Inimese ökoloogine jalajälg (0)

Tallinna Teeninduskool
Inimese ökoloogiline jalajälg
Referaat
Juhendaja :
Tallinn 20xx
Inimese ökoloogiline jalajälg
Sisukord
SISSEJUHATUS………………………………………………………………………………………………….3
1.MIS ON ÖKOOLOGILINE JALAJÄLG…………………………………………………………………4
1.1.Kuidas ökoloogilist jalajälge väljendatakse..………………..…………………………….4
1.2.Ökoloogilise jalajälje kuus tüüpi ja nende hindamine…………………………………4
1.2.1. Haritav põllumaa…………………………………………………………………………………….4
1.2.2.Karjatatav maa………………………………………………………………………………………..5
1.2.3. Bioproduktiivsed mere ja sisevete alad…………………………………………………..5
1.2.4. Metsamaa ……………………………………………………………………………………………….5
1.2.5.Süsinikdioksiidi siduv maa………………………………………………………………………5
1.2.6.Hoonestatud maapind ………………………………………………………………………….…5
2.EESTI ÖKOLOOGILINE JALAJÄLG…………………………………………………………………….6
3.INIMESTE ÖKOLOOGILISED JALAJÄLJED………………………………………………………..7
3.1. Energiad mida toodetakse…………………………………………………………………………7
3.1.1.Keemiline energia……………………………………………………………………………………7
3.1.2. Tuumaelektrijaamad ja –energia….…………………………………………………………8
3.1.2.1.Energia…………………………………………………………………………………………………8
3.1.2.2. Tuumaelektrijaam ………………………………………………………………………………..8
3.1.2.2.1.Tšornobõli katastroof……………………………………………………………………….8
3.1.2.2.2. Fukushima tuumaõnnetus………………………………………………………………10
3.1.2.3. Tuumapommid ja –relvad………………………………………………………………….13
3.1.2.3.1. Hiroshima ……………………………………………………………………………………….13
Kokkuvõte………………………………………………………………………………………………………17
Lisa.……………………………………………………………………………………………………………….18
Kasutatud kirjandus……………………………………………………………………………………….20
2
Inimese ökoloogiline jalajälg
Sissejuhatus
Eesseisvas töös ma räägin, mis on ökoloogiline jalajälg, selle erinevatest tüüpidest ning sellest, millised ökoloogilised jäljed inimesed on jätnud ning Eesti ökoloogilisest jalajäljest.
3
Inimese ökoloogiline jälg
1.Mis on ökoloogiline jalajälg?
Ökoloogilist jalajälge võib mõista ka kui meie koduplaneedi võimekust . Et inimkond oleks jätkusuutlik, ei tohiks inimeste ökojalajälg ületada keskmiselt kahte globaalset hektarit aastas. Eesti elaniku keskmine ökojalajälg on aga umbes 7,9 gha/in a. See tähendab, et kui kõik elaksid nii nagu meie, oleks meil kolme maakera vaja! Teiste sõnadega öeldes on meil vanaviisi jätkamiseks vaja kolm korda enam maapinda, kui meil olemas on. Siit tulebki vajadus säästvama eluviisi järele, sest meie käsutuses on siiski ainult üks planeet ja me ei tohiks seda kõike ära kasutada, sest nii ei jää ju midagi tulevastele põlvedele.
1.1.Kuidas ökoloogilist jalajälge väljendatakse?
Ökoloogilist jalajälge väljendatakse globaalsetes hektarites inimese kohta aastas (gha / in a). Üks globaalne hektar on ühik, mis vastab maakera keskmise bioloogilise tootlikkusega hektarile. Lihtsas keeles lahti seletatuna, jagati maakera viljakas pind ära kõikide inimeste vahel ja arvutati välja, et keskmiselt on meil ühe inimese kohta 2 hektarit.
1.2.Ökoloogilse jalajälje kuus tüüpi ja nende hindamine
Ökoloogilise jalajälje hindamise aluseks olevat maapinda saab jagada kuueks tüübiks : bioproduktiivne meri ja siseveed , haritav põllumaa, hoonestatud maa, karjatatav maa, metsamaa ja süsinikdioksiidi siduv maa. Kõige suuremat väärtust omavad põllumaa ning ehitiste all olev maa, väikseimat bioproduktiivne veepind . Keskmine maapinna väärtuse hinne on 1.
