Wolfgang Amadeus Mozart (0)

Klassitsismiajastu
Wolfgang Amadeus Mozart
Referaat
10B
2009

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Klassitsismiajastu muusika 3
Wolfgang Amadeus Mozart 4
„Võluflööt“ 7
Kokkuvõte 8
Kasutatud kirjandus 8

Sissejuhatus

Klassikalist muusikat saab defineerida mitmeti. Näiteks on klassikaline muusika muusika, millel on korrastatud olemus, mis on selge ja tasakaalus ning mille puhul on tihti olulisem vormiilu kui emotsionaalne väljenduslikkus. Samuti võib ka klassikaliseks muusikaks pidada muusikat, mille kaunisus on püsiv ja mis ei aegu. "Klassikaline muusika" on ka tuletatud üldmõiste, mis hõlmab kõnekeeles muusikat, mida soovitakse vastandada kergele või populaarsele või levimuusikale. Eesti keeles kasutatakse selles tähenduses ka mõistet "süvamuusika". Selles töös on aga käsitletud klassikalist muusikat kui, mis on aastate 1750 kuni 1830 paiku loodud hilisbarokk -, klassitsistlik või eelromantistlik muusika, mille põhilisteks vormideks kujunesid sonaat -sümfooniline tsükkel ja instrumentaalkontsert. Klassitsistliku muusika tuntumateks esindajateks on Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven .

Klassitsismiajastu muusika

Klassikaline stiil sai alguse itaalia ja prantsuse hilisbaroki muusikas 1730. aasta paiku sündinud uutest vooludest . Ajavahemikku 1720- 1760 võiks pidada üleminekuajaks, eelklassitsismiks, mil tekkisid uued muusikavormid ning žanrid, muutusid tüüpilised ansambli- ja orkestrikoosseisud ning toimusid põhjalikud muutused muusikaelus, mis sidusid heliloojad uute publikukihtide ja nende muusikalise maitsega. Õukond ja kirik ei omanud enam endist tähtsat kohta Euroopa vaimukultuuris. Haritud kõrgkodanlus rajas kõigis tähtsamates muusikakeskustes ühinguid, ülal pidama orkestreid ja tellima heliloojatelt teoseid.
Varaklassitsism oli umbes ajavahemikus 1760-1780, mil sajandi keskel sündinud uued vormid ja žanrid jõudsid uue küpse kunstilise väljenduseni. Näiteks sümfooniast, mis algselt oli lihtsakoeline meelelahutuslik orkestriteos, sai ulatusliku ja kaaluka sisuga kontsertteos. Neisse aastaisse jäään ka Haydni ja Mozarti varane looming. Varaklassikalisele orkestrimuusikale on iseloomulik hoogne ja pulseeriv rütmika ning lihtne harmoonia . Tavalised on mitme teema kasutamine ja järsud karakterikontrastid teemade vahel. Kahe põhihelistiku ja neile vastavate erinevas karakteris teemade vastandamine on klassikalise sonaadivormi alus. Sonaadivorm koosneb kolmest lõigust: ekspositsioon , töötlus ja repriis .
Klassikalise stiili kõrgaeg jääb vahemikku 1780-1810. Sellesse aega jäävad Haydni ja Mozarti olulisimad teosed ning samuti mõlema surma-aastad. 1780. aastatelõpul alustas noor Beethoven, kelle loomingu suurim ja iseloomulikum osa valmis järgmise sajandi esimese kümnendi jooksul.
Raskem on muusikaloos ajaliselt määratatleda klassitsismiajastu lõppu. Kui näiteks baroki ja klassitsismi vahel on näha selget üleminekuaega, mil uus asendus vanaga, siis klassitsismi ja romantismi vahel seda vahet nii selgelt eristada ei ole võimalik. Näiteks Beethovenil, kes lähtus peamiselt klassitsistlikest vormiideaalidest, on loomingus ka palju romantikutele iseloomulikke jooni. Ka Haydni ja Mozarti loomingus võib leida „romantilisi“ teoseid. Ka romantismiajastu heliloojaile jäid aluseks needsamad vormid, tüüpilised esituskoosseisud ning peamised väljendusvahendid, mis kujunesid välja Viini klassikute loomingus. Põhjapanevad muutused muusikalises mõtlemises algasid alles 19. sajandi lõpul.

