Kui emigratsiooniga kaasneb oluline populatsiooni vähenemine, suureneb juhuslikkuse mõju (vt juhuslik geenitriiv). Kui emigratsioon toimub loomade genotüübi järgi, so. paremate või halvemate loomade pideva eemaldamisega populatsioonist, on selle mõju analoogiline selektsiooni toimega. b. Inbriiding, autbriiding inbriiding ehk sugulasaretus ehk sisearetus on selliste isendite ristamine, kelle geneetiline sugulus on suurem kui populatsioonis keskmiselt.[1] Inbriidingu tulemusel tekkiv homosügootsus suurendab võimalust, et järglased on mõjutatud retsessiivsete või vigaste tunnuste avaldumisest, mis viib üldiselt populatsiooni kohastumuse vähenemisele. Arvatakse, et inbriidingu vältimine on põhiline selekteeriv evolutsiooniline suunaja seksuaalse paljunemise tekkel. Sarnaste genotüüpide ühendamisel suureneb järglaste hulgas homosügootide osatähtsus ·Genotüübilt sarnased isendid
kahepaiksetega. Elu- ja kudemispaikade võsastumisel ning roostumisel tekivad soodsad tingimused teiste kahepaiksete (nt. harilik kärnkonn, rohukonn) elutegevuseks, kelle kudemisperioodid algavad varem ning nende kullesed on ohuks kõre kudule ja noortele kullestele. Teiste kahepaiksete olemasolu võib põhjustada ka liigset konkurentsi toidu pärast. Kõige teravam toidukonkurents on hariliku kärnkonna ja kõre kulleste vahel. Neljandaks oluliseks ohuks on Inbriidingu depressioon e lähisuguluses olevate isendite omavaheline ristumine.Kuna Eestis on kõikide kõre asurkondade isendite arv kõvasti alla 500, siis toimub massiline lähisugulaste sigimispaaride moodustumine, mille tõttu hakkavad genotüüpide tasakaalu muutumisest tingituna avalduma mutatsioonid. Selline olukord kahandab asurkondade elujõulisust. Peamiseks ülesandeks on säilitada ja taastada kõre olemasolevaid elupaiku, et liiki säilitada.
4. Inbriiding inbriiding – selline isendite ristumine, kelle geneetiline sugulus on suurem kui populatsioonis keskmiselt. nt taimedel iseviljastumine, loomadel pudelikaelaefekti puhul vm. inbreedingu põhiline probleem – homosügootsuse kasv, mis siis nt võib tihedamini viia retsessiivsete haiguste avaldumiseni. populatsiooni tasemel viib fitnessi langusele (inbreeding depression, tihti näiteks pudelikaela- või asutajaefekti tulemus). Inbriidingu tulemusena võivad homosügootsesse olekusse sattuda ka muidu populatsioonis harva esinevad geneetilisi haigusi põhjustavad retsessiivsed alleelid. Näiteks albinismi sagedus varieerub 1:10,000 Põhja-Euroopas kuni 1:30,000 Lõuna-Euroopas, kuid USAs Arizona osariigis elavatel Hopi indiaanlastel esineb albinism sagedusega 1:200. tugevad mehhanismid inbreedingu vältimiseks – inimahvide puhul
Inbriiding võib toimuda juhul kui omavahel paaritatakse ühte geneetiliselt sarnasesse gruppi kuuluvaid loomi ja sarnaste geenide kohtumise tõenäosust peetakse tegelikust väiksemaks. Seda võib nimetada ka aktiivseks inbriidinguks. Inbriiding võib toimuda ka väikses populatsioonis loomade väikses arvu tõttu, kus suure tõenäosusega kohtuvad suguluses olevate loomade sarnased geenid. Seda võib nimetada passiivseks inbriidinguks. Homosügootsuse suurenemise ehk inbriidingu intensiivsuse hindamiseks võttis S. Wright kasutusele inbriidingukoefitsiendi mõiste. Isendi X inbriidingukoefitsient (Fx) näitab tema vanemate geneetilisest sugulusest tingitud homosügootsuse suurenemise tõenäosust ehk samade alleelide kohtumise tõenäosust. Inbriidingukoefitsiendi leidmiseks on järgmine valem: 14 k Fx = [0,5n1 + n2 +1 (1 + FA )] j =1
tulenevad sellest, et paljunemisel antakse edasi juhuslik valik alleele. Geenivoog ehk geenisiire - isendite liikumisega kaasnev geneetilise materjali vahetus populatsioonide vahel suurendab varieeruvust. Geneetiline pudelikael - järsu arvukuse languse läbi teinud populatsioonis geneetiline mitmekesisus oluliselt vähenenud geneetilise “pudelikaela” efekt. Lähiristumine ehk inbriiding - suguluses olevate isendite ristumine. Lähiristumissurutis ehk inbriiding depressioon - inbriidingu tagajärg, väiksem elumus ja paljunemisvõime. Populatsiooni efektiivne arvukus - isendite hulk antud populatsiooni ideaalses variandis, põlvkonnad ei kattu, on püsiv arvukus ja võrdne sugude suhe, puuduvad ränne, mutatsioonid ja looduslik valik. Taasasustamine - liigi looduslikust asurkonnast pärinevate või tehistingimustes kasvanud isendite asustamine liigi kunagistesse leiukohtadesse, kust ta on kadunud või kus väljasurnud.