1.2.1. Haritav põllumaa
Haritava põllumaa alla kuulub maa-ala, millel kasvatatakse põllukultuure. Põllumaalt saadud saadusi kasutatakse inimeste, loomade ja kalade toidu valmistamiseks. Lisaks loetakse siia alla tekstiili tooraine ning kummi ja õli saamiseks kasvatatavad taimi. See on kõige suurema bioproduktsiooniga maakasutustüüp Riiklikus Jalajälje Arvestuses.
4
Inimese ökoologiline jalajälg
1.2.2.Karjatatav maa
Karjatatava maa jalajälje alla kuuluvad alad, millel karjatatakse kariloomi. Siia kuuluvad nii hooldatavad kui looduslikud karjamaad ning preeriad. 2008. aastal määratleti põllumaaks 1,53 miljardit hektarit. Inimesele tagab see valdkond liha, villa ja piima.
1.2.3. Bioproduktiivsed mere ja sisevete alad
Bioproduktiivse mere ja sisevete alla kuuluvad mere- ja mageveekalade kasvamiseks sobivad piirkonnad.
1.2.4.Metsamaa
Metsamaa on puidutoorme kasvatamiseks kasutatav maa, mis toodab toorainet nii ehitiste ja mööbli valmistamiseks kui ka kütteks. 2008. aastal oli Maal 4,04 miljardit hektarit metsamaad.
1.2.5. Süsinikdioksiidi siduv maa
Süsinikdioksiidi siduv maa on maa-ala, mis seob fossiilsete kütuste põletamisel tekkinud süsihappegaasi. CO2 satub atmosfääri mitmel viisil. Looduslikud viisid on näitaks metsapõlengud, vulkaanid ning loomade ja mikroobide hingamine . Fossiilkütuste põletamine on peamine inimtekkeline CO2 allikas.
1.2.6.Hoonestatud maapind
Hoonestatud maapind on ehitiste alla olev maapind, kuhu kuuluvad näiteks elamud, tööstuspiirkonnad, teed ja teised infrastruktuurid. 2008. aastal oli hoonestatud ala pindala umbes 170 miljonit hektarit.
5
Inimese ökoloogiline jalajälg
2.Eesti ökoloogiline jalajälg
Keskmise eestlase ökoloogiline jalajälg on 7,9 globaalset hektarit ehk üle kolme korra suurem kui ta olla võiks.
Võrreldes 2003. aastaga on meie positsioon halvenenud. Siis oli eestlaste ökoloogiline jalajälg 6,5 globaalset hektarit ning me olime raiskamise osas maailmas seitsmendal kohal, nüüd oleme kuuendal.
Kõrge koht ökoloogilise jalajälje pingereas on seotud põlevkivi kasutamisega elektrienergia tootmisel, sest protsessi käigus paiskub õhku palju CO2.
Eesti kuulub WWFi (World Wildlife Fund) järgi ökoloogiliste võlglaste hulka - meie jalajälg on tunduvalt suurem meie ala bioloogilisest suutlikkusest.
6
Inimese ökoloogiline jalajälg
3.Inimeste ökoloogilised jalajäljed
Inimeste ökoloogilised jalajälgede all mõeldakse, kõike, kus inimene on looduses midagi muutnud, kahjustanud või hävitanud. Näiteks toodetakse erinevaid energia vorme, mis võivad loodusesse saata kahjulikke aineid. Teisalt on hoopis sõjas kasutatud tuumapommid olnud ka loodusele väga kahjulikud.
3.1.Energiad mida toodetakse
On energiaid, mis ei kahjusta Maad, kuid on ka neid, mis seda teevad. Need kõik on omal viisil Maale kahjulikud.
3.1.1.Keemiline energia
Keemiline energia on energia, mis on talletatud aine(te) keemilisse struktuuri, ja mis võib vabaneda ainete ühinemise - või lagunemisprotsessis sõltuvalt keemilise protsessi tasakaalutingimustest. Lihtsaim näide on süsinikku sisaldavate ainete keemiline reaktsioon õhuhapnikuga, milles süsinik ühinedes hapnikuga moodustab reaktsiooni tulemusena süsihappegaasi (CO2). See on põlemine . Selles reaktsioonis eraldub teatud hulk energiat soojusena.
