Kirjanduse arvestus (10. klass) (8)

Kirjanduse arvestus
1. pilet – Piibli osad, loomine, põhimõisted, tõlked
Biblia tähendab kreeka keeles raamatuid. Piibel koosneb kuuekümne kuuest raamatust, Vanas Testamendis on 39 raamatut ja Uues Testamendis 27 raamatut. Need on ajaloolised, õpetlikud, poeetilised ja prohvetite tekstid. Piiblil on umbes nelikümmend erinevat autorit , see on umbes 1500 aasta jooksul kirja pandud. Kaanon tähendab kreeka keeles mõõdupuud, selle järgi valiti Piiblisse lood välja. Ülejäänud on apokriivad ehk peidetud tekstid. Testamet tähendas tol ajal lepingut. Peatükkideks jagati Piibel alles 13. sajandil, salmideks 16. sajandil. Vana Testament oli alguses heebrea keeles, üksikud lõigud aramea keeles, Uus Testament kreeka keeles. Vana Testament tõlgiti kreeka keelde 1. sajand eKr. Selle nimeks sai LXX ( Septuaginta ). Uus Testament tõlgiti ladina keelde 4. sajand pKr. Hieronymos tõlkis seda ja nimeks pani Vulgata. Siis tõlgiti ta armeenia ja süüria keelde. 16. sajand oli Lutheri reformatsioon ja trükikunst leiutati . Tema tõlkis piibli saksa keelde 1534. 1739 tõlkis Anton Thor Helle piibli põhja-eesti keelde ja määras sellega eesti kirjakeele.
2. pilet - Maailma loomine, veeuputus , Paabeli torn
Jumal loob ja õnnistab maailma
Alguses lõi Jumal taeva ja maa, mis oli tühi ja paljas . Jumala Vaim hõljus vete kohal. Ta ütles: „Saagu valgus!“ ja valgus sai. Ta lahutas valguse pimedusest ning nimetas valguse päevaks ja pimeduse ööks. - esimene päev. Ta tegi laotuse ja lahutas veed laotuse all ja laotuse peal ning nimetas laotuse taevaks. - teine päev. Ta lahutas vee ja kuiva maa, kuiva pinna nimetas ta maaks ja vee mereks. Ta pani maale kasvama taimed. – kolmas päev. Ta tegi kaks suurt valgust, päikse ja kuu, mis eraldasid päeva ööst ja valgustasid maad ning tähed. – neljas päev. Ta lõi merre veeloomad ja kalad ning taevasse linnud . Ta õnnistas neid, et nad oleksid viljakad ja neid oleks palju. - viies päev. Ta lõi maapeale loomad ja otsustas, et paneb inimese valitsema selle kõige üle. Ta lõi inimese oma näo järgi, mehe ja naise. Ta õnnistas neid: „ Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!“ Ta andis inimesele kõik seemet kandvad taimed, vilja kandvad puud toiduks, loomadele rohu. – kuues päev. Seitsmendaks päevaks oli ta kõik valmis saanud. Ta puhkas terve päeva. Ta õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis ta luues oli teinud.