Wolfgang Amadeus Mozart

Wolfgang Amadeus Mozart sündis 27. jaanuaril 1756. aastal Salzburgis ja suri 5. detsembril aastal 1791 Viinis . Ta oli vanemate seitsmes ja ka viimane laps, kuid suureks kasvasid lastest vaid Wolfgang ja tema viis aastat vanem õde Maria Anna. Mozart oli imelaps , lääne muusikaloo üks säravamaid andeid ning geniaalne improviseerija. Mozartil oli haruldane kuulmine, fenomenaalne muusikaline mälu ning pulbitsev fantaasia ja väljendustung. Tema isa Leopold Mozart(1719-1787) kuulus 18. sajandi keskel Kesk-Euroopa väljapaistvamate muusikute hulka. Ta oli Salzburgi õukonna kapellmeister, tunnustatud helilooja ning erakordne muusikapedagoog. Tema tähtsaim „ oopus “ oli tema poeg, kelle arengut juhtis ta suurima hoole ja tähelepanuga ning kelle kujunemiseks lõi parimad mõeldavad tingimused. Ta õpetas Mozartile väga varakult kompositsioonitehnika põhialuseid: harmooniat, polüfooniat, vormi ning pani kirja väikese Mozarti esimesed kompositsioonid ja kindlasti ka parandas neid oluliselt. Wolfgang olevat mänginud esimesi palu õe noodivihikust nelja-aastaselt ja 1761. aasta algul pani isa kirja tema kaks väikest klaveripala . Selle aasta lõpust on teada ka tema esimene avalik esinemine. 1762. aastal korraldas auahne isa lastele esinemise Münchenis Baieri kuurvürsti ees ning sealt hakkasid pikad ja kurnavad kontsertreisid.
Kuigi Mozart veetis suurema osa lapsepõlvest mööda Euroopat reisides, on vähemalt isa mõjul tema käekiri ja muusikamaitse siiski seotud Salzburgiga. Salzburgi vürst-peapiiskopi Hieronymus Colloredo õukonnas, kus isa ja poeg Mozartid aastaid teenisid, valitses itaalia maitse ning Viini klassikuist on Mozarti looming kõige itaaliapärasem.
1763 . aastal võeti ette 3,5 aastane reis, kus isa ambitsiooniks oli näidata oma lapsi Pariisis ja Londonis, Euroopa suurima tulevikuga muusikakeskustes. Viie kuu jooksul anti Pariisis palju kontserte, kuid tähtsaim oli esinemine 1764. aasta 1. jaanuaril 1764 kuningas Louis XV ees ning Mozarti esimeste teoste avaldamine, milleks olid duosonaadid klaverile ja viiulile.
Laste võimed pandi tõeliselt proovile, näiteks lasti neil improviseerida etteantud teemadel riidega kaetud klaviatuuril. Noorel Mozartil kujunes Londonis lähedane kontakt Johann Christian Bachiga, kelle eeskujul kirjutas ta esimesed sümfooniad.
Kogu 1768. aasta elas perekond Viinis, mil isa valmistas ette 12-aastase poja ooperidebüüdi ning kevadel kirjutas Wolfgang esimese täismõõdus koomilise ooperi „Teeseldud lihtsameelsus“, mis lavale pääses alles aasta hiljem Salzburgis. Viini aasta lõppes tähtsa kontserdiga keisriperekonna ees, kus Mozart dirigeeris oma esimest pidulikku missat.
1770. – 1773. aastal tegid isa ja poeg 3 väga edukat Itaalia-reisi, kus Mozartit võeti vastu mitte kui imelast vaid väljakujunenud ja kõrge mainega heliloojat, virtuoosi ja dirigenti. Roomas tegi paavst Mozartist Kuldkannuse ordeni rüütli ning Bolognas sai ta Accademia filarmonica liikmeks. Bologna Accademia valis oma liikmeid vaid Euroopa kõige väljapaistvamate muusikute hulgast ning 14- aastasele Mozartile oli see väga kõrge auavaldus – paraku viimane seesugune tema elus.
