Jaapani muusika ajalugu (0)

Jaapani muusika
2011
Sisukord
Sissejuhatus 3
Jaapani muusika 3
Jaapani muusika ajalugu 3
Traditsiooniline Jaapani muusika 4
Gagaku 4
Instrumendid 5
Keelpillid 6
Löökpillid 8
Puhkpillid 9
Rahvalaulud 9
Jaapani lastelaulud 10
Moodne Jaapani muusika 10
POPMUUSIKA 10
KUNSTMUUSIKA 11
Kimi Ga Yo 11
Tuntuimad Jaapani lauljad 12
Hikaru Utada 12
Ayumi Hamasaki 12
Tuntuimad Jaapani heliloojad 13
Komei Abe 13
Toru Takemitsu 13
Kokkuvõte 14
Kasutatud materjalid 14

Sissejuhatus

Jaapan on iidne maa, mis on olnud tihedalt seotud Hiina ja Koreaga ja seega saanud ka kultuurilisi mõjutusi neilt maadelt. Enamik pille, kui ka muusikastiile on pärit Hiinast ja Koreast. Sisserändajad, kes saabusid sajandeid tagasi Jaapanisse võtsid endiga kaasa oma kultuuri. Sulades ise jaapanlaste sekka, sulandus nendega ka nende muusika. Seetõttu ongi nende kolme maa kultuurid suhteliselt sarnased, kuigi ammustel aegadel püüti seda vältida, sest Jaapani, Hiina ja Korea valitsejad pidasid alati oma maad ja oma rahvast teise omast paremaks ja leidsid , et kõik, mida nemad teevad ja arvavad on ainuõige.

Jaapani muusika

Jaapani muusika on Jaapani traditsiooniline ja moodne muusika.
Üheks jaapani kultuuri iseärasuseks on viis, kuidas erinevate maade kultuurilised elemendid eksisteerivad külg-külje kõrval harmoonias, mõjutades koos kohalikku kultuuri ja luues seega uue kultuuri. Muusika ei ole erand . Jaapanlaste igapäevases elus mängitav ja kuulatav muusika on väga mitmekesine : traditsiooniline jaapani muusika, jaapani poplaulud, Westerni klassika , ameerika poplaulud ja nii edasi. Alguses esitati muusikat vaid kontsertidel ja teatrites, kuid tänu telerile ja raadiole ning mitmetele helisalvestusseadmetele on muusika saanud jaapanlaste elu igapäevaseks osaks.

Jaapani muusika ajalugu

Enne ajaloolist perioodi arenes Jaapani traditsiooniline muusika (hogaku) kui kaasmäng rituaalsetele tantsudele (kagura), mis olid seotud esmaste Jaapani asunike religioossete harjumustega.
See muusika oli samahästi laul kui ka instrumentaalne muusika. Tolle aja instrumendid olid väga algelised ja jagunesid: löökpillid ( trummid ), puhkpillid (flöödid) ja keelpillid (kannel). 5. saj. avas Jaapan end Aasia kontinendi kultuurilisele mõjule. Korea ja Hiina muusikud panid keisri õukonna aadlikke avastama enda jaoks mitmeid muusikalisi vorme.
Budismi levik Jaapani saartel edendas religioosset muusikat. Tõepoolest, selline muusika (õpetuste ettelugemine kaasmänguga) võimaldas noodistamist ja seetõttu arenas see kiiresti edasi templites ja keisri õukonnas.
Varsti sündiski omanäoline õukonnamuusika: gagaku ja ka paljud teised tolle aja populaarsed muusikaliigid nt. Sarugaku.
Keskajal (12 - 16 saj.) hoidis valitsev samuraide klass õukonnamuusikast eemale. Samuraid eelistasid populaarsemaid muusikaliike nagu dengaku: kantri - muusika, millele kaasnesid Shinto rituaalid , eriti need millega püüti saavutada kami (Shinto
jumalannad ) poolehoidu ja head viljasaaki. Edo ajajärgul ( 1603 - 1868) jätkas jaapani muusika arengut ja võttis tõeliselt rahvuspärase vormi tänu teatrimuusika arengule (nogaku) ja Hiinast tulnud instrumentidele: shamisen (teatud liiki flööt) ja shakuhachi
(flööt).
Meiji ajajärgul (1868 - 1912) avas Jaapan end läänemaailma muusika mõjule. Huvi kohaliku traditsioonilise muusika järgi vähenes tänu mitmetele lääne muusikastiilidele. Tänapäeval on huvi traditsioonilise jaapani muusika vastu uuesti tõusnud. Jaapanlased
tunnustavad oma rahvuslikku identiteeti ja pühenduvad innukalt uuesti oma esivanemate muusikale . See muusika on konkretiseerunud alates 80-ndatest, kui avati Jaapani rahvusliku muusika õppetoolid ülikoolides.

