Suurele vaimuannile vastukaaluks saatis Juhan Liivi läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luu-letustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Oma mälestuses on Karl Kornel kirjutanud Juhan Liivist järgmiselt: "Ta seisis ja vaatles ene- sesse vaibunult "Estonia" kerkivaid müürisid. Nii nagu lapsepõlve "Käkimäe kägu" ei ulatunud kuuseladvast üle Peipsi vaatama, nii ei suutnud ta vahest nüüdki kerkiva kunstitempli tulevikku silmi nõiduda. Aga ta tundis, et ka tema peab templi ehitamiseks ohvri tooma. Ta palus kodumaalt andeks, et ta vaene on ja suurt ei suuda anda. Jah, ta oli vaene. Ta oli oma kõige kallima varanduse - tervise - juba kodumaale ohverdanud. Aga tal oli veel midagi anda. Ta võttis kuue seljast. "Ma annan, mis mul on..."" 1.1 Kodutalu Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864
--- Eemal meie akna kohal valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. ("Sööt") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad,
Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Tundis enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Loodusluule Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda äääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu võimalus viibida maalilises koduümbruses. Juba lapsena armastas Liiv üksindust. Tundide kaupa võis ta üksi mängida oja ääres, luusida heinamaal ning metsas ja kuulata lindude laulu. Ta suurimaks unistuseks oli aga Peipsi, mis paistis puude latvade tagant. Unustades kogu ümbruse vaatles Liiv mäeseljandikult Peipsil valendavaid purjeid. Eriti õnnelikuna tundis Liiv end karjapõlves, millal ta igatsustel ja rõõmudel polnud piire
Suurele vaimuannile vastukaaluks saatis Juhan Liivi läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luu-letustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Oma mälestuses on Karl Kornel kirjutanud Juhan Liivist järgmiselt: "Ta seisis ja vaatles ene-sesse vaibunult "Estonia" kerkivaid müürisid. Nii nagu lapsepõlve "Käkimäe kägu" ei ulatunud kuuseladvast üle Peipsi vaatama, nii ei suutnud ta vahest nüüdki kerkiva kunstitempli tulevikku silmi nõiduda. Aga ta tundis, et ka tema peab templi ehitamiseks ohvri tooma. Ta palus kodumaalt andeks, et ta vaene on ja suurt ei suuda anda. Jah, ta oli vaene. Ta oli oma kõige kallima varanduse - tervise - juba kodumaale ohverdanud. Aga tal oli veel midagi anda. Ta võttis kuue seljast. "Ma annan, mis mul on..."" 1.1 Kodutalu Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864
Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Ja kui keegi mõistakski, ehk peaksime tedagi omamoodi hulluks, veidi nõdrameelseks oma piiritus isamaa- ja loodusarmastuses, isegi enesehaletsemises? Elulugu Juhan Liiv pärineb Peipsi äärest Alatskivilt kehvast ja lasterohkest usklikust taluperest. Sellest perest tuli teinegi luuletaja vanem vend Jakob Liiv. Pere seitsmest lapsest noorimat Juhanit mäletati kui põdura tervisega ja üksildusse kalduvat poissi. Suviseid karjaspoisiks olemisi on ta ise meenutanud kui oma elu kõige õnnelikumat aega. Talviti käis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis, kus õppis vaheaegadega 1884. aastani. 1882
Loodus Juhan Liivi luules Ehkki Liivi elu ei olnud kerge, üksindus ja skisofreenia mõjusid talle laastavalt, suutis ta leida endale muu ''kaaslase'' peale inimeste, kellega ta oli väga lähedases suhtes looduse. Kuna Juhan Liivi lapsepõlv möödus Peipsi-äärses külakeses, siis kiindus ta juba varakult maalilisse Peipsi järve ja veekogude kiindumus väljendub rohkesti ka tema luules : Vaikne, peegelsile järv, kuis nii ilus oled sa! Taevasinine su värv, ühte sulab taevaga! Armas on su voode vilu, aga sinu lainte ilu kesse mõistab võrrelda!