viib suure tõenäosusega vastava mutatsiooniga genotüübi fikseerumiseni populatsioonis populatsiooni geenitiigis. Teisisõnu jääb alles vaid üks alleelne variant ning niisugust populatsiooni kutsutakse (selle alleeli suhtes) homosügootseks. Null finess tähendab kohest ja pöördumatut väljasuremist (isendi hukku). Nulliga võrduv finess ei ole mingi imeasi ka inimesel on palju nn ühe geeni haigusi, mille puhul homosügootsus tähendab surma enne reproduktiivsesse ikka jõudmist. Inbriidingu vältimine nt inimahvide puhul kogunisti 30 % finessi langust ühe põlvkonna jooksul inbriidingu puhul on nii vägev evolutsiooniline mõjur, et sellest hoidumiseks lahkuvad näiteks noored emased simpansid ,,oma karjast" paljude kilomeetrite kaugusele (ühinevad uue karjaga) ju kaaluvad rännakuga seotud ohud oluliselt üle inbriidingu potentsiaalselt hukatusliku toime. Bioloogil jääb muidugi mõistatada, kuidas looduslik valik on viinud niisuguse adaptatsiooni tekkele.
optimaalne geneetiline distants. Järglast eluvõime on madalam, kui ristuvad geneetiliselt optimaalsest erienevamad või optimaalsest sarnasemad isendid. Seda illustreerib joonis 5.4. Joonisel on parempoolsel graafikul võetusd eelduseks, et üksteisele ruumiliselt lähemal olevad taimed on geneetiliselt sarnasemad. See on mõistlik eeldus juhul kui seemnete ja/või tolmuterade levik ruumis on kuidagi piiratud. Joonis 5.4. Autbriidingu (geneetiliselt väga erinevate isendite ristumine) ja inbriidingu (geneetiliselt väga sarnaste isendite ristumine) mõju paljunemisedukusele teoorias ja praktikas. Vasakpoolne joonis (a) illustreerib seda, kuidas paljunemisedukus (Y-teljel) võiks sõltuda partnerite geneetilisest distantsist (X-teljel) näha on optimaalne geneetiline distants. Paremal (b) on näha kuidas ühe kukekannuse (Delphinium) liigi puhul seemnete arv õie kohta (Y-teljel) sõltus sellest, kui kaugelt tolmuteri emakasuudmele toodi (X-teljel, meetrites,
Milliste numbritega on tähistatud kämmal ja selg? 10 ja 27 Erinevate tõugude ristamisel inbriidingu depressiooni oht väheneb? Õige Veisetõugude klassifikatsioon jõudluse alusel! Piima-, liha- ja kahesuunalise jõuga tõud Millisel temperatuuril säilitatakse spermat? -196 Miks peab vasikas saama ternespiima võimalikult ruttu peale sündi? Ternespiim annab vasikale passiivse immuunsuse nakkushaiguste vastu; ternespiimas olevad valgud sisaldavad antikehi, mis vastsündinud vasika verest puuduvad. Antikehade arvukus väheneb kiirelt. Mis on kinnisperiood
(asustamiseks ei või kasutada geneetiliselt kaugetest liinidest pärinevat materjali ) Hoida ära liikide või liigisiseste eristunud vormide ristamist ja nendevaheliste hübriidide asustamist. Nõuded asustusmaterjali päritolule ja paljundamise viisile olenevad asustamise eesmärkidest... 1. Asustamised kalapopulatsioonide kaitse eesmärgil* 2. Asustamised kalapopulatsioonide taastamiseks* 3. Asustamised kalavarude suurendamiseks * Inbriidingu (sugulusristluse) vältimiseks tuleb järgida alltoodud printsiipe: · vältida lähisugulusristamist, kasutades eri vanusega sugukalu; · kasutada järglaste saamiseks võimalikult suurt arvu sugukalu (minimaalselt 50, võimaluse korral 150300, pikaajalise kaitseprogrammi puhul 500); · kasutada võimalusel võrdset arvu emas ja isassugukalu; · ühe emaskala mari jagada 2 või enamaks osaks ja iga osa viljastada eri isaskala niisaga; vältida erinevate
