Jaapani hariduse areng (1)

Kuressaare Ametikool
Tehniliste erialade osakond
Autode ja masinate remont
Jaapani hariduse areng
referaat
Juhendaja :
2008

Jaapani hariduse areng

Jaapani hariduse areng.
Taihō koodeks nägi ette esimese ametliku kooli rajamise. See oli mõeldud valitsusametnike koolitamiseks ja sinna pääsesid vaid nobiliteedi lapsed. Kamakura pe­rioo­dil hõlmas haridus ka talurahvast. Koolivõrgul oli laiem ulatus alates 17. sajandist, kus tekkis arvukalt kesk­võimu ja kohalike poolt rajatud koole , sh erakoole. Tavaliselt põhines õpetamine neokonfutsiaanlikul õpe­tusel. Suurem ulatus haridusel pärast Meiji reforme. Paljudesse provintsidesse rajati väiksemaid templeid, kuhu saadeti mungad hariduse andmiseks . Ten­dai koolkond pööras haridusele suurt tähelepanu. Õppemeetodeid oli 3:

• 1. mon-e – õppimine kuulmise abil
  
• 2. shi-e – õppimine mõtlemise abil
  
• 3. shu-e – õppimine meditatsiooni kaudu
  

Õppekursus kestis 12 aastat ja andis lõpetanule õpetaja kutse.
Taihō järgi rajati linna Daigakuryō, mida võib vaa­del­da kui Jaapani esimest ülikooli. Oli oma rektor, 8 lektorit ja 430 üliõpilast. Need olid riiklikud koolid. Erakoolid tekkisid 8. sajandi lõpul. Neid rajasid jõukad pe­rekonnad ja nad olid mõeldud aristokraatia lastele. Lihtrahva lastele kerkisid üksikud koolid, nt Kūkai poolt rajatud kool Kyōtos. Seal õpetati konfutsiaanlike doktriine, nn buddha tarkust (õpetus kuidas kurjast või­tu saada).
Alates kamakura perioodist hakkasid vanad koolid kaduma, esiplaanile kerkis samuraide sõjaline õpetus. 16. sajandil, kui Jaapanisse tungis kristlus , rajasid ristiusu mungad rida üldharidus koole, kus õpetati ris­ti­usu kõrval ka lugemist, kirjutamist, arikmeetikat ja laulusid. Tekkisid ka uued konfutsiaanlikud koolid, eel­­kõige munkade koolitamiseks. Samuraide kõrval olid tähtsad ka templikoolid, kus said õppida piiratud määral ka lihtrahva lapsed. Olid elementaarkoolid, kus põhirõhk oli lugemisel ja kir­ju­ta­mi­sel. Edo periood (17-19 sajand) andis Jaapanile umbes 250 aastaks rahu ja mõõduka majandusprogressi, mil­lel oli mõju ka hariduselule. Edo perioodi algul oli kirjaoskus vähemuse privileeg , sest budistlikud ja kon­fut­­siaanlikud õpetlased olid säilinud vaid üksikutes kloostrites, lisaks leidus nobiliteedi hulgas ka ko­du­õpe­tajaid. Valitseja tugines rohkem suulistele kor­ral­dus­tele ja selleks polnud kirjaoskust eriti vaja.
Edo pe­rioodil oli kooliteadmise aluseks konfutsiaanliku õpetuse 4 raamatut:

• 1. “Suur õpetus”
  
