KARUSNAHATÖÖSTUSE MÕJU KESKKONNALE (0)

KARUSNAHATÖÖSTUSE MÕJU KESKKONNALE

Referaat
Sisukord
KARUSNAHATÖÖSTUSE MÕJU KESKKONNALE 2
Sissejuhatus 2
1. Karusnaha ajaloost 3
2. Karusnahkade hankimine 4
3. Karusloomakasvatuste mõju keskkonnale 6
4. Karusnaha töötlemine 9
Kokkuvõte 11
Kasutatud allikad 12
Tartu 2012

Sissejuhatus

Inimesed on alati kasutanud loomi enda tarbeks. Lisaks paljudele muudele hüvedele, mida loomad meile pakuvad, saab loomanahku kasutada kehakattena. Karusnahk on pikka aega olnud oluline inimestele, kes elavad külmas kliimas, kuid tänapäevaks on karusnahk kaotanud oma endise eesmärgi. Tehismaterjalid ja taimsetest kiududest riided on palju praktilisemad ja taskukohasemad. Väited, et karusnahk on loodussõbralik, naturaalne ja biolagunev , on vaid loosungid, mille abil karusnahatootjad inimeste poolehoidu võita soovivad.
Loomakaitsjad on korduvalt paljastanud karusnahatööstuse telgitaguseid. Kõikjal leidub hulgaliselt pilte ja videosid, mis paljastavad selle äri julmuse. Kahjuks kasutavad mitmed moeloojad oma loomingus karusnahka, mistõttu inimesed on valmis moe pärast ignoreerima fakti, et nende kasuka pärast on palju verd valatud. Selles referaadis käsitlen karusnahatööstuse negatiivset mõju keskkonnale, sest võib-olla pole karusloomade jõhker kohtlemine veel piisav põhjus nende nahkadest loobumiseks. Käesoleva referaadiga üritan välja tuua olulisemad aspektid karusnahatööstuse juures, mis mõjutavad meie habrast looduskeskkonda. Esimeses peatükis on lühidalt juttu karusnaha ajaloost, järgmistes peatükkides käsitlen probleeme, mis tekivad karusnahafarmides, nahkade hankimisel ja töötlemisel. Selle referaadi eesmärgiks on teavitada lugejaid selle tööstuse ebapraktilisusest.

1.Karusnaha ajaloost

Tänu loomanahkade kasutuselevõtule said inimesed hakata asustama alasid, kust teda varem oli eemale hoidnud külm. Arvatakse siiski, et alles rooma rauaaja paiku õppisid Euroopa kesk- ja põhjapiirkondade asukad tekstiilrõivaste eeskujul õmblema kokku nahku , mida mida seni oli kasutatud lihtsalt kraesarnaste ülevisetena. Ajapikku tekkisid uued, liikumist vähem takistavad ülerõivad , karusnahast või karusnahkvooderdisega mantlid - kasukad. Karusnaha kaubaväärtus oli läbi aegade suur Muinas- Kreekas, Egiptuses, Roomas, Harun-al-Rašidi hiilgavas Bagdadis, isegi kauges Indias, kus kärbinaha eest maksti muinasjutulist hinda. Moed võisid vahelduda, kuid üle suurte kultuurikeskuste muutumatu nõudmine karusnahkade järele püsis muutumatuna. Karusnahk oli Põhjala kuld ning kujundas püsivaid ja läbi sajandite muutumatult kestvaid majandusseoseid. Tallinnas hakati naistemantleid ja -kasukaid valmistama hiljemalt 14. sajandil. Ka talurahva seas oli lambanahkne kasukas tarvilik riideese. [1]
Nõudlus karusnaha järele oli suurim 18.-19. sajandil, mil toimus Euroopas üldine kliimajahenemine. Seda ajastut on nimetatud ka väikeseks jääajaks, mis põhjustas muuhulgas karusnahkade impordi kasvu. Põhiliseks kaubaartikliks olid Ameerika mandrilt pärit kopranahad, mida veeti sisse sadades tuhandetes, tekitades kobraste arvukuse massilise vähenemise ja mitmel pool ka väljasuremise. Juba sel ajal kasutati nahaparkimisel ohtlikke kemikaale. Näiteks Connecticutis võib siiani leida mütsitööstuses vaja läinud elavhõbeda jälgi.[2]
Hiljem hakati rajama karusloomade kasvatusi, kus oli loomadel pisut rohkem ruumi kui nüüdisaegsetes puurides ja mõnel pool isegi ujumisvõimalus. Siiski ei saa ka neid tingmusi võrrelda looduslikega. [2]
Karusloomakasvatusega tehti algust Eestis 20. sajandi algul, kui toodi sisse esimesed hõberebased Kanadast Prints Edwardi saarelt Daltoni kasvandusest. 1938. aastaks oli Eestis 60 karusloomakasvandust kokku üle 10 000 loomaga , neist 6500 hõbe- ja sinirebast. Korraldatud näitustel saadi kinnitust, et meie karusloomadelt saadavate nahkade kvaliteet vastab kõikidele maailmaturu nõuetele. Toimus ka suguloomade müük Kanadasse ja Rootsi. Plahvatuslikku arengut pidurdas rahapuudus, teadmiste nappus ja riikliku abi puudumine. Samas olid karusnahad ekspordiartiklina suhteliselt suureks valuuta-allikaks. [3]