Viimane tähendab omavahel suguluses olevate indiviidide ristamist, toob kaasa homosügootsuse suurenemise ja tingib selle, et uuritava indiviidi samas lookuses paiknevate alleelide Ai ja Aj päritolult identsuse tõenäosus ei pruugi enam võrduda nulliga, Sugulasaretuse osa indiviidi X genotüübis peegeldab inbriidingukoefitsient FX , mis on defineeritud kui tõenäosus, et indiviidi juhuslikult valitud lookuses paiknevad alleelid Ai ja Aj on päritolult identsed. F = 0,1 – inbriidingu koefitsent on väga madal ja isendid ei ole omavahel suguluses. heterogeensus väheneb ja homogeensus suureneb. Kui suur on näiteks järglase inbriidingukoefitsient, kui tema emal ja isal on sama isa? Wright’i ja Hendersoni meetod sugulus- ja inbriidingukoefitsientide leidmiseks – mis ideoloogia on nende meetodite taga, mille poolest nad erinevad? Umbes 0,4 On võimalik leida ka üldisemad suguluskoefitsientide seaduspärad, mis baseeruvad kõigi
2-populatsioon, mille asutas väike hulk isendeid, on väiksema mitmekesisusega, sest asutajad määravad sellesse sattunud geneetilised variandid 11. Loodusliku valiku mõiste Organismide ebavõrdne paljunemine ja ellujäämine , mis tuleneb nende geneetilistest ja elutingimuste iseärasustest 12. Inbriidse depressiooni mõju populatsioonidele Produktiivsuse vähenemine, sigivuse langus, pärilike defektide ilmnemine ja teised inbriidingu toimumise negatiivsed tulemused. 13. Autbriidingi positiivsed ja negatiivsed mõjud populatsioonidele Autbriiding surub alla kahjulikud alleelid, aga depressioon, kui paaruvad kaugete mittekohastunud populatsioonide isendid. 14. Liigi definitsioon ja liigitekke moodused Liik – looduses tegelikult olemasolev organismirühm, keda iseloomustab ühine ja ühtlasi unikaalne geenifond ja üldine sarnasus tunnustes ning kellel on ühine levila ja ühtne põlvnemine. Liigitekke moodused:
Homogeenset paaridevalikut rakendatakse tavaliselt kultuurtõugude juures, kus on saavutatud hea jõudlusvõime ja tugev tervis. Inbriiding on tavaliselt soodne, sest suureneb samade geenide sagedus ja homosügootsuse tõus. Probleemiks on aga, et samasuguse tõenäosusega saavad kokku retsessiivsed geenid ja moodustub homosügootne retsessiivne genotüüp. Seda saadab tavaliselt kas tervise või kehaehituse halvenemine ja jõudluse alanemine. Sellist nähtust nim. inbriidingu depressiooniks. Seepärast varieeritakse homogeenset paaridevalikut heterogeensega. Kui on tegemist väikeste populatsioonidega, siis puhasaretuse korral on suguloomadel alati ühiseid eellasi. Seepärast tuleb arvestada võimalikku inbriidingu tõusuga populatsioonis. Tippkarjades ja kogenud spetsialistide osavõtul võib periooditi kasutada inbriidingut väga kõrgel astmel. Tavaliselt tuleb siis minna üle heterogeensele või mõõdukalt heterogeensele paaridevalikule
Loodusliku valiku mõiste Looduslik valik seisneb organismide ebavõrdses ellujäämise ja paljunemise määras, mis tuleneb nende geneetilistest ja elutingimuste iseärasustest. 12.Inbriidse depressiooni mõju populatsioonidele Lähiristumissurutis ehk inbriiddepressioon tekitab olukorra, mida iseloomustab järglaste vähesus ja suurem suremus, järglaste elujõuetus, viljatus või vähene edukus paaritumisel. Produktiivsuse vähenemine, sigivuselangus ja pärilike defektide ilmnemine on inbriidingu toimumise neg tulemused. 13.Autbriidingu positiivsed ja negatiivsed mõjud populatsioonidele Kaugristumissurutis ehk autbriiddepressioon väljendub elujõuetuses, viljatuses või võimetuses keskkonnaga kohaneda. Kaugristumissurutis võib tekkida ka eri alamliiki kuuluvate isendite ning vahel isegi sama liigi väga erinevate genotüüpidega või eristunud populatsioonide isendite ristumisel. Kaugristumissurutis pole sage nähtus, pigem on leitud, et hübriidid on isegi elujõulisemad.