Samas tekitab süsihappegaas kasvuhooneefekti. Kasvuhoone soojeneb ümbritseva keskkonnaga võrreldes rohkem, sest kasvuhoonet kattev klaas või kile laseb hästi läbi Päikeselt saabuvat lühilainelist kiirgust, aga neelab tugevasti maapinna pikalainelist soojuskiirgust. Maapinnalt kiirguv soojuskiirgus neeldub kasvuhoone klaasis ja kiiratakse sealt uuesti kõigis suundades, mistõttu umbes pool maapinnalt soojuskiirgusega lahkuvast energiast kiiratakse tagasi maapinnale. Klaas- või kilekasvuhoone jahtumist takistab ka see, et soojuse ärakanne konvektsiooniga on takistatud. (Lisa, pilt 1) Maa liigne soojenemine põhjustab aga omakorda Arktikas jää sulamist, ning see tõstab vee ja selle mageduse taset, mistõttu osadel kaladel pole võimalik seal enam elada.
7
Inimese ökoloogiline jalajälg
3.1.2.Tuumaelektrijaamad ja –energia
3.1.2.1.Energia
Tuumaenergia all mõistetakse raskete aatomituumade ( uraan , plutoonium jt.) lõhestamisel vabanevat energiat ja samuti kergete aatomituumade (vesiniku isotoobid deuteerium ja triitium ) ühinemisel vabanevat energiat.
Traditsiooniliselt on tuumaelektrijaamade kasutamise kaasproduktina saadud materjali kasutatud tuumarelvade valmistamiseks.
3.1.2.2.Tuumaelektrijaam
Tuumakütuse jäägid on radioaktiivsed, kõigile elusorganismidele väga ohtlikud. Nende lagunemiseks kulub sadu tuhandeid aastaid, seetõttu tuleb kütusejääkide ladustamisel arvestada nende ohutu hoidmiskohaga erakordselt pikaks ajaks. Tuumakütus ei kuulu taastuvate kütuste hulka. Seetõttu võib tuumaelektrijaamade kasutamine muuta ökosüsteemi energiabilanssi ning rikkuda ökoloogilist tasakaalu. Lisaks on veel oht, et need elekrtijaamad võivad plahvatada, mis põhjustaks suure hulga radioaktiivsuse lahti pääsemistja see võib omakorda põhjustada väärarengut nii ümbitsevas, kui looduses. Sellised juhtumid on näiteks Tšornobõli katastroof ja uuem on Fukushima tuumaõnnetus, mille tagajärgi on siiamaani tunda.
3.1.2.2.1. Tšornobõli katastroof
ehk Tšornobõli tuumakatastroof ehk Tšornobõli avarii (kasutatakse ka venepärast nimekuju Tšernobõl) oli avarii, mis leidis aset Tšornobõli tuumaelektrijaamas 26. aprillil 1986. Avarii oli rahvusvahelise tuumaintsidentide skaala järgi 7. taseme õnnetus.
Tuumaelektrijaama 4. energiaploki reaktor plahvatas . Põhjusteks olid reaktori viimine ebastabiilsesse olekusse reaktori turvasüsteemide katsetamisel ning reaktori konstruktsiooni iseärasused.
8
Inimese ökoloogiline jalajälg
26. aprillil 1986 kell 1:23:40 öösel kasvas 4. reaktori võimsus reaktori peatamisel hüppeliselt. Võimsuse kasvades tekkis soojakolle. Plahvatuslikult kasvanud aururõhk purustas osaliselt reaktori. Mõne sekundi pärast järgnes teine, tugevam plahvatus . Plahvatused rebisid reaktorilt kaane ja purustasid osaliselt energiaploki hoone. Energiaplokk ei olnud ümbritsetud tugeva betoonkattega nagu lääne tuumajaamad , mis oleks takistanud reaktori plahvatamisel radioaktiivse aine laialipaiskumist. Reaktori purunemisega kaasnes suure koguse radioaktiivse aine paiskumine õhku. Purunenud reaktoris katkes jahutussüsteemi töö, mistõttu süttis reaktori grafiit. Grafiidi põlemine kandis purunenud reaktorist kümne päeva kestel välja suures koguses radioaktiivset ainet.
Reaktorist välja paiskunud radioaktiivne pilv saastas suured alad Ukrainas, Venemaal ning eriti Valgevenes. Laiali paisatud radioaktiivse aine hulk ületas nelisada korda Hiroshima pommitamisel tekkinut. Atmosfääri paisati umbes pool reaktoris olnud radioaktiivsest joodist, väga pika poolestusajaga tseesium -137 ja strontsium -90 ja mitmeid teisi lühema poolestusajaga isotope. Saastatud piirkondadest evakueeriti üle 300 000 inimese. Saaste riivas kergelt ka mõningaid Eesti piirkondi.
