Külm Sõda (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Majandusteaduskond
Rahvusvaheliste suhete instituut
KÜLM SÕDA
Essee
Õppeaine: Rahvusvaheliste suhete ja diplomaatia ajalugu
Juhendaja : Enn Liimets
Tallinn 2015
Sisukord.
Sissejuhatus…………………………………………………………………………3
Külma sõja tekkepõhjused……………………………………………………….…4
Külm sõda…………………………………………………………………………..4
Kokkuvõte…………………………………………………………………………..
Kasutatud allikad……………………………………………………………………
Sissejuhatus
Teises maailmasõjas võitlesid Ameerika Ühendriigid , Inglismaa, Prantsusmaa ja NSV Liit üheskoos Saksamaa, Itaalia ja Jaapani vastu. Sõja lõppedes väljusid võitjatena USA, Inglismaa, Prantsusmaa ning NSV Liit, kuid võitjate ühisleer peagi lagunes . Ameerika Ühendriikidest ja NSV Liidust said rivaalid ning lõpuks ka vaenlased. Nende vastasseisu hakati nimetama Külmaks sõjaks, kus rivaalide vaheline võitlus ei kaasanud endaga armeed, vaid võideldi kõikide muude vahenditega peale relvade.
Külm sõda oli kõikehaarav poliitiline, ideoloogiline ja majanduslik võitlus kahe ideoloogia - kommunismi ja demokraatia vahel. Võideldi kõikidel elualadel. Külm sõda jäi maailma poliitikas domineerivaks teguriks pikkadeks aastateks. Ühel pool oli USA, kellest sai lääneriike kommunistlike riikide vastu kaitsva sõjalise liidu NATO liider, teisel pool seisis aga Nõukogude Liit, kommunismi toetavate Ida-Euroopa riikide sõjalise liidu Varssavi Lepingu Organisatsiooni juhtiv jõud.
Antud essees tuleb juttu Külmast sõjast, antud sõja tekkepõhjustest ning erinevatest perioodidest ja Külma sõja arengudünaamikast. Autor kasutab essee kirjutamisel erinevaid interneti allikaid ja püüab oma kajastada oma arusaama Külmast sõjast.
Külma sõja tekkepõhjused

Külma sõja tekkepõhjuseks oli kahe vastandliku leeri kujunemine võitjate seas peale Teist maailmasõda . Teise maailmasõja ajal oli demokraatlikke lääneriike ning NSV Liitu ühendavaks lüliks olnud sõda natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja tema liitlaste vastu. Sõja lõpuga tulid esile aga ka seni tagaplaanile jäänud omavahelised erimeelsused. Lääneriigid nõudsid demokraatia taastamist sõjajärgses Euroopas, NSV Liit aga soovis oma mõjus suurendamist ning sotsialistliku maailmavaate levitamist Ida-Euroopas ning hakkas juurutama enda poolt okupeeritud maades sotsialistlikku süsteemi. Viimaseks tilgaks saigi NSV Liidu tegevus Ida-Euroopa okupeeritud aladel. NSV Liit kasutas oma okupatsioonivägede kohalolekut ning hakkas sealsetes riikides võimupositsioonidele panema kohalikke kommuniste. Okupeeritud maades moodustati Moskva -meelsed nukuvalitsused ja likvideeritud demokraatia ning hakati sotsialistliku majandussüsteemi juurutama. Ka Läänes rahastas Nõukogude Liit sealseid tegutsevaid komparteisid ning venitas Iraanist vägede väljaviimisega. Endistele liitlastele sai selgeks, et NSV Liit ei kavatsegi oma lubadusi täita, mida ta lubas neile sõja ajal.
