Kärbseseened (1)

Ülenurme Gümnaasium
KÄRBSESEENED –
Mürkseened
Referaat
Koostaja: Elis Vink 12A
Juhendaja : Evelyn Kostabi
Tartu 2008

Sisukord

SISSEJUHATUS 4
MÜRKSEENED 6
KÄRBSESEENED 8
Punane kärbseseen 8
Valge kärbseseen 9
Roheline kärbseseen 9
Teised kärbseseened 9
SEENEMÜRGITUS 11
LISA 13
KOKKUVÕTE 15
KASUTATUD MATERJAL 16

SISSEJUHATUS

Seen on vanem kui meie, õigupoolest on nad ühed vanimad Maa elanikud. Palja silmaga nähtavad seened kasvasid siin juba devoni ajastul, seega üle 400 miljoni aasta tagasi, pisiseened aga veelgi varem: ühed vanemad jäljed elust planeedil Maa jätsid ilmselt pärmilaadsed seened umbes 3,8 miljardit aastat tagasi. Seened on levinud pea igasse maakera sfääri. Neid on mullas ja puudel; õhus, järvedes, jõgedes ja meredes on miljoneid seenespoore. Neid on kuivas ja niiskes, külmas ja kuumas, kõrgel mägedes ja sügaval veekogude põhjas.
Seentel on väga omapärased tunnused, ühelt poolt sarnanevad nad taimedega, teiselt poolt aga loomadega . Nagu taimedki, kasvavad seened maas ja püsivad kogu elu paigal, kuid nad toituvad orgaanilistest ainetest nagu loomad, sest seened ei suuda fotosünteesida. Kuni viimase ajani loeti seeni taimeriigi koostisosaks. Seentel on 3 peamist hõimkonda: ikkeseened, kottseened ja kandseened . Nüüdseks on aru saadud, et seeni eraldavad taimedest väga paljud tunnused mis on olulised. Hetkel on seened paigutatud omaette eluriiki – seeneriiki. Seeneriik on väga rikkalik, seni on kirjeldatud umbes 70 000 seeneliiki, kuid arvatakse, et kokku võiks neid olla poolteist miljonit (Alexopoulos, Mims, Blackwell 1996: 3).
Kuigi paljud seened on kasulikud, näiteks seened on asendamatud mis koos bakteritega tagavad mulla viljakuse, seened millest saab valmistada alkohoolseid jooke ning seened mis on maitsvad ja söögiks tarbimiseks . Siiski peab seeni korjates olema väga tähelepanelik, sest mõne seeneliigi valesti määramine võib kaasa tuua raskeid tagajärgi. Mõned väga mürgised seened sarnanevad söödavatele ja on hästi meeldiva välimusega. Iseloomulikuks näiteks on valge kärbseseen millest ma ka tagapool räägin, mida nii mõnigi kord peetakse šampinjoniks
Inimkonnale on kõige enam head teinud pintselhallikute perekonda kuuluvad seened. Just neist saadi esimesena avastatud antibiootikumi- penitsilliini. Selle võime takistada haigust tekitavate bakterite kasvu või neid tappa on aidanud võidelda paljude nakkushaigustega. Hiljem on avastatud veel teisigi antibiootikume, mida toodavad erinevad seened. Aga üha rohkem on seeni mis võivad meile teha materiaalset kahju ja mis veel hullem , põhjustada tervise probleeme.
Hullemaks võib pidada seeni mis lagundavad puitu. Palkide või puitehitiste niiskusesisalduse väikegi tõus tekitab neile ohu langeda sõjakate seente hävitustöö ohvriks.. Nende ühe seltsi - majaseente erialaks on puust elumajade aktiivne hävitamine. Sageli põhjustavad need tõesti täitmatud seened katastroofi, hävitades igasugused puitehitised täielikult. Paljud seened kahjustavad laastavalt ka kultuur- ja loodusikketaimi. Seened võivad tekitada haigusi loomadele ja inimestele.
Nii siis võib seeni võib leida kõikjalt meie ümber. Peaaegu alati leidub neid inimeste töö- ja eluruumides, kus nad võivad ohustada nii ehitist kui ka inimese tervist. Mõned toiduainetel kasvavad seened võivad eritada inimesele mürgiseid ühendeid e. mükotoksiine.