Katastroofi tõttu kasutamiskõlbmatuks muutunud territooriumid on jagatud kahte rühma: ala, kus isotoobiga Cs-137 saastatus on 15 Ci/km2 või rohkem, ja ala, kus saastatus on 5–15 Ci/km2. Esimesse gruppi kuulub nn 30-kilomeetrine evakuatsioonitsoon kogupindalaga 10500 km2 (umbes 120-kilomeetrise läbimõõduga ringi pindala). Teise grupi maa-ala kogupindala on umbes 21000 km2. Elamis - ja kasutuskõlbmatu maa kogupindala 31 500 km2 on võrreldav kolmveerandi Eesti maismaa pindalaga. Selle pindalahinnangu juures on arvestatud ka Sr-90-ga saastatuse piirnormi 3 Ci/ km2. See, kui kaua saastatud maa ei ole kasutatav põllumaana, oleneb atmosfääri- ja kliimatingimustest, maaparandustööde efektiivsusest ja kvaliteedist. Igal juhul kestab see periood aastakümneid.
9
Inimese ökoloogiline jalajälg
Kolm aastat pärast katastroofi hinnati tagajärgede likvideerimisel tehtud kulutusi ja tekitatud kahju vähemalt 35 miljardile rublale. Lisandusid kaudsed kulud: kaotatud maalt saamata jääv tulu, kapitaalmahutuste kaod, elektri tootmise katkemisest tingitud kaod, kulutused töötavate tuumajaamade ohutuse suurendamiseks.
3.1.2.2.2.Fukushima tuumaõnnetus
Fukushima I AEJ tuumaõnnetus on Fukushima I tuumaelektrijaamas 11. märtsil 2011 Sendai maavärina ja hiidlaine tagajärel purunenud jaamas juhtunud avarii (lisa, pilt 2). Selle tagajärjeks oli ulatuslik radioaktiivne reostus , mis peamiselt kahjustas mereala. Radioaktiivselt tugevasti saastatud vee leke, peamiselt reaktori 2 juurest, kestis vähemalt 6. aprillini.
12. aprillil 2011 hinnati Fukushima I tuumajaama katastroof Rahvusvaheline tuumaintsidentide skaala seitsmenda (kõrgeima) kategooria katastroofiks. Ainus varasem sama kategooria tuumaõnnetus on Tšornobõli katastroof. Jaapani võimud on nimetanud Fukushima tuumaõnnetust kõigi aegade keerukaimaks.
Kuna Fukushima’s toimunud tuumaõnnetuse tagajärjel pääses radioaktiivset ainet vette, on selle mõjusid on arvatavasti ka näha praeguseks USA ja Kanada läänerannikul. Suur hulk radioaktiivseid rususid ületas Vaikse ookeani ning on jõudnud USA läänerannikule. Ameerika Ühendriikide Geoloogiateenistus teatas oma avalduses , et Alaskast on leitud jääkarusid, hülgeid ja morskasid, kes kannatavad karvade väljalangemise ning lahtiste haavandite käes. Eksperdid uurivad, kas sümptomid, mida leiti üheksal jääkarul 33-st, on laiema levikuga ja seotud sarnaste intsidentidega hüljeste ja morskade hulgas.
California rannikul on täheldatud epideemilist merelõvide hukkumist. ”Merelõvide pesitsusaladel Lõuna-California ranniku lähedal surid juunis sündinud poegadest 45%. Tavaliselt hukkub vähem kui üks kolmandik kutsikatest,“ ütles zooloog Sharon Melin. Olukord on läinud nii hulluks, et riiklik ookeanide ja atmosfääri amet kuulutas välja “ebatavalise hukkumissündmuse”.