2. Karusnahkade hankimine

Hinnanguliselt hukkub igal aastal karusnahatööstuse tõttu umbes viiskümmend miljonit looma üle maailma. Selle hulka pole arvestatud jänesed, kuid oletatavasti tapetakse aastas rohkem kui billion jänest nende nahkade pärast. Juba ainuüksi prantsusmaal hukatakse igal aastal 70 miljonit jänest.[4]
Maailmas müüdavast karusnahast umbes 80-85% on pärit karusnahafarmidest. Euroopa Liidus, kust pärineb suurem osa maailmas müüdavast karusnahast, leidis 2007. aastal selles valdkonnas tööd umbes 150 000 inimest, suurimad karusnahatootjad on Soome, Norra, Taani, Poola, Holland. Maailma suurim karusnahaturg asub Venemaal.[5]
Nagu eelpool mainitud , tuleb enamus karusnahast karusloomakasvatustest. Kuna kulutusi üritatakse viia miinimumini, on elutingimused loomadele sobimatud. Stressi ja ebahügieeniliste tingimuste tõttu on kasvatuste loomad tihti haiged – piisab vaid kokkupuutest kasvatuse territooriumile sattunud vabalt elava metsaloomaga, et haigused edasi levida saaksid. Loomadele veterinaarabi tihtipeale ei võimaldata, kuna see tooks kaasa lisakulutused ja haigused karusnaha kvaliteeti üldjuhul ei mõjuta. [6]
Väiksem osa loomanahkadest hangitakse otse loodusest. Sellisel juhul õigustatakse oma tegevust loomade liigse arvukuse vähendamisega – tegelikkuses aga päris nii ei ole, sest karusloomade püüdmisel on levinud erinevad lõksud, millega püüdmine valmistab kannatusi loomadele ja mis kahjustavad ka loodust. [6]
Esiteks ei püüta loomi mitte arvukuse vähendamise, vaid kasumi saamise eesmärgil. Arvukuse reguleerimisega tegelevad jahimehed, ning kuna karusnahatööstuse maht on massiivne , avaldab lõksudega püüdmine negatiivset mõju ökoloogilisele tasakaalule. [6]
Lõks on ohvri suhtes valimatu, sinna võivad sattuda mitmed teised liigid, kaasaarvatud ohustatud liigid ja koduloomad. Hinnanguliselt on kaks kolmandikku lõksu sattunud loomadest mittesoovitud, seetõttu ei saa lõksudega vaid kindla liigi arvukust kontrollida vaid tulemus on tihti vastupidine , näiteks USA-s on sajad looduskaitse all olevad valgepea-merikotkad lõksude tõttu vigastada saanud või hukkunud . [karusnahavaba.org] Kanadas on lõksudega püüdmise tõttu välja surnud merimink (Neovison macrodon), sama oht ähvardab ka väledat rebast (Vulpes velox).[7]