• 2. “Analektid” – valik luuletusi ja kirjanduspalasid
  
• 3. “Mengzi” – kirjatööd riigiõpetusest
  
• 4. nn kesktee doktriin
  

Hariduse oman ­damine oli mitme astmeline: kõrgeimas astmes õppisid edukaimad , kel­ lest paljud olid kooli kostil ja töötasid abiõpetajatena, suurema osa ajast tegid tööd omaette ja vanade teks­tidega. Ülejäänud aja pühendasid nooremate õpetamisele. Aluseks olid klassikalised tekstid, suur tä­he­lepanu tekstide seletamisele. Nooremas astmes oli mõtlemise arendamisele tähelepanu väiksem. Õpi­la­sed tulid kooli 8-9 aastaselt, olid kodus juba õppinud lugema ja kirjutama, kuid üldjuhul oli see õpetus puu­dulik. Esimestel aastatel oli põhiülesanne õppida lugema 4 konfutsianismi raamatu hieroglüüfe Jaa­pa­ni variandis. Teksti korrati sadu kordi. Tollane didaktiline teooria arvas, et pähetuupimise järel tuleb aru­saa­mine iseenesest. Iga õpilane tuupis omaette, enne kojuminekut kontrolliti, mõnikord ka eksamid. Edo pe­rioodi lõpus olid isegi esskirjad selle kohta, kui palju teadmisi pidi olema kooli lõpetamisel. Peale dai­myo-koolide oli paljudes vürstkondades sõjakunsti koolid ja üksikutes meditsiini koolid. Olid ka mõ­nin­gad erakoolid, mis nii rahvusliku, klassikalise hariduse andmiseks, kui ka lääneliku hariduse andmiseks, kuid need vaid üksikutes vürstkondades. Kõik ülalnimetatud koolitüübid olid mõel­dud samuraidele, kuid olid ka lihtrahva elementaarkoolid, kus õpiti lugemist, kirjutamist ja arvu­ta­mist. Nende koolide võrk arenes aeglaselt, aga järjekindlalt ning nad olid oluliseks aluseks Jaapanile, et muu­tuda industriaalmaaks. Edo perioodi haridussüsteem aitas murendada traditsioonilist seisuste süs­tee­mi, aitas luua rahvuslikku intelligentsi ning kuna ta oli suunatud lojaalsuse kasvatamisele, siis viis ta keh­ti­nud korra kukutamisele.
Jaapani keskklassid ei kartnud anda haridust alamkihtidele, sest nende arvates aitas haridus tugevdada rahvuslikku solidaarsust. 18. sajandi teisel poolel alanud põhjalikud muutused hariduselus likvideerisid Edo perioodi hari­dus­süs­tee­­mi täielikult.
Tänapäeva Jaapani hariduse aluseks sai haridusministeeriumi asutamine 1871 ja järgmisel aastal välja antud haridusdekreet, mis rajas esimese modernse koolisüsteemi Jaapanis . See töötati välja grupi prominentsete Jaapani haritlaste poolt. Selle dekreedi eesmärke seletas rahvale doktriini lisa:

• 1.haridus on elus edasi jõudmise põhiline alus
  
• 2. kooli ülesandeks on toota sõltumatuid, moraalseid ja patriootilisi inimesi
  
• 3. kool peab olema kättesaadav kõigile, ilma soolise diskrimineerimiseta
  
• 4. kõik jaapanlased peavad õppima praktilisi teadmisi, mis peavad aitama üles ehitada mo­der­n­set riiki
  

Haridusministeeriumi ülesandeks oli õppeprogrammi ja õpikute väljatöötamine lääneriikide eeskujul. Õppekulud olid pere kanda, mistõttu koo­­lisüsteemi rakendamine pidurdus ja vaid 1/3 lastest sai koolis õppida. See sundis 1879 valitsust uue dek­­reedi välja andma, mis kaotas kooli piirkonnad, detsentraliseeris koolisüsteemi ja andis selle kohalike oma­valitsuste otsustada. Teatud jooned Jaapani hariduses:

• 1. haridussüsteemis on suur roll rahvuslusel
  
• 2. nii töö saamisel kui sotsiaalses elus on oluline akadeemiline teenistus
  
• 3. välismõjude pidev eksisteerimine
  
• 4. haridussüsteemis eksisteerivad ja võitlevad mõttekoolkonnad
  

Mitte kõik koolid ei suutnud anda ühesuguse tasemega haridust. Seetõttu, eriti alates 19. sajandi lõpust, toi­mus tung just teatud koolidesse, mille lõpetanuil olid parimad võimalused töö saamiseks. Tekkisid nn eliit­koolid. Valitsus investeeris suuri summasid, et saata õpetlasi end täiendama USA-sse või Euroopasse ning palgati ka välismaa teadlasi tööle Jaapanisse. Jaapani harisussüsteemile avaldasid suurt mõju USA õpe­tamismeetodid, Prantsuse unifitseeritud koolikorraldus ja Saksa teadus. Jaapanis nimetati seda hari­dust, mida saadi, wakon yōsai, mis tähendas “Jaapani vaim, lääne teadmised” ehk “lääne haridus”. Ha­ri­dus­elus oli oma osa demokraatlikel liikumistel, aga ka konservatiivsel suunal. Selle hariduse väljenduseks oli Tokyo ülikooli rajamine 1877 ja Teaduste Akadeemia loomine 1879. Kuni Teise maailmasõja lõpuni do­mineeris nn rahvuslik hariduspoliitika , mille konfutsianism etendas üsna suurt osa. 19. sajandi lõpul il­mus rida haridusdekreete, mis rõhutasid juba seni teada olnut, kuid lisandusid ja kutsekoolid ja koolid nei­dudele. Laienes erakoolide hulk. 1907 kehtestati 6-klassiline koolikohustus . 1912 – 1945: mitmed sündmused (nt Esimene maailmasõda, Vene revolutsioon ) ei jäänud mõju aval­da­ma­ta ka Jaapani hariduspoliitikas . Haridust püüti muuta üldisemaks ja kergesti kättesaadavaks. Esimese maa­ilmasõja lõpul käis 6-klassilist koolikohustust täitmas 99% vastava eaga lapsi. Ilmusid esimesed ette­pa­nekud 8-klassilise koolikohustuse kehtestamiseks, kuid seda enne Teist maailmsõda ei juhtunud. Seni oli tunnustatud ametlikult vaid keiserlikke kõrgkoole, pärast Esimest maailmasõda aga ka kolledžeid ja era­kõrgkoole. Loodi ka nn ettevalmistavaid koole, mis olid vaheastmeks enne ülikooli.
Hariduselus tulid uued mõttevoolud, nt liberalism , anarhism.
Uued pedagoogilised suunad, rajati õpetajate ametiühinguid, kas­vas üliõpilasliikumine ja selle mõju. Jaapani valitsus püüdis võidelda pahempoolsete dendentside vas­tu ja säilitada Jaapani rahvuslik ideoloogia. 1930ndatel hakkasid Jaapani hariduselus rohkem do­mi­nee­ri­ma ultranatsionalistlikud ja militaristlikud dendentsid. Elemaantaarkoolide lõpetanuitele tehti 1939 ko­hus­tuslikuks täiendav kutse- ja militaarharidus. Rida muutusi sõja aastatel, kus hariduselu kohandati vas­ta­valt sõjale (nt viidi koolidesse sisse sõjaline õpetus), propageeriti ka astumist sõja-, mere- ja len­nu­koo­li­des­se, ilmusid teatavat sorti õpikud.
Jaapani hariduselu pärast Teist maailmasõda