10
Inimese ökoloogiline jalajälg
Kanada ja Alaska rannikujoone lähistel on nerkade populatsioon rekordiliselt madalale kukkunud. Kui eelmisel aastal ujusid mööda Skeena jõge 2,4 miljonit nerkat, siis tänavu oli see arv umbes 453 000. Kanada läänerannikul on hakanud kalad veritsema oma lõpustest, kõhust ja silmamunadest. Kuigi alguses kahtlustati, et kaladel on mingi haigus, ei välistata ka radiatsiooni. Kanada võimud on leidnud eriti kõrgeid radiatsioonitasemeid kindlates kalaproovides. 2011. aastal Californias korraldatud uurimuse käigus leiti kõigist 15-st uuritud tuunikalast Fukushimast pärit radiatsiooni. Selleks ajaks oli õnnetuse toimumisest möödas viis kuud ja urijate sõnul olid need kalad lihtsalt läbi ujunud radioaktiivsusega saastunud veest. Nüüd Californiasse jõudvad noored tuunikalad on juba kogu oma elu radiokatiivsusega kokku puutunud ja ilmselt on ka nende radioaktiivustase palju kõrgem. 2012. aastal teatas the Vancouver Sun, et tseesium-137-t leiti suures osas kaladest, mida Jaapan Kanadale müüs. Radioaktiivsust leiti 73% makrellidest, 91% hiidlestadest, 92% tuunikaladest ja angerjatest, 94% turskadest ja anšoovidest, 100% karpkaladest, vetikatest, haidest ja merikuraditest. Kanada võimud on leidnud eriti kõrgeid radiatsioonitasemeid kindlates kalaproovides. Näiteks juulis püüti mereahven, millest leiti 1000 bekrelli kilogrammi tseesiumi kohta, mida loetakse isegi Kanada haruldaselt leebete standartide järgi ohtlikuks tasemeks.
Septembri alguses teatas BBC News, et Fukushimas leitud radiatsioonitasemed on 18 korda kõrgemad kui eelnevalt arvati, sest varasema mõõtmise puhul ei suutnud aparatuur nii kõrget näitajat tuvastada. Oktoobri alguses teatas Reuters, et radiatsiooni tase Fukushima lähedal asuvas merevees on tõusnud kõrgemaile tasemele viimase 2 aasta jooksul.
EL-i rahastatud uurimus jõudis järeldusele, et Fukushima paiskas atmosfääri kuni 210 kvardriljonit (10^15) bekrelli tseesium-137-t. 80% kogu atmosfääri sattunud saastest jõudis omakorda Vaiksesse ookeani.
Iga päev voolab Fukushimast Vaiksesse ookeani umbes 300 tonni radioaktiivset vett. Septembris ütles üks merekeemia vanemuurija, et iga päev voolab Fukushimast Vaiksesse ookeani 30 miljardit bekrelli radioaktiivset tseesiumit ning sama palju ka radioaktiivset triitiumit.
11
Inimese ökoloogiline jalajälg
Tuumajaama eest vastutava firma andmetel on Fukushima katastroofi algusest Vaiksesse ookeani jõudnud umbes 20–40 triljonit bekrelli radioaktiivset triitiumit. Tokyo ülikooli professori sõnul voolab Fukushima Daiichi sadamasse iga päev 3 gigabekrelli tseesium-137-t.
Hinnanguliselt on Fukushima katastroof saatnud ookeani kuni 100 korda rohkem tuumaradiatsiooni kui vabanes kogu Tšornobõli katastroofi jooksul.
Septembris avalikustatud uurimuses jõuti järeldusele, et suur kogus tseesium-137-ga saastunud vett hakkab jõudma USA rannikuvetesse järgmise aasta alguses ning saavutab oma tipu 2016 . aastal. Hinnatakse ka, et 2020. aastaks jõuab märkimisväärne tase tseesium-137-t igasse Vaikse ookeani nurka.
Hinnatakse, et terve Vaikne ookean saab olema 5-10 korda kõrgemate tseesiumi tasemetega kui paarkümmend aastat tagasi, kui Vaikses ookeanis korraldati rohkelt aatompommide katsetusi.
Jood -131, tseesium-137 ja strontsium-90 jääb põhjapoolkeral elavate inimeste tervist mõjutama pikemaks ajaks. Näiteks läheb jood-131 kilpnäärmesse, kus see eritab beetaosakesi, mis kahjustavad kudet. Vigastatud kilpnäärmeid on leitud juba 40% lastel Fukushima ümbruskonnast ning see arv saab ainult tõusta . Strontsium-90 matkib kaltsiumit ning läheb luudesse.
Planet Infowars teatas, et California rannajoon on muutumas surnud tsooniks. Nimelt on hakatud rannas märkama ebanormaalset vaikust ning eluslooduse puudumist. Vähemaks on jäänud nii vetikaid, nuivähke, merisiile, tigusid ja isegi kajakaid.
