Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Juhan Liivi luule kui Eesti kirjanduse ja kultuuri üks alustaladest". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
luuletus, rändaja, luuletuse, rännak, motiiv, muusik, rännaku, tuglas, luuletuses, loodusluule, tekste, talvet, armastas, poeet, tibi, liivil, tüvitekst, mainitud, esindatud, temaatika, liivile, kustub, nägin, eestimaad, öelnud, luulest, luuletustes, igatsus, kasutust, nipernaadi, no99, 2019, poeetika, siirus, friedebert, kurvameelsus, jäta, liisamitmekesisusest ja kaunidusest. Pühendas palju luuletusi aastaaegadele, eriti sügisele, mis oli tema lemmikaastaaeg. Juhan Liivi lapsepõlv möödus Peipsi-äärses külakeses. Nii kiindus ta juba varakult maalilisse Peipsi järve ja ihkas kogu elu pääseda merele. Ka veekogude- teemalise luule võib piltlikult kaheks jaotada: üks grupp luuletusi kirjeldavad veekogu ilu ja kaunidust, teine grupp aga veekogude salakavalust ning süngust. Näiteks luuletus ,,Järv" : Vaikne, peegelsile järv, kuis nii ilus oled sa! Taevasinine su värv, ühte sulab taevaga! Armas on su voode vilu, aga sinu lainte ilu, kesse mõistab võrrelda! Juhan Liivi luuleauhind antakse eelmisel kalendriaastal esmatrükis avaldatud silmapaistva eestikeelse luuletuse eest, mida kannab liivilik vaimsus. Auhinda hakati välja andma 1965. aastal
laulis kurba lapsele. Laulis kurba lapsele? Oh sa rumal emakene: kurb meel kahjuks kasvajale! Tema armastusluuletustest paistab kohati väga välja tema armastust Liisa Goldingi vastu, aga kuna see armastus ei viinud neid kunagi kokku, siis on Liiv seda väga süngete toonidega väljendanud. Eriti on ta seda väljendanud luuletuses ,,Mu viimne laul" . Mu viimne laul - ta kustub, ta kustub sinuga, ja sinuga kustub kõik elu ja sureb lauluga Samuti on Juhan Liivi kirjutatud armastusluuletusi ,,Üks suu" üks kaunemaid emale pühendatud luuletusi Eesti ajaloos. Viimane salm, sellest luuletusest: See on mu ema,
detsembril 1913. [1] 3. ÜLEVAADE LOOMINGUST 5 Kirjandusse tuli Juhan Liiv vend Jakobi eeskujul romantiliste tundeluuletustega. Peagi märkas kultuuri teisenemist ja hakkas liikuma realismi poole. Ta alustas küll luuletajana, kuid aastail 1888-1894 oli ta eelkõige prosaist. [4] Juhan Liiv andis välja elu jooksul järgmised luuletused, jutustused, teosed ning kogumikke: 1885: esimene luuletus "Maikuu öö" ajalehes Virulane 1887: käsikirjaline luulekogu "Õied ja okkad" ei õnnestunud trükis avaldada 1888: "Päästetud" esimene jutustus ajalehe Sakala lisas 189092: lühijutte ja luuletusi ajalehes Olevik 1893: kogumik "Kümme lugu" 1893: jutustus "Käkimäe kägu" 1894: jutustus "Vari" 1895: jutustus "Nõia tütar" 1904: ajaleht Uus Aeg avaldab oma lisas "Juhan Liiwi kirjatööde kogu", ilmub
eile nägin ma Eestimaad „Eile nägin ma Eestimaad Eile nägin ma Eestimaad! Nägin hurtsikuid, saunasid, nägin pagaasi ja paunasid, väljal kivivõsa aunasid - eile nägin ma Eestimaad Eile nägin ma Eestimaad! Lagunud talumajasid! Oh kui rammetuid rajasid! Kadaka-, lepavõsasid! Eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Eestimaad! Põõsastikud ja võsad kõik suikumise ja näotuse paik, vaimuilm nii hämaras, vaik - eile nägin ma Eestimaad! Kõige rohkem meeldis mulle luuletus „Eile nägin ma Eestimaad“, sest selle kaudu saab välja lugeda milline oli Eestimaa neil aastatel kui J.Liiv veel elus oli ja kuidas tema seda nägi. Luuletus räägib sellest milline oli Eestimaa siis ning kuidas Juhan Liiv seda nägi. Tema jaoks oli Eestimaa lagunenud, hall ja masendav paik. „Must lagi on meie toal“ Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga, sääl ämblikuvõrku, sääl nõge, on ritsikaid, prussakaid ka. Mis tema kõik kuulnud, näinud, ei suuda ütelda, -
