Suurele vaimuannile vastukaaluks saatis Juhan Liivi läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luu-letustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Oma mälestuses on Karl Kornel kirjutanud Juhan Liivist järgmiselt: "Ta seisis ja vaatles ene- sesse vaibunult "Estonia" kerkivaid müürisid. Nii nagu lapsepõlve "Käkimäe kägu" ei ulatunud kuuseladvast üle Peipsi vaatama, nii ei suutnud ta vahest nüüdki kerkiva kunstitempli tulevikku silmi nõiduda. Aga ta tundis, et ka tema peab templi ehitamiseks ohvri tooma. Ta palus kodumaalt andeks, et ta vaene on ja suurt ei suuda anda. Jah, ta oli vaene. Ta oli oma kõige kallima varanduse - tervise - juba kodumaale ohverdanud. Aga tal oli veel midagi anda. Ta võttis kuue seljast. "Ma annan, mis mul on..."" 1.1 Kodutalu Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864
Loodus Juhan Liivi luules Ehkki Liivi elu ei olnud kerge, üksindus ja skisofreenia mõjusid talle laastavalt, suutis ta leida endale muu ''kaaslase'' peale inimeste, kellega ta oli väga lähedases suhtes looduse. Kuna Juhan Liivi lapsepõlv möödus Peipsi-äärses külakeses, siis kiindus ta juba varakult maalilisse Peipsi järve ja veekogude kiindumus väljendub rohkesti ka tema luules : Vaikne, peegelsile järv, kuis nii ilus oled sa! Taevasinine su värv, ühte sulab taevaga! Armas on su voode vilu, aga sinu lainte ilu kesse mõistab võrrelda!
kõik kord õppinud, paljud rohkemgi. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste kui ka vaimsemate haigustega. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luuletustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi. Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest.(lk 83) Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.(lk 8) Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust
Suurele vaimuannile vastukaaluks saatis Juhan Liivi läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luu-letustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Oma mälestuses on Karl Kornel kirjutanud Juhan Liivist järgmiselt: "Ta seisis ja vaatles ene-sesse vaibunult "Estonia" kerkivaid müürisid. Nii nagu lapsepõlve "Käkimäe kägu" ei ulatunud kuuseladvast üle Peipsi vaatama, nii ei suutnud ta vahest nüüdki kerkiva kunstitempli tulevikku silmi nõiduda. Aga ta tundis, et ka tema peab templi ehitamiseks ohvri tooma. Ta palus kodumaalt andeks, et ta vaene on ja suurt ei suuda anda. Jah, ta oli vaene. Ta oli oma kõige kallima varanduse - tervise - juba kodumaale ohverdanud. Aga tal oli veel midagi anda. Ta võttis kuue seljast. "Ma annan, mis mul on..."" 1.1 Kodutalu Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864
ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg!" Juhan liiv pühendas luulele oma teostes väga suure osa. Kirjanik kohtleb loodust kui võrdset, elab sellesse sisse ning märkab kõiki pisiasju. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Loomadel ja lindudel on Juhan Liivi luules oma koht. Loodusluule valikul on autor lähtunud eelkõige isiklikest eelistustest ja arusaamadest. Tema luuletusi lugedes tekib mõnus nostalgia, meenub enda lapsepõlv, kui paljajalu sai maal vanaema juures joostud, rohi varbaid kõditamas ja kevadiselt värske õhk hinges rahutust tekitamas .Paljud kirjaniku loodusluuletused on vabastavad, neist õhkub rõõmu ja soojust. Näitena võiks tuua J. Liivi luuletuse ,,Ilus suvepäev oli". Ruttu astusin ma temaga õue, et ta piina