MÜRKSEENED

Paljud seened sisaldavad mürkaineid või toodavad neid oma ainevahetusproduktina. Eestis on teada ligi 200 mürgist või tõsise mürgistuskahtlusega suurseeneliiki.
SEENEMÜRGISTUSED:
Jäädavalt mürgistes seentes sisalduvad mürkained keetmisel ei lagune.
Värskelt mürgistes liikides sisalduvad mürkained lagunevad keetmisel (kuid mitte mikrolaineahjus ). Keeta tuleb vähemalt 20 minutit. Keeduvett ei tohi kasutada!
Tinglikult söödavad seened sisaldavad mürkaineid, mis mõjuvad vastavalt sööja iseärasustele.
 
Surmavalt mürgised on:
Roheline kärbseseen – Amanita phalloides
Valge kärbseseen – Amanita virosa aetakse tihti segi söödava Aasšampinjoniga – Agaricus arvensis.
Sisaldavad närvimürki. Lühikese peiteajaga (20 minutit – paar tundi). Algul tekivad suukuivus, elevus, ebatavaline liikumisvajadus, eufooria, joove , meelepete ( hallutsinogeenid ). Järgneb rahutu uni, virgudes aga pohmell. Mürgitus võib saada eluohtlikuks, kui hingamine ja südametalitus tugevasti kiirenevad – tekivad südame rütmihäired, krambid , süda seiskub.
Punakas narmasnutt – Inocybe erubescens
Toimeained tekitavad raskeid muutusi inimese immuunsüsteemis.
Kiirel toimimisel esinevad tavalised seenemürgistuse sümptomid. Enamasti tekivad haigusnähud mõne päeva või isegi aasta pärast: tekitab punaliblede kokkukleepumist, neerupuudulikkust (võib põhjustada surma).
Tavavahelik – Paxillus involtus
Mürgid mõjuvad eluliselt tähtsatele siseorganitele (maks, neerud ), raskematel juhtudel eluohtlikud. Pika peiteajaga (kuni 12 tundi). Peale esimesi sümptomi kaob teadvus, krambid – surm. Tugeval kupatamisel mürkained hävivad ja seened muutuvad ohutuks.
Kevadkogrits – Gyromitra esculenta ( kupatatult aga väga hea söögiseen)
Põhjustavad seedeelundkonna häireid, enamasti ei ole need mürgistused eluohtlikud. Võivad olla kupatatult söödavad.
Kühmvöödik, Kastanvöödik, Sügiskogrits
Väga mürgine:
Panter -kärbseseen – Amanita pantherina , Jahutanuk, Kuhik-narmasnutt,
 Sisaldavad närvimürki. Lühikese peiteajaga. Tekib rohke sülje-, pisarate - ja higivool, iiveldus , oksendamine , kõhulahtisus ja valud . Pupillid ahenevad, tekivad nägemishäired. Hiljem südametalitus aeglustub, vererõhk langeb, tekib šokiseisund. Võib järgneda surm.
Mürgine:
Kroomvöödik, Harilik ringik, Siid -narmasnutt, Niitlehtrik
Nõrgalt mürgised:
Punane kärbseseen - Amanita muscaria , Kuning-kärbseseen
Sisaldavad närvimürki. Lühikese peiteajaga. Tekib rohke sülje-, pisarate- ja higivool, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus ja valud. Pupillid ahenevad, tekivad nägemishäired. Hiljem südametalitus aeglustub, vererõhk langeb, tekib šokiseisund. Võib järgneda surm.
Kärbseseeni mainitakse Eestis esmakordselt ühes 229 aastat tagasi ilmunud raamatus. Seal nimetati neid Kerpse senteks. Kärbseseenel on palju ilusaid nimesid erinevates keeltes: hollandi vliegenwam, prantsuse mousseron, taani flueswamp, saksa Fliegenpilz, inglise fly agaric jne. Nagu paljudes Euroopa maades, murendati ka meil vanasti punase kärbseseene tükikesi taldrikule piima sisse. Taldrik pandi riiulile või mujale kõrgemale, et lapsed kogemata ligi ei pääseks. Kärbsed aga, kes pidasid kärbseseene-piimasegu magustoiduks, leidsid selle üles, sõid ära ning kadusid pärast seda toast . Inimesed arvasid, et surema. Tegelikult otsisid nad paariks päevaks varjupaiga, et siis toibununa edasi elada. Siiski on kärbseseente ja üldse meie seente seas kõige ohtlikumad on valge ja roheline kärbseseen. Kõigist surmaga lõppenud mürgistustest 90% on põhjustatud nende liikide poolt. Võimalik on isegi mürkainete imendumine naha kaudu (on juhtunud laboratooriumis). Valget kärbseseent on ära vahetatud söödavate šampinjonide ja kitsemamplitega. Roheline kärbseseen võib saada üles korjatud rohelist värvi pilviku pähe.