Rännak tärkamisest hääbumiseni Lydia Koidula ja Juhan Liivi eluteemalise luule võrdlus Mis on elu mõte ning kuidas elada täisväärtuslikku elu on küsimused, millele igaüks peab ise vastuse leidma. Rahvusliku ärkamisaja kaks kirjanikku näevad seda teekonda, vaatamata sarnastele eluaastatele, üsnagi erinevalt. Kui Lydia Koidula näeb eluteed pigem positiivse nurga alt, siis vastupidiselt sellele Juhan Liiv on kritiseeriv. Mõlemad kirjanikud kirjeldavad eluteekonda läbi looduse. Palju on luules kasutatud sügist. Sisse on toodud ka isamaa ning armastus. Lydia üks põhimõtetest on elu nautida niikaua, kuni veel noorus kestab. Määgi nüüd ja mängi veel, Kus sul õitseb lapsemeel: Sirgud sokuks, - oled kange, Külm ja tuim kui lumehange! Kuna Juhan põdes ravimatut haigust, siis tema pigem ootas surma, kui soovis elada. Mehe luule
salakavalate tuultega merel laevu. „Sügis,“ „Oh kanarbik, oh lilleke,!“ „Lehed lang´sid,“ Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. „Üle vee“ J. Liiv on kirjutanud ka isamaaluulet. Isamaaluule on erinev, esineb nii väga kurba ja sünget, kui ka rõõmsamaid toone isamaa kohta. Kirjutas realistlikult. Armastus isamaa vastu oli ainuke, mis vaesel Liivil oli. „Eile nägin ma Eestimaad“ – selles luuletuses kirjeldab Liiv Eestit nagu ta oli: lagunenud hooned, ilmetud väljad ja võsa … Liivil kirgastub siiski poeetiline nägemus oma maa ja rahva püsimisest ning paremast tulevikust läbi musta mure ja kahtluste luuletuses "Kui tume veel kauaks ka sinu maa...". „ Ta lendab mesipuu poole,“ „Ma lillesideme võtaks,“ „Kahekõne“ Juhan Liivi kirjutas isiku-ja mõtteluulet. Näiteks „Helin“ see, mida kirjanik nimetab helinaks on huvi ja lootused elult
Oma luules muretses Liiv kõige enam isamaa pärast, mis oli mitte romantilistes kaugustes, vaid reaalselt olemasolev Eestimaa. Sedalaadi tekstide tuntumad näited on ,,Eile nägin ma Eestimaad!", ,,Ta lendab mesipuu poole", ,,Sinuga ja sinuta" ja ,,Mitte igaühele". Autobiograafilistes eleegiates peegeldas luuletaja enda traagikat, loodusluules kirjeldas Eestile iseloomulikke maastikke 4. Teosed 5 Liivi eluajal ilmunud looming: 1885: esimene luuletus ,,Maikuu öö" ajalehes Virulane 1887: käsikirjaline luulekogu ,,Õied ja okkad" ei õnnestunud trükis avaldada 1888: ,,Päästetud" esimene jutustus ajalehe Sakala lisas 189092: lühijutte ja luuletusi ajalehes Olevik 1893: kogumik ,,Kümme lugu" 1893: jutustus ,,Käkimäe kägu" 1894: jutustus ,,Vari" 1895: jutustus ,,Nõia tütar" 1904: ajaleht Uus Aeg avaldab oma lisas ,,Juhan Liivi kirjatööde
Valu, mis jälitab terve elu Juhan Liivi autobiograafiline luule Liivi autobiograafilist luulet võib leida nii armastus-, isamaa- kui ka loodusluules. See on kunst, mida peab oskama ridade vahel lugeda. Sõnasepa poolt kirja pandud read on tõetruud ja realitlikud, maalides niimoodi lugejatele pildi tema elust. Liiv on paljud oma luuletused kirjutanud ja pühandanud just oma armsamale, Liisa Goldingule. Samuti on suur roll luuletustes tema emal. Sõnasepa luuletustes on palju viiteid kurva lõpuga armastusloole. Mu mõte teise külge lendab, tee viib mind ära teisel’ pool’; kõik õrnad ihad langevad põrmu, ja südant puudutab surma nool. Liiv oli ajast ees olev geenius, keda sel hetkel ei mõistetud ega toetatud. Sõnameister on läbi elanud valusaid aegu, mil ta polnud kedagi, ta oli lihtsalt