Noa ja veeuputus
Jumal nägi, et inimese kurjus on maa peal suur ja kahetses, et üldse oli inimese loonud. Ta tahtis inimesed ja loomad maa peal kaotada. Ainult Noa meeldis talle. Ta ütles Noale, et ta kavatseb maa hävitada ja Noa peab laeva endale ehitama, mis oleks 300 küünart pikk, 50 küünart lai ja 30 küünart kõrge. Ta käskis laeva teha kambritega ja pigitatud, kuhu tema oma perega ja igast looma liigist 7 paari, isased ja emased , ära mahuksid. Ja Jumal käskis tal palju toitu kaasa võtta. Kui Noa laeva valmis sai, läksid kõik sinna sisse ja seitsme päeva pärast hakkas vihma sadama. Samal päeval kui Noa 600aastaseks sai, hakkas vihma sadama. Sadas järjest nelikümmend päeva ja ööd. Vesi tõstis laeva maast üles ja kattis kogu maa ja kõik mäed. Kõik, kes elasid kuival maal surid. Saja viiekümne päeva pärast mõtles Jumal Noale ja tema kaaslastele laevas ja lasi veel alaneda. Sellest veel 150 päeva pärast oli vesi vähenenud, laev peatus Ararati mägede kohal. Varsti paistsid mägede tipud veel alt välja ja Noa laskis aknast ühe kaarna välja. Pärast lasi ta tuvi aknast välja, et näha, kas vesi on alanenud. Tuvi ei leidnud kuiva paika ja tuli tema juurde tagasi. Nädala pärast lasi ta uue tuvi lendu, õhtul tuli lind tagasi õlipuu lehega. Sellest sai Noa aru, et vesi on maa pealt kahanenud. Ta ootas veel nädala ja lasi uue tuvi aknast välja, see lind enam tagasi ei tulnud. Noa võttis laevalt katuse ära, varsti oli maa pind piisavalt kuiv ja kõik said välja minna. Noa ehitas Jumalale altari ja ohverdas seal midagi kõigist, kes laevas olid. Jumal tundis ohvrisuitsu lõhna ja hakkas oma tegu kahetsema, ta vandus et ei tee enam kunagi nii. Ta õnnistas Noad ja kõiki teisi ning tegi inimestega lepingu. Ta lubas, et ei hävita enam kunagi kogu maad, lepingu märgiks pani ta taevasse vikerkaare.
Paabeli torn
Kogu maailmas oli alguses sama keel. Inimesed leidsid Sinearimaal oru ja jäid sinna elama. Nad tahtsid teha endale suure linna ja torni, mille tipp ulatuks taevasse. Nad tahtsid omale nime, et nad mööda maailma laiali ei hajuks. Nad põletasid telliseid ja kasutasid maapinda sideaineks . Jumal nägi seda ja mõtles, et inimestel on kõigil üks keel ja see seob neid. Neile ei ole mitte miski võimatu. Ta otsustas, et segab nende keele ja paneb nad mööda maailma laiali elama, et nad liiga tugevateks ei saanud. Seda linna ei saanud inimesed kunagi valmis. Nad panid sellele nimeks Paabel, sest seal segas Jumal ära nende keele ja pillutas mööda maailma laiali.
3. pilet – Joosepi lugu
Joosep oli oma isa lemmik poeg. Kord nägi ta unenägu, et üksteist viljavihku kummardavad ja üks seisab keskel ja siis, et üksteist tähte, päike ja kuu kummardasid tema ees. Teised vennad olid tema peale kadedad. Nad tahtsid teda tappa, kuid Ruuben kaitses teda. Nad müüsid ta ismaeliitidele orjaks. Nad võtsid ta särgi ja tegid verega kokku. Jaakobil oli sellest väga kahju, ta leinas väga kaua. Lõpuks müüdi Joosep vaarao hoovkondlase ihukaitse pealikule. Jumal kaitses Joosepit, mida iganes ta ette ei võtnud, alati Jumal aitas teda. Pootifari naine tahtis, et Joosep tema juures magaks, kuid Joosep keelas. See solvas naist ja ta laskis Joosepi kinni võtta ja vangi panna. Samasse vanglasse sattusid ka vaarao joogikallaja ja pagar. Joosep seletas neile unenägusid ja käskis neil seda meeles pidada. Kahe aasta pärast nägi vaarao kahte unenägu. Seal oli seitse ilusat lehma ja seitse koledat lehma ja koledad sõid ilusad lehmad ära. Teises olid seitse ilusat viljapead ja seitse koledat vilja pead ja koledad neelasid ilusad ära. Vaarao kutsus kokku kõik targad, kuid keegi ei osanud neid seletada. Siis meenus joogikallajale