega juba 780. a. lõpus, eesmärgiga need hiljem ametlikult kehtestada (Henstra, lk 51 ja 71). Henstra arvab , et Lex Frisionumi mustandi kirjapanemine oleks pidanud lõppema umbes 10 aastat enne Reichstag'i. See arvamus põhineb erinevate rahaühikute mainimisel seaduses. Mitmes kohas räägib see ``uuest rahast`` või ``vanast rahast``. 8. sajandil leidsid Frangi valitsejate käsul kaks rahareformi aset: 745/755 (Pippin Lühikese valitsemisel) ja 793/794 (Charlemagne ajal). Mündis sisalduva hõbeda kogus hinnati ümber. Küsimus on aga selles, kas uue/vana eristamine seaduses viitab esimesele või teisele reformile. Henstra arvutas, et see pidi olema esimese reformi ajal. Seega oleks pidanud Lex Frisionumi mustand valmima enne teist reformi 793. aastal. See tähendab, et seadus pärineb ametlikult umbes 790. aastast.
Miks seaduse ülekirjutamine lõpetati 793. aastal või ennem pole teada. Seaduse tekst lõpeb üpris ootamatult, vihjates, et ka mustandi koostamine lõppes äkitselt ilma lõpuni viimata. Henstra kahtlustab, et sellel on midagi pistmist neil aastail Frangi valitsejate vastu toimunud mässuga Ida-Friisimaal. On võimalik, et seaduse ülekirjutamine toimus krahv Diederik'i järelvaatamise all, kes oli Friisi sõjaline juht 8. sajandi lõpul. See mõte põhineb 10. sajandi Westerlauwersi seadusel, mis mainib `Herderik'i`, kes kirjutas üles Friisia seadusi (Henstra, 1999, lk 295-297). Vastavalt Jaekelile viitab Lex Frisionum mainides dux'i ( krahvi ) sellele Diederik'ile (Jaekel, 1895, lk 22; Algra, 200, lk 107). Diederik ja tema armee said valusa kaotuse sakside vastu 793. aastal Rüstringenis. Kas ka Diederik ise selles lahingus lüüa sai pole teada, kuid peale seda pole tema nime mainitud üheski kroonikas , ning Fulda Necrologicum mainib samal aastal `Theotheri` surma (Nieuwenhuijsen, 2009, lk 31). Kui kõik need arvamused ja eeldused on tõesed, võiks see seletada miks Lex Frisionumi kirjapanemine sai 793. aastal sellise järsu lõpu.
Pole teada, kas ühtlane versioon Lex Frisionumist on kunagi valminud. Ainult mustandi versioon on tänu Heroldile säilinud. See mustand sisaldab palju kordusi ning mõningad reeglid räägivad üksteisele vastu. Seda seadust poleks sellises vormis, koos oma vastuolude ja ebakindlustega, saanud kohtud kohtuprotsessis kasutada (Siems, lk 350). Ametlikust versioonist oleks Frangi valitsejad kahtlemata välja pruukinud mustandis nähtud paganlikud elemendid.
1.1. Autorid: On teadmata, kas Lex Frisionum pandi kellegi kindla poolt kirja, või kellegi järelvalve all (peale eelmainitud Diederik'i): sest pole mainitud autori nime. Seda pole ka ühelgi selle aja germaani seadusel. See-eest sisaldab seadus kahe targa mehe nime: Wlemar ja Saxmund. ´Additio Sapientum` tuleb nendelt. Seega pidid need mehed kindlasti panustama Lex Frisionumi. Kuid kas peale nende kahe ka mõni põhiautor, või rühm autoreid oli, pole selgunud.
Vastavalt Siems'ile (1980), panustasid Wlemar ja Saxmund oma kirjutistega seadusesse (Additio Sapientum) kodifitseerimise ajal, mitte hiljem lisandusena. Nende panused peegeldavad pigem Frangi valitsemise mõjutusi, mitte tavapäraseid friislaste seadusi. Lisaks Wlemari ja Saxmundi lisandustele, on mõned artiklid seaduses sõna-sõnalt kopeeritud teistest germaani seadustest, eriti Lex Alamannorum'ist. Nagu näiteks Add. III: 76, mis väidab, et abielus naised, kes on röövitud, tuleb tagastada. Seega juhtumeid, mida originaalseaduses polnud, on ikkagi käsitletud, ning seda tehti vastavuses Frangi kuninga kristlike eelistustega.
1.2. Nummerdamine - Herold'i versioon Lex Frisionumist sisaldab alajaotust nummerdatud jaotistesse ja paragrahvidesse. See on väga tõenäoliselt Heroldi enda töö: originaalsetel germaani seadustel pole nummerdatud artikleid. Kuigi seesugune numeratsioon pole algupärane, teeb see seaduse käsitsemise palju lihtsamaks ning seega kõik teadlased kasutavad Heroldi jaotust. Mitmel juhul on Herold on lohakas artiklite järjestusega: üks osa seadusest on isegi sattunud tema lõpptöös täiesti valesse seadusesse – Lex Thuringorum'i. Mõned artiklite numbrid on välja jäetud ning ``Additio Sapientumis`` esineb Jaotis III kaks korda.
Eckhardt & Eckhardt (1982) on välja toonud enda arvatud õige artiklite järjekorra ning lisanud Lex Thuringorum'i sattunud osa ``Additio Sapientum-isse``, haavamise kohta käivate trahvide järel, sest sinna sobib see kõige paremini.
2. Allika sisu
Lex Frisionum on kriminaalseaduse raamat. Siin on välja toodud milliseid karistusi tuleb kohaldada mõrva, haavamise, varguse ja abielurikkumise korral. Selliste õigusrikkumiste puhul tuli maksta trahvi kas ohvrile (või tema sugulastele) või kuningale , või ka mõlemale. Edasipidi käsitlen erinevaid õigusrikkumisi ükshaaval. Kuid esmalt paar sõna wergeld'i kohta, mis on trahvide alustalaks.
