Juhan Liiv (2)

SISUKORD

Elulugu 2
Luuletaja Juhan Liiv 3
Loodusluule 3
Aastaajad 4
Loodusdetailid 6
Loomad ja linnud 7
Vesi 7
Kasutatud kirjandus 8

Elulugu

Juhan Liiv on sündinud 30. aprillil 1864. aastal Kodavere kihelkonnas Peipsi -äärsel Riidma kandikohal. Ta õppis algul Naelavere külakoolis, seejärel Kodavere kihelkonnakoolis ning lõpuks lühikest aega H. Treffneri gümnaasiumis Tartus (1886. aastal). Liiv polnud veel lõpetanud kihelkonnakooli, kui ta ootamatult läks Väike-Maarjasse Triigi-Avispeale asetäitjaks õpetajaks. Ta vend Jakob oli haigestunud ja kutsus teda oma asemikuks. Kui seni oli Juhan Liivi pilgatud tema saamatuse pärast, siis tahtis ta Väike-Maarjas näidata, et ta midagi suudab korda saata. Kõigepealt ta katsetas muusika alal. Muusika alal ta edu ei saavutanud, nii otsustaski ta, e kui tast muusikameest ei saa, siis kirjanik kindlasti. Juhan Liivist saigi kirjanik, ta on tuntud nii luuletaja kui proosakirjanikuna. Kirjanduslikku tegevust alustas ta 1880. aastatel järelromantilises laadis keskpäraste värssidega. Alates 1885. aastast töötas Liiv ajakirjanikuna erinevate väljaannete juures, nagu: "Virulane ", "Sakala" ja " Olevik ". "Oleviku" toimetuses küpses Liivil kindel soov hakata vabakirjanikuks. Ta loobus lõplikult ajakirjanduslikust tegevusest ja üüris endale 1892. a. lõpul Tartus väikese korteri lihtsas puumajakeses Hetseli tänavas, mida nüüd on nimetatud Juhan Liivi tänavaks. Seal pühendus ta innukalt loomistööle. Lühikese ajaga valmisid jutustus "Vari", varasemat loomingut koondav juttude kogu "Kümme lugu" ja luuletuskogu käsikiri. Pingutav töö ja kirjastamisel tekkinud raskused süvendasid Liivi vaimset tasakaalutust. Ta jätkas veel mõnda aega kirjanikuna Alatskivil (jutustused "Käkimäe kägu" ja "Nõia tütar", mõlemad 1893). 1894.aastaks oli haigus arenenud nii kaugele, et Liiv tuli paigutada Tartu närvikliinikusse. Vaimuhaigus saatis teda elu lõpuni. Järgnevalt kadus ta avalikkuse silmist ligi 10 aastaks.
Oma viimased eluaastad veetis Liiv kodutu hulkurina. Kuskil ei leidnud ta rahu oma haigele hingele. Kirjanikest sõbrad püüdsid  tema seisukorda parandada, muretsedes talle rahalist abi ja peavarju. Juhan Liivi viimseks eluasemeks oli Plakso-Madise talu Kavastu-Koosal, kus ta elas oma lellepoja naise Anna Liivi hoolitsusel. Ka oma viimsel eluaastal ei loobunud Liiv rännakuist. Ta võis kümneid kilomeetreid matkata tuisu ja külmaga, hõlmad lahti ja rind paljas. Tuisk tundus talle tervendavana ja heana.
Külmetuse tagajärjel kiskus raske haigus tiisikus ta 1913. a. kevadtalvel haigevoodisse. Juhan Liiv suri 1.detsembril 1913. aastal. Ta oli siis 49 aastane. Haual üteldi kadunule sooje mälestussõnu. Neis järelhüüdeis kahetseti, et teda liig hilja oli hakatud mõistma.

Luuletaja Juhan Liiv

Kirjanduslikuks suurkujuks tõusis Liiv siiski luuletajana. Juhan Liivi looming, eeskätt luule, on mõjutanud hilisemat eesti kirjandust; 1965 – 1969 andis Looduskaitse Selts andis välja Juhan Liivi nimelist luuleauhinda. Aastast 1984 on selle andmist jätkanud Eesti Kirjanike Liit. Nüüd annab auhinda välja Alatskivi vald koos Juhan Liivi nimelise Alatskivi Keskkooli ja Liivi Muuseumiga. Auhinna saajale ei anta raha, vaid kingitakse karjasemärss. Tema hilisemale luulele on iseloomulik erakordne tundeintensiivsus ja kujundiline mõjukus, mis on kantud isiklikust traagikast ja siseelamisvõimest kodumaa loodusesse ja saatusesse. Liivi looming tõi pöörde järelromantilisse kirjandusse, avades loominguliselt uued võimalused. Luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel (1894-1913) ning jõudis Gustav Suitsu toimetamisel luulekogu kaante vahele 1909.aastal. Samal aastal ilmus ainuke Liivi eluajal ilmunud värsikogu "Luuletused", mille avaldas "Noor-Eesti". Juhan Liivi luules võib eristada nelja suurt teemat: loodus-, armastus-, isamaa- ja mõtteluulet. Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon vaid nähtus iseendas : realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Tundis enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust . Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus.