KÄRBSESEENED

Punane kärbseseen
Punane kärbseseen ( Amanita muscaria ) on väga hästi nähtav ja rabavalt kaunis seen, kelle värvitoonid ulatuvad kollasest punase toonini. Täiskasvanuna on kärbseseene kübar tavaliselt umbes 12 cm diameetriga iseloomulikku veripunast värvi ( eaga muutub kollakamaks). Kübar on kaetud valkjate kuni kollakate eemalduvate täpikestega. Vars on valge, umbes 5-20 cm pikkune, vart ümbritseb sakiline krae. Punane kärbseseen kasvab väga erinevates metsades, kuid kõige levinumad elukohad on tal kaasikud , kuusikud, männikud. Teda loetakse küll mürgiseks, kuid punase kärbseseene põhjustatud surmasid tuleb harva ette.. Punasest kärbseseenest on meil palju rohkem kasu kui ainult kärbsepeletajana. Ta kasvab alati koos puudega, eriti just okaspuudega. Seen elab maa sees, mullas, mis on täis imepeeni seeneniidikesi. Need võtavad mullast vett ja selles lahustunud toitaineid ning annavad edasi peentele puujuurtele. Puu omakorda varustab neid niidikesi seenele vajalike ainetega. Ilma seenteta ei suuda ükski puu meil suureks kasvada, ilma puudeta ei suuda ellu jääda kärbseseen ega paljud teisedki. Heas toitumuses seeneniidistik saadab suvel mullapinnast välja need jalaga kübarad, mida me tavatseme seenteks nimetada. Tegelikult on suurem osa seenest maa sees varjul. Punane kärbseseen on küll mürgine, kuid peaaegu ohutu, kui mitte suhu pista. Iga väikelapski teab ju, et teda süüa ei tohi, ja oma välimusega jääb ta hästi meelde. Hoopis kahjutu on see seen paljudele putukatele, kelle vastsed põhjustavad seene ussitamist. Täissöönud vastsed poevad seenest mulla kõdukihti, viies endaga kaasa seene pisitillukesi eoseid . Nii aitavad nad ka kärbseseenel levida ja soodustavad sellega metsapuude kasvu.
Punast kärbseseent on peetud Euraasia vanimaks joobeaineks. Kuigi punases kärbseseenes võin näha Vana Maailma olulisimat hallutsinogeeni, on mõistetav, et tal on oluline koht ka inimeste usundilises või sümboolses maailmapildis. Tead on kõige enam mainitud folklooris või mütoloogias.
Samas on leidnud ta ka eriti laialdast kasutust meditsiinis. 19. sajandil soovitasid meditsiiniteadlased ja arstid punase kärbseseene jalaga ravida paljusid haigusi: krampe, tõmblemist, halvatust ja teisi närvihaigusi, epilepsiat, kogelemist, tuberkuloosi, hambavalu , reumat, veritsevat köha ja paljusid muid haigusi (Birkfeld 1954: 2 4; Dunn 1973: 490)
