Juhan Liiv (1)

Juhan Liiv sündis 30. aprillil 1864 Tartumaal Alatskivil vaeses ja lasterikkas perekonnas. Ta oli oma peres kuues laps. Lapsepõlvest peale oli ta kõhn ja kidura tervisega . Ta armastas üksindust ja loodust. Lugemise õppis selgeks oma vanemate vendade kõrvalt, kui ta oli 10-aastane. 11-aastaselt alustas oma kooliteed Naelavere külakoolis, seejärel Kodavere kihelkonnakoolis ning lõpuks õppis ühe aasta H. Treffneri gümnaasiumis Tartus, ta oli siis 22.aastane. Juhan Liivi saatis läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused . Liiv hakkas kuulma salapäraseid hääli ning kannatama tagakiusamis-kujutelmade all.
Juhan Liiv suri tuberkuloosi 1. detsembril 1913. a Tartumaal Koosa külas. Ta oli siis 49. aastane. Ta on maetud Alatskivi kalmistule.
Huvi luuletamise vastu tekkis Juhan Liivil , kui ta oli 18.aastane. Juhan Liiv armastas lihtsust , tema luuletustes pole keerukaid lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Ta muretseb oma luules kõige enam isamaa pärast.
1887 aasta lõpus koostas Liiv luuletuskogu “Õied ja okkad”, mis aga trükkijat ei leidnud. Juhan Liivi eluajal ilmus vaid üks kogumik tema luuletustega: Luuletused (1909).
Juhan Liivi luule põhiteemad olid:

• Isamaa ( "Eile nägin ma Eestimaad !", "Ta lendab mesipuu poole")
  
• Loodus („Järv“)
  
• Luuletaja enese saatus (" Helin ")
  
• Eesti ühiskond
  
• Inimese olemus ja osa maailmas ( „Rändaja“)
  
• Armastus
  

Loodusluule - nukker ja luuleline, annab edasi reaalsuselähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest. Pühendas palju luuletusi aastaaegadele, eriti sügisele, mis oli tema lemmikaastaaeg. Juhan Liivi lapsepõlv möödus Peipsi -äärses külakeses. Nii kiindus ta juba varakult maalilisse Peipsi järve ja ihkas kogu elu pääseda merele. Ka veekogude-teemalise luule võib piltlikult kaheks jaotada: üks grupp luuletusi kirjeldavad veekogu ilu ja kaunidust, teine grupp aga veekogude salakavalust ning süngust. Näiteks luuletus „Järv“ :
Vaikne, peegelsile järv, kuis nii ilus oled sa!
Taevasinine su värv, ühte sulab taevaga!
Armas on su voode vilu ,
aga sinu lainte ilu, kesse mõistab võrrelda!
Juhan Liivi luuleauhind antakse eelmisel kalendriaastal esmatrükis avaldatud silmapaistva eestikeelse luuletuse eest, mida kannab liivilik vaimsus .
Auhinda hakati välja andma 1965. aastal. Oli keelustatud Nõukogude võimu poolt. Taastati 1984. aastal. Auhinna saajale ei anta raha, vaid kingitakse karjasemärss.
1965. aastal sai esimesena selle auhinna Debora Vaarandi , "Eesti mullad "
Eelmisel aastal sai auhinna Eha Lättemäe "***Kui talvekuu on paratamatu..."

Helin

Kui mina olin veel väikene mees,
üks helin mul helises rinna sees.
Ja kui mina sirgusin suuremaks ,
läks helingi rinna sees kangemaks .
Nüüd on see helin pea matnud mind,
ta alla rusuks on raugenud rind.
See helin mu elu ja minu hing,
tal kitsas on jäänud maapealne ring.

Rändaja

Tulin linnast. Lumesadu .
Tööd ei leidnud kusagilt . --
Lumesadu. Jalad väsind.
Läbi, läbi näljane.
Kuskil teed, ei tulekiiri,
aeg ju hiline .
Ennäe! tulukene siiski
vilgub viimati.
Koputan ja astun sisse --
lahkelt lahti tehakse.
Tüdruk võtab ahjust leiba,
sooja leiba -- mõtelge!
Soe saun ja lõhn nii armas. --
Tühi kõht. -- «Kas soovite ,
külamees, vast sooja leiba?»
Murdis tüki minule .
Suure tüki sooja leiba!
Oh küll maitses magus see!
Soe leib ja soe süda,
perenaine tasane.
«Kust sa tulid, kuhu lähed?
Kas sul naine, võõras mees?»
Sealt ma tulen, sinna lähen,
olen vaene reisimees.
«Mitu venda sul või õde?
Isa, ema elavad?»
Mina üksi! Kibe tõde,
kõik nad ära surivad.
« Tibi -tibi, tibi-tibi --
suurem neist on kukeke.
Mul on neli kanapoega,
jutt neid ajas ülesse...»