mitmekordsest eriliigilistest kromosoomikomplektidest. Viimased võivad esineda ühekordselt (allodiploidsus e. amfihaploidsus) või mitmekordselt (allopolüploidsus). 48. Kuidas saada viljakaid allopolüploide? Taimeliikide vaheliste hübriidide kromosoomistiku kahekordistumine (allotetraploidsus e. amfidiploidsus) tagab tihti normaalse meioosi ja viljakuse. Erinevad kromosoomid peavad endale identse homoloogi kuidagi saama. 49. In- ja autbriiding, hübriidne jud e. heteroosi efekt, inbriidingu keofitsent, suguluse keofitsent ja inbriidingu depressioon. Inbriiding ehk sisearetus (inimese puhul sugulusabielud), sigimine lähedaste sugulaste vahel. Autbriiding - ehk välisaretus (inimese puhul mittesugulusabielud); kaugete sugulaste vahel. Inbriidingudepression - elujõu langus; siseviljastumisel suureneb homosügootide hulk igas järglaspõlvkonnas 50% võrra. Inbriidingu kõige ekstreemsem vorm on taimede iseviljastumine.
12. Mis põhjustab kompleksse tunnuse erinevat avaldumismäära populatsioonis? Komplekssete tunnuste puhul ilmneb pidev fenotüübiline varieeruvus. Pidev fenotüübiline varieeruvus ilmneb näiteks inimeste nahavärvuses. 13. Kvantitatiivsete tunnuste analüüs: keskmine ja modaalklass, valimi varieeruvus ja standardhälve. 14. Päritavus. Mida näitab see, kui teatava tunnuse päritavuskoefitsient on väärtusega 0,6? 15. Kunstlik valik, sellega seotud piirangud. Inbriidingu mõju organismi fenotüübile. 16. Sugukromosoomid erinevatel organismidel. Eksperimentaalsed tõendid selle kohta, et pärilikkus on seotud kromosoomidega. 17. Selgitage Mendeli seadusi lähtudes kromosoomiteooriast. 18. Suguliitelised geenid ja nende avaldumine inimesel. Tooge näide. 19. Soomääramine erinevatel organismidel. 20. Kuidas on tagatud X-liiteliste geenide võrdne avaldumistase erinevast soost isenditel imetajatel ja
tunnuseid määravad üksteisest sõltumatud ja vabalt kombineeruvad pärilikkustegurid (geenid, mis kanduvad järgmisele põlvkonnale võrdselt mõlema vanema sugurakkude kaudu jam is ristumisel ei liitu ega kao, vaid lahknevad ja ühinevad uutesse kombinatsioonidesse- genotüüpidesse. Geneetika sümboolika-seaduspärasuste üldistamiseks ja piltlikuks esitamiseks. P-parents ehk vanemad; F-files ehk hübr põlvkond; M-mutageenne põlvkond, I- inbriidingu sisepõlvkond; X- ristamine 5.Monohüdriidne ristamine- ristamine, kus vanemad erinevad üksteisest ühe tunnuse poolest Dihüdriidne ristamine- ristamine kus vanemad erinevad üksteisest mitme tunnuse poolest. 6.Dominantsus- heterosügoodil (Aa) avaldub vaid alleelne geen (A) Retsessiivsus- heterosügoodil (Aa) ei avaldu alleelne geen (a) Alleel- hom. krom. Samades punktides paiknevad ühe geeni erinevad vormid. Nt. Silmavärvi geen, värvuse määravad alleelid 7
vabalt kombineeruvad pärilikkustegurid (geenid, mis kanduvad järgmisele põlvkonnale võrdselt mõlema vanema sugurakkude kaudu jam is ristumisel ei liitu ega kao, vaid lahknevad ja ühinevad uutesse kombinatsioonidesse- genotüüpidesse. Geneetika sümboolika-seaduspärasuste üldistamiseks ja piltlikuks esitamiseks. P-parents ehk vanemad; F-files ehk hübr põlvkond; M-mutageenne põlvkond, I- inbriidingu sisepõlvkond; X- ristamine 5.Monohüdriidne ristamine- ristamine, kus vanemad erinevad üksteisest ühe tunnuse poolest Dihüdriidne ristamine- ristamine kus vanemad erinevad üksteisest mitme tunnuse poolest. 6.Dominantsus- heterosügoodil (Aa) avaldub vaid alleelne geen (A) Retsessiivsus- heterosügoodil (Aa) ei avaldu alleelne geen (a) Alleel- hom. krom. Samades punktides paiknevad ühe geeni erinevad vormid. Nt. Silmavärvi geen, värvuse määravad alleelid 7