2.1 Trahvid ja wergeld ( veritasu või meheraha, tasu inimese tapmise eest) – Trahvide tase sõltus kõnealuse isiku sotsiaalsest staatusest . Arvestati kolme astet: aadlik (nobilis), vabakodanik (liber) ja talupoeg /tööline (litus või poolvaba kodanik). Lisaks olid ka orjad, kuid nendel oli ainult nende turuväärtus. Lisaks oli ka vaimulikkond, kuid neid ei arvatud Charlemagne valitsemise ajal germaani seaduste hulka.
Trahv (või kompensatsioon) Friisias vabakodaniku tapmise eest oli 53 solidust (kuldmünti) ja 1 denaari või tremissi. Tavalistes müntides võrdub see 1920 hõbepenni. Talupoja trahv oli täpselt pool vabakodaniku omast. Trahv aadliku tapmise eest on regionaalselt erinev: Kesk-Friisias oli see 80 solidust (täpselt 50% rohkem kui vabakodaniku eest), kuid Ida- ja Lääne-Friisias oli see 106 solidust ja 2 denaari (2x rohkem kui vabakodaniku eest). Seega oli talupoja-vabakodaniku-aadliku suhe Kesk-Friisias kui 1-2-3, samas kui Ida- ja Lääne-Friisias oli see 1-2-4. Sellised piirkondlikud erinevused esinesid ka mujal germaani riikides: kus 3-4-6, mõnes aga 4-5-6 jne.
On mõningat segadust wergeld’i (või manwyrth’i või leodgeld’i) kontseptsiooni puhul. Siems vaatleb wergeld'i kui täielikku trahvi inimese tapmise eest. Seda nägemust kinnitavad artiklid I:1 (aadliku tapmise eest on trahv 80 solidust) ja III:2 (aadliku wergeld on 80 solidust). Henstra, aga arvab tegeliku wergeld'i hulka ainult selle summa, mis tuli maksta ohvri pärijale. Friisias koosnes trahv tapmise eest summast, mis tuli maksta ohvri pärijatele (2/3) ning ka summa ohvri sugulastele (1/3). Artikkel I:1 täpsustab seda vaid aadliku puhul, kuid arvatakse et see 2:1 suhe kehtis ka vabakodaniku ja talupoja puhul (Henstra lk 285). Seega väidetavalt Henstrale oli tegelik vabakodaniku wergeld 2/3 1920-st = 1280 hõbepenni. See ``hind`` kehtis kogu Friisias.
2.1.1 Mõrv – Mõrvar pidi maksma kompensatsiooni ohvri sugulastele. Mõningatel juhtudel kohaldati ka lisatrahvi (rahu-raha), mida tuli maksta kuningale. Lisaks on toodud välja mitmeid võikaid variante , mille puhul tuli maksta 9 kordset trahvi, näiteks kui sa süütasid kellegi maja ning tapsid ta kui ta majast välja jooksis (VII. 2) või kui sa tapsid kellegi kirikus (Add. I: 1), samuti ka kuninga saadiku tapmisel ( XVII : 3).
2.1.2. Haavad – Väga mahukas osa Lex Frisionumist on haavade kohta: umbes pool 300-st artiklist /reeglist. Kõikmõeldavad kehaosad ja haavad erinevates suurustes on detailselt kirjeldatud ning trahvitud. Seda on tehtud Jaotises XXII ja ka ``Additio Sapientumis``. Mitmeid haavu on mainitud mõlemas osas, kuid erinevate trahvidega.
Enamus trahve on mõeldud vabakodaniku jaoks. Talupojad pidi maksma poole ning aadlikutele pidi lisama 50% (Add. III: 71-73); lisaks peaks Lex Frisionum mainima siin, et vigastamise trahvid aadlikele oli Lääne- ja Ida-Friisias 100% kõrgemad, kuid see on välja jäetud). Trahv haavamise eest ei olnud kunagi kõrgem kui mõrvamise eest. Kuid mõned trahvid olid väga kõrged, näiteks käe maha raiumine (XXII: 27). Mehe suguelundi või mõlema munandi ``maha lõikumine`` läks toimepanijale maksma terve wergeld'i (XXII: 57-58; samuti ka Add. III: 60). On imelik, et mõned väga tõsised haavad, mis praktiliselt alati lõppevad surmaga, on ikkagi trahvitud palju väiksemalt kui wergeld (XXII: 18,49 ja 56). Justkui oleks eeldatud, et ohver võiks neist surmavatest vigastustest veel ellu jääda.
Sätted, mis käivad teatud ametite kohta on märkimisväärsed: harfimängija või naise, kes oli villa ette valmistamas, haavamist karistati eriti karmilt (Add. III: 23, 24). Erinevate trahvide summade suhted on tihti mõistetamatud: nt väga kerge haava eest võis trahv olla palju kõrgem kui mõne palju tõsisema eest. Seda võib selgitada asjaolu, et mõned trahvisummad ei tulene friislaste enda tavapärasest seadusest vaid on teistelt germaani rahvastelt üle võetud. Siinkohal on maininud Siems (1980, lk 355 ff) eriti Lex Alamannorumi.
2.1.3. Vargus – Ükskõik, kes varastas asja, kodulooma või orja, pidi maksma omanikule selle topeltväärtuse, lisaks ka trahvi kuningale. Ka siin sõltus trahvi suurus sotsiaalsest staatusest, kuid mitte ohvri, vaid varga puhul: aadliku poolt varastamist karistati kõrgemini kui vaese talupoja poolt (Jaotis III).
2.2. Ordaalid – Ordaale keeva veega, et tõestada kellegi süütust, esineb Lex Frisionumis kaks korda: varguse puhul (III:6-9) ja Ida-Friisias mässu ajal inimese tapmise eest (XIIII: 3). Seadus ei selgita kuidas see rituaal täpselt välja nägi. Ewa ad Amorem'ist selgub , et süüdistatav võis ordaali ajal saada põletusi. Seda rituaali on põhjalikumalt kirjeldatud hilisemastes allikates. Lühidalt nägi protseduur välja järgnev: süüdistatav pidi keeva veega pajast välja võtma kivi; kui tal kolme päeva möödudes olid haavad paranenud, peeti teda süütuks; kui tal olid ikka villid , siis oli ta süüdi.