Joosep. Vaarao laskis Joosepi enda juurde kutsuda. Joosep seletas talle, et tuleb seitse head aastat ja seitse nälja aastat. Vaarao pani Joosepi oma koja ja rahva ülemaks. Joosep hakkas vilja koguma. Siis tulid seitse nälja aastat ja kõik inimesed käisid Joosepi juurest vilja ostmas. Jaakob saatis ka oma pojad vilja ostma. Nad jätsid Benjamini koju ja läksid. Joosep tundis oma vennad kohe ära, kuid ei andnud ennast neile tunda. Ta süüdistas neid maakuulamises. Vennad eitasid seda, tõestuseks nõudis Joosep, et nad järgmine kord ka Benjamini kaasa võtaksid. Joosep andis neile vilja ja kogu nende raha tagasi ja saatis nad tagasi Kaananimaale. Siimeon pidi sinna jääma. Kui neil vili otsa sai, läksid nad tagasi Egiptusesse ja võtsid seekord ka Benjamini kaasa. Joosep kutsus nad kõik peole . Hommikul , kui vennad lahkuma hakkasid, käskis Joosep Benjamini kotti hõbekarika. Ta saatis neile sõjaväe järgi ja lasi nad tagasi tuua. Ta tahtis Benjamini enda juurde jätta, kuid Juuda ei lubanud, sest pidi tema eest vastutama. Lõpuks ütles Joosep vendadele , kes ta on. Vaarao lasi kogu Joosepi perekonna Egiptusesse elama kutsuda ja nad elasid seal kaua kaua.
4. pilet – Juuditi lugu
Nebukadnetsar oli väga vallutus himuline, ta tahtis kõik maad endale vallutada. Alguses üritas ta seda karmi käsuga teha ja pärast hakkas vallutama. Ta kogus omale suure väe ja pani Olovernese väepealikuks. Neid hoiatatakse, et juute nad ei valluta enne kui juudid murravad truudust Jumalale. Nad hakkavad Betuuliat piirama, nad võtavad ära linnalt kaevud . Kahekümne päeva pärast läheb Juudit vaenlase laagrisse ja meenutab neile hoiatust. Samal ajal linnas on inimesed meeleheitlikuks muutunud ja tahavad preestrite pühitsetud vilja sööma hakata. Olovernes kutsub Juuditi pidulikule õhtusöögile. Lõpuks on nad kõik üsnagi joogised ning Olovernes jääb magama. Juudit võtab ta mõõga ja raiub tal pea otsast. Ta paneb selle kotti ja läheb koju tagasi. Nad panevad Olovernese pea linnamüürile ning vaenlased lahkuvad . Juuditist saab austatud kangelane, ta elab saja viie aastaseks.
5. pilet – „Vanem Edda“
Keskaja vanim eepos on Islandi eepos „Edda“. „Vanem Edda“ on Islandilt 1643. aastal leitud käsikiri 9.- 10. sajandist. Lood on pärit umbes 4. – 6. sajandist. „Vanem Edda koosneb kahest osast, jumalalauludest ja kangelaslauludest. Jumalalauludes oli maailmapuu, inimesed loodi puunottidest. Seal olid kaks jumalate sugu, vaanid ja aasid . Neil oli ette kuulutus Ragnarökist. Kangelaslauludes on peategelane Sigurd. Ta tahab varandust saada ja selleks tapab varandust valvanud lohe ära. Pärast sööb selle lohe südame ka ära, et ta loomade keelt hakkaks oskama. Ta rändab edasi ja jõuab kahe kangelase, Gunnari ja Högeni juurde. Neil on õde Gudrun. Gunnar tahab abielluda Brynhirdiga, aga üksi ei julge ta kosja minna ja võtab Sigurdi kaasa. Brynhird ütleb, et abiellub Gunnariga ainult siis, kui ta läbi tule ratsutab. Gunnar ei julge seda ise teha. Nad lepivad Sigrudiga kokku, et vahetavad korraks kohad ära. Sigurd ratsutab tema asemel läbi tule ja abiellub Brynhirdiga ka. Peale pulmaööd vahetavad Gunnar ja Sigurd kohad tagasi. Ühel hommikul lähevad Gudrun ja Brynhird jõe äärde juukseid pesema. Nad hakkavad vaidlema. Gudrun räägib Brynhirdile kohtade vahetamise välja. Atli on Brynhirdi vend, ta tapab Sigurdi ja ta poja ära. Brynhirdi on venna peale kuri ja tapab ennast ära. Peale Sigurdi surma jäi aare omanikuta , Gunnar ja Högen võtavad selle omale ja uputavad Reini jõkke peitu . Atli abiellub Gudruniga, nad kutsuvad endale Gunnari ja Högeni külla. Atli tapab Gudruni vennad ära. Lõpuks tapab Gudrun Atli ja oma pojad ära.