tutvuda maailmakirjandusega. Kodavere päevil sai Liivist ka C. R. Jakobsoni demokraatliku maailmavaate pooldaja. Liivi silmaringi avardas koolmeistrist venna asetäitjana töötamine aastatel 1882-1883. Kui Liiv oli seni unistanud muusikukarjäärist, siis nüüd pühendus ta luuletamisele ja sel ajal tekkisid tal ka esimesed värsikatsetused. 1.3. Ajakirjaniku-aastad Esimesena pääses trükki Juhan Liivi luuletus "Maikuu öö". See avaldati "Virulases", mille toi- metuse liikmena tegi Liiv sama aasta sügisel katset alustada iseseisva eluga. Toimetuses puutus ta kokku ka Eduard Vildega. 1886. aastal astus Liiv Tartu Hugo Treffneri eragümnaasiumisse. Siin püüdis noor kirjanik oma puudulikke teadmisi täiendada ning omandada keskharidus. Õppemaksu Liivilt esialgu ei võetud ning elamiskulude eest tasus teadaolevalt "Virulase" toimetaja J. Järv. Treffneri eragüm-
Sang "Mida mõtleb mees", J. Viiding, V. Luik, D. Kareva, M. Traat, H. Runnel, E. Niit, Kalju Lepik (2x, ainus väliseestlane), Andres Ehin, Mari Vallisoo (2x), Triin Soomets (2x). Venestusajal ei antud, uuesti 1984. Viimane (2010) Mehis Heinsaar. LOOMING Liivi monograafia (1927) ja kogutud teosed on välja antud Friedebert Tuglase poolt (n-ö loomingu päästja) Proosalooming: novell "Peipsi peal", jutustus "Vari" Luule võib temaatika järgi jagada neljaks: autobiograafiline luule, loodusluule, armastusluule ja isamaaluule 1. autobiograafiline luule Annab väga selge ja täpse hinnangu oma loomingule, kujutab kirjaniku loomingulise arengu katkemist ja kannatusi, mida on toonud tervise purunemine ja eluprobleemid. Liivile teeb haiget isegi temale osutatud austus. Läbivad teemad kurbus, üksindus, enesekriitika, lootusetus. On ennast kirjeldanud halva ja mõttetuna. Sageli sees surm või selle eelaimdus. "Tulevik" ei tea, mis tulevik toob: kas armastatu või surma?
Juhan Liiv „Sinuga ja Sinuta“ Isamaalineluule Juhan Liiv on Eesti tuntumaid luuleklassikuid. Juhan Liiv armastas oma isamaad. Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Isamaaga seoses on Liiv toonud sisse tuge- vaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. “Sinuga ja Sinuta”- “mu silm ta pinnal igatsevalt uitis”. Selles luuletuses väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Siin on tõestatud tema usku isamaasse, et ta on isamaale truu. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma kodumaalt lahkuma. „Noor-Eestile“- Luule aitas Liivil üle elada raskeid hetki elus. Ta tundis end kirjutades vabalt. Siiani hinnatakse kõrgelt Liivi luule loomulikkust, ükski sõna ega riim ei jäta võltsi muljet
Ado Grenzsteini pihta sepitsetud väike anonüümne poliitiline pilkenali (“Baltlaste Piirikivi”) Eesti Kirjameeste Seltsi tüli puhul 1881. aastal. 1882. aastal asendas ta haigestunud vend Jakobit Väike- Maarjas Triigi ja Avispea koolis kooliõpetajana. Järgmisel aastal haigestus ta ise ja pöördus koju Liisa Marie Golding Seal tutvus Juhan Pandivere mõisa kutsari tütre Liisa Marie Goldinguga, kellessekiindus. esimene trükis avaldatud luuletus – “Maikuu öö". Liiv oli siis 21-aastane. “Virulase” juures töötades tutvus ka Eduard Vildega. Järgmisel, 1886. aastal püüdis Liiv jätkata haridusteed ning asus õppima Tartusse H.Treffneri eragümnaasiumisse. Ta ei suutunud seal kohaneda ja katkestas õpingud pool aastat hiljem. Liiv siirdus elama omaste juurde, tegi kaastöid ajakirjandusele. 1887. aastal koostas esimese luulekogu käsikirja "Õied ja okkad” 52 luuletusega, kuid seda ei õnnestunud avaldada.