Esialgu ei räägitud omavahelistest eriarvamustest avalikkuses, vaid hoiti seda saladuses. Kuid juba 1946.aastal deklareerisid mõlemad pooled avalikult erimeelsuse olemasolu. 9. veebruaril 1946. a. pidas Stalin Moskvas kõne milles ta teavitas, et ülemaailmse kapitalismi edasiareng on võimalik ainult sõdade ja kriiside abil ning kaasaegses maailmas on sõda paratamatu nähtus. Stalini kõnele vastas Winston Churchill 5. märtsil 1946. a. kõnega kus tunnistas , et endiste liitlaste vahel valitsevad lepitamatud vastuolud ning NSV Liidu okupeeritud territooriumi ja Lääneriikide vahele on tekkinud raudne eesriie. Lääneriike häiris tungivalt NSV Liidu mõjuvõimu kasv Ida-Euroopas, millepeale alustati aktiivset vastutegevust kommunismi ja NSV Liidu vastu.
Külm sõda
Külm sõda seisnes vastastikuses propagandas ning luures, moodustati vastandlikke sõjalisi blokke ning toimus võidurelvastumises. Külma sõja konfliktidele on iseloomulik see, et suurriigid ise otseselt sõjaliselt kokku ei puutunud, sõditi teise liitlaste kaudu või üksteise vaenlastele rahalist või sõjalist abi andes . Külma sõja vastandiks on kuum sõda, ehk otsene sõjategevus. Selleni aga külma sõja ajal ei jõutud, kuna mõlemal osapoolel oli olemas tuumarelv. Kuid külm sõda ei arenenud pidevate konfliktide jadana, toimusid pingete teravnemised, mis vaheldusid aeg-ajalt pingelangustega ning ajutiste suhete soojenemistega. See kõik aga sõltus USA ning NSV Liidu sisepoliitilisest olukorrast.
1947.aasta märtsis esitas USA president H.Truman Kongressile ettepaneku abistada riike, keda ähvardab kommunistlik välissurve. See otsus tuli seoses Kreekat ja Türgit ähvardava Nõukogude okupatsioonile. Seda poliitikat nimetati Trumani doktriiniks . Selle esimeseks rakenduseks oli Marshalli plaan, mille käigus hakati Euroopa riikide majandust jalule aitama . Aastail 1948-1952 andis USA 17-le Euroopa riigile majanduslikku abi. Tänu majandusabile said mitmed neist riikidest USA-le elujõulised majandus-ja kaubanduspartnerid. NSV Liit loomulikult USA abi vastu ei võtnud , vaid lõi koos oma mõjualuste maadega Vastastikuse Majandusabi Nõukogu. Selle eesmärgiks oli oma liikmesriikide majanduse parandamine ning vastastikuse koostöö suurendamine . Tegelikkuses allutas Moskva endale Ida-Euroopa sotsialistlike riikide majanduse ning saavutas sellega ka parema kontrolli nende riikide üle. Organisatsioon varises aga 1980.aastate teisel poolel kokku seoses majanduslangusega sotsialistlikes riikides ning Idabloki kokkuvarisemisega.
1948.aastal pandi Tšehhoslovakkias, mis oli küll Marshalli plaani vastu võtnud, ametisse kommunistlik valitsus. Selle vastu reageerisid lääneriigid luues Brüsseli pakti. See omakorda oli eelkäijaks Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon ehk NATO loomisele. NATO loodi 1949.aasta aprillis vastukaaluks NSVL sõjalisele võimsusele. NATO asutajateks olid Belgia, Madalmaad, Luxemburg , Suurbritannia , Prantsusmaa, Itaalia, Portugal , Taani, Norra, Island , Kanada ja USA. NATO’st sai tähtsaim vastukaal Euroopas NSV Liidu survele ning tänu tihedale omavahelisele koostööle kukkusid paljud Moskva plaanid Euroopas läbi.