Üldjuhul ei huvitu vanad või haiged loomad lõksu juurde pandud peibutussöödast, seega satuvad lõksudesse elujõulised ja terved isendid, ning see mõjub halvasti populatsiooni genofondile. Lisaks kõigele eeltoodule võib ka lisada, et tavaliselt on karuslooma püüdjate sihtmärgiks kiskjad, ning kuna nad asuvad toiduahela tipus , kasvab kiskja saakloomade arvukus [6]. Sellised loomad nagu ahm ja ilves paljunevad väga aeglaselt, kuid samas leidub ka kiskjaid, kelle puhul on täheldatud, et lõksuseadmise tõttu on nende arvukus suurenenud, kuna elusolevate loomade arv väheneb ning seeläbi on konkurents toidu ja elukoha pärast väiksem. Texases läbiviidud uuringu kohaselt on piirkondades, kus lõksudega loomi ei püüta, keskmine koioti kutsikate arv 4,3 pesakonna kohta. Maades, kus toimub intensiivne koiottide püüdmine, oli kutsikate arv 6,9 pesakonna kohta. See näitab, et lõksudega püüdmine võib suurendada kuid samas ka vähendada nii saakloomade kui ka kiskjate arvukust, ning mõlemal juhul mõjub see kohalikule ökosüsteemile halvasti. [7]
Lõksudega püüdmine aitab kaasa haiguste levikule. Kuna loomade arvukust vähendatakse sügisel ja talvel, on loomad kevadel kaaslase leidmiseks sunnitud kaugemale rändama. Kui see loom on haiguse kandja, kannab ta haigust palju kaugemale, kui see normaalsetes tingimustes oleks kandunud. [7]
Paljud karusloomad on üksiku eluviisiga, elavad inimasutustest kaugel ning paiknevad hõredalt, ning seega kulub lõksude regulaarsele kontrollimisele palju aega ja kütust kohalejõudmiseks. Lisaks võib arvestada ka korrad, mil püünisesse on sattunud mittesoovitud loomad, või korrad, mil lõksud on tühjad, ning seeläbi suureneb kütusekulu veelgi. [karusnahavaba.org] Tihti võib kuulda väidet, et otse loodusest püünistega hangitud karusnahk on ökoloogiline. Gregory Smith’i tehtud uuringust selgus aga, et loodusest püütud looma naha hankimiseks ja tootmiseks kulub kolm korda rohkem energiat, kui sünteetilisest materjalist valmistatud kasuka tootmiseks. Lisaks naha töötlemiseks kuluvale energiale võeti arvesse ka fossiilsete kütuste kulu. [7]
Ameerika Ühendriikides on loomade lõksu püüdmine endiselt laialt levinud, kuid õnneks on mitmed riigid jalalõksude ülesseadmise keelustanud. [8]