Eelmisel sügisel tehtud uuring jõudis järeldusele, et Fukushima katastroofist pärinev radiatsioon võib aastakümneid negatiivselt mõjutada inimelusid terve Põhja-Ameerika lääneranniku ulatuses. Wall Street Journali sõnul kulub Fukushima puhastamiseks kuni 40 aastat. Yale’i ülikooli professor Charles Perrow hoiatab, et kui Fukushima koristamist ei käsitleta 100% täpsusega, võib inimkond olla ohustatud tuhandeid aastaid. Tema sõnul on tingimused neljanda üksuse basseinis, 100 jalga (30,48 m) maa kohal, hädaohtlikud ning kui mõni varrastest puutub kokku teisega, võib see põhjustada tuumareaktsiooni, mis oleks kontrollimatu .
12
Inimese ökoloogiline jalajälg
Radiatsioon, mis eritub kõigist nendest varrastest, kui neid pidevalt ei jahutata ega hoita eraldi, nõuaks ümbritsevate alade (kaasa arvatud Tokyo) evakueerimist. Radiatsiooni pärast ei saaks 6375 varrast ühises hoiubasseinis pidevalt jahutada, nad lõhustuksid ning kogu inimkond oleks tuhandeid aastaid ohustatud.
Kuigi avalikkust rahustatakse väidetega nagu ookeani jõudev radiatsiooni kogus lahjeneb ning pole lõpuks piisavalt tugev, et inimest ohustada , ei tasu unustada, et radiatsioon ladestub toiduahelasse pikema aja jooksul ning koguneb nii taas suurtes kogustes .
3.1.2.3.Tuumapommid ja -relvad
Tuumarelv on relv , mis põhineb tuumaenergia kasutamisel . Tuumarelva peamised mõjutegurid on lööklaine, valguskiirgus ja radioaktiivne kiirgus. Tuumarelvi loetakse massihävitusrelvadeks.
Tuumapomm ehk aatomipomm on suure plahvatusjõuga lõhkekeha, kus energia vabaneb raskete aatomituumade lõhustumisel (lisa, pilt 3). Selle tagajärgi on näha jällegist Jaapanis , seekord aga Hiroshimas ja Nagasakis.
3.1.2.3.1. Hiroshima
“1943. aastal ja veel ka 1944. aastal tekitas meis kõige suuremat muret see, et fašistlik Saksamaa võib luua aatompommi enne meid. 1945. aastal, kui me seda enam ei kartnud, mida sakslased meiega teha võiksid, hakkasime muret tundma selle pärast, mida USA valitsus võib teha teiste maadega,” on meenutanud ungari teadlane Leo Szilard .
Leo Szilard töötas koos Nobeli preemia laureaadi James Frankiga Chicagos . Nad esitasid oma järeldused aatomirelva sõjalise kasutamise võimalike tagajärgede kohta. See esitati 15. juunil 1945 USA sõjaminister Stimsonile. Ettekande autorid hoiatasid, et USA ei saa säilitada pikka aega aatomirelva omamise monopoli. Ettekanne lõppes sõnadega: “Me peame oma kohuseks esitada üleskutse mitte kasutada aatompommi löögi andmiseks Jaapani vastu.
13
Inimese ökoloogiline jalajälg
Kui Ameerika Ühendriigid esimestena kasutavad seda pimeda hävingu relva, siis kaotavad nad maailma üldsuse poolehoiu, kiirendavad võidurelvastumist ja muudavad võimatuks rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimise selle relva kontrollimiseks.”
23. juulil 1945 saadeti Washingtonist Potsdami USA presidendile kinnitamiseks Grovesi koostatud käskkirja projekt. Käskkirja pidi täitma strateegilise lennuväe juhataja kindral Spaatz. Seal seisis : “Pärast 3.augustit, niipea kui ilmastikutingimused võimaldavad visuaalselt jälgitavat pommitamist, tuleb 20. lennuväearmee 509. lennuväe koondsalgal heita esimene eripomm ühele järgnevatest sihtmärkidest: Hiroshima, Kokurale, Niigatale või Nagasakile.”
1944. aasta suvel alustas kindral Leslie R. Groves ettevalmistusi aatomirelva sõjaliseks kasutamiseks. Nebraska osariigis paiknevast lennukitehasest telliti 15 strateegilist pommitajat B-29, mille lastiruumi kuju oli muudetud. Et teha lennukeid võimalikult kergeks, võeti neilt maha soomus ja kogu relvastus peale lennuki sabaotsas paikneva paaris-raskekuulipilduja. Seega tõusis nende pommitajate maksimaalne lennukõrgus 12 000 meetrini, mis muutis nad Jaapani hävitajatele kättesaamatuks.