Loodusluule

Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda äääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu võimalus viibida maalilises koduümbruses. Juba lapsena armastas Liiv üksindust. Tundide kaupa võis ta üksi mängida oja ääres, luusida heinamaal ning metsas ja kuulata lindude laulu. Ta suurimaks unistuseks oli aga Peipsi, mis paistis puude latvade tagant. Unustades kogu ümbruse vaatles Liiv mäeseljandikult Peipsil valendavaid purjeid. Eriti õnnelikuna tundis Liiv end karjapõlves, millal ta igatsustel ja rõõmudel polnud piire . Ta unistas karjapoisina olematuist kuningriikidest ja metsakohinas kuulis ta vaimude salapärast muusikat.Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasugustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Ta suutis poeetilise tunnetuse anda kõige igapäevasemale ainestikule, J. Liiv luuletas tavalistest elunähtustest, ei otsinud loodusest erakordselt ilusaid või võimsaid objekte, nagu see oli omane romantikutele.
Tema loodusluules on kirjaniku lähema ja kaugemakoduümbruse tüüpilisemad maastikudetailid.
Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Ta on loonud luuletusi kõigist aastaaegadest. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi – eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesajuga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu.
Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. On teada, et Juhan Liiv ihkas minna merele .

AASTAAJAD

KEVAD

Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu. Liiv on sõnastanud varakevade ootusrikast eelaimust (“Üks märtsihommik udune”, “Tume vaikus karjametsas”, “Tulen, tulen!”) ja õitsemisrõõmu (“Noor kevade meilt läbi sõitis”)

Mai hommik

Õrn maikuu hommik imeilul koitis.
Kõik linnud hõiskasivad üheskoos
ja kastekullal hiilgas iga roos,
mis mururinda rikkalikult toitis.
Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis,
ta peegel säras kuldses värvivoos
ja nagu hingas pehme ohu hoos , –
mu silm ta pinnal igatsevalt uitis.

Üks märtsihommik udune

Üks märtsihommik udune,
soos puude all hämarus.
Ja pooles ringis kaugele
käib metsapalistus.
Ja väli kaetud lumega,
teed sulad, poriga.
Nii kaugele kui näed sa –
mets, udu, sulaga.
Mets. Harvad , kurvad kasepuud
mustavad varjuna,
ja märjad oksad ripuvad
alla nii nõuta.
Öö nagu vastu paneb veel,
tusk tume puude all;
kurb, kidur põõsas kurdab teel –
mis muremõte tal?

SUVI

Suvise küla argipäeva, selle eluküllust, helisid, värve ja lõhnu kajastab tsükkel “Üks suvepäev”.

Päikese tõus

Vaat , kuidas ilm, ta valgeks läeb,
kui öödevari maha jääb!
Ju tulnud, päike, üles ta,
ja vaata – põrm lööb elama!
Veel vaevalt öö siit põgeneb –
ja tuhat elu jõgeneb:
Liirila, liirila!
Kas nägid tõusjat päikest sa?
Käib tuhatkordselt läbi maa:
Liirila!

Lõuna

Kuis lõunapäike iluga
pann 'd roosilille põlema!
Ja vili lookas palaval
löönd längu lõunapäikse all.
Ja palava käes peab ta
ka ükskord valmis küpsema!
Jah, soojust ahmib loomurind
ja eluks muutub mullapind!

SÜGIS

Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik , kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga.

Sügise päike

Aga üle oru,
sääl kus põllupind,
sügissuve päiksest
hiilgab mäerind

Sööt

Eemal meie akna kohal
valendab üks söödike,
kullalise päikse paistel
ise kulla sarnane.

Sügise

Igav liiv ja tühi väli,
taevas pilvine ;
jõuan tulles metsa äärde,
tuleb nõmmetee.
Männi roheline samet,
üksik metsatee:
pedak heleroheline,
kask kuldkollane.
Pedak heleroheline,
kask kuldkollane!
Nõmm on sügisele
langend kaenlasse.
Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved , udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid.

Pilved sõudvad, kase kohin

Pilved sõudvad, kase kohin,
lepad leinaviisides;
lehed puudelt pudenevad,
sügise on metsa ees.
Pilved kiirelt kihutavad,
oksad keevad tuuledes.
Tuule mühin, metsa kohin,
lehed puru, sambla sees.