tutvuda maailmakirjandusega. Kodavere päevil sai Liivist ka C. R. Jakobsoni demokraatliku maailmavaate pooldaja. Liivi silmaringi avardas koolmeistrist venna asetäitjana töötamine aastatel 1882-1883. Kui Liiv oli seni unistanud muusikukarjäärist, siis nüüd pühendus ta luuletamisele ja sel ajal tekkisid tal ka esimesed värsikatsetused. 1.3. Ajakirjaniku-aastad Esimesena pääses trükki Juhan Liivi luuletus "Maikuu öö". See avaldati "Virulases", mille toi-metuse liikmena tegi Liiv sama aasta sügisel katset alustada iseseisva eluga. Toimetuses puutus ta kokku ka Eduard Vildega. 1886. aastal astus Liiv Tartu Hugo Treffneri eragümnaasiumisse. Siin püüdis noor kirjanik oma puudulikke teadmisi täiendada ning omandada keskharidus. Õppemaksu Liivilt esialgu ei võetud ning elamiskulude eest tasus teadaolevalt "Virulase" toimetaja J. Järv. Treffneri eragüm-
läbikäimine Juhanile arendavalt. Senise muusikahuvi (Liiv oli harjutanud viiuli- ja klaverimängu) asemele tuli luule. Sel ajal kujunes välja ka pikaajaline vastastikune kiindumussuhe Pandivere mõisa kutsari tütre Liis Goldinguga. Liisale on suunatud ka mitmed Liivi armastusluuletused ja säilinud on üle saja Liivi kirja L.G-le. Nagu teisedki 19. sajandi eesti kirjanikud tuli Liiv kirjandusse ajakirjanduse kaudu. 1885. aastal ilmus ajalehes Virulane Liivi luuletus "Maikuu öö". Samal aastal sai ta selle lehe toimetuses Tallinnas esimese töökoha. 1886. aastal püüdis Liiv oma haridust täiendada Tartus H. Treffneri eragümnaasiumis, kuid ei suutnud seal kohaneda. Elas seejärel omaste juures ja tegi kaastööd ajakirjandusele, pani kokku luulekogu, mida ei õnnestunud avaldada. Hiljem töötas paar aastat Viljandis ajalehe Sakala juures ja 1890 leidis koha Tartus ajalehe Olevik juures. Oleviku toimetaja oli A
Juhan Liivi luuleanalüüs Juhan Liiv oli üksindane luuletaja. Paremad luuletused kirjutas ta siis, kui oli haige. Tema luules saab eristada neli teemat - loodus-, armastus-, isamaa- ja mõtteluule. Mulle nendest enam meeldib isamaa- ja loodusluule. Liiv oli realist. Ta kirjutas asjadest nii nagu nad olid. Näiteks isamaluules näeb ta neid hädasid ja probleeme mis tegelikult olid. Eile nägin ma Eestimaad! Lagunenud talumajasid! (,,Eile nägin ma Eestimaad!") Juhan Liivi luuletuses väljendub tema patriotism Eesti vastu. Ta usub, et Eestist saab kunagi iseseisev riik ja kõik muutub paremaks.