Valge kärbseseen
Valge kärbseseen (Amanita phalloides ) on noorelt kellukjas-koonusjas ja sisserullunud servaga ja valge värvusega, vanalt aga kumer ja lamedam ning keskelt kahvatukollakas. Teda kutsutakse ka destroying angel ehk siis hävitus ingel . Jala pikkuseks on 8-15 cm ja üleni kaetud vatjate ebemetega. Teda võib leida okas- ja segametsades, eriti varjuküllastes kuusikutest ja on levinud üle kogu Eesti. Esimese valge kärbseseene leidis ja kirjeldas Elias Magnus Fries Rootsist. Nagu ka eespool öeldud on valge kärbseseen surmavalt mürgine ja mürgisus ei kao ka kupatamisel. Valge kärbseseen pidi olema toore kartuli lõhnaga.
Roheline kärbseseen
Roheline kärbseseen (Amanita phalloides) noorelt kellukjas-koonusjas ning värvitoonilt hallikas-kollakasroheline või oliivroheline, vanalt kumer või lame ning üleni kollakas-pruunikas. Jalg on 15 cm kõrgune ning silindriline. Peamiselt võib teda leida laialehelistest leht- ja segametsade lubijatel pindadel. Tema levik oleneb tema tujudest, Saaremaal ja Lääne-Eestis mõnel aastal haruldane, mõnel aga massiline . Väga harva on teda leitud ka Lõuna-Eesti lubjarikkalt moreenpinnaselt. Roheline kärbseseen on surmavalt mürgine, ning kahjuks peetakse teda kübara värvuse tõttu rohelise kübaraga pilvikuks. Tavaliselt tuntakse teda nime all kui death cap ehk surma kübar/müts. Seent kirjeldas esimesena prantsuse botaanik Sébastien Vaillant aastal 1727 .
Seen on osalenud enamuses inimeste mürgitamises seentega , võimaluses, et temaga mürgitati ka Rooma keiser Claudius ja Püha Rooma keiser Charles VI. Põhi toksiini koostisosaks on α-amanitin, mis kahjustab maksa ja neere.
Teised kärbseseened
Kollakaspruun kärbseseen - Amanita fulva
Pruun kärbseseen - Amanita porphyria
Kollane kärbseseen - Amanita citrina
Roosa kärbseseen - Amanita rubescens
Kuning-kärbseseen - Amanita regalis
Rõngata kärbseseen - Amanita vaginata
Kahevärviline kärbseseen - Amanita battarrea
Ka meie ülejäänud kärbseseened tuleb lugeda mürgisteks. Varasemas kirjanduses on roosat ja rõngata peetud söödavateks. Rõngata kärbseseente hulgast ka kollakaspruuni kärbseseent. Tänastel andmetel põhjustavad need aga mao- ja soolenähtudega piirduvaid seenemürgistusi. Needki võivad osutuda eluohtlikeks, eriti lastele. Inimesele kahjulikke ühendeid sisaldavad ka kollane ja pruun kärbseseen. Vaid roosa ja rõngata kärbseseen kaotavad kupatamisel oma mürgisuse.

