Kärbseseened (1)

Jõhvi Gümnaasium
Kärbseseened
Referaat
Koostaja : Reelika Lõhmus 11B
Juhendaja : Tiina Gaškov
Savala 2009
Sisukord:
Kärbseseened ja nende ohtlikkus.............................................................................lk 3
Roheline kärbseseen................................................................................................lk 4
Valge kärbseseen.....................................................................................................lk 4
Punane kärbseseen..................................................................................................lk 4
Roosa kärbseseen....................................................................................................lk 5
Lisad.........................................................................................................................lk 6
Kasutatud kirjandus..................................................................................................lk 7
Kärbseseened ja nende ohtlikkus:
Kärbseseened kuuluvad kandseente hõimkonda. Kärbseseened on seente seas kõige ohtlikumad ja põhjustanud ka enim inimeste surma (pea 90% juhtumitest), eriti valge ja roheline kärbseseen. Võimalik on isegi mürkainete imendumine naha kaudu (on juhtunud nt. Laboratooriumis). Valget kärbseseent on sassi aetud söödavate šampinjonide ja kitsemamplitega, kasvavad okas- ja segametsades, peamiselt kuusikutes ja on toore kartuli lõhnaga. Roheline kärbseseen võib saada üles korjatud rohelist värvi pilviku pähe.
Valge- ja rohelise kärbseseene põhjustatud amanitiini-falloidiini mürgistusele on iseloomulik pikk peiteaeg (12-24 tundi ja enamgi ). Esimesteks sümptomiteks on iiveldus, kõhuvalu ja –lahtisus, võimalik on šokiseisund. Näilisele paranemisele järgnevad rasked maksakahjustused, verehüübivushäired, neerupuudulikkus , teadvushäired ja ravimatuse korral surm.
Punast kärbseseent tarvitatakse uimastina selle psühhotroopsete efektide pärast. Ta on tuntud ettearvamatu mõju pärast. Ühesugune annus ühesuguseid seeni võib eri inimestele väga erinevalt mõjuda. Olenevalt leiukohast ja sissevõetud kogusest kehakaalu kohta võivad esineda nohu , tõmblemine, uimasus, madal vererõhk, higistamine, ilastamine, kuulmis-, nägemis- ja tasakaaluhäired, meeleolumuutus, eufooria , lõdvestumine või peapööritus. Raske mürgistuse korral võivad tekkida atakid, deliirium ja kooma . Sümptomid ilmuvad 30–90 minuti jooksul ja tipnevad kolme tunni järel. Enamasti toimub 12–24 tunni jooksul täielik paranemine, aga mõned mõjud võivad kesta päevi. Hiljem võivad ilmneda unisus, peavalu ja mälukaotus.Punane ja panter-kärbseseen põhjustavad nn. Mükoatropiini mürgistuse. Need mürgistusnähud ilmuvad juba mõni minut või kaks-kolm tundi peale seente söömist. Mürkained mõjuvad närvisüsteemile, nad on hallutsinogeenid . Mürgistus võib muutuda eluohtlikuks, kui tekivad südame rütmihäired, krambid ja südameseisak.
Kärbseseenemürgistusele puudub vastumürk ja kärbseseent söönud inimest tuleb ravida nagu üldmürgistuse korral ikka. Kui sissevõtmisest on möödunud alla tunni, aitab maoloputus. Kui sissevõtmisest on möödas alla 4 tunni, antakse aktiivsütt. Oksejuure abil oksendamist esile kutsuda ei soovitata mingil tingimusel. Kui patsient on deliiriumis või tõmbleb, tuleb ta kinni siduda ja vajadusel pidevalt jälgida. Bensodiasepiinid, näiteks diasepaam või lorasepaam, võivad aidata märatsushoogude, tõmblemise ja muu lihaste liigse aktiivsuse vastu, kuid need võivad tekitada ka hingamisraskusi. Korduv oksendamine on haruldane , ent kui see esineb, võib see põhjustada ihu liigse vedelikukaotuse või elektrolüütilise tasakaalustamatuse, nii et siis võib olla vajalik veenisisene rehüdratiseerimine või elektrolüüdiasendus. Teadvusekaotuse või kooma korral võib olla vajalik kunstlik hingamine. Hemodialüüs võib organismist mürkaineid eemaldada, kuid seda peetakse tavaliselt tarbetuks.