2. Loodusluule Juhan Liivi elu ei olnud kerge, ometigi on eesti kirjandus saanud temalt hindamatu kultuuripäran-di luuletuste ja juttude näol. Ühte tema luulezanrit loodusluulet tahan siinkohal ka põhjaliku-malt käsitleda. Miks just loodusluulet? Nimelt seetõttu, et olen isegi kiindunud Eestimaa kaunisse loodusesse ning Juhan Liivi loodusluule, mis on ühtaegu nukker ja luuleline, suudab anda edasi reaalsuselähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest. Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda äääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu või-malus viibida maalilises koduümbruses. Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasu-gustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan
Raske tegu maha rusus tugevamaid enne mind: nüüdki mina vaikses usus koju lendan, väsind lind! Hinge pisaratest sulle pärga püüdsin kududa: hõlmad lahti hoia mulle, hinge ilu Eestimaa! See luuletus on justkui testament Eestimaale. Selle kirjutas ta oma surivoodil tal ei olnud surmatunnil muud mõtetes, kui kodumaa ja isamaaarmastus. Selles poeemis põimuvad üleskutse rahvale, kõrgromantilised kujundid ja nendele vaatamata säilinud sügavalt isiklik sisu ja tundepuhang. Juhan Liivi päritolu vaesest paljulapselisest perest on ilmselgelt suuresti mõjutanud ka tema luulet. Sarnaselt Koidulale, oli ka tema esimeseks tööks ajakirjanikuks olemine, ning seda
Mis mu süda otsima läinud Lydia Koidula ja Juhan Liivi südamelähedaste teemade luule võrdlus Kõigi süda otsib midagi, ihkab midagi kättesaamatut. Soovide ja mõtete avaldamine läbi luulevormi on võimalus viia need laia avalikkuseni. Kahe suurkirjaniku ühised eluaastad võimaldasid tuua esile mitmeid ühised teemasid ja probleeme, mis olid omased sellele ajajärgule. Mõlemale kirjanikule oli südamelähedane looduse kirjeldamine läbi kaunite ilutsevate sõnapaaride. Arutlust leiavad põhiteemadena ka tasane armastus ja rikkalik isamaa. Liivi luules leiavad kirjeldusi kõik aastaajad, kuid eriline tähelepanu on koondatud sügisteemalistele luuletustele. Need samastuvad vahel tema õnneküllaste kui ka kaeblike tunnetega: ,,Siin istun kase alla, / kuis enne istunud ma; / kui enne, tuul kisub puist lehti / ja keerutab nendega." Koidula käsitleb sügist vastandlikult Liivile. Sügis on kui kurb olevus , kes võtab �
· Autobiograafiliste jutustuste kogu ,,Minu sõbrad" Juhan Liivi ja Ernst Enno ,,Rändajate" võrdlus Sarnasus Erinevus · Hiline aeg · J.Liivi tee viis kuhugi, Enno tee ei vii · Üksindus kuhugile · Kurb meelelaad · Ennos tundmatu tee, detailirikas. Liivis · Tegelane on rändaja lühike tee, ei kirjelda nii palju · Ennos meeldib teel käia, Liivis ei meeldi tahab juba kohale jõuda · Aastaajad erinevad · Liivis kahekõne, Ennos pole
aastast), olles õpilaste seas väga populaarne. 1924. aastal asutas Gustav Suits Akadeemilise Kirjandusühingu, mille esimeheks jäi kuni 1941. aastani. 1935. aastast Uppsala ülikooli audoktor. Aastal 1944 põgenes Gustav Suits Soome kaudu Rootsi, kus töötas Nobeli Instituudi raamatukogus. 12. jaanuaril 1953 nimetati ta Eesti haridusministriks eksiilis, kuid ei võtnud seda kohta vastu. Esimene luuletus "Vesiroosid" ilmus aastal 1899 ajakirjas "Uus Aeg". Kirjandusellu astus Gustav Suits Tartu kooliõpilaste kirjandusringi vihikute "Kiired" I III (19011902) toimetajana. Suits oli rühmituse Noor-Eesti vaimseid juhte, nende omanimeliste almanahhide (I- V, 1905--1915) ja ajakirja (1910/11) toimetaja. Noor-Eesti esimese almanahhi sissejuhatusest pärineb ka Suitsu paljutsiteeritud üleskutse: Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!.