3. Karusloomakasvatuste mõju keskkonnale

Karusloomade kasvatamine farmides tekitab mitmeid probleeme keskkonnale. Karusloomakasvatuste pidamine tekitab olukorra, kus loomi on oluliselt rohkem, kui neid ainult vabas looduses olla võiks, seetõttu on loomade elutegevuse mõjud ka loodusele koormavamad. [6]
Metaan on kasvuhoonegaas, mis tekib loomade seedetegevuse tagajärjel. Seoses kliimasoojenemisega on palju räägitud kasvuhoonegaaside negatiivsest mõjust. Metaan on aga mitmeid kordi aktiivsem kasvuhoonegaas kui süsihappegaas . Loomakasvatus annab kolmandiku metaani emissioonist maailmas [6]. Taanis tapetakse igal aastal kaks miljonit minki nende karvkatte pärast ning õhku paisatakse rohkem kui 3600 kilogrammi ammoniaaki [9]. Ühes maailma suurimas karusnahakasvatusriigis Soomes toodavad karusnahafarmid aastas rohkem kui 1500 tonni ammoniaaki. Neist pärit olev lämmastik võib raskendada puude talvitumist.[2]
Erinevalt vabast loodusest, kus loomade asustus on hõre, on karusloomad kasvatustes väiksel maa-alal puurides väga kontsentreeritult koos ning nende väljaheited , mis läbi puuride traadist põhjade maapinnale kukuvad, avaldavad seetõttu ka loodusele hoopis suuremat ning otseselt kahjulikku mõju. Loomade väljaheited sisaldavad palju fosforit ja lämmastikku, mis võivad sattuda veekogudesse või pinnasesse, rikkudes ka põhjavee. Väljaheidetes sisalduvad toitained soodustavad veekogudes ka vetikate vohamist, mis vähendab vee hapnikusisaldust, mis võib omakorda põhjustada tundlike kalaliikide kadumist. Näiteid, kus kontsentreeritud väljaheited karusloomakasvatustes on ümbritsevat ökosüsteemi kahjustanud, leidub maailmas mitmeid, näitekst suleti 1998 aastal Rootsi suurim rebasekasvatus, kuna see reostas kohalikud veevarud ; ligikaudu samal ajal ilmnes Poolas läbiviidud uuringust, et karusloomakasvatust ümbritsev pinnas oli saastunud nematoodide ehk ümarusside tõttu. Soome linnas Kaustinenis tuli põhjavee tarbimine lähedal asuva karusloomakasvatuse tõttu lõpetada. USA-s Wisconsin’s pandi kinni mingikasvatus peale seda kui lähedalasuvast kaevust võetud proovid näitasid kõrget nitraatide kontsentratsiooni [6]. Nova Scotias on kohalikud mures, kuna mingikasvatuse tõttu levivad Yarmoth’i lähiselt asuvas jões vetikad , mis on nii mürgised , et inimesed on sunnitud vältima igasugust kontakti jõeveega. [10]
Mitmetes riikides võib kohata karusnahatööstuse poolt sissetoodud liike, kes looduslikult selle riigi territooriumil ja sealses ökosüsteemis elanud pole.. Võõrliikide sissetoomine tekitab kohalikule ökosüsteemile mitmeid probleeme, ning tagajärgedega on raske toime tulla. Näiteks Islandil on karusnaha eesmärgil puna- ja hõberebaste importimine oluliselt vähendanud kohaliku arktilise rebase arvukust. Kohalike ökosüsteemide tasakaalu on kahjustanud näitekst pesukarud Saksamaal, sooblid USA-s ja opossumid Uus- Meremaal . Eestis on kährik üks sissetoodud võõrliikidest, kes on tuntud murdja ning marutaudi levitaja . [6] Lisaks on meiegi looduses võõrliigina levinud mingid ehk ameerika naaritsad. Mingi kahjulikkusest on palju kirjutatud ja arvatavasti ka õigusega. Meie looduses on ta liiga agressiivne ning pakub liiga suurt konkurentsi Euroopa naaritsale ja samuti ka tuhkrule. Mink osutab ka tõsist ohtu meie veekogude elustikule. Kährikud hävitavad aga järjepidevalt kahepaikseid ja roomajaid, kes on kõik looduskaitse all. [11] Paljud karusnahafarmerid toovad võõrliigid sisse ning lasevad nad lahti, kui äri pankrotistub, samuti pääsevad loomad kasvandustest välja mõne looduskatastroofi tagajärjel. [7]
