Inimese elukaar (1)

Haapsalu Kutsehariduskeskus
Inimese elukaar
Referaat
Koostaja : Marju Neemrand
Juhendaja : Reet Saareväli
10. detsember 2009. a.
Inimkond on kõigest mõnisadatuhat aastat vana. Juba aegade algusest peale toimub suur eluring . Kõik siin maailmas on omavahel seotud ja iga inimese sünd või surm muudab midagi.
Inimese eluteekond saab alguse kui mehe ja naise vahel tekib keemia, tekib mingisugune seletamatult tugev tunne, mida meie nimetame armastuseks. Kui see tugev tunne on mõlema poolne ja inimesed tahavad, et nende armastus ka vilja kannaks, siis nad eostavad lapse. Siit saab alguse uus elu, kes 9 kuud naise üsas areneb, keda oodatakse ning kelle sünd muudab esialgu kardinaalselt vähemalt kahe inimese elu.
Peale täieliku arengut toimub sünd. Ühe indiviidi elutee algab. Ta vanemad valivad talle nime, mida ta kannab oma elu lõpuni. Algab imiku esimene eluetapp. Esimese eluaasta jooksul laps areneb ja kasvab väga kiiresti. Ta õpib tundma oma vanemaid ja teisi lähedasi inimesi. Füüsiline ja vaimne areng on väga tähtsad tema edaspidiseks eluks, sest sellest sõltub tema koht ühiskonnas ja kogu edasine elukäik. Oma esimese eluaasta lõpuks peaks enamik lapsi olema juba suutelised kõndima ning see annab palju uusi võimalusi, et ümbritevat maailma paremini tundma õppida. Kuna laps õpib kõike oma vanematelt, siis peaksid vanemad jälgima hoolikalt sõnu, mida kasutada ning hääletoon ja kõik ümbritsev oleks meeldiv ja rõõmus. Ilmselgelt meeldib inimestele, et nende lapse esimesed sõnad oleksid „ emme „ ja „ issi „ mitte, aga „kurat“ või „ perse „. Seega kaks esimest eluaastat on lapse elus suure tähtsusega ja vanemad peaksid kõike tegema, et laps suudaks areneda nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Teine etapp elukaares on koolieelikuiga. Toimub lapse „ mina „ areng. Laps hakkab oma iseloomu näitama. Tekivad asjad, mis meeldivad elulõpuni ja asjad, mis ei meeldi üleüldse. Väike isiksus sõltub siiski täielikult oma vanematest ja nende käitumisest ning kasvatusest . Tuleb lasta lastel ise kogeda, mis on hea või mis halb. Tuleb lasta ise kogeda, mis teeb haiget ja mida tohib katsuda või mida mitte, sest väikelapsed õpivad enamiku asju läbi maitsmise ja puudutuste. Loomulikult ei pea ma silmas, et tuleks lasta tal roti mürki süüa või suure koera käest hammustada saada. Pean silmas pisemaid asju, mis pole eluohtlikud. Liigne kaitsmine maailma eest muudab lapsed liiga arglikuks, neil puudub julgus teiste lastega suhelda ja sõpru leida. Ka tulevikus ei pruugi nad julgeda kodust lahkuda ning loodavad kõiges oma vanematele, sest nad on harjunud , et neil kõik ettetaha ära tehakse. Samas kui ei lasta lastel kogeda halu asju ja kaitstakse iga nende sammu võib juhtuda ka see, et tulevikus neil puudub ohutunne ja hirmutunne ja sellega seoses ei oska nad ohtlike olukordi hinnata ning see võib kurvalt lõppeda.
Kuna sellel etapil arenevad tasakaal ja füüsilised oskused veelgi, siis tuleks palju ka väljas liikuda ning mängida ja uusi asju näidata. 2. – 6. eluaasta on täpselt selline iga, kus tahetakse õppida ja proovida kõike ISE teha. Vanematel jääb üle ainult suunata õigete asjade ise tegemisele ning nende tegevuste juures abiks olla. Samuti toimub suurem sotsialiseerumine seoses lasteaeda minekuga.
Kolmas etapp on kooliiga . Suhtlemise koha pealt on see üks tähtsamaid. Laps õpib koolis lugema ja kirjutama. Kohtub uute klassikaaslastega ja kuuleb nendelt uusi sõnu ja näeb uusi käitumismaneere. Vanematele on see üks keerukamaid aegu, sest nad peavad olema valmis vastama lapse küsimustele, mis algavad peaaegu alati sõnaga „ Miks „ . Nad peavad olema valmis selleks, et laps tuleb koolist koju ja ütleb ropu sõna või käitub halvasti.Nad peavad suutma seletda, miks selline kõnepruuk või käitumine on halb, peavad olema valmis, et lohutada oma last kui keegi mõne tema asja ära võtab, teda kiusab või halvasti ütleb. Jälle tuleb seletada, et see pole ilus ja nii ei tohi kellelegi teha. Vanemad peavad olema valmis, et jagada muresid ja rõõme ja kurbust, mida kooliaastad endaga kaasa toovad. Kui vanemad suudavad oma tõekspidamisi ja kasvatust vanaviisi järgida ka kõige keerukamal ajal, siis võivad nad endaga rahul olla, sest tänu neile on maailm ühe eduka ja õnneliku inimese võrra rikkam.