2.3. Duellid – Lex Frisionum mainib kahte situatsiooni, kus duell võid konfliktis otsustavaks olla: kui üks mees süüditas teist meest olevat tema talupoeg/tööline (XI. 3), ning mässu ajal toimunud tapmise süüdistuses (XIII: 5). Süüdistatav võis ignoreerida süüdistaja vannet ja nõuda duelli. Algra (200, lk 113-114) vihjab, et iga protsess võis lõppeda duelliga. Kuid seaduses on konkreetselt mainitud ainult need kaks juhtumit.
Duellil võisid mõlemad pooled lasta end proffesiooniaalsel võitlejal esindada ning võitlus võis lõppeda surmaga. Üks artikkel seaduses räägib, et vastase tapmine duellil ei ole karistatav (V: 1), kuid samas teine artikkel räägib trahvist (XIII: 7). Vastavalt Siemsile (1980, lk 329), sai seda trahvi kohaldada ainult süüdistatava poolt elukutselise võitleja surma korral, sel juhul peab süüdistatav, kes alustas duelli, maksma kuningale trahvi.
Kui mees, keda süüdistati mõrvas, läks ise võitlema ja suri, oli see eriti halb tema sugulastele, sest nüüd nad pidi ikkagi maksma mõrva eest trahvi (kui see oli tõendatud).
Nii ordaale kui duelle peeti Jumala või Jumalate otsustamiseks. See arvamus arvatavasti pärineb paganlikest aegadest . Kuid siiski neid võimalusi Frangi valitsejad ei keelanud, vaid need kehtisid ka hilisematel sajanditel. Isegi kristlik Frangi aadlikkond mõnikord võitles duellides oma konfliktide lahendamiseks ning Friisias kontrolliti keeva vee ordaali tulemusi kirikus (Need ja mitmed muud näited Algra, 2000)
2.4. Mehed ja naised – Lex Frisionum väidab selgesõnaliselt, et trahv naise tapmise eest on täpselt sama, mis samas staatuses mehe eest (Add. V:1). See on erakordne, sest mitmete teiste germaani rahvaste seas oli naise väärtus suurem, eriti kui ta oli viljakas eas ning veelgi rohkem kui rase : siis ta oli väärt 3 korda rohkem kui mees (nt Saali Frankide Seadus) Ainult anglo-sakside seadustes oli naisel sama väärtus kui mehel. Tõsiasi, et naised olid nii ``väärtuslikud`` on mõistetav, sest keskajal nad ei elanud väga kõrge eani, paljud surid sünnitusel. Keskmiselt elasid naised umbes 26-39 aastaseks ning mehed 40-54 aastaseks (Wemple, 1991).
2.4.1. Abieluasjad – Mehel ei olnud lubatud naisega abielluda ilma naise vanemate nõusolekuta. Kuid oma armastatu röövimise eest oli trahv üpris madal: 20 solidust vaba naise puhul (IX: 11), väiksem kui pool wergeld'i. See viitab, et ``Raubehe`` (abielu röövimise läbi) oli mitte-ametlikult lubatud.
Kui naine abiellus, sai ta enda abikaasa staatuse. Seega ei olnud naistel kasulik abielluda endast madalamast staatusest mehega. Väidetavalt teesklesid mitmed mehed paremat staatust: näiteks talupoeg kujutas end vabakodanikuna. Kui vaba naine abiellus sellise teesklejaga, siis tema sotsiaalne staatus langes ühe astme võrra. Kuid kui seda oli võimalik tõestada ja naine vandus, et ta seda ei teadnud, siis tema (ja ta lapsed) võisid oma algse staatuse alles jätta, kui ta oma abikaasaga enam kunagi ei maga (Jaotis VI).
2.4.2 Hoorus ja abielurikkumine – Germaani seadustes, patukahetsuse raamatutes ning ka uuemates uurimustes on mainitud igat sorti seksuaaltegevuse termineid, mis ei olnud lubatud: fornicando, adultero, moechia ja stuprum. Pole alati selge, mida nende all on täpsemalt mõeldud. Brundage (1987) on andnud ametlikud tähendused: `fornicando` omab laia tähendust, mis sisaldab patust seksi nagu abieluväline seks ja kõiki keelatud tegusid nagu oraalseks ja zoofiilia; `adultero`on rangem kontseptsioon, kindel hooruse vorm, kus vähemalt üks patustajatest on abielus (teise partneriga).
Lex Frisionum sisaldab mitmeid erinevaid sätteid hooruse ja abielurikkumise kohta. Näiteks artikkel V: 1 ütleb, et mees, kes on tabanud oma naise abielu rikkumast, võib tappa tema armukese (adulterum) ilma järgneva karistuseta. Lex Frisionum ei maini täpsemalt, mis saab edasi naisest, kuid teistes germaani seadustes (Siems, 1980 lk 329) ja ka hilisemates Friisia seadustes (Algra, 2000, lk 324) on abikaasal õigus tappa ka naine.
Jaotis IX räägib hooramisest täpsemalt. Nt hooramise puhul pidi naine maksma trahvi kuningale (IX: 1). See artikkel käib arvatavasti mitte abielus naise kohta, kes on mundium'i või abikaasa/isa käe all. Teine säte räägib vägivaldselt abiellumata tüdruku võtmise kohta (´virginem´, IX: 8), millega karistatakse meest. See sama Jaotis IX sisaldab ka karistust teise inimese naissoost orja ``au võtmisel``. Selle puhul tuli samuti maksta, kuid mitte orjale endale, vaid tema omanikule. Seaduses on ka ammendav loetelu grupis vägistamise kohta (IX: 3-7, ning ka Saali Frankide seaduses XIII). Lex Frisionum ega ka teised germaani seadused ei tee vahet abielus ja mitte abielus meeste vahel. Nende jaoks ei olnud vahet kas neil oli, või ei olnud, naine neid kodus ootamas. Mitmed vara-keskaja kuningad pidasid avalikult konkubiine. Kui sellised suhted tõid kaasa lapse sünni, siis kohaldusid kindlad pärandamise reeglid, kuid Lex Frisionum nendest ei räägi (Algra, 2000, lk 371-374).