Lisaks toovad võõrliigid kaasa ka omad haigused: näitekst on farmiminkidel leitud Aleuudi haigus (AVD), mis on oletatavasti Ameerika päritolu. Praeguseks on leidnud kinnitust selle haiguse levik mitmes riigis (sh Hispaania , Prantsusmaa, Suurbritannia ja Venemaa) Eesti suurimas farmis Balti Karusnahk on Aleuudi haigus esinenud pidevalt [6]. Aleuudi haigus nakkab väga kergesti ka teistele pisikiskjatele ning on ravimatu ja surmav. [11]
Looduse säästmise seisukohast on oluline vahet teha, kas kütitakse loom, keda esmalt toiduks tarvitatakse ja kelle karv ka siis ühtlasi inimese tarbeks ära kasutatakse, või tapetakse loom pärast vangistust karusloomakasvatuses vaid tema kasuka pärast, mis ongi karusnahatööstuse ainus eesmärk. Inimene karusloomi (Eestis nt hõbe- ja sinirebased, mingid, tšintšiljad jm) toiduks ei tarbi – seetõttu raiskab karusnahatööstus loomade elusid ja loodust alusetult. Inimene ei saa ega tohigi karusloomakasvatuste loomade liha süüa, kuna toiduks tarvitavate loomade osas kehtivad seadusega karmimad regulatsioonid ja nõuded kui ainult karusnaha eesmärgil kasvatatavatele loomadele. [6]
Nülitud kehad visatakse metsa alla või prügilatesse, reostades pinnast ja veekogusid; levinud on ka korjuste põletamine, mis omakorda paiskab õhku kahjulikke aineid nagu lämmastikoksiidid , vääveldioksiidid ja raskemetallid. Tihtipeale söödetakse karusloomi ka oma nülitud liigikaaslaste surnukehadega, kuid see saab olla võimalik vaid siis, kui hukkamine ei toimunud looma mürgitamise läbi. [6]
Eestis on  seadusega kehtestatud, et karuslooma korjuse kasutamine teise karuslooma söödaks lubatud pärast piisavat kuumtöötlemist. [12 §10] Lisaks on lubatud loomseid jäätmeid teatud tingimusi arvestades ka matta ja põletada [13]. Eestis asub ka loomsete jäätmete käitlemise tehas. Riigikontrolli poolt teostatud loomsete jäätmete käitlemise korralduse auditi põhjal puudub riigil osaliselt või täielikult ülevaade hukkunud karusloomade koguste ja käitlemise kohta. [14 lk12]
Karusnaha tootmiseks selle tüüpilisel viisil, kus tooteks on kiskjaline loom, läheb tarvis esiteks põldu, kus kasvatada söödataimi söödaloomadele, seejärel farmi söödaloomade pidamiseks ja kolmandaks farmi karusloomade jaoks.[15]
Michigani Ülikooli poolt tehtud uurimuse kohaselt kulub puuris kasvatatud loomade nahast kasuka tootmiseks 15 korda rohkem energiat kui sama kasuka valmistamisel kunstkarusnahast. Üks suurimaid kuluallikaid on toit, mis valitakse tavaliselt võimalikult odava hinna järgi. Selle tulemusena võidakse karusloomakasvatuste loomade toiduks kasutada muuhulgas ka kolmandatest riikidest imporditud geneetiliselt muundatud toidulisandeid, mis tähendab aga suurt energiakulu sööda transpordile. Loomade elushoidmise jaoks enne nülgimist kulub Kanada näitel ühe naaritsakasuka tootmiseks kokku 3 tonni sööta ning ühe rebasekasuka tootmiseks tonn sööta. [6]
Karusnahakasvatuste keskkonnaohtlikkuse hindamisel on välja jäetud puuride ja teiste tootmisvahendite energiakulu. Samuti see, et karusnahast esemeid valmistatakse väiksemates kogustes ja käsitööna, mis muudab tootmisprotseduuri iseenesest energiakulukamaks. Seda on näha ka karusnahksete toodete hinnas . [2]
Eesti alalt saadav karusnahk tuleb praktiliselt kogu ulatuses karuslooma-kasvatustest, liikudes sealt edasi rahvusvahelistele oksjonitele müügiks. Loomi karusnaha eesmärgil loodusest eriti ei püüta ja need loomad, kes metsades liigiarvukuse regulatsiooni pärast maha lastakse, jäävad tihti niisama metsa alla – üheks põhjuseks on siin nahkade madal kokkuostuhind n-ö üksiküritajate jaoks, sest kasvandustest tulev masstoodang lööb hinnad alla, teise põhjusena on kohalikud jahimehed nimetanud ka väga kallist ja halva kvaliteediga teenust, mida üksikud Eesti nahatöötlejad pakuvad. [6]