6. pilet – „ Niebelungide laul“
„Niebelungide laul“ on saksa rahvuseepos. Ta sarnaneb „Eddale“, aga on ühe autori teos. See on kirjutatud umbes 1200. Koosneb 39 peatükist. „Niebelungide laul“ algab sellega, kuidas Kriemhild Wormsis ja Siegfried Madalmaades üles kasvas. Ühel päeval teatas Siegfried oma vanematele, et tahab Kriemhildiga abielluda. Ta läks Wormsisse ja sõlmis nendega verevendluse. Kui saksilaste ja taanlaste kuningad Wormsile sõja kuulutasid, aitas Siegfried burgundlastel võita. Tagasi Wormsis nägid Siegfried ja Kriemhild teineteist esimest korda. Kuna Siegfried oli sõjas suur sangar ja ilma temata poleks Wormsil nii hästi läinud, käskis kuningas Gunther Kriemhildil Siegfried lauda saata. Nad armusid. Kuningas Gunther tahtis kosida Islandi kuningannat Brünhildi kosida. Siegfried lubas teda aidata, kuid vastutasuks nõudis Kriemhildi kätt. Kuningas oli sellega nõus ja nad sõitsid Islandile. Brünhildile tutvustati Siegfriedi kui kuninga läänimeest, et naine ei tahaks hoopis teda. Siegfried võitis kuninga asemel Brünhildi ja naine pidi Guntherile naiseks saama. Nad sõitsid tagasi Wormsisse ja peeti suured topeltpulmad. Brünhild ja Kriemhild said väga suurteks sõpradeks. Õhtul pidi Siegfried kuningat veel aitama . Brünhild polnud nõus kuningaga magama, kuningas käskis Siegfriedil naine taltsutada. Peale pulmi läksid Siegfried ja Kriemhild Madalmaadesse. Nad elasid kümme aastat õnnelikult Madalamaades. Siis hakkas Brünhild Kriemhildi igatsema ja laskis nad külla kutsuda. Wormsis korraldati selle auks suur pidu. Õhtul aga läksid naised tülli. Brünhild teadis, et Siegfried on tema läänimees, aga Kriemhildil oli kõrini, et teda alamaks peetakse. Hommikul kirikusse minnes rääkis Kriemhild Brünhildile ära, et tegelikult pole Siegfried tema läänimees. Ja kuidas Gunther tegelikult Brünhildi endale sai. Brünhild sai väga vihaseks ja vandus kättemaksu. Hagen ja Gunther mõtlesid välja salakavala plaani, kuidas Siegfried tappa. Nad lasid taanlaste ja saksilaste kuningatel endile sõja kuulutada ja siis viimasel minutil alla anda. Ebaõnnestunud sõjakäigu asemel korraldati suurejooneline jaht, mille käigus Hagen tappis Siegfriedi. Kriemhild oli väga kurb ja vihane Hageni peale ja vandus kättemaksu. Siegfriedile korraldati matused, peale seda sõitis tema isa tagasi koju. Ta kutsus Kriemhildi endaga kaasa, aga Kriemhild tahtis ema juurde jääda. Kuna Kriemhild ei tahtnud enam lossis elada, ehitati talle toomkiriku juurde maja. Vendade palvel lasi ta niebelungide aarde sinna tuua. Hagen varastas talt aarde ja uputas Reini jõkke, vandudes, et ei avalda selle asukohta enne, kui kõik tema käskijad on surnud. Samal ajal suri hunnide kuninganna ja kuningas Etzel tahtis omale uut naist. Tema alamad soovitasid talle Kriemhildi, kuna see oli kõige õilsam kuninganna, keda eales nähtud. Etzel saatis Rüdegeri naisele järgi. Kriemhild oligi nõus ja nad sõitsid koos hunnide juurde. Neil oli suured pulmad ja nad elasid koos väga õnnelikult. Kriemhild sünnitas Etzelile poja. Kättemaks oma vendadele ei läinud tal kunagi meelest. Ta lasi nad kõik Wormsist endale külla kutsuda. Vennad olid rõõmsad, ega aimanud halba. Kohale jõudes korraldati neile suur pidu, mis lõppes