Juhan Liivi loodusluulet lugedes Juhan Liiv on kirjutanud palju luuletusi erinevatel teemadel. Tema luuletustest on mulle kõige hingelähedasemaks muutunud loodusluule. Erinevalt Juhan Liivist ei tundu talved minule nii nukrad, kuigi mõnikord tekitab valge monotoonne maastik tüdimust küll. Ka poriga segunenud lumi tekitab mõnikord ebameeldiva tunde. Aga enamasti tunnen ma talvest siiski rõõmu. Talvel näeb paljusid looduse varjatud saladusi. Lumi on nagu omamoodi juturaamat, kust võib nii mõndagi välja lugeda. Talvel saab aimu ka sellest, kui palju loomi tegelikult inimeste juures käib. Lumel on tuhandeid jälgi - huntide, kitsede, põtrade, jäneste. Ma julgen arvata, et ka Liiv suutis talve rõõmsana näha, aga kurbus oli suurem ja seetõttu oli ka kirjutatud luuletus nukker. Lumi tuiskab , mina laulan laulan kurba laulukest, lumi keerleb tuulehoodest
--- Eemal meie akna kohal valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. ("Sööt") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad,
Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Ja kui keegi mõistakski, ehk peaksime tedagi omamoodi hulluks, veidi nõdrameelseks oma piiritus isamaa- ja loodusarmastuses, isegi enesehaletsemises? Elulugu Juhan Liiv pärineb Peipsi äärest Alatskivilt kehvast ja lasterohkest usklikust taluperest. Sellest perest tuli teinegi luuletaja vanem vend Jakob Liiv. Pere seitsmest lapsest noorimat Juhanit mäletati kui põdura tervisega ja üksildusse kalduvat poissi. Suviseid karjaspoisiks olemisi on ta ise meenutanud kui oma elu kõige õnnelikumat aega. Talviti käis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis, kus õppis vaheaegadega 1884. aastani. 1882
Juhan Liivi luule Sügise päike Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind. Külm Mänd praksateleb külma käes, kuusk naksub, unes väriseb... Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane... Pikne Raske, palav õhk hingekitsikus , väike pilveke eemal taeva all. /.../ Äkki raksatab. Vihma kallatab, tulekirev välk läigib metsa pääl. Järv Vaikne, peegelsile järv, kuis nii ilus oled sa. Taevasinine su värv, ühte sulab taevaga! Mai hommik Sääl järve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos
teed sulad, poriga nii kaugele kui näed sa- mets, udu, sulaga. Mets. Harvad, kurvad kasepuud mustavad varjuna, ja märjad oksad ripuvad alla nii nõuta. Öö nagu vastu paneb veel, tusk tume puude all, kurb, kidur põõsas kurdab teel- mis muremõte tal? Epiteedid jõe ääres aurab lokkav hein ja märjad oksad ripuvad kurb, kidur põõsas kurdab teel Võrdlused ja kaob puude vahele - just nagu tänav silmale minu meel ja mõte nagu leheke Metafoorid koit idas veripunane männi roheline samet mets härmatises surnuvaik Isikustamised külm plaksatab ja vastab niit ja heinamaa kurb, kidur põõsas kurdab teel Kasutatud luuletused Külm Hommik Üks märtsihommik udune Nõmm Kevade lähenemine Mets kohas... Sügis Mina ja sina Öösse ära kadus
Juhan Liivi luule Britta Signi Merirand 10.A Loodusluule 1. Lemmikmotiivid olid aastaajad-kevad,sügis,talv, tormid ,tuuled, loodusdetailid. 2. Kõige rohkem luuletusi on tal sügisest, sest see aastaaeg meeldis talle kõige rohkem, kuna sügis on väga muutuv ja sellest oli hea erinevaid (kurbasid, süngeid , rõõmsaid, värvikaid jne) luuletusi kirjutada. 3. Ta kirjeldab meie loodust üpris realislikult, kuid samas on ta väga luuleline ning mitmekesine (nukker, samas kaunis jne) kirjeldades Eestimaad. 4. Kõige lühem on ‘’Sügisetuul’’, jääb meelde kuna kirjeldab lühikeselt kuid väga