4. Karusnaha töötlemine

Karusnaha töötlemine on üks kolmest kõige saastavamast tööstusest maailmas. See protsess on mitmeetapiline ning äärmiselt mürgine ja saastav, ning on seetõttu tunnistatud Maailmapanga (1995) poolt avaldatu põhjal kolmandaks kõige mürgisemaks tööstuseks, millest eespool on vaid väetised ja pestitsiidid ning tööstuslikud kemikaalid. [6]
Tihti võib kuulda väidet, et karusnahk on naturaalne materjal, mis on biolagunev ja säästab keskkonda. Vaid toornahk on bioloogiliselt lagunev, kõik müügil olevad karusnahksed esemed on aga keemiliselt töödeldud, mis muudab nad looduses lagunematuks - vastasel juhul laguneksid nad kandes ära. [2]
Enne turule jõudmist peab karusnahk läbima mitmeid protseduure, nagu näiteks kraapimine, pesemine, parkimine , kuivatamine, naha tekstuuri ja välimuse muutmine (pügamine, värvimine), mis kasutavad omakorda palju energiat nagu elekter ja küte, lisaks tuleb teatud etappide jaoks luua süsteemid ka kindla ruumitemperatuuri ja õhuniiskuse taseme hoidmiseks. [6]
Karusnaha töötlemisel kasutatakse kemikaale nagu formaldehüüde, kroomi, erinevaid happeid , vesinikperoksiide, kromaate, pleegiteid, õlisid, sulfiide, kivisöetõrva derivaate, värvaineid ja viimistlusvahendeid. Mitmed neist ärritavad inimese nahka, mistõttu on nahaparkimistöökodade töötajad palju vastuvõtlikumad vähile. Formaldehüüd on tugev allergeen , mis võib põhjustada allergilist nohu ja hingamisteede haigusi. Seda kasutatakse laipade palsameerimiseks. Kivisöe tõrva derivaadid on ühed mürgisemad vähkitekitavad ained [6]. Enamus USAs toodetud nahast on kroomiga pargitud ja Keskkonnakaitse Agentuuri sõnul on kõik kroomi sisaldavad jäätmed ohtlikud ja tervistkahjustavad. [16]
Mürgiste ainete kasutamise tõttu avaldavad karusnahatöötlemise tehaste jäätmed lisaks inimese tervisele ka looduskeskkonnale väga kahjulikku mõju; jäätmeid esineb nii vedelal, tahkel kui ka gaasilisel kujul. On arvutatud, et kroomi kasutavad parkimistöökojad raiskavad iga tonni töödeldud loomanaha kohta ligi 57.000 liitrit vett ning toodavad lisaks muudele mürgistele ainetele kuni 990 kg tahkeid jäätmeid. Näiteks trahvis Keskkonnakaitse Agentuur 1991 aastal kuut karusnaha töötlemise tehast, tuues välja rikkumised tervistkahjustavate jäätmete osas väites, et karusnaha töötlemisel kasutatavad lahustid võivad põhjustada hingamisprobleeme ning on määratletud ka vähkitekitavatena. Samuti leiti Ameerikas 1998 aastal tehtud uurimuses, et naistel, kes töötasid karusnahatöötlemise tehastes , oli suurem risk rinnavähi tekkeks. [6]
Parkimistöökodade läheduses põhjavette sattuvad plii, tsüaniidi ja formaldehüüdi kogused on suureks saasteallikaks – näitekst USA-s leiti uuringute tulemusena, et ühe Kentucky osariigi linna parkimistöökoja piirkonnas elavate inimeste seas esines lisaks muudele tervisehäiretele ka leukeemiat 5 korda sagedamini kui USA-s keskmiselt. [6]
Indias on parkimistöökodade jäätmed mürgitanud mitmeid jõgesid, sealhulgas ka Gangese , põhjustades ka mitmete veeasukate hukkumist. Parkimistöökodade töötajate seas on levinumad terviseprobleemid nahahaigused , palavik , silmapõletik, kopsuvähk ning viljatus. Kui kolmeteistkümnes külas võeti pinnase- ja veeproovid, testimaks parkimistöökodadest pärinevate kemikaalide taset, siis ületasid kõik saadud tulemused India seadusandluse poolt lubatud piire . On ka juhtunud, et külaelanikud on pidanud mürgitatud elukeskkonna pärast linna kolima ning seal tööd otsima . [6]
Euroopa Komisjon peab õhureostust üheks peamiseks nahaparkimisega seotud keskkonnaalaseks probleemiks, kuna läbi nahaparkimise protseduuride eralduvad toksilised lõhnavad ained [6]. Enamus karusnahast tõõdeldakse aga Hiinas, kus keskkonna regulatsioone ei järgita. [9]