halvasti. Kriemhild oli oma kättemaksus nii põikpäine, et käskis ühel oma alamal Hageniga tüli norima hakata ja siis tal pea otsast raiuda. Vastutasuks lubas ta palju kulda ja suuri maid. Kahjuks võitis selle võitluse Hagen, kes tappis ka kuninganna poja. Nüüd olid hunnid ja burgundid omavahel tülis. Nad võitlesid pikalt, kuni kõik hunnid surma said. Kriemhild lubas igaühele, kes Hageni tapab, suuri varandusi. Nii surid paljud Kriemhildi ustavad alamad, kuni lõpuks hakkas ka burgunde vähenema. Lõpuks oli neid järgi ainult kaks, Hagen ja Gunther. Ka Kriemhildi poolel oli veel kaks meest, isand Dietrich ja tema saadik. Dietrichil õnnestus raskes võitluses nii Hagen kui Gunther vangistada ja kuninganna ette viia. Kriemhild oli nii õnnelik, et lubas mehele mida iganes ta soovis. Dietrich soovis Hagenile ja Guntherile armu anda. Sellega polnud Kriemhild nõus. Ta läks Hageni juurde ja nõudis talt aaret. Hagen vastas, et kuni tema käskijad veel elus on, ei avalda ta aarde asukohta. Kriemhild lasiks oma venna pea Hageni ette tuua ja nõudis uuesti. Hagen polnud ka nüüd nõus ning Kriemhild raius talt pea maha. Selle peale vihastas Dietrich, kes Kriemhildi tükkideks raius. Jättes kuningas Etzeli leinama.
7. pilet – „ Rolandi laul“
„Rolandi laul“ on prantsuse kangelaseepos. See on kirjutatud umbes 1100. Jutus on vastamisi Karl Suur ja kristlik maailm Marsiliuse ja muhameedlusega. Karl Suure ja Marsiliuse vahel oli sõda. Karl Suur tahtis muhameedlasi sundida ristiusku vastu võtma ja sõda sellega lõpetada. Ta valis Ganeloni saadikuks, et see tema otsuse Marsiliusele teatavaks teeks . Ganelon arvas , et Karl Suur tahab temale halba ja vihastas. Ta otsustas Karl Suure välja anda Marsiliusele. Ta läks vastaste kantsi ja lasi ennast Marsiliuse telki juhatada . Marsilius oli väga rõõmus, kuuldes kui lihtne on tal vastast võita. Nad leppisid kokku, et Marsilius lubab Karl Suurele ristiusku astuda. Karl Suur jääb tema valet uskuma ja hakkab tagasi Prantsusmaale minema, jättes maha väikese järelväe, eesotsas oma õepoja Rolandi ja tema sõbra Oliveriga. Ganelon teatab Marsiliusele järelväest, mida too ründab. Roland on liiga uhke, et suurt väge appi kutsuda ja otsustab üksi võidelda. Roland ja Oliver sureb , lõpuks tuleb siiski Karl Suur neile appi ja tapab emiiri väe ja emiiri enda ka. Marsilius kaotab. Lõpus peetakse Ganeloni üle reetmise pärast kohut , ta mõistetakse süüdi. „Rolandi laul“ on kunstiliselt hästi terviklik. Autorile on faktilisest täpsusest tähtsam isamaa-armastus ja Prantsusmaa ülistamine. Seepärast on teoses palju liialdusi, nt Karl Suur on 200aastane ja ajalooliselt valesid fakte, nt ründas Marsiliuse tohutu väe asemel neid hoopis baski mägilased, sest Karl Suur oli nende küla rüüstanud. Samuti on seal korduseid, nt Oliver soovitab kolm korda Rolandil sarve puhuda ja abiväge kutsuda, millest Roland kolm korda keeldub. Autor ise ei ole ainult prantslaste poolt, vaid on üsna objektiivne ning ei kiida koguaeg ainult häid ja vahetab aegajalt vaatepunkti, nt ei kujuta ta Ganeloni alati halva reeturina, vaid ka julge sõjamehena. Teoses on palju vastandeid , nt Roland on hästi uhke, samas kui Oliver on ettenägelik ja arukas ning tahaks ikkagi abiväge kutsuda.