509. Composite Group’i – spetsiaalse lennuväe koondsalga komandöriks määrati 30-aastane kolonel Paul W. Tibbets, kes oli osalenud Saksamaale sooritatud massilistes õhurünnakutes ning olnud kindral Eisenhoweri isiklik piloot .
1944. aasta sügisel alustas Tibbets õppelende. Utah’ osariigi Wandoveri lennuväljalt startinud pommitajad pidid 10 000 meetri kõrgusel pärast “pommiheitmist” sooritama järsku vitraazi ning selle 40 sekundi jooksul, mil pomm maapinnani langeb, eemalduma plahvatuskohast vähemalt 13 kilomeetri kaugusele.
5. augustil 1945 kutsuti 509. lennuväe koondsalga staapi pardanumbrit 82 kandva lennuki meeskond . Tibbets teatas, et operatsioonist võtavad osa seitse lennukit. Üks neist on juba varem saadetud Iwo-jima saarele, et vajaduse korral asendada mõnd saatelennukit. Kolm B-29 lendavad ees, üks neist Hiroshima, teine Kokura ja kolmas Nagasaki suunas. Nad teevad nende linnade kohal ilmaluuret ja peavad andma lõpliku soovituse sihtmärgi valikuks.
14
Inimese ökoloogiline jalajälg
Koos pommikandjaga lendab veel kaks lennukit, et alla heita konteinereid mõõteriistadega ja pildistada plahvatuse tagajärgi. 3,3 meetri pikkuse ning 4131 kilogrammi raskuse aatompommi, hüüdnimega Little Boy, lennukisse toimetamiseks tuli kaevata spetsiaalne süvend, kus pomm siis lennuki pommiruumi tõsteti. Ohutuse mõttes otsustati pommi sütik lõplikult paika panna alles lennu ajal. Kell 2.15 süttisid prozektorid, valgustades Enola Gay’d ja kahte saatelennukit.
6. augusti hommikul kell 2.45 alustas Enola gay prozektorite valguses pikka hoovõttu ning rebis end vaevaliselt maast lahti. Tema lennukaal oli 52 tonni, 7 tonni lubatust rohkem.
Pärast õhkutõusmist liituvad temaga mõlemad saatelennukid. Kolonel Tibbets juhib lennuki 1430 meetri kõrgusele. Kapten Parsons ja tema assistent pugesid pommiruumi, et süütemehhanismi juhtmed õiges järjekorras ühendada. Pomm oli nüüd lõhkevalmi ja lennuk tõusis 2800 meetri kõrgusele, lennukiirus oli 215 miili tunnis. Tugev tuul raputas lennukit ning raskendas lendu. Enola Gay tõusis 9630 meetrini.
1945. aasta 1. jaanuari hommikul nägid Hiroshima elanikud oma linnakeses ebatavalist vaatepilti. Uue aasta esimene päev oli alanud lumesajuga. Lund ei mäletanud isegi Hiroshima vanimad elanikud. Valge värv aga tähendab Jaapanis halba, kuna see on leinavärv ning lumesadu peeti halvaks endeks.
Hiroshima elanikud polnud siiamaani tunda saanud õhurünnakute õudust. Selle kohta levisid linnas kõige erinevamad kuuldused. Ühes väitsid, et Hiroshimat säästetakse, kuna paljud Ühendriikides elavad jaapanlased on pärit just siit. Teised arvasid, et jänkid kardavad oma pommidega tabada kusagil läheduses paiknevat ameerika sõjavangide laagrit. Kolmandad kinnitasid, et Hiroshimas elab keegi Ameerika Ühendriikide presidendi sugulastest.
Esmaspäev, 6. august 1945, algas nagu eelmisedki sõjapäevad. Pärast kahte öist õhuhäiret ei pööratud kolmandale, hommikusele, suuremat tähelepanu. See anti kell 7.09, kui kõrgele Hiroshima kohale ilmus üksainus B-29. See oli major Eatherley lennuk. Lenduri silmile avanes linn, mida ümbritses otsekui
hele nimbus. Ühtlases pilvkattes oli täpselt Hiroshima kohal kahekümne kilomeetrise diameetriga avaus. 15
Inimese ökoloogiline jalajälg
Kell 8.14.15 avanesid pommiruumi luugid ja “Little Boy” nimeline aatompomm sööstis maapinna poole. Pommitamises osalenu Jeppson kirjeldas asja nii: “See ootamine oli kogu lennu kõige ärevam aeg. Ma teadsin , et pommi langemine kestab 47 sekundit ja alustasin mõttes lugemist. Kui ma aga jõudsin 47-ni, ei juhtunud midagi. Siis taipasin: lööklainel kulub veel veidi aega, et meid kätte saada. Siis ta kohale jõudiski.”