Keskaja alguses on mitmed kristlastest teoloogid hoolikalt kirjutanud patukahetsuse raamatuid, mis on täis karistusi, mida püha isa pidi patustajatele kohaldama . Nendes töödes on ulatuslikult käsitletud seksuaalkuritegusid. Abielurikkumine oli loomulikult keelatud, kuid samuti oli mitmeid piiranguid abielus endas, olenevalt menstruaaltsüklist, nädalapäevast jne. Seks oli tihedamini keelatud kui lubatud ning kindlasti polnud see miski, mida võiks nautida, isegi kui olid korralikult abielus. Patustajad pidi paastuma ning/või hoiduma pikka aega lihalikest ``himudest``. Brundage (1987) toob välja hea ülevaate neist piirangutest Euroopas ajavahemikus 600-1000 p.Kr. Kuid Lex Frisionumis, mis on samal ajal kodifitseeritud, ei leidu midagi sellist. Mis puutub seksi, on friislased üpris leplikud. Hoorus ja vägistamine karistati, samuti ka naise siivutu puudutamine, kuid rohkem piiranguid ei ole mainitud. Karmid Rooma doktriinid ei tundu olevat tunginud sellesse perifeersesse kristliku maailma osasse.
2.5. Rahasüsteem – Raha väärtus Lex Frisionumis võib kohati segadusse ajada. Mõnikord on ühte õigusrikkumist mainitud kaks korda, kahe erineva trahviga. Mitmel juhul on märgitud, et trahv tuleb kolmekordistada, kuid tihti pole selgitatud millistele artiklitele see täpsemalt kohaldub. Arvatavasti põhinevad trahvide suurused erinevatel rahasüsteemidel. Nii Siems (1980) kui Henstra (1999) leiavad, et friislaste seaduses mainitud summad on kuldmüntides ning mõned hõbemüntides, sest vastasel juhul oleks trahvid tohutult madalad võrreldes teiste seadustega, kus summad vabakodanikule on kolm korda kõrgemad. Muistne kuldne solidus oli väärt kolme münti. Seega friislaste summad (kuldmüntides) vastaksid ikkagi teiste germaani rahvaste summadele (hõbemüntides). Kuigi kuldmündid olid toona olnud juba kaks sajandit ringlusest väljas, võis neid ikkagi kasutada arvestusühikuna. Eriti teises haavade peatükis on kasutatud ``uusi`` hõbemünte, sest vastasel juhul oleks trahvid kergema haava eest kõrgelt ületanud trahvi mõrva eest. Olukorra teeb veel keerulisemaks, et Lex Frisionumis on mõned summad toodud naeltes ja untsides (Jaotis XV) ning kord ka Friisia pennides (Add. III: 44). Kõik teadlased nõustuvad, et Lex Frisionumi trahvide süsteemis ei ole mingit pidevat ja ühtlast süsteemi ning on väga tõenäoline, et vigu on teinud nii Herold kui ka algupärased koostajad. Seega ei saa mainitud summasid tõlgendada absoluutselt.
Tänapäevases versioonis on kõik summad ümber arvestatud ühtsesse tüüpi: 1,3 grammisesse hõbepenni (need muudatused on teinud van Dr. D.J. Henstra).
2.6. Orjad – Orjad ei saanud wergeld'i. Kui keegi tappis teise orja, pidi ta maksma orja väärtuse tema omanikule. Kui mees vägistas teise inimese naissoost orja pidi ta maksma tagasihoidlikku trahvi jällegi orja omanikule ( IX:3 ja XIII: 1). Jaotis IIII räägib orjadest ja koduloomadest. On tüüpiline, et siin jaotises ainult üks artikkel räägib orjadest, sama kui viis eraldi artiklit täpsustavad erinevaid koerte liike. Olid karistused koduloomade haavamise eest (Add. III: 68), kuid mitte orjade haavamise eest (Add. III: 71.73; siin täpsem säte orjade kohta puudub). On tähelepanuväärne, et Lex Frisionum ei maini midagi omaenda orja tapmise või vägistamise kohta. Tundub, et need ei olnud kriminaalkuriteod ning omanikul oli õigus teha oma orjaga midaiganes pähe tuli. Kuigi Worms 'i Nõukogu (876) on teinud kindlaks, et oma orja tapmine oli tegelikult karistatav (Halsall). Orjad võisid olla ``õnnelikud``, et neid ei trahvitud varastamise eest: nende omanik oli vastutav (III: 5, IIII: 17 ja XII: 1-2). Kuid kui asi oli väga tõsine ning tuli läbi teha ordaal keeva veega, siis pidi ori ise kohale ilmuma (III: 6).
2.7. Ihunuhtlus – Frangi valitsejad tahtsid kõrvaldada paganliku veritasu tava. Kuid siiski on seaduses mõningaid ihunuhtlusi. Orjad, kes töötasid pühapäeval, peksti läbi ( XVIII : 2). Ning ori või talupoeg, kes mõrvas oma käskija, piinati surnuks (XX: 3).
Surmanuhtlus esineb seaduses kahes kohas. Hobuse või lehma varastamist võis karistada surmaga, kuigi seda võis ka heastada (Add. I: 3). Samuti näeb surmanuhtlust kuulsas templirüvetajate sättes (Add. XI: 1), millest räägin täpsemalt hiljem. Lex Frisionum III: 8-9 ja X: 1 väidavad, et mees võib oma käest ilma jääda kui ta andis valevande, samuti ka Ewa ad Amorem ütleb sõna-sõnalt, et vandemurdmist karistatakse käe maha võtmisega. Anglo-sakside seadused mainivad kaks korda käe maharaiumise karistust: kirikust varastamise eest (Afred 6) ja kuritahtlikult valeraha tegemise eest (Athelstan 14)