Kokkuvõte

Karusnahk on ebaökoloogiline mitmetel põhjustel. Esiteks juba karusnaha hankimiseks kulub palju energiat, seda nii siis, kui karusloom püütakse lõksude abil loodusest ja ka siis, kui toornahk saadakse karusloomafarmist. Lõksudega püüdmine mõjutab ökoloogilist tasakaalu ning karusloomafarmid avaldavad ümbritsevale keskkonnale kahjulikku mõju. Kuna karusnahatööstus on globaalse ulatusega ja endiselt üsna elujõuline, on selle ökoloogiline jalajälg väga suur. Karusnaha töötlemiseks kasutatakse erakordselt mürgiseid ained, mis on kahjulikud nii inimesle kui ka loodusele.
On tõsi, et minevikus oli karusnahal oluline koht inimese elus, kuna ei tuntud ega osatud kasutada alternatiive ning loomapopulatsioonid tundusid olevat lõppematuks tooraineks , kuid alates kangastelgede automatiseerimisest, pole karusnahk enam odavam ega praktilisem.
Seda kõike arvestades jõuan järeldusele, et karusnahafarmide tegevus tuleks lõpetada. Tegemist on vaid luksuskaubaga, mida enamik elanikkonnast niikuinii endale lubada ei saa. Sooja hoidmiseks ei kasuta ükski talisportlane, alpinist ega sukelduja karusnahka, kuna see materjal on raske ja märgub kergesti. Samuti ei ole karusnahk biolagunev, ning kokkuvõttes on sünteetiliste materjalide tootmine tunduvalt loodussäästlikum. Kõike seda arvestades ei leia ma ühtegi mõistlikku põhjust, miks peaksid karusnahafarmid oma julma ja saastavat tegevust jätkama.

Kasutatud allikad

1. Eesti Karusnahaliit [WWW-materjal] http://www.furs.ee/ajaloost (vaadatud 03.02.12)
2. Kasepuu, L. (2009) Karusnahk ei ole ökoloogiline [WWW-materjal] http://www.bioneer.ee/eluviis/tarbimine/aid-3448/Karusnahk-ei-ole-%C3%B6koloogiline (vaadatud 03.02.12)
3. Eesti põllu- ja maamajanduse infoportaal, Karusloomakasvatus [WWW-materjal]
http://www.pikk.ee/est/maamajandus/alternatiivtegevused/karusloomakasvatus/sissejuhatus (vaadatud 03.02.12)
4. Last Chance For Animals , Fur Trade Facts [WWW-materjal]
http://www.lcanimal.org/index.php/campaigns/fur/fur-trade-facts (vaadatud 03.02.12)
5. Kattago, T. (2009) Karusnahatööstus on rangetest reeglitest hoolimata elujõuline. Äripäev
6. Karusnahavaba Ühendus, Ökoloogia [WWW-materjal]
http://www.karusnahavaba.org/index.php?option=com_content&view=article&id=83&Itemid=89 (vaadatud 03.02.12)
7. Global Action Network, Fur trade [WWW-materjal]
http://www.gan.ca/campaigns/fur+trade/factsheets/trapping+and+the+environment.en.html
(vaadatud 03.02.12)
8. Julm karusnahk (2004) [WWW-materjal] http://naistekas.delfi.ee/ilumood/trendid/article.php?id=7485772 (vaadatud 03.02.12)
9. PETA . Fur: Mean , Not ' Green ' [WWW-materjal] http://www.peta.org/issues/animals-used-for-clothing/environmental-hazards-of-fur.aspx (vaadatud 03.02.12)
10. The Association for the Protection of Fur-Bearing Animals. Fur Farms: Eco- Nightmare (2011) [WWW-materjal] http://furbearerdefenders.com/campaigns/fur-farms/eco-nightmare (vaadatud 03.02.12)
11. Vainura, V. (2010) Omad ja võõrad. Eesti Loodus
12. Loomsete jäätmete liigitus, nende käitlemise veterinaarnõuded ning käitlemisega tegelevate ettevõtete tunnustamise kord (2000). Riigi Teataja ; nr 65
13. Kuusk, H. Loomsete jäätmete käitlemine [WWW-materjal] http://www.agri.ee/public/juurkataloog/MAAELU/PMAN/Jaatmekaitlus_PMAN.PPT (vaadatud 03.02.12)
14. Loomsete jäätmete käitlemise korraldus Eestis. (2007) Riigikontrolli aruanne Riigikogule
15. Karusnahavaba Ühendus. Praktlisus [WWW-materjal]
http://www.karusnahavaba.org/index.php?option=com_content&view=article&id=77&Itemid=84 (vaadatud 03.02.12)
16. Vegetarian/ Vegan . Naturaalne ei tähenda alati keskkonnasõbralikku. [WWW-materjal]
http://veg.ee/artiklid/keskkond/nahktooted (vaadatud 03.02.12)
3