Juhan Liivi looming: 1. Isamaaluule- on karm ja otsekohene. Ta näeb kõiki neid tegelikke hädasi ja painavaid probleeme, mis 19. Saj lõpp Eestile kaasa tõi. ,,Eile nägin ma Eestimaad" - ...nägin hurtsikuid, saunasid, lagund talumajasid. ,,Must lagi on meie toal"- ... must lagi on meie toal ja meri ajal ka: ta nagu ahelais väänleb, kui tema saaks kõnelda! Läbi musta mure ja kahtluste usub poeet siiski, et see maa ja rahvas peab püsima ning tuleb parem tulevik. ,,Kui tume veel kauaks ka sinu maa..." ,,Oh sa mustakuuene rahvas"- ... ükskord tunned, et eluvägi su sees, ükskord tunned, et elav on eesti mees (-väljendab usku, et kord saabub vabadusepäev). ,,Kas ma Eestit unes nägin"- ... nägin laineid laevu täis, nägin viljarikast randa, murehõlm ta ümber käis. Kodumaa saatus ühineb luuletaja tunnetuses ta enda raske saatusega. Hingelist ühtekuuluvust ja ustavust väljendab võrdpilt kõigist ohtudest hoolimata visalt oma kodu poole lendavast mesilinnust. ,
Juhan Liivi luule Tanel Vähk Juhan Liivi loodusluule 1.Juhan Liivi loodusluule lemmikmotiivideks on aastaajad,loodusobjektid- kevad,sügis,talv,tormid,tuuled.Need teemad läksid just tema ükildase isiksusega kokku. 2.Kõige rohkem kirjutab Juhan Liiv sügisest,mida ta ise ka kinnitas.Sügisest on kirjutatud nii rõõmsaid,säravaid,kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi.Tema jaoks on sügis just väga mitmepalgeline,mis teebki luuletamise huvitavamaks ja värvikamaks. 3.Tekib reaalne pilt Eesti looduse kaunidusest ja mitmekesisusest. 4
Aga kullakene kaugel, kaugel olma otsata. Tuhat merd on meie vahel, Tuhat lainet lõpmata. Luuletus „Helin“ on autobiograafiline ja räägib selles, kuidas koos vanusega hakkasid ilmnema ka mured ja kohustused. „Isamaale“ on isamaaline luuleus ja sellega on tahetud edasi anda kunagist Eestimaa vaevatud olukorda. Armastusluuletus „Küll on lainte hiilgus ilus“ räägib armsamast, kes on ilus kui laine hiilgus aga samas väga kaugel. „Pääsukese silm“ on loodusluule, mis räägib imeilusast kevadest ja pääsusilmast. Pealkirja ja teksti seas esimeses luuletuses on väga suur, sest autor räägib pealkirjas mainitud helinast. Teine luuletus: „Isamaale“ on kirjutatud isamaale nagu oleks isamaa füüsiline isik, kellele saam oma muret kurta. Armastusluules iseloomustab autor oma kullakese ilu, mille üle on luuletuses pikemalt mõtiskletud. Loodusluule pealkiri on väga petlik, sest pealkirja ja sisuga mõeldakse erinevaid asju.
Juhan Liivi luuleanalüüs Juhan Liiv oli üksindane luuletaja. Paremad luuletused kirjutas ta siis, kui oli haige. Tema luules saab eristada neli teemat - loodus-, armastus-, isamaa- ja mõtteluule. Mulle nendest enam meeldib isamaa- ja loodusluule. Liiv oli realist. Ta kirjutas asjadest nii nagu nad olid. Näiteks isamaluules näeb ta neid hädasid ja probleeme mis tegelikult olid. Eile nägin ma Eestimaad! Lagunenud talumajasid! (,,Eile nägin ma Eestimaad!") Juhan Liivi luuletuses väljendub tema patriotism Eesti vastu. Ta usub, et Eestist saab kunagi iseseisev riik ja kõik muutub paremaks.