SEENEMÜRGITUS

Eestis kasvavaist (~4000) seeneliikidest on ligikaudu 150 liiki mürgised. Oleme kogenud seenetundjad ja käitume arukalt , võtame metsast kaasa vaid kindlalt tuntud seene ja siiski võime saada mürgitatud. Miks? Siin on põhjuseks seente muutunud välimus, muteerumine. On väga keeruline eristada valget kärbseseent (eriti noored seened) arušampinjonist või kitsemampslist.
Seega võivad seenemürgituste põhjuseks olla:

• seente muutunud välimus, mürgiste seente segiajamine söödavate seentega.
  
• vaesus , mis paneb korjama mida iganes, et kõhtu täis saada.
  
• mõnuainena-hallutsinatsioonide esilekutsujana kasutatavate seente (punane kärbseseen) üledoseering.
  
• Seente vale töötlemine nende toiduks valmistamisel
  
• Korjatakse neile tundmatuid seeni, mis paistavad isuäratavatena, kuigi seened kuuluvad mürgiseente alla.
  
• Omaette ohugrupi moodustavad lapsed, kes teatud vanuses armastavad igasuguseid asju suhu panna ja närida.
  

Peaaegu kõik mürkseened, sõltumata nendes sisalduva mürgi laadist , põhjustavad häireid mao ja soolestiku tegevuses. Mürgitus, mis tekib varsti (1/2-3 tunni järel) pärast mürkseente söömist on vähem ohtlik kui hiljem arenev mürgitus (näiteks pärast valge kärbseseene söömist ilmnevad mürgituse tunnused alles 8-24 tunni järel.) Valge kärbseseenega mürgitumisel tekivad oksendamine, kõhulahtisus, valud kõhus, üldine nõrkus, peapööritus, peavalu, sonimine, krambid lihastes, eriti säärelihastes. Areneb äge neerupuudulikkus.
     Mürgitatu tuleb kiiresti arsti juurde toimetada. Kuni arsti saabumiseni antakse talle meditsiinilist sütt ja rohkesti vett ning kutsutakse esile oksendamine. Vajadusel peab tegema kunstlikku hingamist. Hapete sisseandmine on vastunäidustatud
Tuleb eristada:
1. tõelist seenemürgitust

• jäädavalt mürgiste seentega (teatavasti mõningad seened kaotavad töötlemisel oma mürgisuse)
  
• vanade seentega (neis toimuvate lagunemisprotsessides tekkivad mürgised ained)
  
• mürgitust seentes akumuleeruvate keskkonnamürkidega
  

2. ebatõenäolist seenemürgitust

• mürgituse põhjuseks on riknenud toit jm.
  

3. unustada ei tohiks ka võimalikku allergilist-ülitundlikkuse reaktsiooni.
Seenemürkide toimeaeg ehk mürgituse avaldumise aeg võib olla erinev. Kindlasti on toime käes vähemalt tunni jooksul jumalikke nägemusi ootaval punase kärbseseene tarvitajal. Sama kiirelt võivad iiveldust ja oksendamist ning vaevavat kõhulahtisust põhjustada mõned pilviku ja heiniku liigid. Valge ja roheline kärbseseen (amanita phalloides, virosa) ning mõned sirmiku liigid sisaldavad rakkudele mürgist ainet amatoksiini, mille toime avaldub alles 6-12 tunni (vahel kuni 3 päeva) pärast. Rakkude tapmine võtab aega. Mürgitus algab kõhulahtisuse, kramplike kõhuvalude ja piinava oksendamisega. Surm saabub maksa- , neeru- ja südamepuudulikkuse tõttu (häired töös) mõne päevaga. Sarnase toimeajaga on mõnedes korgitsalistes (Gyromitra) sisalduv monometüülhüdrasin, mis põhjustab hoolisi nn. kõhukrampe, nõrkust. Tekkiv maksapuudulikkus ja vererakkude lagunemine (hemolüüs) mõjub surmavalt. Ajaliselt samadesse piiridesse jääb mõnede mürgiste vöödikute (cortinarius) poolt tekitatav mürgitus. Ohtlikuks saab siin neerutorukeste kahjustus, mis lõppeb ägeda neerupuudulikkusega.