Edasi kirjeldab meeskonnaliige Tibbits: “Lennuk kukkus äkki allapoole ja hakkas plärisema nagu plekkkatus. Lennuki sabas olnud laskur nägi, kuidas lööklaine lähenes meile nagu mingi virvendus. Ta ei teadnud , mis see on. Teise lööklaine lähenemisest hoiatas ta meid signaaliga. Lennuk sööstis veel rohkem allapoole ja mul oli tunne, nagu oleks meie kohal lõhkenud õhutõrjemürsk.”
Plahvatusel vabanes energia, mis oli ekvivalentne 20 000 tonni trotüüli plahvatusjõuga(1 g trotüüli on energeetiliselt ekivalentne 1 kilokaloriga).
Aatomiseent kirjeldas meeskonnaliige Caron: “Ma pildistasin. See oli vapustav vaatepilt. Punase südamikuga tuhkhall seen . Oli näha, et selle sisemuses kõik põleb. Mulle oli tehtud korraldus loendada tulekahjusid. Võimatu! See oli pöörlev ja kihisev hämarus, mis sarnanes laavaga, see oli katnud linna ja roomas mööda künkaid edasi.” (Lisa, pilt 3)
420 000 elanikust hukkus kohe vähemalt 70 000 inimest, hiljem on kiiritustõppe surnud üle 200 000 inimese. Lisaks olid lapsed, kes peale seda sündisid (Hiroshima lähedal), pommist tulnud radioaktiivetest ainetest moondunud (Lisa, pilt 4).
16
Inimese ökoloogiline jalajälg
Kokkuvõte
Nagu töös on näha on inimeste tegevusel väga karmid tagajärjed. On masendav lugeda ja kirjutada, mida kõike on inimesed oma katsetustega ja muude asjadega põhjustanud, mitte ainult loodusele vaid ka endile. Soovitaksin inimestel elada võimalikult kooskõlas, et mitte ennast tappa.
17
Inimese ökoloogiline jalajälg
Lisa
Pilt 1 – Kasvuhooneefekt
Pilt 2 – Fukushima tuumaelektrijaam
18
Inimese ökoloogiline jalajälg
Pilt 3 – Tuumaseen
Pilt 4 – radioaktiivsuse mõju lapsele
19
Inimese ökoloogiline jalajälg
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%96koloogiline_jalaj%C3%A4lg (05.12.13)
http://www.bioneer.ee/eluviis/tarbimine/aid-9107/Mis-on-%C3%B6koloogiline-jalaj%C3%A4lg - (05.12.13)
http://www.ilmajaam.ee/326350/wwf-eesti-elaniku-okoloogiline-jalajalg-on-ligi-kaheksa-hektarit (05.12.13)
http://en.wikipedia.org/wiki/Ecological_footprint (05.12.13)
http://www.rak.edu.ee/opiobjektid/energia/keemiline_energia.html (05.12.13)
http://et.wikipedia.org/wiki/Kasvuhooneefekt (05.12.13)
http://et.wikipedia.org/wiki/Tuumaelektrijaa m (06.12.13)
http://et.wikipedia.org/wiki/T%C5%A1ornob%C3%B5li_katastroof (06.12.13)
http://et.wikipedia.org/wiki/Fukushima_I_AEJ_tuuma%C3%B5nnetus (06.12.13)
http://www.telegram.ee/maailm/28-seika-mis-annavad-aimu-fukushima-katastroofi-ulatusest#.UqGUeyfVscs (06.12.13)
http://en.wikipedia.org/wiki/Fukushima_Daiichi_nuclear_disaster (06.12.13)
http://et.wikipedia.org/wiki/Tuumapo mm (06.12.13)
Ilves, G. “Sündmused, mis vapustasid maailma” Tln. kirjastus “Maalehe Raamat”, 1999. (204-205 lk)
Ovtśinnikov, V. “Kuum tuhk ” Tln. kirjastus “Eesti Raamat”, 1985. (71-72 lk)
20