Seal sai Juhan Liiv endale lisaks muule ka saksa keele algteadmised, mis võimaldasid tal lugeda maailmakirjandust. Ka sai temast sellel ajal C. R. Jakobsoni demokraatliku maailmavaate pooldaja. Koolmeistrist venna asetäitjana töötamine avardas Juhan Liivi maailma ja varem muusikukarjäärist unistanud, jättis ta selle mõtte ja pühendus luuletamisele. Siis tekkisid tema esimesed värsikatsetused. Juhan Liivi noorus Esimesena pääses trükki Juhan Liivi luuletus ,,Maikuu öö". See avaldati ,,Virulases", mille toimetuse liikmeks sai ka samal sügisel Liiv. 1886. aastal läks ta Tartu Hugo Treffneri Eragümnaasiumisse, et omandada keskharidus. Seal õppimine muutus talle aga vastumelseks, kuna seal õppimine tundus talle vaid kuiva päheõppimisena. 1887. a. koostas ta oma esimese luulekogu ,,Õied ja okkad" käsikirja. 1887-1889 töötas Liiv ajalehes ,,Sakala", lahkudes sealt sellepärast, et mõistis, et lehte ei saa enam päästa. 1890.- 1892
tundeküllust, tänu millele ta luuletused inimestele nii väga meeldivadki. Juhan Liiv armastas oma isamaad. Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Tema realiteeditunne ajendas teda isamaa saatust mõistma ja kujutama teisiti, kui olid teinud varasemad lüürikud. Ta tõi luulesse isamaa ja rahva reaalse olukorra tunnetuse. Tema lüürika avab lugejale väikerahva õigusetuse ja rõhutuse tsaaririigis. Luuletuses "Sinuga ja Sinuta" väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Tema patriootlikus on sellega tõestatud. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma kodumaalt lahkuma. Lüürika nimega "Eile nägin ma Eestimaad" jutustab Eesti talupoegade lagunenud talumajadest, hurtsikutest ja saunadest. Juhan Liiv ei idealiseerinud oma kodumaad, vaid kirjutas sellest võimalikult realistlikult
SISUKORD Elulugu 2 Luuletaja Juhan Liiv 3 Loodusluule 3 Aastaajad 4 Loodusdetailid 6 Loomad ja linnud 7 Vesi 7 Kasutatud kirjandus 8 Elulugu Juhan Liiv on sündinud 30. aprillil 1864. aastal Kodavere kihelkonnas Peipsi-äärsel Riidma kandikohal. Ta õppis algul Naelavere külakoolis, seejärel Kodavere kihelkonnakoolis ning lõpuks lühikest aega H. Treffneri gümnaasiumis Tartus (1886. aastal). Liiv polnud veel lõpetanud kihelkonnakooli, kui ta ootamatult läks Väike- Maarjasse Triigi-Avispeale asetäitjaks õpetajaks. Ta vend Jakob oli haigestunud ja kutsus teda oma asemikuks. Kui seni oli Juhan Liivi pilgatud tema saamatuse pärast, siis tahtis ta Väike-Maarjas näidata, et ta midagi suudab korda saata. Kõigepealt ta katsetas muusika alal. Muusika alal ta edu ei saavutanud, nii otsustaski ta, e kui tast muusikameest ei saa, siis kirjanik kindlasti. Juhan Liivist sa
Kirjanike luules on kevade saabumist kirjeldatud kui rõõmu ja lootuste aega. "Siis kõik väljad valendavad, / lahti iga lille silm, / järvel lained helendavad, / ilus päiksepaisteilm. / Siis kõik kaua kannatavad / nupud rõõmu-silmavees, / eluvaimud lehvitavad: / kevade on meie ees." Siin räägib Liiv, et kevad toob rõõmu ja eluvaimu. Ta suudab anda edasi reaalsuslähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest, mis loob endalegi hea kevadmeeleolu. Lydia Koidula luuletus "Kuningas kevade" on eelnevale suhteliselt sarnane: "Päikseterad puistvad kulda / üle unest ärgand maa, / lilled muruema mulda / ehitavad õitega, / taevas hiilgab sinikattes - / kust see kõik? Ütelge! - / Kuningas ju jälle tulnud, / õitsev kuning kevade!" Uni sümboliseerib siinkohal pikka talve, mis on lõpuks mööda saanud. Kevade tulekut kirjeldatakse kui kuninga saabumist, kelle auks hakkab loodus tärkama. Sel ajal läheb ümbrus vaikselt roheliseks ja kõik nagu ärkaks uuesti
võtted, näiteks värsside musikaalsust suurendavad kordused. Eriti tähenduslikud on rõhutud rahva valu ja lootust väljendavad isamaalaulud, looduslüürika ja isikliku traagika sõnastused. Liivi eluajal ilmus ainult üks värsikogu "Luuletused" (1909, kordustrükk 1910). Tema luule sai tähelepanu ja tunnustust eelkõige "Noor-Eesti" rühmituse kirjanikelt, nii ta elu- kui ka loomingut on enim tutvustanud F. Tuglas. Liivi looming, eeskätt luule, on mõjutanud hilisemat eesti kirjandust . 1 KASVUAASTAD Meil ei leidu teist kirjanikku, kelle elusaatus oleks nii traagiline kui Juhan Liivi oma. Vähe oli ta elus rõõmu- ja õnnehetki, rohkesti aga mure- ja kannatuspäevi. Mingi sünguse vari hõljus ta eluaastate kohal hällist hauani.