1770. aastatel komponeeris Mozart Salzburgis suurema osa vaimulikest teostest.
1774 . – 1775 aasta talvel ja kevadel jäis Mozart isaga Münchenis, kus lavastati tema koomiline ooper „Valeaednik“ ning peale selle kirjutas ta seal 6 klaverisonaati.
1777. aastal palus Mozart peapiiskopilt luba pikemaks kontsertreisiks Mannheimi. Ta sai loa, kuid seekord isa kaasa ei tulnud ning reisile läks ta emaga. Suures vaimustuses sealsest muusikast, pakkus Mozart end koguni õukonna teenistusse, kuid see pakkumine lükati tagasi. Seal armus Mozart ka kirglikult 16-aastasesse sopranilauljasse Aloysia Weberisse, kellest teinuks ta primadonna, kuid seepeale sai ta isalt tulivihase kirja, milles saatis too ta edasi Pariisi, kus hiljem 3. juulil ta ema suri. Mozartil oli emaga tihe hingeline side, kuid siiski see polnud reisi raskeim kogemus. Tagasiteel kohtas ta taas Aloysiat, kellest oli saanud ooperialulja Münchenis ning teda võeti väga jahedalt vastu. Mozarti reis oli igati ebaõnnestunud: ta ei saanud ühtki tööpakkumist ega suuremat tellimust ning ta tühjendas vaid põhjalikult perekonna rahakotti. Samas lisas see reis Mozarti käekirjale küpse kunstniku poeetilisust ning süvenenud tõsidust.
Tagasipöördumine Salzburgi oli Mozartile raske. Vahetult enne kojupöördumist kirjtas ta isale kirja, milles väljendus tõsist põlgust Salzburgi ja tema elanike vastu, kelle eluviis ja keel olevat Mozartile talumatud. 1780. aasta keskel sai ta kauaoodatud uue ooperitellimuse Münchenist ja asus kirjutama elu tähtsaimat operia seria ’t „Idomeneo“. Selle teose heroiline laad läheneb vanakreeka tragöödiale ning Mozart segas itaalia ja prantsuse ooperi maneere.
1781. aasta kevadel oli Mozart peapiiskopi saatkonna hulgas Viinis ja seal jõudis haripunkti tema konflikt patrooniga, mis lõppes Mozarti teenistusest vabastamisega. Mozart on seda väljendanud ilmselge õnnetundega ning nimetanud oma teenistusest vabastamise päeva õnnepäevaks ning et öelnud, et ei taha enam Salzburgist midagi teada ning öelnud ka,et vihkab peapiiskoppi hullumiseni. Sellest algas tema elu vabakunstnikuna Viinis.
1782 . aasta juulis tuli lavale tema laulumäng „Haaremirööv“. Samal aastal abiellus Mozart ka Aloysia noorema õe Conztanzega. Abiellumise puhul alustas ta suurejoonelise missa kirjutamist, mis jäi tal aga ilmselt ettekandevõimaluse puudumisel lõpetamata.
1786. aasta algul pühendus Mozart tähtsaima opera buffa „Figaro pulm“ loomisele. See oli esimene ooper, mille Mozart kirjutas tellimuseta.
1787. aasta sügisel tuli Prahas lavale veel üks tähtsam ooper „Don Giovanni “. Samal aastal suri ka Mozarti isa, millega lõppes ka nende tihe ja keeruline suhe.
Mozarti elu lõpuaastad olid majanduslikult väga ebakindlad, kuid juttudega suurest vaesusest on püütud teda vaid liialt romantilisse valgusse seada.
1791. aastal jõudis Mozart kirjutada veel mitu suurteost, nagu „Tituse halastus “, üks tema armastatuim ooper „Võluflööt“. 1791. aasta suvel alustas ta Reekviemiga, mis oli salapäraste legendidega ümbritsetud teos, mille kallal töötas ta veel surivoodilgi. Mozart suri 5. detsembril 1791. aastal. Tema surma põhjus on teadmata.