Traditsiooniline Jaapani muusika

On olemas kaht tüüpi traditsioonilist Jaapani muusikat: kunstimuusika ja folkmuusika. Kunstimuusikal on mitu erinevat stiili, igaüks neist kujunes välja erineval ajalooperioodil.
Üldiselt mängib Jaapani ajaloos vokaalmuusika palju olulisemat rolli kui instrumentaalmuusika . Traditsiooniline Jaapani muusika arenes sageli osana sellistest teatri liikidest nagu Noh, Kabkul ja Bunraku.

Gagaku

Gagaku – iidne õukonnamuusika.
Esmane märkimisväärne areng Jaapani muusikas toimus Heiani perioodil (794 – 1192a.). Gagaku on muusika, mida esitati peamiselt Õukonnas aadlikele ja ühis- konna kõrgklassile. Gagakut jagatakse kolme kategooriasse: originaalne võõramaine muusika,
puhas Jaapani muusika ja Jaapanis koostatud muusika, millel olid teiste maade mõjud. Gagaku juured ulatuvad Hiinasse, Koreasse ja teistesse Lõuna- ja Kagu-Aasia maadesse ja on jagatud kahte liiki.
Need on To-gaku, mis on Hiina päritoluga ja Komagaku, mis pärineb Koreast.
See on orkestrimuusika ilma igasuguse vokaalita. See muusika on tuntud kui Kangen ja saadab tantsu, mida hüütakse Bugakuks.
Puhas Jaapani muusika, mida hüütakse Kokufu kabuks ehk Jaapani tantslauluks on vokaalmuusika instrumentaalsaatega. See baseerub iidsel muusikal mida mängiti templiriitustel ja ka Õukonnatseremooniatel. Viimane kategooria sisaldab Saibarat, mis
pärineb rahvalauludest ja Roeid (Hiina palvepoeemid). Neid saadab instrumentaal-muusika.
Gagakus kasutati järgmisi muusikariistu: suuorelid, flöödid, trummid ja kandled. Nende kooslused määras ära muusika liik. Gagakut esitati Õukonnas, pagoodides ja mõnedes templites. Viimasel ajal on see muusikaliik pälvinud noorte inimeste tähelepanu ja
aegajalt kasutatakse seda kaasaegses muusikas.
Lisaks Gagakule kujunes Heiani ajastul välja ka teine tähtis muusikastiil : Shomyo. See on vokaalmuusika, mida esitati Budistlikel teenistustel ja kujunes märkimisväärseks Jaapani vokaalmuusika algeks .
Kamakura perioodil (1192-1333) ja ka Muromachi perioodil (1338 - 1573 ) toimus rahvateatri etenduste, pagoodirituaalide ja talupoegade riisiistutamistantsude arengu ühtlane tõus. 14. saj. Lõpuks olid väljakujunenud draama Noh koos oma muusikaga Nohgaku ja tants Shimai. Noh on kõrgelt stiliseeritud sümboolne draama, mida
esitasid mõned meesnäitlejad ja muusikud. Peategelane kandis tavaliselt maski, mis sobis tema rolliga.
Nohgakul oli kaks elementi: vokaal (Utai, mida esitasid näitlejad, koor ja kaheksa lauljat) ja instumentaal (Hayashi, mis sisaldas bambusflööti, ja kolm trummi). Laulu ei saadetud mitte alati instrumentidega.