2.8 Vande andmine – Kuriteos süüdistatav võib vältida süüdimõistmist vandudes oma süütust. Lisaks peab ta tagama kindla arvu ``vande-abilisi``, kes kinnitaks tema süütust. Need kaaslased pidid olema sama staatusega kui süüdistatav. Täpne vande-abiliste arv on Lex Frisionumis määratud. See sõltus ohvri ja ka süüdistatava staatusest: aadliku mõrva puhul oli vaja rohkem vande-abilisi, ning aadliku vanne luges rohkem kui vabakodaniku või talupoja oma. See tõi kaasa suured erinevused. Kesk-Friisias pidi aadlik, kes oli tapnud talupoja, ennast heastama ainult 3 vandujaga. Vastupidiselt pidi talupoeg, kes oli tapnud aadliku, enda süütust tõestama 35 vandujaga. Lääne- ja Ida-Friisias oli erinevused veelgi suuremad: suhted võisid olla vastavalt 2 ja 47 (I: 4 ja 8). Vande-abilistega heastamine tundub kerge moodusena süüdistusest pääsemiseks. Kuid kui keegi andis valevande ja see tõestati, siis järgnesid suured trahvid, ka vande andjatele (X:1). Vannet võidi anda kas rõivastuse, või tõsisematel juhtudel reliikvia peal (III: 5-6 ja XII: 1-2). Skeltana Riucht räägib kuidas vanne rõivastuse peal käis nii: ``Ta peab vasaku käega tõstma oma vasaku mantli käänist ja panema kaks parema käe sõrme sellele ja siis anduma`` (Algra, 2000, lk 333)
3. Allikas ja kristlus
Lex Frisionum kodifitseeriti ülemineku ajal: paganlikud friislased ristiusustati neil sajanditel. Seda üleminekut on ka seaduses märgata. Ühelt poolt sisaldab ta selgeid kristlikke elemente: trahvide süsteem (mitte enam veritasu), kristlikel reliikviatel vandumine , vaba pühapäev (XVIII) ning keeld müüa orje paganlikele inimestele (XVII: 5) ehk kahtlemata arvestati seaduse puhul kristlikke väärtusi. Samas sisaldab Lex Frisionum ka paganlikke elemente, mis on vastuolus seaduse põhiliselt tervikliku kristliku iseloomuga . Selged paganlikud elemendid on vastsündinud laste tapmine ja ka templite rüüstajate artikkel.
3.1. Vastsündinud laste tapmine – Friislaste hulgas oli lubatud tappa vastsündinud last. Seadus ütleb, et selline õigus oli emal (V: 1). On ka üks teine allikas, kus on sellist tava mainitud: jutlustaja Liudgeri biograafia räägib vanaemast, kes tahtis lasta oma vastsündinud lapselast tappa. Ta käskis kahel talupojal lapse uputada. Biograafia mainib, et selline paganlik õigus kehtis ainult niikaua kuni laps polnud söönud. See ka selle lapse päästis: mingi naine söötis talle kiirelt mett (Halbertsma, 1984, lk 28; Siems, 1980, lk 334). Ka Skandinaavias on sarnane reegel eksisteerinud, kuid see õigus oli isal (Siems, 1980, lk 336).
Lex Frisionumis on kohe peale seda paragrahvi mainitud, et ema, kes tappis oma lapse, peab maksma kuningale trahvi. Seega on seda paganlikku reeglit tegelikult nõrgestatud.
3.2. Templi rüvetamine – Lex Frisionumi kõige viimane säte on ka kõige veidram ja mõistatuslikum. Igaüks, kes rüvetas templit, tapeti jõhkralt: tema kõrvad lõiguti ära, ta kastreeriti ning viidi mere äärde ohverdamiseks. Täpset kirjeldust selle ohverduse kohta ei ole, kuid üks teine allikas heidab sellele valgust: Vita Vulframni kirjeldab, et poised, kes ohverdati, seoti rannale posti külge tõusu ootama. See juhtus Friisia kuningas Radbodi juureolekul (Halbertsma, 1982 lk 26). Uputamise läbi tapmine on elajalik komme , kuid samas illustreerib see hästi sidet friislaste ja mere vahel.
Teadlased ei mõista kuidas sai selline paganlik reegel sattuda kristlikusse seadusesse, eriti Charlemagne valitsemise ajal, kes väidetavalt julgustas paganlikke pühamuid lõhkuma ning olevat ka ise seda teinud (arvatakse, et 772 lõhkus Charlemagne isiklikult Westphalias asuva jumal Irmini kuju – Schuyf, 1995, lk 37). Siems (1980, lk 348) arvab, et templirüvetajate artikkel ei olnud päris seaduslik reegel, see küll väidab kuidas inimesed käitusid, kuid ei olnud range käsk. Lisaks on arvatud, et see säte on seadusesse sisse jäänud selleks, et kristlikel kirikutel oleks kaitse paganlike templite eest.
Kui frangi võimud oleks kunagi teinud Friisi Seadusekogumikust ametliku versiooni, oleks nad arvatavasti templirüvetajate ja vastsündinud laste tapmise sätted välja jätnud. Kuid mustandis on need paganlikud reeglid kirjas.
4. Kokkuvõte
Lex Frisionum on ülemineku seadus: saavutatud üleminekuperioodil, täis vastuolusid ning silmnähtavalt mustand kindlamast ja ühtlasemast seadusest. Kuna puuduliku originaalallika tõttu on ka tänapäeval selle seaduse ümber palju salapära, saaks ilmselt selle leidmisel teada palju uut ja üllatavat.
On väheusutav, et seda oleks sellises vormis kasutatud kohtus seaduseraamatuna. Kõigi oma vastuolude ja ebakindlustega oleks seda praktiliseks kohtumõistmiseks väga raske kasutada olnud. Sellegipoolest on ta ka 12 sajandit väljaandmisest hiljem hindamatu allikas pilguks keskaegsete friislaste ellu.
5. Kasutatud kirjandus