„Võluflööt“

1791. aastal kirjutatud Mozarti viimane ooper tuli Viinis lavale napilt 10 nädalat enne helilooja surma. Selle tellis oma äärelinnateatrile Mozarti sõber Emanuel Schikaneder tellis oma äärelinnateatrile ja kirjutas ise muinasjutuainelise libreto. Lugu on täis vabamüürlikke ideid ja sümboolikat: vastakuti on kaks sümboolset võimu, valeliku ja despootliku Öökuninganna pimedusriik ning targa ja õiglase Sarastro valguseriik, kuhu jõudmiseks peab läbi tegema hulga katsumusi. Prints Tamino , kelle Öökuninganna saadab Sarastro riigist vabastama oma tütart Paminat, teeb sellel sümboolsel eluteel läbi hea ja kurja, tõe ja vale tundmise tõelise eksami ja trotsib vapralt takistusi oma teel. Tasuks jõuab ta lõpuks Paminani, kelle pilti ta on armunud, ning suure armastuse äratundmine aitab tal läbida viimase, vee- ja tuleproovi. Tamino koomiliseks paariliseks on naiivne looduslaps Papageno , kel pole Tamino voorusi , meelekindlust, vaprust , arukust, ent armastus on temalegi kõrgeimaks eluseaduseks. Lõpuks ei pääse ta küll Sarastro tarkusetemplisse, kuid leiab ometi lihtsa õnne igatsetud Papagenaga.
„Võluflöödis“ on Mozart ühendanud kõigi oma aja ooperitüüpide ja lisaks veel draama - ja kirikumuusika väljendusvahendid ning seepärast on kõige hämmastavam teose ühtsus, geniaalne kunstiline tervik, mis on nii ainulaadse ulatusega stiilisünteesi tulemus. Moxarti loodud draamakarakterite ja konfliktide parim näite on Öökuninganna, kes ilmub Tamino ette tütre pärast muretseva emana ning avab oma valeliku ja kurja loomuse alles hiljem.
„Võluflööti“ peetakse üheks tähtsamaks saksakeelseks ooperiks üldsuse ja vähemalt enne Wagnerit on ta seda kindlasti. Samuti on ta vahetuks eelkäijaks 19. sajandi saksa ooperile. Samuti on „Võluflööti“ nimetatud Mozarti testamendiks, teoseks, milels ta väljendab selgeimalt oma inimese- ja eluideaali, keskendades sellesse kogu oma heliloojameisterlikkuse.

Kokkuvõte

Käesoleva tööga on antud edasi klassitsismiajastu lühiülevaade, Mozarti elukäik sünnist surmani ning ka tema viimase ooperi „Võluflööt“ lühike kokkuvõte. Imelaps Mozart on andnud väga palju klassitsismiajastu muusikale ning moodustanud suure osa muusikaajaloost. Seda tõestab ka tema kuulumine Viini klassikute hulka. Ma usun, et teda tunnustatakse veel palju palju aastaid, kui mitte aastasadu ning vaevalt ka tema ooperit „Võluflööt“ niipea unustatakse.

Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/wiki/Klassikaline_muusika
Toomas Siitan „Õhtumaade muusikalugu I“
8