Läbi luuleridade on looduse rikkalikkust ja võimu ning muutusi hea näidata. Lydia Emilie Florentine Jannsen, kirjanikunimega Lydia Koidula on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonna- tegelane. Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva biograafiaga isik. Mõlemad luuletajad on kirjutanud palju loodustemaatilist luulet. Liivi loodusluule on koondunud aastaaegadele, enamasti sügisele: ,,üle külmetanud / sügisese maa, / palja metsade, / tules nutvate...". Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik, kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga. ... Männi roheline samet,
kõik kord õppinud, paljud rohkemgi. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste kui ka vaimsemate haigustega. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luuletustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi. Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest.(lk 83) Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.(lk 8) Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust
kõik kord õppinud, paljud rohkemgi. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste kui ka vaimsemate haigustega. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luuletustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi. Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest.(lk 83) Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.(lk 8) Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust
ja meie ajal ka: ta nagu ahelais väänleb, kui tema saaks kõnelda! Esimene ärkamisaja poeet on oma isamaaluules kajastanud kõike, mida eesti rahvas on läbi sajandite mõelnud nii iseendast, oma riigist kui ka rahvast. Sinna on peidetud palju nii kodumaa ilu kui ka igatsust ja valgusepüüdu. Erilist tähelepanu väärib ka Liivi loodusluule, ta otsekui elas loodusega ühte, väljendas melanhooliat kui loodusel oli raske ja tundis rõõmu kui valitses päikesepaiste. Taaskord ei ole Liiv liialdanud ja tema read tunduvad realistlikud ning ilma võltside kirjeldusteta. Liiv on ka ise öelnud, et teda inspireeris palju Peipsi järv ja koduküla lihtsad karjametsad. Seesugune lihtne pilt tekib Liivi luuletusi lugedes silme ette ja sellest leiab igaüks midagi tuttavlikku ja kodust.
luule, mis on ühtaegu nukker ja luuleline, suudab anda edasi reaalsuselähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest. J. Liiv vaatles looduse pisiasju, ta kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. „ Üks märtsihommik udune,“ „Tulen, tulen,“ „Külm,“ „Kevade lähenemine“ Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, millest ta ka kirjutas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi – eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesajuga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu. „Sügis,“ „Oh kanarbik, oh lilleke,!“ „Lehed lang´sid,“ Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. „Üle vee“ J. Liiv on kirjutanud ka isamaaluulet
Juhan Liivi loodusluulet lugedes Juhan Liiv on kirjutanud palju luuletusi erinevatel teemadel. Tema luuletustest on mulle kõige hingelähedasemaks muutunud loodusluule. Erinevalt Juhan Liivist ei tundu talved minule nii nukrad, kuigi mõnikord tekitab valge monotoonne maastik tüdimust küll. Ka poriga segunenud lumi tekitab mõnikord ebameeldiva tunde. Aga enamasti tunnen ma talvest siiski rõõmu. Talvel näeb paljusid looduse varjatud saladusi. Lumi on nagu omamoodi juturaamat, kust võib nii mõndagi välja lugeda. Talvel saab aimu ka sellest, kui palju loomi tegelikult inimeste juures käib. Lumel on tuhandeid jälgi - huntide, kitsede, põtrade, jäneste. Ma julgen arvata, et ka Liiv suutis talve rõõmsana näha, aga kurbus oli suurem ja seetõttu oli ka kirjutatud luuletus nukker. Lumi tuiskab , mina laulan laulan kurba laulukest, lumi keerleb tuulehoodest
"Talveunest ärkamine" Lydia Koidula ja Juhan Liivi loodusteemalise luule võrdlus Kevadest ei saa loodusluules üle ega ümber, samuti kui ühel luuletajal näib võimatu ignoreerida täielikult loodust kui kõige alust, algust ja tuge. Kevad on aastaaeg, kus loodus ärkab talveunest. Lumi sulab, lilled hakkavad õitsema, mets läheb vaikselt rohelisemaks, lõunast saabuvad linnud. Pakane on möödas, kuigi viimasel ajal on talved suhteliselt soojad olnud, võrreldes varasemate aastatega. Päevad muutuvad pikemaks ja soojemaks. Kevad on küllaltki oluline aastaaeg paljude inimeste jaoks, sest mitmetes tegevusvaldkondades algab uus hooaeg. Talunikel tuleb hakata jälle põllutöödega pihta- vaja on suvivili külvata
