Juhan Liivi loodusluule (0)

Juhan Liivi Loodusluule

2. Loodusluule Juhan Liivi elu ei olnud kerge, ometigi on eesti kirjandus saanud temalt hindamatu kultuuripäran-di luuletuste ja juttude näol. Ühte tema luulezanrit ­ loodusluulet ­ tahan siinkohal ka põhjaliku-malt käsitleda. Miks just loodusluulet? Nimelt seetõttu, et olen isegi kiindunud Eestimaa kaunisse loodusesse ning Juhan Liivi loodusluule, mis on ühtaegu nukker ja luuleline, suudab anda edasi reaalsuselähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest. Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda äääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu või-malus viibida maalilises koduümbruses. Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasu-gustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan

Juhan Liiv ja loodusluule

naljakas tõsiasi on seegi, et suur kirjanik pidas end teatud haigushetkedel Poola kuningakski. Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Ja kui keegi mõistakski, ehk peaksime tedagi omamoodi hulluks, veidi nõdrameelseks oma piiritus isamaa- ja loodusarmastuses, isegi enesehaletsemises? On olnud ainult üks Juhan Liiv ja vaevalt tuleb teist samasugust inimest kunagi veel. Meie võime üksnes lugeda tema teoseid ning neid ka enda hingeeluga põimida. Siin referaadis on püütud kõigepealt panna kirja Juhan Liivi eluetapid, mis mõjutasid kirjaniku edasist käekäiku või loomingut. Kasutatud on erinevaid luulekogusid ning eluloomaterjale. Eraldi peaks välja tooma kogumiku „Sinuga ja sinuta“ ning raamatu „Juhan Liiv mälestustes“. Mõlemad raamatud on koostanud Aarne Vinkel

Juhan Liiv ja loodusluule

Juhan Liiv ja loodusluule Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864. aastal Alatskivi mõisa Riidma kantniku vaeses ja lasterikkas perekonnas. 1. detsembril 1913. ta suri. Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik. Vähemalt ühte tema luuletust oleme kõik kord õppinud, paljud rohkemgi. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste kui ka vaimsemate haigustega. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luuletustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku

Juhan liiv ja loodusluule

Loodus - üks osa kirjaniku elust ja loomingust Lapsepõlves armastas Juhan Liiv üksildust. Kirjanik hoidis eemale teistest lastest ja eelistas veeta aega looduses. Väga armastas ta oma karjapõlve, mida hiljem meenutab tundeküllaste lausetega :" Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikedel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg!" Juhan liiv pühendas luulele oma teostes väga suure osa. Kirjanik kohtleb loodust kui võrdset,

Juhan Liivi luule

seal hakkama. 4) Luuletus on liigutav, kuna ma arvan, et alati kui keegi lähedane sureb siis on meil hingel palju ütlemata asju ning me kahetseme oma tegusid ning sõnasid rohkem kui keegi on läinud ja me ei saa ennast neile selgitada või me ei saa enam nende ees vabandada. ‘’Sugulane’’ 1) Teema on vaesus 2) Meeleolu on nukker ja halastusttekitav 3) Oma viimastel eluaastastel rändas Juhan Liiv väga palju ringi oma haiguste tõttu. Ta peatus peamiselt pere juures ehk ka sugulaste juures ning ta nägi kuidas lähedased läbivad tähtsaid eluetappe nagu pulmad, laste saamine, perekonna kasvatamine jne. Kuid tema ei saanud ühtegi neist asjadest teha oma haiguste tõttu. 4) Minus tekitab see luuletus kurbust ja haletsust Juhani vastu. Ta oli nii nukker ja masenduses ning ta ei saanudki kogeda tavalisi elukogemusi (pulmad, laste saamine)

Juhan Liivi luule

Juhan Liivi luule  Sügise päike Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind.  Külm Mänd praksateleb külma käes, kuusk naksub, unes väriseb... Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast ­ tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane...  Pikne Raske, palav õhk ­ hingekitsikus ­, väike pilveke eemal taeva all. /.../ Äkki raksatab. Vihma kallatab, tulekirev välk läigib metsa pääl.  Järv Vaikne, peegelsile järv, kuis nii ilus oled sa. Taevasinine su värv, ühte sulab taevaga!  Mai hommik Sääl järve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos ­ mu silm ta pinnal igatsevalt uitis.  Kas

Juhan Liivi luule

Kirjand Juhani Liivi loodusluulet lugedes

Juhan Liivi loodusluulet lugedes Juhan Liiv on kirjutanud palju luuletusi erinevatel teemadel. Tema luuletustest on mulle kõige hingelähedasemaks muutunud loodusluule. Erinevalt Juhan Liivist ei tundu talved minule nii nukrad, kuigi mõnikord tekitab valge monotoonne maastik tüdimust küll. Ka poriga segunenud lumi tekitab mõnikord ebameeldiva tunde. Aga enamasti tunnen ma talvest siiski rõõmu. Talvel näeb paljusid looduse varjatud saladusi. Lumi on nagu omamoodi juturaamat, kust võib nii mõndagi välja lugeda. Talvel saab aimu ka sellest, kui palju loomi tegelikult inimeste juures käib. Lumel on tuhandeid jälgi - huntide, kitsede, põtrade, jäneste. Ma julgen arvata, et ka Liiv suutis talve rõõmsana näha, aga kurbus oli suurem ja seetõttu oli ka kirjutatud luuletus nukker. Lumi tuiskab , mina laulan laulan kurba laulukest, lumi keerleb tuulehoodest