kaks geenikoopiat omavahel keskmiselt erinevad. Keskmiselt elas kahe geeni ühine eellasgeen 2Ne põlvkonda tagasi. Järelikult lahutab kahte geeni 2 korda 2Ne põlvkonda ehk 4Ne põlvkonda. Kui teame 4 Ne mutatsioonide tekkesagedust ühes põlvkonnas, siis on kahe järjestuse vaheline keskmine erinevus ehk teeta . 12. Kuidas sõltub (inbriidingu) efektiivne populatsiooni suurus Ne isaste ja emaste arvudest populatsioonis (valemid pole kohustuslikud)? Eri sugude panused järgmisesse põlvkonda võivad olla erinevad, polügaamia. Kui üks sugupool konkureerib võimaluse pärast järglasi saada, siis pole emaste ja isaste suhe 1:1. See põhjustab languse Ne-s, sest ühe soo puhul valitakse gameete väiksema hulga indiviidide seast. Inbriidingu Ne on pöördväärtus tõenäosusest, et gameedid omavad ühist
muutlikkuse see osa, mis on tingitud genotüübilisest erinevusest indiviidide vahel · Kui päritavuskoefitsent on väärtusega 0,6, siis see tähenab, et fenotüübiline varieeruvus popultsioonis on põhjustatud 60% ulatuses geneetilistest faktoritest. · Päritavus koefitsent käib populatsiooni mitte üksikindiviidi kohta ja ainult teatud keskkonnatingimustes. 15. Kunstlik valik, sellega seotud piirangud. Inbriidingu mõju organismi fenotüübile. · Kunstlik valik eksperimentaatori või aretaja poolt teostatud valik bioloogilistele objektidele eesmärgiga saada teatud vajadustele või soovidele ja rakendatud keskkonnatingimustele vastavaid vorme. · Kunstlikku valikut saab teostada ainult kindlates piirides, mida seab looduslik valik. Nt aretades suuruse ühte äärmusesse kalduvaid isendeid, tuleb ette piir, mil teatud suuruses isendid enam eriti ei paljune
2) 500 emast ja 500 isast Ne= 4*500*500/ 500+500 = 1000 ○ Kui Ne = vähemalt 50, siis populatsioon on elujõuline F = 1/ 2Ne ehk 1/ 2*1000= 0,0005 • Isasloomi kakskümmend • Emasloomi tuhat Alla selle on ohustatud tõug f. Selektsioon g. Biotehnoloogia tõuaretuses Suguselekteeritud sperma Embrüote siirdamine (ET) Kloonimine Transgeensed organismid ehk GMO (transgeen; eesmärgid) 8. Suguluskoefitsenti arvutamine 9. Inbriidingu koefitsienti arvutamine 10. Kvantitatiivse geneetika põhiprintsiibid a. (kvantitatiivsed) tunnused a. Kvantitatiivsed tunnused Mõõdetavad: Piimatoodang Rasvakihi paksus Kaalu tõus Söödakulu Loendatavad: Latri suurus Laktatsiooni pikkus Munade arv Haigestunud päevade arv aastas b. Fenotüübi avaldumise komponendid o Genotüüp o Keskkond o Epigeneetilised faktorid c