all välja annab," kirjutas Liiv nördinult. Ometi ilmub ,,Luuletused" 1910. aastal uuesti sama koostisega, ainult üksikute luuletute puhul on autor teinud redaktsioonilisi muudatusi. Ka selle väljaandega pole Liiv rahul. Kuid see jäi viimaseks Liivi raamatuks ta eluajal. Liiv suri 1913. aasta 1. detsembril kopsutiisikusse. * Sügisene kodu Mu armas kodu, väikene, Seal eemal mäe peal! Su üle särab päikene, Puud haljendavad seal. Siin pilved, tuuled, päikene Kõik vanad tutvad on, Siin olgu suur või väikene Kõik vanad sõbrad on. Siin kaerapõld, siin kartulid, Siin vana, tuttav tee. Koer jookseb õue väraval, Kask varjab ojavee. Siin väljad nõnda seljakad, Ja armas päikse läik; Siin väljad nõnda viljakad Hea kraavi kaldal käik! Siin kari tuleb karjamaalt, Mets laulust kõliseb Ja igalt, ihalt raal Mu noorus heliseb! Siit koduõhk mind tervitab
" Eesti kunst - sa valulaps. 2. ,,...silm kaugele, käib üle vee..." Üle vee. 3. ,,...ja vastab niit ja karjamaa..." Hommik. 4. ,,...kõneles suine tuul pehmelt..." Suine tuul (1). 5. ,,...hällib ja kiigub metsa äär ...lainetab heinamaa käär..." Suine tuul (2). 6. ,,...kaugele käib metsa palistus ...kidur põõsas kurdab..." Üks märtsihommik udune. 7. ,,...lootus luikab ...ootus huikab ...kose kohin tõstab häält ...lahti iga lille silm ...nupud rõõmu-silmavees ...eluvaimud lehvitavad..." Kevade lähenemine. · Metafoorid: 1. ,,...lahti iga lille silm..." Kevade lähenemine. 2. ,,...must lagi on meie ajal..." Must lagi on meie toal. 3. ,,...kui maa sees kitsikus..." Vulkaan (1). 4. ,,...taevani tõusnud kirge..." Vulkaan (2). 5. ,,...läks elutähest mööda.." Üks mälestus. 6. ,,...kus õitsed sina..
Juhan Liiv (1864-1913) Luule ja elulugu Juhan Liivi luuletusi „Sina ja mina“ „Mets kohas...“ „Eile nägin ma Eestimaad“ „Rändaja“ „Ta lendab lillest lillesse“ „Mine, mine, lumekene“ „Küll on lainte hiilgus ilus“ Teemad Kõige enam saab Juhan Liivi luules eristada: Loodusluulet Isamaaluulet Armastusluulet Mõtteluulet Luuletuste meeleolu Juhan Liivi luule oli erineva meeleoluga. Enamus luuletusi olid negatiivsed, sügavamõttelised, üksildased, masendavad ja kurvad. Osad oli jällegi vaimukamad ja rõõmsamad. Haigusaastatel oli Liiv kodutu ja Liiv luuletas ulualuse ja hingerahu otsinguil ning läbielatu ja – tunnetatu põhjal. Paljudes luuletustes oli Juhan Liiv kirjutanud oma muredest ja igapäevasest kurbusest. Kodus, pere ja sugulaste juures elades ning haiguse käes vaeveldes kirjutas Juhan Liiv oma elu parimad luuletused. Juhan Liiv kasutas oma luuletustes palju kordusi ning rahvaluulepärast algriimi ni
Kujundeist eelistab Liiv personifikatsiooni, arendatud metafoori ja võrdlust. Kasutab ka kordusi ja rahvaluulepärast algriimi. Säilinud on üle 300 luuletuse. [2,4] Liivi luules oli uudne vorm - lühike, selles on nähtud jaapani haiku ja tanka mõju. Liiv nõuab, et kirjanikul tuleb rahvakeelt tundma õppida, tuleb kasutada keelt, mida "kõik mõistavad ja kirjutavad", nõuab, et eesti keel tuleb "rahvale arusaadavaks hoida". [2,4] Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda ääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu võimalus viibida maalilises koduümbruses. Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasugustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Juhan Liiv pühendas palju luuletusi aastaaegadele. [2,4]
Sang "Mida mõtleb mees", J. Viiding, V. Luik, D. Kareva, M. Traat, H. Runnel, E. Niit, Kalju Lepik (2x, ainus väliseestlane), Andres Ehin, Mari Vallisoo (2x), Triin Soomets (2x). Venestusajal ei antud, uuesti 1984. Viimane (2010) Mehis Heinsaar. LOOMING Liivi monograafia (1927) ja kogutud teosed on välja antud Friedebert Tuglase poolt (n-ö loomingu päästja) Proosalooming: novell "Peipsi peal", jutustus "Vari" Luule võib temaatika järgi jagada neljaks: autobiograafiline luule, loodusluule, armastusluule ja isamaaluule 1. autobiograafiline luule Annab väga selge ja täpse hinnangu oma loomingule, kujutab kirjaniku loomingulise arengu katkemist ja kannatusi, mida on toonud tervise purunemine ja eluprobleemid. Liivile teeb haiget isegi temale osutatud austus. Läbivad teemad kurbus, üksindus, enesekriitika, lootusetus. On ennast kirjeldanud halva ja mõttetuna. Sageli sees surm või selle eelaimdus. "Tulevik" ei tea, mis tulevik toob: kas armastatu või surma?