Kuni San Francisco lepingu jõus­tu­miseni 1952 valitsesid Jaapanit USA okupatsiooni võimud, kes määrasid ka hariduspoliitika. 1946 ja 1950 külastas Jaapanit USA haridusmissioon, mis oli spetsiaalselt loodud, et Jaapani haridussüsteemi re­for­mida. Reform vormistati hariduse fundamentaalseadusega 1947, mis kujunes Jaapani hariduse filo­soo­fi­liseks aluseks. See seadus asendas 1890 keiser Musohito poolt antud diskripti. Fundamentaalseadus töö­ta­ti välja haridusnõukogu poolt ning see koosnes reambulast ja 11 artiklist . Reambula sätestas, et hariduse ül­diseks eesmärgiks peab olema tõe ja rahu edendamine, mitte inimeste kasvatamine riigi lojaalseteks ala­ma­teks. Seaduse artiklid olid pühendatud hariduse eesmärkidele ja tõekspidamistele, nt kõigil on võrdne või­malus haridust saada, et haridus on kohustuslik, et on ühisõpetamine poistele ja tüdrukutele jne. Fik­see­riti ka usu ja poliitika osa hariduses, räägiti ka koolide haldussüsteemist. 1947 ilmus ka kooliseadus, mis kehtestas Jaapanis uue koolisüsteemi. Seni oli Jaapanis olnud nn 2-rööpmeline koolisüsteem (eliidile ja lihtrahvale), asemele tuli aga nn 1-rööpmeline süsteem (kõikide jaoks ühine kool). Selle osad olid: 6-aas­tane elementaarkool, 3-aastane keskkool, 3-aastane keskkõrgkool (üleminekukool) ja 4-aastane üli­kool. Alg- ja keskharidus (9 aastat) oli kohustuslik kõikidele. See oli üldine süsteem, kuid nüüd on li­san­du­nud veel rida erakoole, mis süsteemi ei mahu, nt 5-aastased tehnilised kolledžid pärast keskkooli. Koo­le on ka eriti andekatele ja erinevaid segakoole, mis aitavad spetsialiseeruda erialadele. Elementaar- ja kesk­koolide hooldamine on munitsipaali hooleks, ülikoolid on prefektuuride hoole all. Erakoole hakati sub­sideerima spetsiaalsetest riiklikest fondidest. Erakoolide võrk on laienenud eriti lasteaedade ja üli­koo­li­de tasemel, kus erasid on rohkem kui riiklikke . Jõudsalt on arenenud nende institutsioonide võrk, mis mõel­dud hariduse kaasa aitamisele – raamatukogud, noortemajad, mitmed spordiasutused jne.
1971 tegi Hariduse Kesknõukogu ettepaneku uueks haridusreformiks, sest senine haridussüsteem oli kül­las­tunud. 1980ndate andmetel astus 94% noortest pärast keskkooli lõpetamist keskkõrgkooli ja 40% pä­rast keskkõrgkooli lõpetamist ülikooli. Tehnoloogia kiire areng nõudis täiendavat koolitust – hakati täien­da­ma programmi ja andma suurt tähelepanu kõrgharidusele. 1984 alustas tegevust Meedia Kolledž, mis pak­kus täiendavat haridust raadio ja TV vahendusel. Viimastel aastakümnenditel on suurenenud jaapanlaste õppimine välismaal, eriti USA kõrg­koo­li­des. Tokyos avas oma esinduse ÜRO ülikool. Kasvav tähelepanu on ka Jaapani oma ülikoolide süsteemi aren­damisele. Jaapani perekonnas on ahridus kõrges hinnas. Jaapanis teostatud sotsiaalsed uuringud on näi­danud, et:

• 1. praktiliselt kõik vanemad tahavad, et lapsed saaksid vähemalt 12-aastase hariduse
  
• 2. üle poolte soovisid , et pojad lõpetaksid ka ülikooli, 1/3 soovis, et ka tütred lõpetaksid ülikooli
  
• 3. ülikooli haridus on soodustanud ka paremate töökohtade saamist
  

Need kateedrid ei sõltu ülikoolist ei finantsiliselt ega kateedri-poliitiliselt. 1973 alustati Jaapanis ülikooli reformiga. Liberaalne Demokraatlik partei viis parlamendis läbi sea­duse, mis rajas uut tüüpi ülikooli. Kuna esimene taoline ülikool rajati Tsukuba linnas, siis nimetatakse neid üli­koo­le sageli tsukuba ülikoolideks. Seal pole teaduskondi ega kateedreid, vaid on üles ehitatud uuri­mis­kes­kus­tele ja õppegruppidele. Esimeses tsukuba ülikoolis oli: fundamentaalteadused (hu­ma­ni­taar­-, loo­dus- ja sot­siaalteadused), teadused loodusest ja kultuurist (võrdlev kultuuri teadus, ant­ro­­po­loogia, bioloogia , põl­lu­­majandus, metsandus), halduslikud ja tehnilised teadused, meditsiin, kehaline kas­­vatus, kunst ja töös­tus­esteetika. Esimeses tsukuba ülikoolis oli umbes 9000 üliõpilast ja 300 õppe­jõu­du. Ülikoolide juures on ter­ve rida teaduslikke uurimiskeskusi, mis on suht väikese teadurite arvuga (2 – 4). Uurimisgruppide süs­teem on köitnud ka teisi ülikoole, neid on hakatud looma ka seal, ehkki seal on säi­linud fakulteedi- ja ka­tee­d­risüsteem. Kokku on Jaapanis umbes 400 ülikooli 2 miljoni üliõpilasega ja 125 000 õppejõuga. Jaa­pan­lastel on loomulik tung hariduse poole, oluline ka Jaapani valitsuse suur tä­he­le­panu haridusele. Ha­ri­dus on majanduslikult väärtustatud, haridussüsteem on ilmalikustatud. Jaapan on tä­napäeval üks kõige kõr­­gemalt haritud maa maailmas, väga tähtis kohta aasias. Probleemiks vaid lu­ge­mu­se piiratus, kõne­os­ku­se puudulikkus, distsipliin koolides nõrk, levivad ( ultra )pahempoolsed ideo­loo­giad, religioossete sek­ti­de mõju, konkurents modernsete ja konservatiivsete mõtete vahel nii õpilaste kui õpe­tajate hulgas. Jaapani kultuurilugu Sõna kultuur tuleb ladina keelsest sõnast “cultura”, mis tähendab harimist, arendamist . Selle all mõis­te­tak­se ajalooliselt loodud vaimsete asjade kogumit. Kitsamalt tähendab vaimset elu. Tsivilisatsioon tuleb la­dina keelsest sõnast “civilis”, mis tähendab üldkasulik, kodanikusse puutuv. Nähakse materiaalse ja vaim­se kultuuri ühtsust ja selle teatud taset ajaloo perioodil. Kultuur rõhutab rohkem ajaloolist protsessi ja selle resultaati, tsivilisatsioon aga kultuuri taset võrreldes teiste resultaatidega. Tsivilisatsioon on võõr­keel­te valdamine , kultuur aga emakeele sügav tundmine . Kultuuri puhul räägime ühe rahva saavutustest, tsi­vilisatsiooni mõistame laiemalt. Jaapani kultuuri ajalugu hakati tänapäevases plaanis uurima pärast aastat 1868. Hiina konfutsianistlik va­riant lükati kõrvale, seda asendasid rahvuslikud tendentsid, oma mõju ka lääne saavutustel. 1880ndatel il­mu­sid esimesed Jaapani tsivilisatsiooni ajalugu käsitlevad uurimused, nendes avaldus tendents tõsta esile Jaa­pani kultuuri eripära, mida seoti Jaapani rahvusliku vereühtsusega ja Jaapani rahvustundega. Suurt tä­he­­lepanu äratas 1932 ilmunud Nishida raamat “Sissejuhatus Jaapani kultuuriajalukku”, mis käsitles kogu Jaa­pani kultuuriajaloo historiograafiat. Autor oli vaimustatud Voltaire ’i töödest. Pärast Teist maailmasõda on ilmunud palju töid Jaapani kultuuriajaloost. Jaapani kultuuri arengujooned kuni 17. sajandini: Eelkeraamilises ajastus (paleoliitikum) elatusid Jaapani ela­nikud jahipidamisest ja kasutasid tööriistadena kiltkive. Nad elasid koobastes või varjualustes. Oma­va­he­ lisi kontakte oli vähe, sest asustus oli hõre. Kuni Teise maailmasõja lõpuni ei käsitlenud Jaapani õpikud and­meid muinasaja kohta.
Kasutatud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/Jaapani_hariduse_areng
Aasia ja Aafrika 1918-1945 ning kontaktid Eestiga (siit sain midagi)