Juhan Liivi loodusluule (0)

Loodus Juhan Liivi luules
Ehkki Liivi elu ei olnud kerge, üksindus ja skisofreenia mõjusid talle laastavalt, suutis ta leida endale muu ’’kaaslase’’ peale inimeste, kellega ta oli väga lähedases suhtes – looduse. Kuna Juhan Liivi lapsepõlv möödus Peipsi -äärses külakeses, siis kiindus ta juba varakult maalilisse Peipsi järve ja veekogude kiindumus väljendub rohkesti ka tema luules :
Vaikne, peegelsile järv,
kuis nii ilus oled sa!
Taevasinine su värv,
ühte sulab taevaga!
 
Armas on su voode vilu ,
aga sinu lainte ilu
kesse mõistab võrrelda!
                                                                                                            (“Järv”)
Tänu sellele tihedale kokkupuutele loodusega , pani Liiv kirja hulga kauneid ridu, mis ei jätnud külmaks ilmselt paljusid eestimaa kodanikke. Liiv suhtus looduse pisiasjadesse kui endasugustesse. Liivi luule on realistlik, lihtne, täpne ning mees on suutnud välja tuua jooni ja hetki , mida paljud ei suuda sõnadesse panna, kuid sisimas tunnevad sama. Kirjanik pööras palju tähelepanu loodusdetailidele, ta kirjeldas üksikut lilleõit, metsa puhkamist tormist, pikset väga detailselt. Loodus justkui elas luuletajas : mees kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui säras päike.
Vaat , kuidas ilm, ta valgeks läeb,
kui öödevari maha jääb!
Ju tulnud, päike, üles ta,
ja vaata – põrm lööb elama!
Veel vaevalt öö siit põgeneb –
ja tuhat elu jõgeneb:
Liirila, liirila!
Kas nägid tõusjat päikest sa?
Käib tuhatkordselt läbi maa:
Liirila!
                                                                                                            (“Päikese tõus”)
Väga suurt rolli mängisid Liivi luules ka aastaajad. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust luuletuses “Üks suvepäev”.
Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud näiteks luuletuses “ Maikuu hommik”, kirjeldades selle tärkavat loodust ning kaunist ilu :
Õrn maikuu hommik imeilul koitis.
Kõik linnud hõiskasivad üheskoos
ja kastekullal hiilgas iga roos,
mis mururinda rikkalikult toitis.
Sääl järve pinnal tõusev päike loitis;
ta peegel säras kuldses värvivoos
ja nagu hingas pehme õhu hoos, –
mu silm ta pinnal igatsevalt uitis.
Luuletustega talvest maalib Juhan Liiv meile iseloomuliku pildi Eesti talvemaastikust selle vaikuses langevate lumehelvestega või väljas tormava tuisuga. Luuletustes on ära tunda kirjaniku enda hingeelu, mis on sarnaneb rahuliku või tormitseva talvise loodusega.
Need lumelained väljal,
nad on nii armsad , hääd,
kui süda on tusas ja palav,
nad jahutavad pääd.
 
Ja põhjatuul on nii lahe,
nii lahedaks läheb pää;
jah, isegi surm on nüüd mahe
ja isegi hukatus hää.
(“Tuisk”)
Enimarmastatud aastaaeg oli kirjanikul siiski sügis, mida ta ka ise korduvalt mainis. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, kirevaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi.
Aga üle oru,
sääl kus põllupind,
sügissuve päiksest
hiilgab mäerind
(“Sügise päike”)
 
 
Üle kahvatanud,
väsind väljade,
üle halli kõrre
tume sügise.
 
Kajakate kisa
rannaäärsel veel –
osa neist on lennus,
teine kaljudel.
(“Sügisene rand”)
Loomadel ja lindudel on Juhan Liivi luules oma koht. Tihtipeale võtab kirjanik neid kui omasu -guseid, võrdleb enda ja loomade-lindude kannatusi. Kuid on ka olukordi , kui Juhan Liiv kades-tab loomade vabadust ja võimalust minna või lennata sinna, kuhu hing ihaldab.
Ta lendab lillest lillesse,
ja lendab mesipuu poole;
kui kõuepilv tõuseb ülesse,
ta lendab mesipuu poole.
                                                                                                            (“Ta lendab mesipuu poole”)
Juhan liiv võis kannatada vaimuhaiguse all, kuid see ei takistanud teda loomast neid erakordselt tähendusrikkaid ja imelisi luuletusi, mida tänini rahvas loeb suure patriootsuse ning heameelega.