all välja annab," kirjutas Liiv nördinult. Ometi ilmub ,,Luuletused" 1910. aastal uuesti sama koostisega, ainult üksikute luuletute puhul on autor teinud redaktsioonilisi muudatusi. Ka selle väljaandega pole Liiv rahul. Kuid see jäi viimaseks Liivi raamatuks ta eluajal. Liiv suri 1913. aasta 1. detsembril kopsutiisikusse. * Sügisene kodu Mu armas kodu, väikene, Seal eemal mäe peal! Su üle särab päikene, Puud haljendavad seal. Siin pilved, tuuled, päikene Kõik vanad tutvad on, Siin olgu suur või väikene Kõik vanad sõbrad on. Siin kaerapõld, siin kartulid, Siin vana, tuttav tee. Koer jookseb õue väraval, Kask varjab ojavee. Siin väljad nõnda seljakad, Ja armas päikse läik; Siin väljad nõnda viljakad Hea kraavi kaldal käik! Siin kari tuleb karjamaalt, Mets laulust kõliseb Ja igalt, ihalt raal Mu noorus heliseb! Siit koduõhk mind tervitab
Juhan Liivi isamaaline luule Kõigi süda otsib midagi, ihkab midagi kättesaamatut. Soovide ja mõtete avaldamine läbi luulevormi on võimalus viia need laia avalikkuseni. Juhan Liiv on kirja pannud palju teemasid ja probleeme, mis olid omased tollasele ajajärgule. Liivile oli südamelähedane isamaa luule kirjutamine läbi kaunite sõnapaaride. Mitte igaühele Mitte igaühele õnneks ei antud selgesti näha, mitte kõigile õnneks ei antud selgestu kuulda, armastada palavalt isamaad, kannatada temaga. Isamaaga seoses on Liiv toonud sisse tugevaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. Kas olete nä
Juhan Liivi isamaaline luule Juhan Liiv on Eesti tuntumaid luuleklassikuid. Tema vormilt lihtne, kuid tugeva sisendusjõuga lüürika on järjest enam hindamist leidnud. Juhan Liiv tõi Eesti luulesse realistliku ja rahvaliku elutunnetuse. Ta oli imeline luuletalent, kelles oli lüürilist tundeküllust, tänu millele ta luuletused inimestele nii väga meeldivadki. Juhan Liiv armastas oma isamaad. Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Tema realiteeditunne ajendas teda isamaa saatust mõistma ja kujutama teisiti, kui olid teinud varasemad lüürikud. Ta tõi luulesse isamaa ja rahva reaalse olukorra tunnetuse. Tema lüürika avab lugejale väikerahva õigusetuse ja rõhutuse tsaaririigis. Luuletuses "Sinuga ja Sinuta" väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Tema patriootlikus on sellega tõestatud. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi,
kõik kord õppinud, paljud rohkemgi. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste kui ka vaimsemate haigustega. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luuletustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi. Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest.(lk 83) Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.(lk 8) Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust
", "Ta lendab mesipuu poole") Loodus (,,Järv") Luuletaja enese saatus ("Helin") Eesti ühiskond Inimese olemus ja osa maailmas ( ,,Rändaja") Armastus Loodusluule - nukker ja luuleline, annab edasi reaalsuselähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest. Pühendas palju luuletusi aastaaegadele, eriti sügisele, mis oli tema lemmikaastaaeg. Juhan Liivi lapsepõlv möödus Peipsi-äärses külakeses. Nii kiindus ta juba varakult maalilisse Peipsi järve ja ihkas kogu elu pääseda merele. Ka veekogude- teemalise luule võib piltlikult kaheks jaotada: üks grupp luuletusi kirjeldavad veekogu ilu ja kaunidust, teine grupp aga veekogude salakavalust ning süngust. Näiteks luuletus ,,Järv" : Vaikne, peegelsile järv, kuis nii ilus oled sa! Taevasinine su värv, ühte sulab taevaga! Armas on su voode vilu,