Ka meie ülejäänud kärbseseened tuleb lugeda mürgisteks. Varem peeri roosat ja rõngata kärbseseent söödavaks. Tänastel andmetel põhjustavad need aga mao- ja soolenähtudega piirduvaid seenemürgistusi. Ka need võivad osutuda eluohtlikuks, eriti lastele. Inimesele kahjulikke ühendeid sisaldavad ka kollane ja pruun kärbseseen. Vaid roosa, rõngata, hall, loor - ja oranž kärbseseen kaotavad oma mürgisuse kupatamisel. Valge ja roheline kärbseseen jäävad mürgiseks ka pärast kupatamist, nagu ka enamik teisi kärbseseeni.
Roheline kärbseseen ehk Amanita phalloides:
Roheline kärbseseen kasvab põhiliselt hõredates metsades ja torkab seal hästi silma. Ta on tüüpilise kärbseseene üldkujuga ja kärbseseentele iseloomulik tunnuste kombinatsioon – jala alust ümbritsev tupp ning rõngas jala ülaosal – on ta alati hästi näha. Erinevalt punasest kärbseseenest aga ei kata tema kübarat valged ebemed. Roheline kärbseseen on ebameeldiva lõhnaga.Tunnused: kübar 6-12 cm, noorena kellukjas , hiljem lame- kumer , hallikas- või pruunikasroheline, keskelt oliivpruun, üleni peenelt radiaalkiuline; jalg 9-15 cm kõrge, oliivkollastest soomustest marmormustriga, ülaosas valkja või kahvaturohelise rõngaga; jala muguljat alust ümbritseb valge või õrnrohekas avar tupp; seeneliha valge, nõrga ebameeldiva lõhnaga. Kasvukoht: Levib leht- ja segametsades, peamiselt tammede läheduses. Esinemisaeg: augustist oktoobrini. Tavaline saartel ja Lääne-Eestis, mõnel aastal massiline, mõnel aastal vähearvukas, mujal väga haruldane.
Valge kärbseseen ehk Amanita virosa:
Valgel kärbseseenel on jalal rõngas ja jala alusel avar kotjas tupp, jalg on ebemeline, viljakeha üleni muutumatult valge. Levib kuusikutes, okas- ja segametsades, kaunis sageli.Tunnused: Viljakeha valge, siidiläikeline. Kübar teravalt koonusjas-kellukjas, ebemeteta, sügavalt sisserullunud servaga, 6-10 cm. Eoslehekesed vabad. Jalg vatjas-ebemeline, mugulja alusega, avara kotja tupega ja äärmisse tippu kinnituva kiiresti laguneva vatja rõngaga. Ebameeldiva lõhnaga. Valge kärbseseen on Eestis sage seen , kuid massiliselt esineb teda tavaliselt üle mitme aasta. Esinemisaeg: hilissuvi. Kasvukoht: okas- ja segametsades, eriti kuusikutes, ka rabastunud pinnasel .
Punane kärbseseen ehk Amanita muscaria:
Punane kärbseseen on kärbseseentest esimene kes kasvama hakkab ning ta on ka üks levinumaid seeni Eestis. Ta kasvab kõikjal põhjapoolkera parasvöötmes. Tunnused: Kübar sarlakpunane kuni punakas-oranžkollane või tumekollakaspruun, vanalt täiesti pleekinud, valgete või kollakate ebemetega, rihvelja servaga, 10-20 cm. Eoslehekesed valge, vabad. Jalg valge või kollakas , härmaneebemeline, mugulja alusega, laia nahkja rippuva ülaküljel sileda rõngaga, jalale külge kasvanud kontsentriliste ebemeliste vöötidega ilmneva tupega. Seeneliha valge, kübaranaha all sidrun - või pruunkollane. Kasvukoht:kasvab mitmesugustes metsades, kuid kõige levinuimad asukohad on kaasikud , kuusikud ja männikud. Ta võib elada sümbioosis, männi, kuuse, nulu, seedri või kasega.
Roosa kärbseseen ehk Amanita rubescens:
Kõikidest teistest kärbseseentest erineb roosa kärbseseen roosaka või punaka seeneliha poolest. Tegemist on hea söögiseenega, kuigi kupatamata seene söömine suurtes kogustes võib mõnedel inimestel kerget mürgitust põhjustada. Seen sisaldab hemolüütilise toimega mürkainet, mis keevas vees lahustub. Panter-kärbseseen on temaga väliselt väga sarnane ning neid aetakse tihti segamini , seepärast tuleb roosade kärbseseente korjamisega olla väga ettevaatlik. Tunnused: Kübar varieeruvalt pruunikaspunane kuni –roosakas, väikeste hallikate ebemetega, sileda servaga 6-10 cm. Eoslehekesed valged, hiljem punapruunikad, vabad. Jalg valkjasroosakas, pruunpunaka mugulja alusega, jalale külge kasvanud tihti kontsentriliste voltidena ilmneva tupega, nahkja rippuva ülaküljel rihvelja rõngaga. Kasvukoht: Levib okas- ja segametsades, väga sageli.
Lisad:
Valge kärbseseen Roheline kärbseseen
Punane kärbseseen Panter-kärbseseen
Kasutatud materjal:

R.Kuresoo, H. Relve ja I.Rohtmets, A.2001. Eesti elusloodus . Lk 181.

K. Kalamees , A.1976. Meie seeni. Lk 65-72

K. Kalamees, A. 1986. Seenespekter. Lk 25-28

http://et.wikipedia.org/wiki/Punane_k%C3%A4rbseseen

http://www.looduskalender.ee/node/1541