Potsdami konverentsi otsuse põhjal jagati Saksamaa ning pealinn Berliin nelja riigi (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, NSVL) vahel okupatsioonitsoonideks. Lääneriikide peamiseks eesmärgiks oli demokraatia taastamine Saksamaal ning selle majanduse ülesehitamine. NSV Liidu eesmärgiks oli aga Saksamaa idaosa koos Berliiniga oma võimu alla saada ning alustada seal sovietiseerimist. Külma sõja esimeseks vastasseisuks sai Berliini blokaad . Selle ajendiks oli rahareformi läbiviimine Saksamaa läänesektorites, mis oli algatatud lääneriikide poolt. NSV Liit vastas sellele Berliini läänesektorite blokeerimisega, mille eesmärgiks oli sundida lääneriike tagasi tõmbuma oma tegevustega Lääne-Saksamaal. Lääneriigid avasid sellepeale aga õhusilla Lääne-Berliiniga, viies sinna sellisel viisil kõik vajaliku. Kartes sõja puhkemist ei kavatsenud Nõukogude Liit seda aktsiooni kuidagi takistada. Samas kiirendas aga selline blokaad Saksamaa lõhenemist. Mõlemad külma sõja osapooled olid oma okupatsioonitsoonides alustanud uute riiklike piiride kujundamist ning 1949.aasta mais kuulutati välja Saksamaa Liitvabariik (SLV). Esimeseks liidukantsleriks oli Konrad Adenauer, kelle ametiajal kindlustus Lääne-Saksamaal parlamentaarne demokraatia. Oktoobris 1949 kuulutati Saksamaa idaosas välja sotsialistlik Saksa Demokraatlik Vabariik (SDV). Sündmused Hiinas (1946-1949) ja Korea sõja puhkemine (1950) viisid lääneriigid mõtteni Saksamaa Liitvabariigi taasrelvastada. 1955.aastal võeti Saksa LV NATO liikmeks, lubati tal taasrelvastuda ning kaotati lääneriikide okupatsioonirežiim. Sellele vastas NSV Liit luues koos oma liitlastega sõjalise organisatsiooni Varssavi Lepingu Organisatsiooni (VLO). Kuna NSV Liidul oli Ida-Euroopa riikides kindlustunud sotsialistlik süsteem, oli tal vajalikke sõjalisi liitlasi, et säilitada võimude tasakaal Euroopas. NATO ja VLO rajamisega olid mõlemad osapooled kujundanud välja omad sõjalised pooled.
Külm sõda vaheldus aeg-ajalt pingelõdvestustega. Üks selline periood saabus ka 1960.-1970.aastate vahetusel. Teatud määral paranesid suhted kahe Saksamaa vahel, kuna sotsiaaldemokraadid pääsesid valitsusse. Saksamaa Liitvabariik vasaktsentristlik valitsus algatas uue idapoliitika . Valitsus loobus Hallsteini doktriinist, sõlmis diplomaatilised suheted Saksa DV-ga ning mõlemad riigid võeti 1973.aastal ÜRO liikmeteks . Selleks ajaks oli SDV leppinud ka Lääne-Berliini staatusega. Kui aga Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu suhted paranesid alustasid ka teised lääne suurriigid tasapisi looma kontakte nõukogude riigijuhtidega. President Richard Nixoni visiidi järel Pekingisse 1972.aastal paranesid USA ja Hiina RV suhted. Kuna 1960. aastatest olid NSV Liidu ja Hiina RV suhted jahenenud, sundis USA ja Hiina RV suhete soojenemine NSV Liidu liidreid otsima kontakte läänega . USA- NSV Liidu tippkohtumised (1972-1973) viisid strateegilise relvastuse piiramise lepingute, SRP-1, sõlmimiseni kahe riigi vahel. Lepe hõlmas tuumarelvastuse piiramist mõlemalt poolt kuni 2400 tuumalõhkepeani. 1973 alustati SRP-2 leppe ettevalmistumisega, millega oleks relvastust veelgi vähendatud mõlemalt poolt 2250 ühikuni. Kuid kahjuks SRP-2 sõlmimine hakkas venima, eeskätt NSV Liidu poolse tegevusetuse tõttu Afganistanis , ning katkes siis täielikult.