kas sa rasket hingevalu, hellake, ka tunda said? On sull' Eesti pind ka rääkind, vaikne öö sull' teada ann'd ennemuistsest rõõmupõlvest? Kadund õnnest pajatand? Tõsta pead, õiekene! Koit on saanud isandaks! Oma terad hiilgavalt saadab, et nad nutu kuivataks! Kui ta lõunavalgust puistab üle õitsva Eestimaa, oh, kuis tahame tall' tänu, õis, siis vastu õhata! Luuletus ,,Miks sa nutad?" on üks Koidula varasemaid luuletusi, milles leidub isamaa-motiiv.
laia lageda mere pääl. Mõnd saart on määratus meres, mõnd sadamat vilusat. Oma saart aga mina ei leia, oma unistust ilusat. Ma sõuan merel -- ja hõljun ja lained hõljuvad ka, kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved -- oma saart aga otsin ma. G.Suits Gustav Suitsu luule on peamiselt pärit just esimese maailmasõja ajast ja sellepärast on neid luuletusi suhteliselt raske lugeda, kuna nad on tõsise sisuga ja kurva alatooniga. Nii vaikseks kõik on jäänud Nii vaikseks kõikm on jäänud
Siin käib töö vilja, see on leiva pärast. Mats Traadi teemaks on maa ja tema harija, töö ja inimene läbi aegade. 6. I Juhan Liivi elu ja looming . II Sonett. Shakespeare´i soneti peastesitus: meeleolu ja sõnumi sõnastamine; Kõnekujundid luuletuses; soneti tunnused SONETT-13. sajandil Itaalias loodud luulevorm, koosneb 14 värsist (reast). Itaalia soneti värsid jagunevad stroofideks (salmideks) skeemi 4+4+3+3 järgi. JUHAN LIIV (18641913) Juhan Liiv pärineb Peipsi äärest Alatskivilt kehvast ja lasterohkest usklikust taluperest. Juhan oli seitsme lapselisest perest pesamuna. Hariduse sai Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis, kus õppis vaheaegadega 1884. aastani. Nagu teisedki 19. sajandi eesti kirjanikud tuli Liiv kirjandusse ajakirjanduse kaudu. 1885. aastal ilmus ajalehes Virulane Liivi luuletus "Maikuu öö". Samal aastal sai ta selle lehe toimetuses Tallinnas esimese töökoha. 1886
Alates 1896. aastast toimub põhilaulupidu Tallinnas. Praegu toimuvad Eesti üldlaulupeod viie aasta tagant. Viimati oli üldlaulupidu 2004. aastal. Järgmine üldlaulupidu pealkirjaga "ÜhesHingamine" toimub 2009. aastal. Üldlaulupidude vahel toimuvad ka iga viie aasta tagant noorte laulu- ja tantsupeod, kus põhiesinejad on koolinoored. Laulu- ja tantsupidusid korraldab Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus. 4 Koit Mihkel Lüdig / Friedrich Kuhlbars Laul ise on üdini tuttav, sellel laulul on ka punkteeritud sõnad, mis on meie rahvusele väga omapärane. Kõik on väga järksalt punkteeritud, kuna tol ajal ei räägitud keelevärvidest, kuigi laulu lõpus on paar sõna punkteerimata. Laulu algus peaks olema nagu ,,plahvatus" sellesmõttes, et peab olema võimas algus. Laul ise on suhteliselt aeglane ja piisavalt võimas. Mihkel Lüdig