jaotusega. D on õige. 22. Eeldame, et kahe ristuva isendi geneetiline distants on positiivselt seotud isendite vahemaaga ruumis. Kas sel juhul on reproduktiivne edukus maksimaalne: A. Võimalikult väikese levimiskauguse korral? B. Võimalikult suure levimiskauguse korral? C. Optimaalse (mingi vahepealse) levimiskauguse korral? D. Väikese või suure (aga mitte vahepealse) levimiskauguse korral? Liiga väikese vahemaa puhul võib tekkida inbriidingu depressioon (geneetiline degradatsioon tänu ristumisele geneetiliselt liiga lähedaste isendite vahel), liiga suure vahemaa puhul autbriidingu depressioon (geneetiline degradatsioon tänu ristumisele geneetiliselt liiga kaugete isendite vahel). Seega, C on õige. 23. Millised võrrandipaarid moodustavad Lotka-Volterra tüüpi kiskja-saakloom võrrandsüsteemi? A. dN/dt = rN – P; dP/dt = fP – qN; B. dN/dt = rN; dN/dt = rN(1 – N/K); C
eesmärgiga saada teatud vajadustele või soovidele ja rakendatud tingimustele vastavaid vorme (liine, tüvesid, sorte, tõuge). Suguliselt sigivate organismide (näit. koduloomad, kultuurtaimed) puhul seisneb kunstlik valik peamiselt valitud genotüüpidega (või fenotüüpidega) isendite kontrollitud ristamises ning järglaste valikus geneetiliste omaduste järgi. Inbriiding mõjutab kvantitatiivseid tunnuseid nagu näiteks keha suurus, elujõulisus, viljakus. Mida suurem on populatsioonis inbriidingu osakaal, seda väiksema elujõulisusega ja madalama viljakusega populatsioon on. Inbriidingu negatiivne efekt tuleneb kahjulike retsessiivsete alleelide avaldumisest homosügootides. Kui ristumine toimub omavahel mittesuguluses olevate isendite vahel, nimetatakse seda autbriidinguks (outbreeding). Autbriidingu tulemusena võime näha heteroosi efekti, kus hübriidid on vanematest elujõulisemad, seda eeskätt geneetiliselt erinevate inbriidingu
Madala viljakuse tõttu on emase forelli järglaste arv väike ja seetõttu peab sugukari olema arvukas. Igal aastal peaks asenduskalade arvelt uuendama 25% sugukarjast. SUGUKALAD Emaste ja isaste arvuline suhe sugukarjas võiks olla 3 : 1. Isaseid läheb vaja vähem, sest ühe isase kala niisast piisab paljude emaskalade marja viljastamiseks ja pealegi saab isastelt kudemisaja vältel niiska mitu korda. Geneetiliselt pole see soovitatav, sest toob kaasa inbriidingu suurenemise SUGULINE KÜPSEMINE Forelli sugulist küpsemist ja kudemisaega mõjutavad mitmed tegurid: pärilikkus, valgusrežiim, temperatuur, toitumine jt. Forelli liinidel võib olla pärilik eelsoodumus kevadel või sügisel kudemiseks. SUGULINE KÜPSEMINE Valgusrežiimi ja temperatuuri muutmisega saab kudemisaega nihutada, selleks et saada marja varakult. Forelli saab panna kudema kaks korda aastas, kui pidada teda kalakasvatushoones
populatsioonisisesest muulikkusest antud keskkonna tingimustes. Väärtus 0 fenotüübiline muutlikkus ei ole tingitud genotüübilistest erinevustest Väärtus 1 kogu fenotüübiline varieeruvus on põhjustatud geneetilistest faktoritest Päritavuskoefitsient 0,6 tähendab seda, et suurem osa (60%) fenotüübilisest varieeruvusest on geneetiline. 15. Kunstlik valik, sellega seotud piirangud. Inbriidingu mõju organismi fenotüübile. Kunstlik valik on eksperimentaatori või aretaja poolt teostatud valik bioloogilistele objektidele eesmärgiga saada teatud vajadustele või soovidele ja rakendatud tingimustele vastavaid vorme (liine, tüvesid, sorte, tõuge). Kunstlik valik seisneb peamiselt valitud genotüüpidega või fenotüüpidega isendite ristamises ja järglaste valikus geneetiliste omaduste järgi.