1970.aastate algul pandi algus Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamisele. Moskva lootis seal osaledes, et lääneriigid tunnustaksid Euroopas välja kujunenud jõuvahekordi ning riigipiire. Lääneriigid omakorda aga soovisid jällegi Ida-Euroopa diktatuurirežiime vähendada. Kokkulepetele kirjutati alla Helsingi tippkohtumisel 1975. Kohtumine toimus Soomes kuan Soome oli tippkohtumiseks sobiv paik nii läänele, kui ka Moskvale . Helsingi lõppaktiga tunnustati olemasolevaid piire Euroopas ja lepiti kokku majandus-, teaduse-, tehnika- ja keskkonnaalases koostöös. Humanitaarküsimustes tehtav koostööpunkt võeti vastu Moskvale vastu tahtmist. Alustati ka läbirääkimisi Euroopas tavarelvastuse vähendamiseks, ent need jäid venima, sest NSV Liit ei tahtnud kaotada lääneriikide ees saavutatud ülekaalu. Suhete soojenemine jäi aga toppama , kuna Moskva välispoliitika muutus aina agressiivsemaks ning Moskva keeldus alustamast desarmeerimist. Pingeid tõstis ka NSVL vägede sissetung Afganistani 1979.aastal. Jällegi pandi ametisse Moskva- meelne valitsus ning alustati pikka ja kurnavat sõda kohalike poliitikutega, keda toetasid lääneriigid. Toimus ka vastastikune olümpiamängude boikoteerimine. 1980.aastal jäid paljud lääneriigid protestiks Afganistani sissetungimise vastu minemata Moskvasse Olümpia mängudele. Sellele sarnaselt ei läinud enamus sotsialistlikke riike 1984.aasta Olümpia mängudele Los Angelesesse.
Pingeid Nõukogude Liidu ja USA vahel tekitas ka uus USA presidendi Ronald Reagani algatatud Tähesõdade programm. Sellega sooviti relvastada kosmos ja rajada sinna ka raketikaitsekilp. USA alustas taas tavarelvastuse arendamist, millega pani USA aluse uuele võidurelvastuslainele. Loodeti, et NSV Liidu majanduslik seis pole piisavalt tugev, et selle lainega konkureerida. Tulemus oli ootuspärane, ja NSV Liit oli sunnitud tunnistama oma mahajäämist võidurelvastumises. See pani ka aluse Idabloki ja Nõukogude Liidu lagunemisele.
1985.aasta märtsis sai Nõukogude Liidu Keskkomitee partei peasekretäriks Mihail Gorbatšovi . Ta oli ainus kõrgharidusega NSV Liidu liider ja samas ka noorim liider NSV Liidus pärast Stalini võimuletulekut. Gorbatšov oli veendunud, et NSV Liit vajab ümberkorraldusi ning oli valmis neid tegema. See aga ei tähendanud, et ta ei uskunud kommunistlikesse ideedesse. Gorbatšov algatas perestroika ehk poliitika, mille eesmärgiks olid senise sotsialistliku ühiskonna reformimine, et tuua riik välja majanduslikust kriisist. Gorbatšov algatas glasnosti, ehk avalikustamise. Esmakordselt hakati avalikustama õnnetusi ja katastroofe, räägiti seni tundmatuid fakte nõukoguse ajaloost ja sellest, kuidas inimesed Läänes tegelikult elavad. Samuti avalikustati kuritegevuse ulatus NSV Liidus.