Algra, N.E.; Oudfries recht 800-1256, Fryske Akademy, Leeuwarden, 2000.
Brundage, J. ; Law, Sex, and Christian Society in Medieval Europe, University of Chicago Press, Chicago, 1987.
Eckhardt, K.A. & A. Eckhardt; Lex Frisionum, MGH Fontes iuris XII, Hahnsche Buchhandlung, Hannover , 1982.
Halbertsma, H. : Het heidendom waar Liudger onder de Friezen mee te maken kreeg, in: K. Sierksma, Liudger 742-809, De Bataafsche Leeuw, Muiderberg, 1984, 21- 43.
Halbertsma, H. ; Frieslands oudheid, Matrijs, Utrecht, 2000.
Halsall, P ; Medieval Legal History -
http://www.fordham.edu/halsall/sbook-law.html
The law of Athelstan (ordeal with boiling water) -
http://www.fordham.edu/halsall/source/560-975dooms.html
Henstra, D.J. ; The Evolution of the Money Standard in Medieval Frisia, Rijksuniversiteit Groningen, Groningen, 1999.
Jaekel, H. : Die Grafen von Mittelfriesland aus dem Geschlechte König Ratbods, Perthes, Gotha, 1895.
Nieuwenhuijsen, K.; De afstamming van de Hollandse graven, De Nederlandsche Leeuw, 126-2, 2009, 29 - 39.
Schuyf, J. ; Heidens Nederland, Matrijs, Utrecht, 1997.
Siems, H. ; Studien zur Lex Frisionum, Gremer Verlag , Ebelsbach, 1980.
http://www.archive.org/details/frisianlanguagel00hewerich
http://www.keesn.nl/lex/lex_en_text.ht m
http://en.wikipedia.org/wiki/Lex_Frisionu m