Kui laps on juba vanem saabub kõigi vanemate n.ö lemmikaeg - murdeiga ehk puberteet . Üks keerulisemaid etappe inimese elus ja samuti ka lapsevanemate elus. Lapsele on see sotsiaalselt tähtsamaid aegu. On tekkinud oma sõprusringkond ning nede käitumist matkitakse. Hormoonid hakkavad möllama, laps hakkab füüsiliselt arenema. Tüdrukutel arenevad rinnad , tekib esimene menstruatsioon ja karvakasv kiireneb . Ka poistel tekib karvakasv, hääl hakkab murduma, füüsilised muutused on lihastiku teke ning õlgade laiemaks muutumine ning pikkust tuleb ka juurde.Samuti muutub teismelistel hügieen ja välimus järjest olulisemaks. Tavaliselt tekib puberteet tüdrukutel varem kui poistel. Seetõttu on sageli tüdrukud poistest pikemad ja tujukamad juba üsna noorelt. Hiljem toimub sama asi ka poistega ning nad saavad kehalise tundides viimaste hulgast uuesti esimeste hulka.
Toimub ka uute kogemuste otsimine, piiride katsetamine. Proovitakse kuhu maani on lubatud minna ja kuhu maani võimalik minna. Sageli viib see konfliktini vanematega. Tülid, nutmine ja uste paugutamine on selle etapi lahutamatu osa, sest tahetakse samasuguseid õigusi nagu täiskasvanutel, aga käitutakse nagu väike laps. Soovid ja vajadused muutuvad. Nähakse maailma teistmoodi. Tahetakse olla teistega sarnane, kanda samasuguseid riideid nagu teised ja otseloomulikult peavad need olemad kallid firmamärgiga riided, mis ei pruugi olla üldse mugavad ja vanematel võibolla pole rahagi. Taaskord konflikt. Kõik asjad peavad olema viimase moe järgi, sest teistel ju on. Uus mobiiltelefon , uus läptop, uus I – pod jne. . Sellel perioodil võivad vanemad sageli avastada ka esimesi halle karvu oma peas, sest tihtilugu satuvad eluavastavad noored kehva seltskonda ning satuvad politseiga pahuksisse. Suitsetamine , alkohol ning isegi narkootikumid .Nende vastu võib võidelda, aga lihtsam on lasta äraproovida kui karjuda ja ähvardada karistustega. See tekitab trotsi juurde ja salaja suitsetatakse ja juuakse ikka edasi.
See on üsnagi keerukas üleminekuiga lapsest täiskavanuks ning mõnel möödub see lihtsamalt kui teistel ning mõnel kauem. Õnnistatud on need vanemad, kelle lastel see aeg rahulikumalt möödub. Ilmselt on nad suutnud oma last kasvatada sedasi, et neid usaldatakse ja nende vastu on säilinud austus ja armastus.
Selle keerulise ja tormilise etapi möödumisega saabub taaskord rahu. Nooruk leiab ennast ja hakkab taipama, et elus ei ole kõik must – valge ja alati ei saa seda mida tahad . Saabub täiskasvanuiga, mis jaguneb samuti mitmeks etapiks. Esmalt varane äiskasvanuiga või siis noorukiiga .
Füüsilised muutused on toimunud ning vaimne pagaski on suurenenud.Sihid ja eesmärgid pannakse paika ning hakatakse nende poole pürgima. Tekivad sügavamad tunded ja huvi vastassugupoole vastu.Nooruk hakkab tuleviku peale mõtlema, millist kodu ja kui palju lapsi ta tahaks, milline ta töö on ja kes ta elukaaslaseks saab. Huvid ja hoid hakkavad väljakujunema või on juba väljakujunenud ning nendest lähtuvad ka edasiõppimine ja tööalased soovid.
Loomulikult ei ole see kõigil nii. Sageli on see aeg veel pisut segane. Paljud ei tea veel, mida nad elult tahavad, kelleks saada ning seetõttu asuvad nad eneseotsinguradadele. Minnakse reisime, et uusi paiku näha ja rahu leida. Katsetatakse erinevaid töökohti ja koole ja seda just sageli välismaal. Kohtutakse uute ja huvitavate inimestega, kes on väga erinevad ja mõjutavad nooruki eukäiku kas negatiivselt või positiivselt. Oleneb, milline inimene ise on ja millisesse seltskonda ta satub ja kellest ennast mõjutada laseb . Varane täiskasvanuiga ongi selline avastamise ja eneseleidmise aeg, mida tuleks kogu täiega ärakasutada, sest võimalused ju on loodud ja enam ei ole piirid takistuseks.
