Juhan Liiv ja loodusluule (10)

Juhan Liiv ja loodusluule
Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864. aastal Alatskivi mõisa Riidma kantniku vaeses ja lasterikkas perekonnas. 1. detsembril 1913. ta suri. Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik. Vähemalt ühte tema luuletust oleme kõik kord õppinud, paljud rohkemgi . Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste kui ka vaimsemate haigustega. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luuletustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus.
Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi. Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest.(lk 83) Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.(lk 8) Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust mitmeosalises luuletuses “Üks suvepäev”.
 
Vaat , kuidas ilm, ta valgeks läeb,
kui öödevari maha jääb!
Ju tulnud, päike, üles ta,
ja vaata – põrm lööb elama!
Veel vaevalt öö siit põgeneb –
ja tuhat elu jõgeneb:
Liirila, liirila!
Kas nägid tõusjat päikest sa?
Käib tuhatkordselt läbi maa:
Liirila!
                                                                                                            (“Päikese tõus”)
Kuis lõunapäike iluga
pann'd roosilille põlema!
Ja vili lookas palaval
löönd längu lõunapäikse all.
Ja palava käes peab ta
ka ükskord valmis küpsema!
Jah, soojust ahmib loomurind
ja eluks muutub mullapind!
                                                                                                            (“Lõuna”)
Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik , kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni iluga.(lk 221)ja (lk 218)
Luuletustega talvest maalib Juhan Liiv meile iseloomuliku pildi Eesti talvemaastikust selle vaikuses  langevate lumehelvestega või väljal tormavate tuisulainetega.(lk 94)
Juhan Liiv pööras palju tähelepanu loodusdetailidele. Ta kirjeldas üksikut lilleõit, pikse -eelset õhustikku, metsa puhkamist tormist, ka lihtsalt üksikut taime. Kirjanik kohtleb loodust kui võrdset, elab sellesse sisse ning märkab kõigi pisiasju, mis võivad tähendada suuri muutusi. (lk 312)
Loomadel ja lindudel on Juhan Liivi luules oma koht. Kuid on ka olukordi , kui Juhan Liiv kadestab loomade vabadust ja võimalust minna või lennata sinna, kuhu hing ihaldab.(lk 311)