8. pilet – Rüütliromaan
Rüütliromaan 12.saj.: Põhja prantsusmaal truvääride proosalooming, võeti kasutusele sõna romaan kui mitte-ladinakeelne teos. Menestrelid (haritud linnarahvas) kirjutasid isandate sugupuid romaanilaadis. Kirjutati ka antiigi, bütsantsi ja araabia ainetel , kasutati õnnetu armastuse teemat ja toodi sisse värsijutustused ehk leed. Anti edasi käitumisjuhiseid, esines psühholoogilist analüüsi, luule asendus proosaga . Levinud kuningas Arthur ja ümarlauarüütlid. Üks kuulsaim rüütliromaan „Tristan ja Isolde “
Esialgu olid värsi vormis, kuid 13. sajandil asendus proosaga. 14 .sajandil kujuneb Itaalias välja novell . 19. sajandi romantikute kunstivool nii kirjanduses kui ka muusikas võttis need lood uuesti käsitlusele (nt ooperis ja balletis). Rüütlite kirjandusele on kirjutatud palju paroodiaid. Esimene maailmakuulus on Cervantes „Don Qujote”, I. Calvino „ Parun puuotsas”(parun, kes vihastab läheb puu otsa elama), M. Twain „Jänki kuninga Arthuri õukonnas”(ränne ajast tagasi).
9. pilet – „ Rebaseromaan “, vagantide luule, Francois Villon
“Rebaseromaan”
... on 13. saj. Prantsuse kirjanduse suurteos. Loomaeepos: loomalugude hiigelsari, mida ühendab rebase Renart’i keskne kuju. Koostajaid ilmselt rohkem kui üks, lood ise aga olid laenatud eri aegadest ja paikadest. Teost läbib sotsiaalne satiir. Loomades ja nende seiklustes peegeldub ühiskonnasuhteid(sageli humoorikalt). Saksakeelsest tõlkest “ Rebane Reineke” mugandas Goethe om eepose, Goethet omakorda Kreutzwald (“Reinuvader Rebane”).
Vagantide luule
Vagantideks kutsusid end enamasti rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud , kes olid kirikuga pahuksisse sattunud ning seetõttu oma luules kirikut ja kirikuteenrite silmakirjatsemist tihtipeale sapiselt pilkasid, kutsudes üles nautima maiseid rõõme ja mõnusid. Nendega liitus õppevaheaegadel vaeseid skolaare(üliõpilasi), et jooma- ja pilkelaulude loomisega endale elatist teenida. Inglismaal ja Prantsusmaal kutsuti neid veel goljaarideks. Rahvuskeelse luule mõjul olid vagantide luuletused riimilised, enamkasutatud vormiks ühesuguse riimiga ühendatud nelikvärss. Eriti rikkalikult vagantide luulet säilinud Lõuna-Saksamaal Baieri aladel. Sealsetest kuulsaim kogu on “ Carmina Burana”.
Francois Villon
Elas 1431-1465. Omapärane luuletaja, kelle temaatika oli värviline ja "erinev". Haritud, kuid seadusega pahuksis. Pärast riigist välja saatmist teda enam ei nähtud. Tema teosed: “Väike Testament”