.DOC Laadi alla originaalfail 18 lk · .doc · 27 allalaadimist

5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.

~ 18 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-06-11 Kuupäev, millal dokument üles laeti

27 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

stiinapv Õppematerjali autor

frisionum trahv friisia seadust germaani trahvid Lex Frisionum

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

docx

Õigussüsteemide võrdlev ajalugu, mõisted KT

Loomuõigus (antiigi arusaam, uusaegne arusaam) on loodusõigus või mõistusõigus, mille põhinormid vastavad inimese loomusele, rajatud eetika ja õigluse tihedale seose tunnetamisele. Õigusperekonnad on õigussüsteemide rühm, mis rajaneb samal või ühesugusel õiguslikul doktriinil, normatiivsel alusel ja õigusasutuste organisatsioonil (nt romaani-germaani ja anglo- ameerika õigusperekonnad). Allikakriitika kui uurimismeetod on uurimismeetod, mille eesmärgiks on hinnata allika usaldusväärsust ja kasutamiskõlblikkust: · autori tuntus ja autoriteet · allika vanus · allika usutavus · usaldusväärsus. Lääne õigustraditsiooni tunnused Lääne õigustraditsiooni (al XI s) neli tunnust: eristamine õiguse ja muude institutsioonide (normisüsteemide jm) vahel; juriidilise tegevuse professionaalsus; juura professionaalide eristatav koolitamine (nt ülikoolid, õpikud); õigushariduse ja teaduse (metaõigus) ning praktilise õiguse vastastikune mõjutamine.

Õigussüsteemide ajalugu

105

doc

Õigussüsteemide võrdlev ajalugu

Eestisse. CIC'is oli pandektiline süsteem. Selle süsteemi järgi eraldatakse kogu tsiviilõigusest üldised küsimused ning nendest moodustatakse üldosa, millele järgneb neljast osast koosnev eriosa: asjaõigus, obligatsiooniõigus (e võlaõigus), perekonnaõigus ja pärimisõigus. C.I.C teises osas Digesta seu Pandektae's küll seda nn pandektilist süsteemi kui sellist iseenesest ei rakendatud, kuid nimetatud süsteemi on väga sageli rakendatud Rooma eraõiguse õpikutes. 4. Allika erinevate osade edasine käekäik Ida-Roomas ja Lääne-Roomas 529-534.a.koostatigi CIC-sse kuuluvat kolm osa: a)Institutiones b) Digesta ehk Pandectae, c) Codex Iustiniani. Kõik osad said seaduse jõu. Nende sisu puutumatuse ja oma võimu säilitamise eesmärgil keelas Iustinianus selle seadustekogu kohta kommentaaride koostamise. 5. Retseptsioon Hiljem, XII-XIII saj. algasid mandril protsessid, mida nimetatakse rooma õiguse retseptsiooniks e. ülevõtmiseks

Õigussüsteemide ajalugu

pdf

Kirjutatud õigus ja kirjutamata õigustraditsioon

Õigus Kirjutatud õigus ja kirjutamata õigustraditsioon: Keskaja esimesel perioodil ei olnud kirjapandud õigusel esialgu üldse rolli. Laialdaselt oli veel levinud arhailine õigus, mis põhines tavadel ja kommetele ning kindlatele reeglitele ja sugukonna ja perekonnasisestele hierarhiatele. Tegemist oli usutud õigusega. Arhailist kirjutamata õigust kasutati teatud määral eri piirkondades uute õiguste kõrval keskaja lõpuni ja veel hiljemgi. Samas oli varasemast olemas üleskirjutatud Rooma õigus, mis kergelt mõjusid võis kergelt näha barbarite õigustes ning osaliselt kasutati seda õigusallikat ka hilisemates õigustes. Arhailise õiguse ja keskaja õiguse vaheetapiks loetakse perioodi, kus valuraha muutus või püüti riigi poolt muuta karistuseks ning need varakeskaja normid sisaldusid germaani rahvaste tavaõiguse ladinakakeelsetes üleskirjutistes nn barbarite õigustes (5-9. Sajand). Samas Karolingide ajal õiguste kirjutamine lakkab ning valitsejast saab ise peami

Õigusõpetus

docx

XII TAHVLI SEADUSED

SISUKORD SISSEJUHATUS........................................................................... 3 1 AJALUGU................................................................................4 1.1.Väljaandmise põhjus..................................................................4 1.2.Vaidlused seadustiku olemasolu üle............................................4 1.3.Seadustiku originaalkeel............................................................5 2 ALLIKA ANALÜÜS....................................................................6 2.1. Sätete laad...............................................................................6 2.2. Sisuline analüüs........................................................................6 2.3. Allika liigendus.........................................................................6 3 SEADUSTIKU TÄHTSUS..........................................................10 KOKKUVÕTE................................