läikideaalid", ,,Kas olete näinud laeva, mis mastita". · Teema, nimega loodus, pealkirjad on: ,,Talve öö", ,,Järv", ,,Pikne", ,,Mets", ,,Tuul mängib pärna lehtedega", ,,Kullerkupp", ,,Lumelillekene". · Neljanda teema pealkirjad on: ,,Noorusaeg", ,,Vanaema teeb sängikest", ,,Aeg", ,,Ema ja tütar", ,,Las lapsed teevad". · Viienda teema pealkirjad on: ,,Valu", ,,Tühi", ,,Isakene, emakene,", ,,Hing lendab isamaa poole", ,,Ei näe enam", ,,Emale". 2. Milline luuletus köitis, milline mõte või tunne jäi meelde? Mind köitis luuletus nimega ,,Emale". See luuletus rääkis palju valust, hirmust ja kaotusest. Ka oskamatusest ja vaesusest. Seda luuletust lugedes tekkis tunne, nagu räägiks see luuletus sinuga. Nagu oleksid sina Ema. See rääkis ka kodumaast. Kui vaene ja abitu see on. Ja kuidas kodumaa Teda maha oli teinud. Ja kuidas kodumaa teda pilganud oli. 3. Millisena näeb autor a)inimsuhteid; b)armastust; c)elu mõtet;
Ülekõige, vist isegi rohkem kui oma oma haigust, vihkas Liiv enda luulet. Ta kirjutas väga palju luuletusi, milles ta oma loomingut ja ka iseennast laitis. Kaks esimest rida Noor-Eestile on: Mind ärge austage- ei iial iganes ! Liiv ilmselt arvas, et ta ei suuda teistele midagi anda ja inimestel ei ole vajadust tema järgida ning austada. Oma luulet laidab kirjanik väga tugevalt luuletuses Minu luule. Mu luule, sina oled kui haige tiivaga lind, kel kull ära kiskunud tiiva ja kellel haige ka rind. Lugedes Liivi üht luulekogudest, jäi mu silm peatuma pealkirjal ,,Lumehelbeke", mis tuletas mulle kohe meelde aega, mis veel väiksem olin
Oma esikkogus olid tähtsal kohal igatsuslaulud. Väljaspool igatsusteemat jääb ,,Uute luuletuste" mõtteluule suures osas teosoofia kujutelmade värsistuseks. Loodust käsitleb Enno oma teosoofilise süsteemi järgi ning näiteks salmikud ,,Kuusk", ,,Haab" sisaldavad endas puudesse peidetud teosoofilisi ideid. Kui aga Enno loodusele oma filosoofiat peale ei suru ning võtab aluseks lihtsuse ning metsataguse maise kodu, siis jõuab ta poeetiliste võitudeni. Selle näiteks on luuletus ,,Koju igatsuses", mis sisaldab endas väikest, üksikut taime, mis sümboliseerib suve lapsepõlvekodus. Piiride kadumist inimese ja looduse vahel iseloomustab luuletus ,,Jutluse ajal". Enno parimate luuletuste hulka kuulub ,,Õhtu kodutalus", mis käsitleb endas talumaja. Ma kuulan (1896) Mets vaikne ja vaga kuuvalgel, ma kõnnin sääl üksinda;
Täht süttib ehk taevas su üle veel, Lill tärkab su haua pinnast, Ja sinu mõte ja sinu meel Kord tuksub su rahva rinnas- Ja liigub ja loob ja lehvitab Ja kauneid radasid rajab, Su rahva koda see ehitab Ja põlvest põlveni kajab. * Sa tulid Sa tulid tuppa ja valgust Ja selgust sai tuba täis. Su üle oli kui päike, Kui päike kiiresid täis. Sa tulid tuppa ja valgust Ja selgust sai tuba täis. Su üle heljus kui muusik, Su komme valgust täis! Nii tulid tuppa ja valgust Ja selgust sai tuba täis. Su naeratus oli kui päike, Kõik ilm sai päikest täis! * Minu luule Minu luule, sina oled Kui haige tiivaga lind, Kel kull ära kiskund tiiva Ja kellel haige ka rind. Kui haavatud kotkas oled, Kes tõusis pilve poole, Ja kui ta üles tõusis, Siis osas küti nool. Küll oli su lend ilus, Lend ilus pilve pool, Lend läbi päikesevalge, Vaba kui õhuvool!