Me, noored, ootame pilgul säraval : nüüd see ligineb : lõpp ja algus ! Viimaks ometi ! Oma Saar Gustav Suits Ma sõuan merel ja sõuan, üht saart mina otsin sääl. Seda kaua ju otsinud olen laia lageda mere pääl. Mõnd saart on määratus meres, mõnd sadamat vilusat. Oma saart aga mina ei leia, oma unistust ilusat. Ma sõuan merel -- ja hõljun ja lained hõljuvad ka, kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved -- oma saart aga otsin ma. 15 VIII Ivar Ivask Sinise lõputud varjundid kannavad sujuvalt lapsepõlvesse Eestis, mu isa silmadesse, männitahvelduses veranda lõhnavasse tarru, kus esmakordselt tajusin kiirgavate akende kuju ja oma keelt (soome-ugri, mitte indoeuroopa), selle muusikat ja hingematva lühiduse imet. Needsamad vokaalharmooniad viisid mu hiljem soome labürintlikesse järvisse,
Läti Henriku kroonika eesti keelde tõlkija Jaan laadi lugude vastu on lugejate hulgas püsinud uusi- Jungi sari ,,Kodu-maalt" (I-IX, 1874-1879), siis ma ajani. kroonikad, ajalooaineliste teoste tõlked, mugandused või ka ümberjutustused E. Bornhöhe, 9. Liiv Juhan ja tema aeg. A. Saal ja J. Järv olid kõige tähelepandavamad, 1864 -1913 eesti luuletaja. Juhan Liiv pärineb kuid mitte ainsad ajaloolise proosa viljelejad Peipsi äärest Alatskivilt kehvast ja lasterohkest kõnesoleval ajal: aastail 1880-- 1893 ilmus usklikust taluperest. Sellest perest tuli teinegi raamatutena ja perioodikas ühtekokku luuletaja vanem vend Jakob Liiv. Ta õppis kolmekümne pikema või lühema minevikuainelise Kodavere kihelkonnakoolis ja lühikest aega Tartus teose ümber.1880. aastate proosa kõige H. Treffneri gümnaasiumis ning töötas mõne aasta
Luuletuses ütleb Ehin, et kuivõrd uskumatu see ei tundu ja isegi kui sa seda ei näe, ei saa sellest aru, siis tuleb sulle kõik tagasi, justkui kättemaksuks. See on üks minu lemmik luuletus Andres Ehini loomingust. "Kolmas" võiks olla Eesti rahva seas tuntud luuletus, kuna sellel on palju öelda. Ehk see muudaks ühiskonda, teeks selle paremaks ning kurjust ja pahelisust oleks vähem. Piiblimaa ja Eesti mets Jõhvikate vahel roomavad rästikud. Jõhvikate kohal liiguvad pilved. Jõhvikate all on turbane rabamuld. Jõhvikatest paremal kõrguvad männid. Jõhvikatest vasemal lösutavad laukad. Nemad, kes lähenevad isekallutajal, tõstavad turbatolmu. Oliivipuude vahel sammub pühak. Oliivipuude kohal ripuvad pilved. Oliivipuude all on oaasipind. Oliivipuudest paremal on kõrb. Oliivipuudest vasemal on palju vagu mehi ja naisi. Jeesus Kristus, kes ratsutab eeslil, tõstab oma käed. Ja siis lähevad nad segi.