Sang "Mida mõtleb mees", J. Viiding, V. Luik, D. Kareva, M. Traat, H. Runnel, E. Niit, Kalju Lepik (2x, ainus väliseestlane), Andres Ehin, Mari Vallisoo (2x), Triin Soomets (2x). Venestusajal ei antud, uuesti 1984. Viimane (2010) Mehis Heinsaar. LOOMING Liivi monograafia (1927) ja kogutud teosed on välja antud Friedebert Tuglase poolt (n-ö loomingu päästja) Proosalooming: novell "Peipsi peal", jutustus "Vari" Luule võib temaatika järgi jagada neljaks: autobiograafiline luule, loodusluule, armastusluule ja isamaaluule 1. autobiograafiline luule Annab väga selge ja täpse hinnangu oma loomingule, kujutab kirjaniku loomingulise arengu katkemist ja kannatusi, mida on toonud tervise purunemine ja eluprobleemid. Liivile teeb haiget isegi temale osutatud austus. Läbivad teemad kurbus, üksindus, enesekriitika, lootusetus. On ennast kirjeldanud halva ja mõttetuna. Sageli sees surm või selle eelaimdus. "Tulevik" ei tea, mis tulevik toob: kas armastatu või surma?
jõudnud peaaegu üldse müügile. Samal aastal ilmus ka Juhan Liivi miniatuuride kogu "Elu sügavusest". Kirjaniku vaimne seisund halvenes järjest, lisaks haigestus ta kopsutiisikusse, millesse ta ka 1. detsembril 1913. aastal suri. Juhan Liiv maeti Alatskivi kalmistule. Oma mälestuses on Karl Kornel kirjutanud Juhan Liivist järgmiselt: "Ta seisis ja vaatles ene-sesse vaibunult "Estonia" kerkivaid müürisid. Nii nagu lapsepõlve "Käkimäe kägu" ei ulatunud kuuseladvast üle Peipsi vaatama, nii ei suutnud ta vahest nüüdki kerkiva kunstitempli tulevikku silmi nõiduda. Aga ta tundis, et ka tema peab templi ehitamiseks ohvri tooma. Ta palus kodumaalt andeks, et ta vaene on ja suurt ei suuda anda. Jah, ta oli vaene. Ta oli oma kõige kallima varanduse - tervise - juba kodumaale ohverdanud. Aga tal oli veel midagi anda. Ta võttis kuue seljast. "Ma annan, mis mul on...""
Ta on sündinud 30. aprillil 1864. aastal Riidmal 1866. aastal asus Liivide pere elama Rupsi külla Oja tallu. Pere kehva majandusliku olukorra tõttu sai Juhan koolis käia vaid kuus talve Juhan Liiv töötas ajakirjanikuna ajalehe "Virulane" toimetuses Tallinnas, "Sakala" toimetuses Viljandis ning "Oleviku" toimetuses Tartus. 1892. aastast oli ta esimene eesti kutseline kirjanik. Juhan Liiv oli lüürik. Tema luule, eriti isamaa- ja loodusluule pakuvad suurt naudingut. Liiv on ka eesti esimese realistliku jutustuse "Vari" autor. Kaselehekene Meie väraval Langeb oksalt Vaatan metsa alla, poole: Langeb varinal, Sügis väsinud! Vaatan taeva Minu meel ja mõte poole: Nagu leheke! pilve vanunud! Kurva pilve, närtsind Metsa sarnane Mu armas kodu, väikene, Seal kaugel mäe peal
,, käkimäe kägu ,, ja ,,nõia tütar ,,. Kuid siiski oli haigus arenenud nii kaugele et ta paigutati närvikliinikusse. Järgnevalt kadus ta avalikusse eest ligi 10.neks aastaks. Haigusaastad tähendasid liivile kodudust, rändamist ulualuse ja hingerahu otsinguil, ning läbielatu ja tunnetu luulendamist. Tähelepanu ja tunnustus innustasidki Liivi uuesti aktiivsele kirjanikutööle. Kuid siis oli juba hilja . Ta suri 01,12,1913. Tema luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel. Tema loodusluule kuulub Eesti luuleklassikasse . Loodus ei ole tema luules dekoratsioon, vaid nähtus iseendas ; realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Tema armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus olulisel kohal on kordus ja rütm. Luuletaja tunnetas isamasaatust läbi enda elutraagika. Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, selles põimuvad ahastus ja lootus. Liivi mõtteluuletused on lühikesed ja paiguti konarlikud. Neid iseloomustab vaimukus ja
Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Tundis enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Loodusluule Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda äääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu võimalus viibida maalilises koduümbruses. Juba lapsena armastas Liiv üksindust. Tundide kaupa võis ta üksi mängida oja ääres, luusida heinamaal ning metsas ja kuulata lindude laulu. Ta suurimaks unistuseks oli aga Peipsi, mis paistis puude latvade tagant. Unustades kogu ümbruse vaatles Liiv mäeseljandikult Peipsil valendavaid purjeid. Eriti õnnelikuna tundis Liiv end karjapõlves, millal ta igatsustel ja rõõmudel polnud piire
Juhan Liiv (1864-1913) Luule ja elulugu Juhan Liivi luuletusi „Sina ja mina“ „Mets kohas...“ „Eile nägin ma Eestimaad“ „Rändaja“ „Ta lendab lillest lillesse“ „Mine, mine, lumekene“ „Küll on lainte hiilgus ilus“ Teemad Kõige enam saab Juhan Liivi luules eristada: Loodusluulet Isamaaluulet Armastusluulet Mõtteluulet Luuletuste meeleolu Juhan Liivi luule oli erineva meeleoluga. Enamus luuletusi olid negatiivsed, sügavamõttelised, üksildased, masendavad ja kurvad. Osad oli jällegi vaimukamad ja rõõmsamad. Haigusaastatel oli Liiv kodutu ja Liiv luuletas ulualuse ja hingerahu otsinguil ning läbielatu ja – tunnetatu põhjal. Paljudes luuletustes oli Juhan Liiv kirjutanud oma muredest ja igapäevasest kurbusest. Kodus, pere ja sugulaste juures elades ning haiguse käes vaeveldes kirjutas Juhan Liiv oma elu parimad luuletused. Juhan Liiv kasutas oma luuletustes palju kordusi ning rahvaluulepärast algriimi ni
Juhan Liiv 30. aprill 1864 Alatskivi 1. detsember 1913 Kavastu-Koosa Pärisnimi oli Johannes Liiv. Sündis Peipsi ääres Riidma külas ja kuulus Alatskivi mõisa alla. Sündis vaesesse paljulapselisse perekonda. Sündis saunas, samal ajal kui isa oli metsas. Kui isale teatati, ei meeldinud talle, et oli poja saanud. Pere seitsmest lapsest noorimat Juhanit mäletati kui põdura tervisega ja üksildusse kalduvat poissi. Suviseid karjaspoisiks olemisi on ta ise meenutanud kui oma elu kõige õnnelikumat aega. Talviti käis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis, kus õppis vaheaegadega 1884
‘’ Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik.Vähemalt ühte tema luuletust oleme kõik kord õppinud ,paljud rohkemgi.Lisaks hingeheitlustele tuli rinda pista ka füüsiliste haigustega nt kopsutiisikus.Juhan Liiv oli ka vaimselt haige mees,põdes skisofreeniat ja jälitusmaaniaid.Kurb tõsiasi on seegi ,et kirjanik pidas end teatud haigushetkedel Poola kuningakski.Kirjanikku on püütud mõista , lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse , kuid vaevalt leidub inimesi,kes suudaks mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses.Ja kui keegi teda mõistakski ,peaks teda kindlasti omamoodi hulluks ,isegi nõdrameelseks oma piiritus isamaa ja loodusarmastuses ja isegi enesehaletsemises. On olnud vaid üks Juhan Liiv ja vaevalt ,et tuleb teist temasugust inimest kunagi veel. Juhan Liiv (Johannes Liiv) (30. aprill 1864 Alatskivi –1.detsember 1913 Kavastu- Koosa) oli ees
Johannese Kool ja Lasteaed Rosmal Juhan Liiv Referaat Põlva 2016 SISUKORD Sissejuhatus........................................................................................................... 2 1.Üldinfo................................................................................................................. 3 2.Elukäik................................................................................................................. 4 3.Looming............................................................................................................... 5 4.Teosed................................................................................................................. 5 5.Mälestamine........................................................................................................ 6 Kokkuvõte..................................................................