LISA

joonis 1
Joonis 2 Joonis 3 Joonis 4 Joonis 5
Joonis 6

• Joonis 1. – Punane kärbseseen. Pildi autor: Vello Liiv http://www.loodusmuuseum.ee
  
• Joonis 2 – Panter-kärbseseen. Pildi autor: Arne Ader
  

http://www.ilm.ee

• Joonis 3 – Valge kärbseseen. Pildi autor: Arne Ader
  

http://www.ilm.ee

• Joonis 4 – Roheline kärbseseen. Pildi autor: Arne Ader
  

http://www.ilm.ee

• Joonis 5 – Kollakaspruun kärbseseen. Pildi autor: Arne Ader
  

http://www.ilm.ee

• Joonis 6 – Tavavahelik. Pildi autor: Uve Ramst
  

http://www.loodusmuuseum.ee

KOKKUVÕTE

Seened on ühed vanimad elusolendid Maal, seega peaksime me neid tundma õppima. Seentel on 3 peamist hõimkonda: ikkeseened, kottseened ja kandseened. Nüüdseks on aru saadud, et seeni eraldavad taimedest väga paljud tunnused mis on olulised. Hetkel on seened paigutatud omaette eluriiki – seeneriiki. Saime teada, et Eestis on palju mürgiseid seeni, ligi 150 liiki. Me ei tohiks korjata neid seeni mida me ei tunne, isegi kui nad näevad ääretult isuäratavad välja. Kärbseseent on mainitud läbi aegade, isegi Eestis. Teda kasutati palju rahvameditsiinis ja seda peeti ka nõidade sümboliks.
Paljud seened on meile kasulikud olnud, aga paljud ka probleeme tekitanud. Osade seente hävitustöö puitmajades on katastroofiline. Ka inimese terviseprobleemid võivad olla tekitatud seentest mis elavad puitmajades.
Kuuldes sõna “seen” tulevad kõigepealt meelde jala ja kübaraga seened metsas. Nemad on tõesti seeneriigi kõige tuntumad esindajad, kuid olemas on veel palju teisi seenerühmi, näiteks pärmiseened, hallitusseened, trühvlid. Suurem osa seeni on hulkraksed, ent on ka ainurakseid organisme.
Seente keha koosneb enamasti pikarakulistest seeneniitidest. Rakke ühendavad omavahel tillukesed poorid rakuvaheseintes. Seeneniite nimetatakse hüüfideks. Kui seeneniit seene keha moodustades haruneb, siis tekib seeneniidistik ehk mütseel. Seda võib piltlikult ette kujutada, kui vaadata pesunuustikut, mille iga kiud vastaks seeneniidile ja kogu nuustik seeneniidistikule.
Samuti leidub seeni, mis toituvad teiste elusorganismide arvel. Neid nimetatakse parasiitseenteks ja nad tekitavad mitmeid taime-, looma- ning  ka inimhaigusi. Kõige mürgisemad seened on valge ja roheline kärbseseen , mürgine on ka punane kärbseseen mida kasutatakse meelemürgina selle psühhotroopsete efektide pärast. Seega jäägu kärbseseened meist metsa, looduses on nad omal kohal!

KASUTATUD MATERJAL

• http://et.wikipedia.org punane kärbseseen
  
• http://en.wikipedia.org amanita phalloides, amanita virosa
  
• Jürgenson, A. 2005. Seened kultuuriloos. Argo
  
• Raitviir, A. 2005. Väike mürkseeneraamat. Maalehe Raamat
  
• http://www.loodusmuuseum.ee kärbseseened
  
• http://www.ilm.ee
  
• http://taheke.delfi.ee loodus, punane kärbseseen
  
• http://ceened.pbwiki.co m kärbseseen
  
• http://haldjas.folklore.ee/~renata/myrk/seened.html
  

16