Kaunimad laulud pühendan sull', vanematest armastatud kallis kodumaa! Võimsasti tuksub süda siis mul, kui sulle laulan, mu isamaa! Taevasse tõuseb tugev laulu hääl südame põhjast vaimustuse väel. Pühamaks paigaks oled mull' ikka, kuni veel süda tuksub mul sees. Võimsasti kõla siis, ühine laul õitsegu, kasvagu kodumaa! Priiuse päike paistab me maal, rusujatest vabastatud Kalevite ra'al! Orjuse kütked purustatud maas, muistne priius meil jälle käes! Särama löönud kodupinnal koit, Eestimaa taevas vabaduse loit. Paremad päevad paistma meil jäävad, kaunimad ajad ootamas ees. võimsasti kõla siis ühine laul: õitsegu, kasvagu, kodumaa! Mu isamaa, mu õnn ja rõõm Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa! Ei leia mina iial teal 30 see suure, laia ilma peal, mis mul nii armas oleks ka, kui sa, mu isamaa! Sa oled mind ju sünnitand ja üles kasvatand; sind tänan mina alati ja jään sull' truuiks surmani,
Emast ja Liivi enda kirjanikusaatusest, masendus, on aimata surma. Liiv tajub selgelt oma vaimuhaigust ("Kerjaja", "Rändaja"). Liivi loomingut on uurinud Aarne Mikkel ja Friedebert Tuglas. Mõte: Juhan Liiv ei ole oma isamaaluulet mitte kirjutanud, vaid ta on selle läbi kannatanud. Loodusluule - kõikidest aastaaegadest, kuid ise on väitnud, et tema lemmikaastaaeg on sügis, kevadluuletustes ootusärevus ja salapära, suveteemaline luule on tihedalt seotud inimese tööga. Loodusluule üleminekuks romantiliselt suunalt realistlikule. Sügis on kahesugune: kirgas, kirev ja kuldne sügis, teisalt porine ja masendas, mis on Liivi kõige hingelähedasem, tõmbab paralleele oma eluga. Talveluule karge, napi sõnastusega saavutatud huvitavaid rütmi- ja kõlaefekte. ,,Sügisene kodu" ,,Külm" ,,Sügisetuul" Isamaalineluule äärmiselt kriitiline ja realistlik. Liiv nägi eelkõige Eestimaa varjukülgi. Ajastust tingitult oli see loomulik. Tihedalt seotud ka Liivi endaga ta
Lydia Koidula Lydia Koidula (sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen; 24. detsember 1843 Vana- Vändra 11. august 1886 Kroonlinn) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar. Ta lõpetas 1861. aastal Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli. Pärast seda abistas isa ajalehetöös. Tartus elades võttis Koidula osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus ärkamisaja aateid. Lydiale andis lisanime "Koidula" ärkamisaja tegelane Carl Robert Jakobson, kui ta avaldas oma aabitsas Lydia kirjutusi. 21. novembril 1871 tehti avalikkusele teatavaks Lydia Koidula ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna läti rahvusest üliõpilase Eduard Michelsoni kihlus. 19. veebruaril 1873 nad abiellusid ning asusid elama Kroonlinna. Aastal 1874 sündis Lydial esimene laps Hans Voldemar, kaks aastat hiljem sünnitas Lydia Tallinnas tütre, kellele pandi nimeks Hedvig. 1878. aastal Viinis tuli ilmale teine tütar Anna.