Esmased luuletused kirjeldavad valdavalt armastust ja mõtteid, leidub ka intiimsemaid pihtimusi ja hingevalu avaldusi. Liivi põhimõtteks on elu küllaltki tõetruu kujutamine. Elu ja loodust annab ta edasi humanismiideaalide valguses. Temaatiliselt leiame Liivilt loodus-, armastus-, ja isamaaluulet, ühiskonnakriitilisi luuletusi, elu- ja kunstinähtuste üle arutlevat mõtteluulet ja oma raskest saatusest inspireeritud autobiograafilisi luuletusi. Mõnikord võib näiteks loodusluule lõppeda ka patriootilise, filosoofilise või autobiograafilise puändiga. Juhan Liiv tunnetab looduse elurütmi ning aastaaegade iseloomulikku ilu. Ta luuletused räägivad inimese kiindumusest loodusesse ja looduse mõjust inimesele. Palju on Liiv luuletanud sügisest. Sügisluuletustes võib leida nii optimismi kui ka nukrameelsust. Luuletuses ,,Sügise päike" näidatakse sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ja päikesepaistelistena. Aga üle oru,
Sissejuhatus Minu referaat räägib Juhan Liivi elust ja loomingust. Ta on ainulaadne ja geniaalne Eesti kirjanik, kes elas aastatel 1864 kuni 1913. Ta elu oli väga raske lapsepõlv möödus täielikus vaesuses, hiljem tabasid teda mitmed rasked haigused ja pääsetee leidis ta looduses ja möödus üksinduses ja nukruses. Ka ei vedanud tal armastusega. Teda on iseloomustatud kui ,,kõige eestilikum luuletaja" või ,,eesti kaasaegse luule algataja". Tema vanem vend Jakob Liiv oli omal ajal tuntud ja tunnustatud eepiline luuletaja. Pärast skisofreeniasse sattumist kadus Juhan Liiv avalikkuse eest umbes kümneks aastaks, alles 1903. aastal hakati uuesti tema luuletusi avaldama. Juhan Liiv oli suureandeline kirjanik, kuid lühike oli see aeg, mil ta sai täies vaimutervises töötada. Närvihaigus vaheldus esialgu selgemate hetkedega. Inimesed meenutavad teda mehena, kes oli ka rõõmus olles kurb. J
Juhan Liiv-Isamaaluule Juhan Liiv on Eesti tuntumaid luuleklassikuid. Juhan Liiv armastas oma isamaad. Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Isamaaga seoses on Liiv toonud sisse tugevaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. "Sinuga ja Sinuta"- "mu silm ta pinnal igatsevalt uitis".Selles luuletuses väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Siin on tõestatud tema usku isamaasse, et ta on isamaale truu. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma kodumaalt lahkuma. "Eile nägin ma Eestimaad" jutustab Eesti talupoegade lagunenud talumajadest, hurtsikutest ja saunadest-"Nägin hurtsikuid, saunasid, lagunud talumajasid, põõsastikud ja võsad kõik". Juhan Liiv ei ilustanud oma kodumaad, vaid kirjutas sellest nii nagu tegelikkuses on. Tema kindlaks sooviks oli, et inimesed mõistaksid, kui tähtis
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