Õigusõpetus

ppt

Arhailine õigus

ARHAILINE ÕIGUS 13. X MMXII Arhailise õiguse erinevused ratsionaalsest (Hattenhaueri järgi) · Arhailised mõttevormid püsivad elus ka kõrgkultuurides ja võivad isegi aastasadade pärast uuesti mõjule pääseda. · On vormirikkamad kui kõrgkultuurid · Keele ja normide põimik on keeruline · Erinevad kõrgkultuuridest olemuslikult teist laadi mõtlemise ja arusaama, elu ja maailma tõlgitsemise poolest Arhailine mõtlemine on kaemuslik, mitte abstraktne · Kinnituseks toob Hattenhauer vanade barbarite seaduste (Lex Salica umbes aastast 500) trahvikataloogid. Ei võeta tegu vargusena kokku, ei kasutata asja mõistet ja ei ole järjestanud väärtuse järgi. · Järjekord on olulisuse järgi elatusmajanduse tingimustes elava talupoja jaoks. · Teo objekti peab nägema või piltlikult ettekujutama. Suuline kultuur · Unustada ei tohi suulise kultuuri mälutehnilisi võtteid ja kirjaliku kultuuri vajadust väljendada lühidalt.

Õigus

doc

Ladina juriidiline terminoloogia

I 1. Conditores iuris – seaduse asutajad 2. acquisitio hereditatis – pärandi saamine; delatio hereditatis – pärandi viibimine; substitutio heredis – pärija asendamine 3. paterfamilias – pereisa; materfamilias – pereema; fili/filiae familias – pere pojad/tütred; 4. emptio-venditio – ost-müük; lex venditionis – müügiseadus 5. cura prodigi – rasikaja esindaja; cura furiosi – mentaalselt haige inimese esindaja; cura minorum – alaealiste (alla 25.aastaste) vara hooldaja 6. manumissimo testamento.- vabaks laskmine testamendiga; Secundum tabulas testamenti- vastavalt testamendi tahvlitele 7. actio doli-pettuse hagi; exceptio doli- pettuse (kostja) vastuväide 8. actio quod metus causa-hagi on (esitatud) hirmu põhjusel; exceptio quod metus causa- vastuväide on (esitatud) hirmu põhjusel 9. tutela mulierum-naiste eestkoste; tutela impuberum- alaealiste eestkoste; auctoritas tutoris- eestkostja autoriteet,volitus 10.

Õigusteaduskond

docx

RAHVUSVAHELINE ERAÕIGUS

RAHVUSVAHELINE ERAÕIGUS *Rahvusvaheline eraõigus 2008 Nurmela *Rahvusvahelise eraõiguse seadus ,,Rahvusvaheline eraõigus on tegelikult polüsüsteemne, keeruline, juriidiline kompleks. Polüsüsteemne tähendab, et midagi on rahvusvahelisest õigusest, kus riigi on kokku leppinud, et teatud konfilktide korral küsimused lahnedatakse kindlal moel" Müllerson I LOENG: REÕ olemus, määratlus ja koht õigussüsteemis Rahvusvaheline avalik õigus korraldab suhteid üksikute riikide vahel. Rahvusvaheline eraõiguse aineks on lahendada kokkupõrkeid üksikute õigussüsteemide vahel, mis tekivad õigussuhetest rahvusvaheliste elementidega (välismaiste elementidega). Inglismaal lahendatakse vallasvara asju domitsiili kaudu. Kuna rahvusvahelise eraõiguse normid peaasjalikult näitavad, missugune õigussüsteem õigussuhte juures maksev, siis nimetatakse REÕ normid väga sagedasti ka kollisiooniks- eks konfliktnormideks ja rahvusvahe

Rahvusvaheline eraõigus

docx

Rahvusvahelise eraõiguse eksami küsimused

RAHVUSVAHELISE ERAÕIGUSE EKSAM 1) Rahvusvahelise eraõiguse määratlemine *Ants Piip - Ta pidas REÕ-ks reeglite kogu, mis korraldab üksikute õigussüsteemide maksvust. Määratlus: “Rahvusvahelise eraõiguse aineks on lahendada kokkupõrkeid üksikute õigussüsteemide vahel, mis tekivad õigussuhetest rahvusvaheliste(välismaiste) elementidega”-need on puutumused välisriigi õigusega. *Nõukonna koolkonna definitsioon- REÕ võib määratleda kui sellist õiguse valdkonda, mille aineks on tsiviilõiguslikud, perekonna- ja töösuhted välismaise elemendiga. REÕ hulka kuuluvad kollisiooninor-mid, rahvusvaheliste lepingute abil unifitseeritud materiaalsed normid ja välismaalaste ning välismaa juriidiliste isikute õigusvõimet reguleerivad normid. *Prof. A.Alanen (Soome, 1965): REÕ on käsitletud kui siseriiklike õigusnormide kogumina, mille ese ja eesmärk on rahvusvaheline. *I.Nurmela j

Rahvusvaheline eraõigus

Rohkem sarnaseid