Instrumendid

Azuchi -Momoyama periood (1573 - 1603) on tähtis paljude muusikariistade arengu poolest. Instrumendid Shakuhachi, Koto ja Shamisen saavutasid järgmisel Edo perioodil suurt populaarsust.

Keelpillid

KOTO
Koto on Hiina ja Korea päritoluga kannel, mis jõudis Jaapanisse 6. sajandil. See instrument oli natuke alla meetri pikk ja sellel oli 5 keelt. Aja jooksul kujunes koto kandleks, millel oli 13 siidkeelt ja mille pikkus ulatus 1,6 meetrist 2 meetrini. Koto iga keel kinnitus omaette liikuva silla külge, mille positsioon määras keele tonaalsuse. Mängiti seda instumenti umbes nagu tänapäeval kitarri.
Kotosid on mitu liiki, keelte arv varieerub 5-st (yamato koto) kuni 50-ni (hitsu no koto). Siiski on kõige tavalisemaks 13 keelega koto.
See oli Edo ajajärgu (1603 - 1868) alguses, kui sündis kotol põhinev muusikastiil: sokyoku. Selle muusika kuldaeg langeb Meiji ajastu (1868 - 1912) kestele ja jätkub tänapäevalgi. See koostati, mängiti ja kanti edasi vaid pimedate naiste ja tüdrukute poolt. Kõrgemas militaar - ja jõukamas kaupmeeste klassis õpiti seda osana kultuurilisest haridusest. Edo perioodil rajati kaks Sokyoku koolkonda : Ikuta ja Yamada. Yamada koolkond rõhutas rohkem vokaalset osa. Ikuta pani aga rõhku rohkem instrumentaalosale. Kuid mõlemad kolkonnad esitasid palu, kus vokaal puudus hoopis.
koto
BIWA
Biwa on hiina päritoluga keelpill , mis jõudis Jaapanisse Nara ajastul (710 - 794). Keisri õukonnas kasutati seda traditsiooniliste tantsude (bugaku) saateks. Biwa harjutamine taandarenes Heiani ajastu (794 - 1185 ) algul, kuni toodi uuesti kasutusse munkade
(biwa hoshi) poolt. Need mungad kuulusid budistlikku Tendai sekti. Mungad (sageli olid nad pimedad ) rändasid mööda maad, lauldes vanu legende biwa saatel.
On olemas mitmeid erinevaid biwa variatsioone. Nad erinevad keelte arvu (4 või 5) ja sildade arvu poolest (3 kuni 9). Seetõttu eristatakse nelja keele ja nelja sillaga biwat ( Heike biwa, väga populaarne samuraide klassis keskajal), nelja keelega ja kolme sillaga biwat (bugaku biwa) ja ka shigeni biwat, millel oli neli keelt ja üheksa silda.
Biwat mängitakse kasutades suurt elevandiluust või puust trillerit, nagu mängitakse bandžot.
biwa
SHAMISEN
Shamisen on teatud liiki kolmekeelne lauto , mis toodi sisse Hiinast 16. sajandi keskel. Algul võeti see kasutusele Okinawal ja Edo ajastul ka teistel jaapani saartel. Kiiresti muutus see geišade lemmikinstrumendiks ja võeti kasutusele ka kabuki orkestrites (üks traditsionaalseid jaapani teatri vorme).
Shamiseni neljakandiline kõlakast oli tehtud sandlipuust, mis kaeti koera või kassi nahaga. Keeled olid tehtud siidist või nailonist.
Shamiseni mängitakse samuti suure elevandiluust või puust trilleriga. Shamiseni kasutati populaarsete laulude (ji uta, ko uta jne.) saateks Edo ajastu ajal. Shamiseni kasutati saatmaks kas meloodilist laulmist või jutlustuslaule. Esimene tüüp Shamiseni muusikat arenes välja kaheks liigiks : Jiuta ja Nagauta. Esimene neist on puhas muusika, teine aga seotud tantsuga Kabuki draamades.
Jutlustuslaulul on ka mitmeid stiile: Gidayu- bushi , Kiyomoto, Tokivaxy ja Shin’nai. Kiyomotot ja Tokivaxyt kasutati ka tihti Kabuki tansude saateks.
shamisen