Sügisene rand

Üle kahvatanud,
väsind väljade,
üle halli kõrre
tume sügise.
 
Kajakate kisa
rannaäärsel veel –
osa neist on lennus,
teine kaljudel

TALV

Luuletustega talvest maalib Juhan Liiv meile iseloomuliku pildi Eesti talvemaastikust selle vaikuses  langevate lumehelvestega või väljal tormavate tuisulainetega. Nendesse luuletustesse on põimitud ka luuletaja enese hingeelu seoses rahuliku või tormitseva loodusega. Eriti elavalt on kirjanik kirjeldanud loomade, iseäranis lindude kannatusi talvel.

Külm

Mänd praksateleb külma käes,
kuusk naksub, unes väriseb...
Õhk kristallisid piserdab,
koit idas veripunane...
Lehk põhjast – tuleleil on see!
Loom koiduvalgel kisendab!
Hunt, põder, metskits ägavad
ja päiksetõusu ootavad .
Kord-korralt külm, ta plaksatab,
mets härmatises surnuvaik...
Koit idas veripunane...

Tuisk

Need lumelained väljal,
nad on nii armsad , hääd,
kui süda on tusas ja palav ,
nad jahutavad pääd.
Ja põhjatuul on nii lahe,
nii lahedaks läheb pää;
jah, isegi surm on nüüd mahe
ja isegi hukatus hää.

Loodusdetailid

Juhan Liiv pööras palju tähelepanu loodusdetailidele. Ta kirjeldas üksikut lilleõit, pikse -eelset õhustikku, metsa puhkamist tormist, ka lihtsalt ükikut taime. Siin tuleb eriti välja ta eluaegne looduslähedus ning kodukandiarmastus. Kirjanik kohtleb loodust kui võrdset, elab sellesse sisse ning märkab kõigi pisiasju, mis võivad tähendada suuri muutusi.

Pikne

Raske, palav õhk –
hingekitsikus –,
väike pilveke eemal
 taeva all.
/.../
Äkki raksatab.
Vihma kallatab,
tulekirev välk
läigib metsa pääl.

Kuuseke

Väike kuuseke ,
sõrmepikkune,
aias sambla seest
ajab ülesse.

Tuul mängib pärna lehtega

Tuul mängib pärna lehtega,
hall taevas, kahvatanud maa.
Ja puude lehed muru pääl,
kui haledalt nad seisvad sääl!
/.../
Nad ärkavad, et sureda,
et – kõik põrm! mul ütleda.
Loomad ja linnud
Loomadel ja lindudel on Juhan Liivi luules oma koht. Tihtipeale võtab kirjanik neid kui omasu -guseid, võrdleb enda ja loomade-lindude kannatusi. Kuid on ka olukordi , kui Juhan Liiv kades-tab loomade vabadust ja võimalust minna või lennata sinna, kuhu hing ihaldab. Looma- ja linnu-luulel on omamoodi kurb alatoon Juhan Liivi lüürikas.

Pääsuke

Pääsuke, kust sa need lidinad leidsid ?
Leidsin nad sinava taeva alt,
leidsin nad kevadepäikesest,
üle oru heljudes,
talupoja räästa alt,
vaeslapse laua päält.

Lõoke

Ta lauluga tõusis ülesse
läbi hangede!
Poolkülmand tiib ta päästis veel
üle hangede!
Ja laul lõi tõustes kõlama
läbi hangede;
ja kindlamaks sai ja helises
üle hangede!

Vesi

Juhan Liivi lapsepõlv möödus Peipsi-äärses külakeses. Nii kiindus ta juba varakult maalilisse Peipsi järve ja ihkas kogu elu pääseda merele. Ka veekogude-teemalise luule võib piltlikult kaheks jaotada: üks grupp luuletusi kirjeldavad veekogu ilu ja kaunidust, teine grupp aga veekogude salakavalust ning süngust.

Järv

Vaikne, peegelsile järv,
kuis nii ilus oled sa!
Taevasinine su värv,
ühte sulab taevaga!
Armas on su voode vilu,
aga sinu lainte ilu
kesse mõistab võrrelda

Lained

Lained laial laheseljal
müürasivad, mässasivad,
lõivad uhkest' uperpalli,
karu kombel kukerkuuti.

KASUTATUD KIRJANDUS

http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/Juhanliiv_ja_loodusluule_mariliisneubauer.ht m
http://www.miksike.ee/docs/referaadid/juhanliivi.ht m
http://www.ut.ee/verse/index.php?m=authors&aid=8&obj=data
http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&start=120&ItemID=294
http://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Liivi_luuleauhind
Lehte Tavel “Eesti realism u.1890 – 1905” koolibri 1995
8