Mõni teab juba keskkoolis , kelleks ta tahab saada ning samas tene ei pruugi veel 30 – seltki teada, kes ta on ja mis ta teha tahab.
Hilisema täiskasvanueaga kaasneb ka karm reaalsus . Tuleb leida töökoht, oma elupaik ning ka elukaaslane , sest vajadus kellegi toele ja abile suureneb. Üksi ei saa meist keegi hakkama, sest me oleme juba loodud selleks, et kellegagi koos oma elu veeta. Ka Aadamale loodi ju Eeva, et ta ei peaks üksi olema ja Paradiisi mõnusid nautima. Täiskasvanuiga möödub igaühel nii nagu ta ise seda tahab. Mul on tuttavaid, kes 25 – selt on abielus ja kasvatavad lapsi ning on tuttavaid, kes 30 – 40 –selt pidudelt pidudele käivad ning lihtsalt palgapäevast palgapäevani elavad.
Täiskasvanuea kõige „oodatum“ on keskiga ning sellega kaasnev keskeakriis. Taaskord hormoonidest tingitud füüsilised muutused. Seda aega nimetatakse ka teiseks puberteediks. Lisaks hormonaalsetele muutustele toimuvad ka muud füüsilised muutused, mida nimetatakse ka vananemiseks. Vananemine on elu paratamatu osa, sest keha väsib, kellel kiiremini ja kellel aeglasemini. See sõltub nii geenidest kui ka inimesest endast. Kuidas keegi oma keha eest hoolitseb. Sagedasemad vananemise tunnused on nägemise ja kuulmise halvenemine, kortsude teke ning erinevad haigused nt. Liigeste valud, selja valud jne...Organism nõrgeneb ja muutub haigustele vastuõtlikumaks.
Sageli on selleks perioodiks juba lapsed täiskasvanud ja elavad oma elu. Seetõttu jääb vanematel rohkem aega ka endaga tegeleda. Enda välimuse eest hakatakse hoolt kandma, riietuses muututakse moodsamaks, käiakse reisimas ning muidu väljas. Meie kutsume seda ka „teiseks nooruseks“ ja sageli see tõesti nii ongi. See näitab, et inimene on endaga rahul ja tahab samuti elust rõõmu tunda nii kaua kui füüsiliselt võimalik. See on täiesti normaalne.
Täiskasvanuea viimane etapp on vanuriiga. Nüüd on lastel aeg oma vanemate eest hoolitseda ja neid toetada nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Vanurieas on sageli nägemine ja kuulmine veelgi halvenenud, füüsiliselt ollakse nõrgemad ja enam ei ole seda särtsu ja jõudu nagu varem. Töökohta ka sageli enam ei ole, et oleks igapäevane motivatsioon toast välja minna ja ennast liigutada. Haigusedki mutuvad raskemini põetavateks, sest organism ei jõua enam haigustekitajatega võidelda nii lihtsalt ja kiirelt kui varem.
Loomulikult on vanadusiga kõigil erinev. See sõltub eelpoolmainitult geenidest ja inimesest endast. Mõni on vanas easki veel rõõmsameelne ja naudib elu ringi reisides või tantsukursustel käies või mõnd spordiala harrastades. Vaadakem kasvõi Kihnu Virvet, kes veel vanurina langevarjuhüppegi ära proovis, samas minu üks vanaemadest on sama vana ning suudab vaevu ringi liikuda ja on alatihti haige ja vajab erinevaid ravimeid koguaeg .
Sageli leiavad leseks jäänud inimesed vanaduses tänu igasusgustele kursustele ja hobidele omale uue kaaslase ja tihti ka abiellutakse,mis on loomulikult ainult positiivne ja armas. Samas mõni teine vanur on kibestunud ja üksik, et ei salli kedagi ning vingub iga asja üle muutes ennast sellega eemaletõukavaks. Üks, mis vanurieas kõigile ühine on see, et see kulmineerub surmaga. Kas surrakse rõõmsa ja rahulolevana või üksi ja kibestununa on juba igaühe enda teha.
Suur ja uhke elukaar on jõudnud oma lõppu. Muutis see kindlasi paljude elusid ning maailmgi muutus koos sünni ja surmaga. Öeldakse ju, et igaüks on oma saatuse sepp ja kuidas ning millise jälje kellegi elu teistele ja maailmale jätab sõltub täielikult inimesest endast.
Kasutatud kirjandus:
Interneti otsingumootorist Google vaatasin mõnd tööd, aga suurt midagi ei leidnud!
Jüri Uljas, Thea Rumberg „Psühholoogia gümnaasiumiõpik“
8