Tundus, et aastaajad on kui paaripäeva pikkused. Tegevus arenes kiiresti ja sündmusi oli palju. Klaus- Hannese teine vend võttis endale naise Luise. Too asus Turjale elama. Naine oli veidi ülbust täis ja hooletu, kuid siiski ka hoolitsev ja vahest päris tore. Luise ei saanud kõigiga peres hästi läbi. Isaga olid vahest sõnasõjad ja Hannesegagi oli veidi ütlemisi. Kuid ajapikku kõik muutus. Klaus ja Luise said kaks väikest last. Klaus suri hiljem ühe tormi tõttu, kui ta läks merele võrke päästma. Turja pereisa on ka üks väga tähtis tegelane. Nagu aru saada, siis on ta Hannese isa, kes on väga humoorikas, lõbus, töökas ja tore. Töökas ta nüüd enam väga ei olnud, sest tema puusad olid valusad ja liikuda raske. Peategelase jaoks oli isa midagi väga olulist, kelle eest ta rõõmuga hoolitses. Vahepeal käis Hannes sõjaväes. Seal ta kohtus endaga suhteliselt ühest kandist pärit mehega. Kord läks ta oma uue sõbraga Pöide kanti, kus oli sõbra kodu
Värsside arv stroofis on piiramatu, sõltudes luuletaja taotlustest. stroofika stroofe käsitlev värsiõpetuse osa, mis tegeleb stroofide tekkeloo, kasutamise ja teooria uurimisega. süliriim vt riim. sülisonett vt sonett. süllaabiline värsisüsteem vt silbiline värsisüsteem. süllabotooniline värsisüsteem vt silbilisrõhuline värsisüsteem. sümbol võrdkuju, mis tekib abstraktse mõiste asendamisel seda kujutava märgiga. Näiteks: koit nooruse, vabaduse sümbol; loorber kuulsuse sümbol. Ei siin haljast loorberipärga vajuta keegi lauliku pähe. (Gustav Suits.) tertsett kolmevärsiline stroof; vt ka stroof. tertsiin kolmest värsist koosnev stroof riimiskeemiga aba bcb cdc ... Tertsiinis kasutatakse sageli värsimõõduna jambi. Näiteks on tertsiinis kirjutatud Dante Alighieri (12651321) "Jumalik komöödia". Põrgu Esimene laul Just meie maise elu poolel rajal end keset sünget metsa leidsin teel,
Eesti kirjanduse algusaastad 1. Eesti kirjanduse lätteil Alguse sai eesti kirjakultuur 13 saj. Henriku Liivima kroonikas eestikeelsed sõnad: ,,Laula, laula pappi!" (enne seda võisid eestlased tunda ka ruuni kirja, see on esimene eestikeelne teadaolev allikas). 14 saj levib juhuluule pulmadeks, matusteks, ristimistele jne Trükis ilmus esimene juhuluule 1637 ,,Pulmalaul" R. Brockmann Esimesed eestikeelsed raamatud 16 17 saj. pandi alus eestikeelsele kirjakeelele ja ilmusid kirikuraamatud, siis levis tükikunst ja toimus reformatsiooniliikumine 1525 vaadi raamatutes eestikeelsed missatekstid 1535 Wanradti ja Keolli katekismus (11 lehekülge, selle koostas Tallina Niguliste kiriku õpetaja S. Wanradt ja tõlkis eestikeelde Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja J. Koell) Esimesed eestikeelsed väljaanded olidki vaimulikud kirjutised kirikuõpetajate abistamiseks. Heinrich Stahl ,, Käsi ja koduramat.." (1632-1638) (sisaldab Lutheri katekismus
Sisu: 1. Ilukirjanduse olemus, tähtsus ja seosed teiste kunstiliikidega..................+2 3. Kirjanduslikud rühmitused (4)..................................................................+3 4. Saaremaalt pärit kirjanikke..........................................................................4 5. August Kitzbergi draamalooming.............................................................+4 "Kauka jumal".........................................................................................+5 6. Betti Alveri looming + 1 luuletus peast....................................................+6 7. Edvard Vilde draamalooming...................................................................+6 "Pisuhänd"...............................................................................................+7 8. Fjodor Tostojevski elu ja looming + "Idioot"...........................................+8 Lühike sisukokkuvõte "Idioot".......................................................
2)talupoja elu, ausus = vaesus. 1879 "Vennad Karamazovid" Dostojevski viimane romaan, mis jääb lõpetamata. Vaatluse all Karamazovite perekonna isa ja poegade vahelised suhted ning ka vendade vahelised, kes väga erinevate karakteritega. Palju sees religioosseid probleeme. Jätkab ,,Idioodi" problemaatikaga: inimlik headus põrkub sots probleemide, -piiride ja -reeglitega. 9. Juhan Liiv (1864- 1913) Sünids Peipsi ääres, Riidna külas. Alatskivil on Juhan Liivi nimeline kool ja sinna on ta maetud. Pere majanduslik seis on halb. Vanemad on sügavalt usklikud, kultuurilembesed, avarapilgulised. Perre sündinud 8 lapsest jäi ellu 5, Juhan oli noorim. Ta oli nõrga tervisega, närviline, mitteseltsiv. Oli vaja teha palju tööd. Ta vend Jakob Liiv on ka kirjanik. Käis Naelavere külakoolis, Kodavere Kihelkonnakoolis, Väikemaarja koolis. Õppis viiulit
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