aastaks Naelavere kooli. Edasi saatsid poisi vanemad lapse 1879. aastal Kodavere kihelkonnakooli, kus ta õppis vahedega 1884. aasta sügiseni. Selles koolis sai Juhan Liiv ka saksa keelealgteadmised, mis võimaldasid tulevasel kirjanikul rohkem tutvuda maailmakirjandusega. Kodavere päevil sai Liivist ka C. R. Jakobsoni maailmavaate pooldaja. Juhan Liivi hariduskäik oli üldiselt üsna kesine. Esimesena pääses trükki Juhan Liivi luuletus "Maikuu öö". See avaldati "Virulases", mille toimetuse liikmena tegi Liiv sama aasta sügisel katset alustada iseseisva eluga. Toimetuses puutus ta kokku ka Eduard Vildega. 1886. aastal astus Liiv Tartu Hugo Treffneri eragümnaasiumisse. Seal püüdis ta omandada ka keskhariduse. Juhan töötas paljudes tolleaegsetes ajalehetoimetustes. Kirjaniku vaimne seisund halvenes järjest, lisaks haigestus ta kopsutiisikusse, millesse ta ka 1. detsembril 1913
Tegutses 20. aastate alguses. Loodi 1903.aastal Tartus ja tegutses kuni 1914 aastani. Noore-Eesti liikmed leidsid, et Eesti kirjandus on vanamoeline ja väsinud ning kipub ennast kordama. Tahtsid Eesti kirjandus rikastada nö Euroopa tuultega. Pidasid tähtsaks linnastumisest ning ei arvanud suurt rahvakultuurist. Pidasid rahvuslikku romantismi algeliselt. Enesehinnang oli kõrge ja pidasid end ideaalharitlasteks. Ideaaliks pidasid Liivi ja tõstsid esile Petersoni. Liikmeteks olid Suits, Tuglas, Grünthal-Ridala, J.Aavik, Triik, Linde, K.Mägi, K.Raud. Albumites astus ülesse ka Enno, Haava, Liiv, Under, Oks. Noore-Eesti elavdas Eesti kultuuri, tõstis kirjanduse vormi-ja stiilikultuuri, elavdas kunstielu, tõstis raamatukujunduse taset, arendas eesti keelt ja rikastas sõnavara, tutvustas Eesti lugejaskonnale filosoofilisi suundi, Noor-Eesti hoolitses J.Liivi teoste eest. 2.Friedebert Tuglase looming, novellid, romaan „Väike Illimar“. Mis on novell? Näited
pidid vallalt abi paluma, et nad elada saaksid. Juhan Liiv unustati 7-8 aastaks, kus tema kirjutisi ei avalikustatud ning kuuldus isegi jutt, et Liiv on surnud. Hoolimata sellest oli Liiv ühiskonnaga kursis ning juba varsti 1904. a. ilmuvad ta kirjatööd, mis sisaldavad 33 3 proosateost ja 53 luuletust, kaasandena ajalehes ,,Uus aeg". Teos leiab lugejate hulgas sooja vastuvõtu. 1903. a. ilmub Liivi uuest loomingust luuletus ,,Sügis". Juhan Liivi teekonna lõpuaastad 1904. a. suvest kuni järgmise aasta lõpuni elas Liiv Tartu närvikliinikus, kus kirjutas ta luuletusi ning proosaminiatuure. Peale närvikliinikust lahkumist elas Liiv 1906-1908 Rupsi Ojal, käies aga vahetevahel Tartus. Sel perioodil kirjutas ta vähem. Nüüd lisandus tema haigustele ka megalomaania. 1908. a. Kärneri Kopli talu rehe lakas elades kirjutas Liiv üsna agarasti. Teine viljakam ajajärk Liivi elu lõpuosas oli 1910. a
läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind, ta alla rusuks on raugenud mu rind. See helin mu elu ja minu hing, tal kitsaks on jäänud maapäälne ring. Siit võib leida, et mida vanemaks ta sai seda hullemaks läksid haigus hood. Luuletuse lõpp pajatab seda, et uskus, et seesama tõbi tapab ta. Selles suhtes oli õigus Liivil, kuna enne surma muutus ta hulluks ja uskus, et on kuninglikust soost. Juhan Liiv kirjutas palju luuletusi isamaast. Need olid väga kurvad ja sünged. Samas leidus ka head nendes, aga peale jäi ikkagi nukrus. Leian, et paljud olid selliste mõtetega, mida sõdur ise rindel mõtles oma isamaast. Juhan Liiv oli selles mõttes tõeline patrioot. Minu arvates, et üks
annaabi.ee 