Löökpillid

Taiko on üldine termin mitmesuguste jaapani trummide kohta, mis toodi sisse 7. sajandil Korea ja Hiina muusikute poolt. Traditsiooniline taiko on puust tünn, mis on pealt kaetud tiheda hobuse- või hirvenahaga. Taikot mängitakse kahe lühikese puust pulga (bachi) abil.
Jaapani trummide seas on kõige tavalisemad odaiko (suur kahepoolne kaunistustega trumm), tsuri daiko (teatud liiki gong ), kakko (väike kahepoolne trumm, mida kasutati orkestrites ja õukondades) ja uchiwa daiko (käepidemega tamburiin).
odaiko

Puhkpillid

Shakuhachi on flööt, mis toodi sisse Hiinast Nara ajastu algul. Sakuhachi on umbes 55 cm pikk bambustoru. Selle ülemises osas on neli auku ja alumises osas üks auk pöidla jaoks.
Shakuhachil on oma muusikaline repertuaar . Sellel on oma koht ka No (üks traditsioonilise jaapani teatri vorme) orkestrites kus see tihti saadab kotot või shamiseni. Shakuhachit mängiti algselt Zen-teenistustel ja oli rändavate buda- preestrite lemmikinstrument. Ehkki see flööt kujunes edaspidi vaid muusikute instrumendiks on tugevad religioossed soolod tähtsaks osaks shakuhachi-muusikas. Seda kasutati ka koos Koto ja Shamiseniga lihtsas puhtas muusikas ilma religioosse tagapõhjata.
Peale shakuhachi on jaapanis ka teisi flöödi liike. Kõige tavalisemad (tehtud harilikult bambusest) on yokobue (flööt), ryuteki or kichiriki (seitsme auguga toru), Sho no fue (meenutab paani flööti, 10 kuni 24 toruga) ja sho (suuorel 17 toruga).
shakuhachi

Rahvalaulud

Jaapani provintsides eksisteerib tohutul hulgal rahvalaule. Enamus neist on seotud ususündmuste ja igapäevaelu toimetustega ( kalastamine , talutööd jne.). Kuid nüüd, mil elustiilid on muutunud, on rahvalaulud kaotanud oma otstarbe .
Vaid Okinawal on see veel ikka osa igapäevaelust. Suur hulk rahvalaule, mida praegu lauldakse, tekkis Edo ajastul ja hiljem.
On kahte liiki rahvalaule: vaba rütmiga ja mõõdetud rütmiga. Esimest tüüpi laulis tavaliselt üks laulja ja seda lauldi algselt koormahobusel sõites. Teist tüüpi, mõõdetud rütmiga laule saadetakse tihti trummide ja Shamiseniga.
Rahvalulud on peamiselt populaarsed vanema generatsiooni seas.

Jaapani lastelaulud

Jaapani lastelaulud saab jagada traditsioonilisteks ja modernseteks. Kui esimesi on lauldud lastele üle sajandite, siis viimased hakkasid ilmuma pärast Esimest maailmasõda.
Traditsioonilisi lastelaule on mitu liiki: hällilaulud, mängulaulud ja kontserdilaulud. Jutustavad need sageli laste tegevustest vanematel ajajärkudel: hüppenööriga hüppamisest, lohede lennutamisest, peitusemängust jne.
Modernsed jaapani lastelaulud räägivad peamiselt lapsepõlve rõõmudest.