Kindlasti ei olnud Gorbatšovi eesmärgiks sotsialistliku süsteemi lagundamine ja täieliku sõnavabaduse lubamine , milleni tegelikult tema poliitika aga viis. Gorbatšov algatas suhete parandamine Läänega, et tagada majandusreformide läbiviimine. Tasakaalustati riigipeade tippkohtumisi, alustati läbirääkimisi võidurelvastuse lõpetamiseks ning desarmeerimise alustamiseks. 1987.a. loobuti Brežnevi doktriinist, millega eelnevalt lubati sekkuda Ida-Euroopa sotsialistlike riikide siseasjadesse juhul, kui kuskil sotsialismi võimul olemine satub hädaohtu. Sellega oli võimalik alustada reforme ka okupeeritud riikides. Okupeeritud riikide parteijuhid polnud perestroikast just eriti vaimustatud. Nende arvates õhutas Gorbatšovi poliitika opositsiooniliikumisi. Gorbatšov ei lasknud end vastuseisust häirida. Ta kutsus Kesk- ja Ida-Euroopas avalikult üles samasugustele muudatustele, nagu olid toimunud Nõukogude Liidus. Gorbatšov teatas, et annab igale rahvale võimaluse ise oma suund valida. Kesk- ja Ida-Euroopas tugevneski opositsiooniliikumine kuna see andis Kesk- ja Ida-Euroopa rahvastele märku, et aeg on kommunistlik diktatuur kukutada . NSV Liit nõrgenes ning ei suutnud isegi oma otsesel võimualal korda hoida. Järk-järgult kaotas Gorbatšov kontrolli sündmuste üle, mille ta ise oli algatanud ning need viisid 1990-ndate alguseks NSV Liidu ja kommunismi kokkuvarisemiseni Idablokis.
9. novembril 1989 Berliini müüri varisemine tähistas kommunismi lõppu. Likvideeriti ühepartiesüsteem ning kuulutati välja vabad valimised. 1990.a valimistel saavutas võidu Saksamaa ühinemist pooldav Saksamaa Liit eesotsas Kristlik-Demokraatliku Liiduga. Endised kommunistid said tugeva kaotuse. Kuigi veebruaris alustatud läbirääkimised lõppesid majandus-, sotsiaal- ja valuutaliidu moodustamisega, ei osutunud Saksamaa ühinemine kergeks, kuna Saksamaa tulevikust oli huvitatud ka Nõukogude Liit. Moskva meele muutusele aitas kaasa Saksamaa Liitvabariigi kantsleri Helmut Kohli pakutud majandusliku abi programm. 1990 septembris kirjutati Moskvas kokkulepetele alla ning 3 oktoober 1990 taasühines Saksamaa ametlikult.
Nõukogude Liidu sisese riigipöörde läbikukkumisega oli Liidu saatus otsustatud, selle osad kuulutasid end iseseisvaks. 8.detsember 1991 allkirjastasid Venemaa, Ukraina ja Valgevene juhid Valgevenes avalduse Nõukogude Liidu laialisaatmise ja Sõltumatute Riikide Ühenduse ( SRÜ ) loomise kohta. Gorbatšov loobus võimust ja andis selle üle Jeltsinile. 1991.a detsembris saatis NSV Liit end laiali ning sellega oli külm sõda lõppenud.
Kokkuvõte
Kasutatud allikad
Maiste , M, „Külm sõda“, http://www.hot.ee/etsiam/k%FClms%F5da.html
Eesti Sõjamuuseum, http://www.esm.ee/
http://www.history.com/topics/cold-war/berlin-wall
http://www.history.com/topics/cold-war/
Ivanov, E, 2010, „What does the collapse of the Soviet Union really mean ?“ - http://rbth.co.uk/articles/2010/12/14/what_does_the_collapse_of_the_soviet_union_really_mean05205.html
Speek, H, 2012, „Küüditamine ja Berliini blokaad“, http://www.saartehaal.ee/2012/03/29/kuuditamine-ja-berliini-blokaad/
Rahvusvahelised suhted (1945-1985) http://www.hot.ee/sober3/rahvus.html
Rahvusvahelised suhted ja muutused maailma poliiyilisel kaardil 20. sajandil http://lippus.pbworks.com/w/page/52240694/Rahvusvaheliste%20suhete%20kordamine