Luule loovtöö Juhan Liivi luulest (0)

Armastus- üksindus isamaal?
Juhan Liivi armastus- ja autobiograafiline luule
Ma valisin Juhan Liivi armastus- ja autobiograafilised luuletused, kuna need meeldisid mulle kõige rohkem. Juhan liiv on suutnud luuletada kahest nii erinevast teemast ülima aususe ja julgusega.
Juhan Liivi armastusluuletustes tuleb mõistet  „armastus”  võtta väga laialt, see ei piirdu pelgalt kahe inimese vaheliste tunnetega, vaid see võib olla armastus nii looduse vastu „Vaikse, kõrge nõmme ääres/üksik majake/ vaikselt . lumi alla langeb/läbi oksade/...” kui ka näiteks armastus isamaa vastu.
Juhan Liiv ei ole oma armastusluuletustes ainult õnnest rääkinud, vaid isegi väga palju on tal selliseid armastusluuletusi, mis on väga kurvad. Näiteks võin tuua katkendi tema luuletuse  „Hällilaul”  .
Emakene laulis , hällitas •..
Laul oli hale , laul oli kurba ,
laulis kurba lapsele.
Laulis kurba lapsele?
Oh sa rumal emakene:
kurb meel kahjuks kasvajale!
Tema armastusluuletustest paistab kohati väga välja tema armastust Liisa Goldingi vastu, aga kuna see armastus ei viinud neid kunagi kokku, siis on Liiv seda väga süngete toonidega väljendanud. Eriti on ta seda väljendanud luuletuses  „Mu viimne laul” .
Mu viimne laul - ta kustub ,
ta kustub sinuga,
ja sinuga kustub kõik elu
ja sureb lauluga
Samuti on Juhan Liivi kirjutatud armastusluuletusi „Üks suu” üks kaunemaid emale pühendatud luuletusi Eesti ajaloos. Viimane salm, sellest luuletusest:
See on mu ema,
mu mullake,
see on mu ema,
mu kullake!
Juhan Liiv kasutas ka palju kordusmotiive, aga igakord mõjuvad need inimesele erinevalt. Näiteks luuletuses ‘’ Üle vee’’ on palju selliseid kordusmotiive.
Kui valge luik
kaob üle vee,
kaob üle vee
ja lainete.
Erinevalt Liivi armastusluuletustest on tema autobiograafiline luule palju ühekülgsem. Peamiselt räägib ta seal enda elust. Juhan Liiv vihkas oma luulet isegi veel rohkem, kui oma surmavat haigust. Juhan Liivi kirjutas väga palju sellised autobiograafilisi luuletusi, milles Liiv on õelnud, et ta ei taha, et teda ja tema luulet austatakse. Seda ütlevad ka esimesed read luuletusest „Noor-Eestile” . 
Mind ärge austage -
ei iial iganes!
Üks osa tema luuletustest on kirjutatud jutustava sisuga, nii ka luuletus „Rändaja”. See luuletus annab edasi rohkem lugu kui meeleolu.
Kuskil teed, ei tulekiiri,
aeg ju hiline .
Ennäe! tulekene ·siiski
vilgub viimati.
Liiv ise ei pea oma luulet peaaegu mittemillekski ja pigem arvab ta, et see on teisele ainult koormaks. Seda on ta väga täpselt õelnud luuletuses  „Ärge küsige mult luuletusi” .
Andke vaesel' eksijale varju,
andke andeks nõdrameelsele,
kellel paremat ei olnud teha -
vaeva teistel', häbi endale.
Luuletuses on Liiv samuti väga selgelt vihjanud oma haigusele. Tema haiguse pärast on ta põletanud palju oma luulet ja hiljem on Liiv seda oma autobiograafilistes luuletustes meenutanud. Luuletustes on väga palju enesekriitikat ja tagasihoidlikust märgata, lisaks on paljudes luuletustes kirjas surma eelaimdustes. Luuletuse  „ Helin ”  viimased readki ütlevad seda. Selles luuletuses on J.Liiv helinat rinnas tõlgendanud nagu oma haigust, mis on ka tema rinnas.
See helin mu elu ja minu hing,
tal kitsaks on jäänud maapääine ring.
Kuna Juhan Liiv oli üksik inimene, tal ei olnud ei perekonda, sugulasi ja Liiv ei saanud isegi oma suure armastuse Liisaga kunagi koos olla, sellepärast on tema autobiograafilised luuletused täis üksindust ja igatsust. Näiteks võin tuua katkendi luuletusest „Minu luule”.
Nüüd oigad haledalt üksi
all pimedas tihnikus
ja vaatad haledalt üles,
kus lendab su igatsus!
Juhan Liivi kohta võib õelda ainult niipalju, et ta oli sõna otseses mõttes geenius . Ta on Eesti üks ainsamaid luuletajaid, kes on nii aus, kes julgeb oma haigustest avalikult rääkida ja samas ei ole ta oma luule ega iseenda üle üldsegi mitte uhke. Ta on kõikide oma luuletustega andnud edasi erinevaid meeleolusid ja sellepärast saabki õelda, et ta on Eesti üks parimaid luuletajaid.
Kasutatud luuletused
„Helin” 
„Hällilaul” 
„Minu luule” 
„Mu viimne laul” 
„Noor-Eestile”
„Nõmme ääres”
„Rändaja” 
„Ärge küsige mult luuletusi” 
„Üks suu” 
„Üle vee”