Moodne Jaapani muusika

POPMUUSIKA

Jaapanlased naudivad ka paljusid erinevaid popmuusika liike. Kõige rohkem fänne on jaapanlaste seas nende endi kodumaisel popmuusikal. Seda kutsutakse kayo - kyoku ja inimesed ei naudi seda vaid kontserditel ja raadiost-telerist, vaid laulavad seda ka kodudes ja baarides karaokena.
Kayo-kyoku peamised stiilid kujunesid välja hilistel 1910 -ndatel ja läbi 1920-ndate. Nüüdisajaks on see muutunud tänu muu maailma popmuusika mõjudele. Nende uute stiilide meloodiad on kõrgematasemelised ja rütm on rohkem artikuleeritud tugeva elektroonilise trummiga.
Popid on siiski ka Ameerika jazz - ja popmuusika ja latiinomuusika. Viimasel ajal on üha rohkem võitnud populaarsust rock, soul ja folk läänemaadest ja seda eriti noorema generatsiooni seas.

KUNSTMUUSIKA

Tänapäeval on huvi traditsioonilise jaapani muusika vastu uuesti tõusnud. Jaapanlased tunnustavad oma rahvuslikku identiteeti ja pühenduvad innukalt uuesti oma esivanemate muusikale. See muusika on konkretiseerunud alates 80-ndatest, kui avati jaapani rahvusliku muusika õppetoolid ülikoolides.
Jaapani muusika säilitamine ja areng toimub praegugi. Paljud heliloojad töötavad aktiivselt koto- ja shakuhachimuusika valdkonnas. Paljud neist püüavad omavahel põimida Jaapani traditsioonilist muusikat läänemaailma muusikaga.
Üks grupp, kes on pühendunud uue jaapani muusika loomisele traditsiooonilises stiilis on “Ensamble Nipponica”, mis loodi 1964. A. Kasutades Jaapani rahvuslikke pille on neil lai repertuaar, mis oma vormilt on lähedane lääne muusikale.

Kimi Ga Yo

Kimi Ga Yo (君が代) on Jaapani riigihümn ja seejuures üks maailma lühemaid.
Ametlikult on hümn kasutusel alles 1999. Aastast, mil ta seadusega vastu võeti, enne seda oli ta kasutusel mitteametlikult.
Hümni tekstiks on 12. Sajandi waka -stiilis luuletus , millele kirjutas meloodia Hayashi Hiromori 1880. Aastal.
Jaapani riigihümn

Tuntuimad Jaapani lauljad

Hikaru Utada

Hikaru Utada (sündinud 19. Jaanuaril 1983 New Yorgis ) on üks Jaapani kõigi aegade edukamaid poplauljaid. Tema Jaapani debüütalbum, First Love, on siiani Jaapani enim müüdud LP (7,65 miljonit). Veel 2 tema hilisemat albumit mahuvad 10 Jaapani kõigi aegade müüduima LP hulka. 12 tema laulu on tõusnud Oriconi singlimüügi edetabeli tippu. 2007. Aasta singlit Flavor of Life, mida turustati 12nternet kaudu, laaditi alla 7,2 miljonit korda, millega see lugu tuli 2007. Aastal maailmas 2. Kohale Avril Lavigne’I loo Girlfriend järel. Samal aastal müüs ta ka üle 12 miljoni oma lugudest tehtud digitaalse mobiilihelina.
Hikaru Utada

Ayumi Hamasaki

Ayumi Hamasaki (sündinud 2. oktoobril 1978) on Jaapani poplauljatar, laulukirjutaja ning endine näitlejanna. Teda kutsutakse ka “popi keisrinnaks”, kuna tema muusika on Jaapanis väga populaarne. Ta sündis ning kasvas üles Fukuokas. 14 aastaselt kolis ta Tokyosse. Aastal 1999 andis ta välja oma esimese albumi A Song for XX, mis oli väga edukas ning tegi ta Jaapanis kuulsaks .
Ayumi Hamasaki on väga populaarne ka teistes Aasia osades, nagu näiteks Hiina, Singapur ja Taiwan. Paljusid tema lugusid kasutatakse reklaamides ning ta on ka ise tihti neis ilmunud.
Hamasaki debüüt toimus aastal 1998 singliga “ Poker Face”.
Ayumi Hamasaki

