Lydia Koidula ja Juhan Liivi eluteemalise luule võrdlus (1)

Rännak tärkamisest hääbumiseni
Lydia Koidula ja Juhan Liivi eluteemalise luule võrdlus
Mis on elu mõte ning kuidas elada täisväärtuslikku elu on küsimused, millele igaüks peab ise vastuse leidma. Rahvusliku ärkamisaja kaks kirjanikku näevad seda teekonda, vaatamata sarnastele eluaastatele, üsnagi erinevalt. Kui Lydia Koidula näeb eluteed pigem positiivse nurga alt, siis vastupidiselt sellele Juhan Liiv on kritiseeriv.
Mõlemad kirjanikud kirjeldavad eluteekonda läbi looduse. Palju on luules kasutatud sügist. Sisse on toodud ka isamaa ning armastus. Lydia üks põhimõtetest on elu nautida niikaua, kuni veel noorus kestab.
Määgi nüüd ja mängi veel,
Kus sul õitseb lapsemeel:
Sirgud sokuks, - oled kange,
Külm ja tuim kui lumehange!
Kuna Juhan põdes ravimatut haigust, siis tema pigem ootas surma, kui soovis elada. Mehe luulest võib välja lugeda allaandmise märke, seda näitab ta läbi sügisese närtsimise.
Oh kanarbik , oh lilleke,
Mind kurbus rõhub rängasti:
Sääl arm, sääl surm, sääl sügise –
Su silm nii taevasinine –
Oh lilleke!
Lydia armastas väga tõsiselt oma kodumaad . Pärast abiellumist oli kirjanik sunnitud Eestist lahkuma , mis mõjutas väga tugevalt tema mõtteid ning loomingut. Naine igatses kodumaad. „.. Kodu poole! K o d u – magus sõna! / Süda, kannata! Ei sinagi / kaua enam oota ! ../” Hingehaavu süvendas veel see, et Lydial avastati vähk. Naise unistuseks oli surra kodumaal. „.. Sinu põue tahan heita / ma kord viimse unele / ..” Juhan oma kodumaad nii hellalt ei armastanud, kui Lydia. Mehe arvates on Eestimaa lagunenud ning korrapäratu. „Eile nägin ma Eestimaad ! / Lagunud talumajasid! / Oh kui rammetuid rajasid! /..” Lisaks oma isamaa kritiseerimisele, Liiv ei salli ka eesti rahva loomingut.
Oh sa unustud, oh sa põlatud,
Oh sa meelega mahatallatud,
Oh sa sapist ülekallatud,
Oh sa eeslitest i i a- tud – eesti kunst !
Koidula seevastu kiidab eestlase töökust ning ühtekuuluvustunnet. Kirjanik väidab, et vaatamata raskustele on eestlasel alati selged sihid ning viimane suudab oma eesmärgid saavutada.
Teid ma teretan, Eestimaa pojad
Kellel kulmud kuumavad töös,
Kellel südamed rindades soojad ,
Selginud sihid silmade ees!
Vaatamata sellele, et Juhan on üsna pessimistlik, ta siiski leiab enda elus midagi positiivset – kodu. Oma luules kirjeldab kirjanik sünnikohta, kui armast paika, kus kõik on ilus ning tore. Kuna Liiv elas üksildast elu, siis tema sõbrad olid ka valdavalt mehe kodupaigas. „..Mu armas kodu, väikene, /---/ Siin pilved, tuuled, päikene / kõik vanad tutvad on /..” See on ka üks väheseid teemasid, kus Koidula ja Liiv ühel meelel on. Lydia tundis väiksena huvi välismaailma vastu. Isa hoidis küll tüdrukut tagasi, kuid viimase huvi siiski kasvas. Sirgunud daamiks, veetis Lydia palju aega välismaal. Enda pettumuseks ei leidnud ta sealt midagi head ning juba üsna pea tekkiski koduigatsus.
„Laps, oota,” kostis ta, „see aeg
on kiir küll tulema !”
Aeg tuli. Maa ja mere peal
Silm mõnda seletas –
Ei pool nii armas polnud seal
Kui külatänavas!
Juhan Liivi üksindust võime lugeda ka tema loomingust. Viimastel eluaastatel kannatas mees tagakiusamismaania all ning rändas palju ringi.
Tulin linnast. Lumesadu .
Tööd ei leidnud kusagilt . –
Lumesadu. Jalad väsind.
Läbi, läbi näljane.
Mõlemad kirjanikud on olnud kodust eemal. Lydia viibis aastaid välismaal ning Liiv rändas kodumaal ringi. Neid eristas üks asi – Koidula teadis kuhu ta tahab minna, Juhan mitte. Naine igatses tagasi kodumaale . „.. Eestimaa, Eestimaa - / ei su häält võind iial unusta ’!/ ..” Teine ei osanud meelte segaduses kuhugi minna, sest oli kaotanud kõik oma pereliikmed .
Kuhu lähen mina, vaene?
Kelle juure, koduta ?
Oh mu vend, mu sõsar, naine,
Ema, isa, isamaa!
Nende kahe suurepärase Eesti kirjaniku põhjal võib julgelt väita, et suuremad muutused inimese elus mõjutavad kardinaalselt ka selle isiku mõttemaailma. Lydia Koidula ja Juhan Liivi luulet võrreldes võime näha, et rahvuslikul ärkamisajal kirjutatud luule on hoopis rõõmsameelsem, kui venestamise ajal kirjutatud. Selle erinevuse üheks põhjuseks võivad olla ka Juhani terviseprobleemid . Kui Lydia näitab oma luules, et alati on kusagil mingi lootusekiir, siis Juhan on pessimistlik. Isiklikult mulle meeldivad rohkem Koidula kirjutised, sest tema isamaaarmastus on siiras ning suurejooneline. Et neid kahte kirjanikku täpselt mõista, on kindlasti vaja teada nende elulugu. Minu nägemuse järgi oli Lydia elu eesmärk võimalikult palju kodumaal aega veeta ning nautida kõike seda, mis Eesti loodus pakub. Juhani elu eesmärgiks oli leida endale armastus. Viimast otsis ta nii neiult kui ka isamaalt, kuid vastust ei saanud kummaltki. Kuna kumbki eluteel oma sihte ei saavutanud, siis mõlema kirjaniku viimastel eluaastatel kirjutatud teosed on üsna sünge sisuga.
Kasutatud luuletused:
Lydia Koidula:

• „Kodu”
  
• „Sügisemõtted”
  
• „Eesti muld ja Eesti süda”
  
• „Kitsetall”
  
• „Teretus”
  
• „Kaugelt koju tulles”
  

Juhan Liiv:

• „Sügisene kodu”
  
• „Eile nägin ma Eestimaad!”
  
• „Eesti kunst – Sa valulaps!”
  
• „Oh kanarbik, oh lilleke!”
  
• „Rändaja”
  
• „Isamaale”