Tuntuimad Jaapani heliloojad

Komei Abe

Kōmei Abe (1. september 1911 Hiroshima – 28. detsember 2006 Tōkyō) oli jaapani helilooja , dirigent , tšellist ja klarnetist.
Tema isa oli ohvitser . Koos isaga rändas ta linnast linna. Kui nad kord nädala Tōkyōs elasid, avaldas Kōmeile muljet viiuli kõla. Ta otsustas hakata muusikuks.
Ta õppis Tōkyō Muusikakoolis (praegu Tōkyō Kunstide Ülikool. Algul õppis ta Heinrich Werkmeisteri juures tšellot. Ta mängis Klaus Pringsheimi juhatatud orkestris tšellot ning sai lõpuks Pringsheimi assistendiks. Ta hakkas Pringsheimi juures saksa harmooniat ja kontrapunkti õppima. Alates 1937. aastast õppis ta seitse aastat Joseph Rosenstocki juures orkestridirigeerimist. Temalt õppis ta eriti Ludwig van Beethoveni sümfooniate interpreteerimist.

Toru Takemitsu

Tōru Takemitsu (8. oktoober 1930 – 20. veebruar 1996) oli jaapani helilooja ja muusikateoreetik.
Ta oli peamiselt iseõppija. 1960. aastate lõpus hakkas teda üha enam huvitama jaapani rahvamuusika ja ta hakkas lisama oma loomingusse jaapani pille (näiteks shakuhachi). 1967. aastal kirjutatud "November Steps" oli esimene teos, kus Takemitsu kasutas lääne klassikalisi pille ja jaapani pille koos.

Kokkuvõte

Jaapanlaste igapäevases elus mängitav ja kuulatav muusika on väga mitmekesine. Tänu telerile ja raadiole ning mitmetele helisalvestusseadmetele on see saanud jaapanlaste elu igapäevaseks osaks.
Enne ajaloolist perioodi arenes Jaapani traditsiooniline muusika (hogaku) kui kaasmäng rituaalsetele tantsudele (kagura). Budismi levik Jaapani saartel edendas religioosset muusikat. Keskajal hoidis valitsev samuraide klass õukonna-muusikast eemale. Edo ajajärgul jätkas jaapani muusika arengut ja võttis tõeliselt rahvuspärase vormi tänu teatrimuusika arengule ja Hiinast tulnud instrumentidele. Meiji ajajärgul avas Jaapan end läänemaailma muusika mõjule.
Traditsioonilist Jaapani muusikat on olemas kaht tüüpi: kunstimuusika ja folkmuusika.
Gagaku on muusika, mida esitati peamiselt Õukonnas aadlikele ja ühiskonna kõrgklassile. Gagakut jagatakse kolme kategooriasse.
Edo perioodil olid populaarseteks instrumentideks Shakuhachi, Koto ja Shamisen. Jaapani trummide seas on kõige tavalisemad odaiko, tsuri daiko, kakko ja uchiwa daiko.
Flöötidest on tuntuim shakuhachi.
Rahvalaule leidub kõige enam Okinawal ja need on peamiselt populaarsed vanema generatsiooni seas. Jaapani lastelaulud jaotuvad traditsioonilisteks ja modernseteks.
Jaapanis leidub palju erinevat popmuusikat ja tuntakse huvi ka kunstmuusika vastu.

Kasutatud materjalid

http://et.wikipedia.org/wiki/Jaapani_muusika
http://budtest.no-ip.org/index.php?option=com_mtree&task=viewlink&link_id=1321&Itemid=2
http://et.wikipedia.org/wiki/Kategooria:Jaapani_muusikud
http://chou.ee/viewtopic.php?f=161&t=115&start=0
http://et.wikipedia.org/wik i
http://www.youtube.com/
Google Images
14