homöostaatiliselt. Temperatuuri homöostaasi võime alusel jaotatakse organismid poikilotermseteks ehk kõigusoojasteks (need, kellel kehatemperatuuri homöostaas puudub, näiteks taimed, selgrootud loomad, kahepaiksed) ja homöotermseteks ehk püsisoojasteks (need, kellel kujuneb täiskasvanuks saades kehatemperatuuri hoidmine, nt. linnud ja imetajad). 68. Inbriiding,autbriiding----leidsin lühema vaste Lähedalt suguluses olevate isendite ristumist nimetatakse inbriidinguks (inbreeding). Inbriidingu tulemusena suureneb populatsioonis homosügootide osakaal ja väheneb heterosügootide osakaal. Inbriidingu kõige ekstreemsem vorm on taimede iseviljastumine. Aa heterosügootide iseviljastumise tulemusena on järgmises põlvkonnas 50% homosügoote ning 50% heterosügoote. Kui ka selle põlvkonna taimed iseviljastuvad, siis nende järglaskonnas on heterosügootide osakaal vähenenud 25%-ni ja kui sama kordub ka järgmiste põlvkondade puhul, on 10-ndas põlvkonnas 99,9% homosügoote
haiguste levikus ja toidu kättesaadavuses ning ebaregulaarselt toimuvate looduskatastroofide (tulekahjus, tormid, põuad) tõttu. Geetilise mitmekesisuse kadu geenetilise mitmekesisus on vajalik selleks, et populatsioonid suudaksid kohustuda muutuvate keskkonnatingimustega. Lähiristumissurutis e inbriiddepressioon looduslikes populatsioonides on välja arenenud üsna palju mehhanisme, mis hoiavad ära lähiristumise e inbriidingu. Enamikus suuremates loomapopulatsioonides ei paaritu isendid tavaliselt lähisugulastega. Evolutsioonilise paindlikkuse kadu haruldased alleelid ja ebatavalised alleelikombinatsioonid, mis ei pruugi kohe mingeid eeliseid anda, võivad osutuda ainusobivaks tulevastes keskkonnatingimustes. Kaugristumissurutis e autbriiddepressioon eri liiki isendid ristuvad looduses harva, sest
on üks sigimisvõimeline ema ja sigimisvõimetud töölised. Toit jagatakse kõigi vahel ühiselt. Kuid sealjuures on ka paljastuhnuritel üks silmatorkav altruismi soodustav omadus – nende omavaheline keskmine sugulusaste on väga suur (r = 0,82) mis viitab tugevale inbriidingule. Seega tundub eusotsiaalsust soodustavaks peamiseks teguriks olevat eelkõige suur sugulusaste koloonia liikmete vahel, hoolimata sellest, mis moel see on saavutatud – kas haplodiploidsuse, inbriidingu või klonaalse paljunemise (nagu nt eusotsiaalsetel lehetäidel) teel. Noorloomade soospetsiifiline hajumine – Kuigi paljastuhnureil paistab ilmselt olevat välja kujunenud mingi mehhanism, mis aitab neil inbriidingu ehk lähisugulusristumise negatiivsetest tagajärgedest üle saada, näitavad uurimused, et enamikule liikidele oleks kõrge inbriidingu osakaal hukatuslik. Seepärast on loomadel välja kujunenud mitmed spetsiifilised käitumuslikud iseärasused, mis
osutada; · võimaldada valida osale järglastele parimate geenidega isa. Näiteks D. Hasselquist (1996) leidis, et rästas-roolinnu emased kopuleeruvad paariväliselt üksnes rikkaliku laulurepertuaariga isastega; · võimaldada emastel ovuleerumise hetkel kasutada võimalikult värsket spermat (sperma kvaliteet langeb ajas); · suurendada emase järglaste geneetilist mitmekesisust ja vähendada inbriidingu tõenäosust; · realiseerida seksika poja hüpoteesist tulenevat (vt eelmine peatükk). Isastel võivad paarivälised kopulatsioonid · suurendada isase järglaste koguarvu; · suurendada sperma hulka ja spermide liikuvust. Sebra-amadiinide puhul on näidatud, et mõlemad näitajad on positiivses seoses kopuleerumiste sagedusega. Liigisisene pesaparasitism Tuleb märkida, et alati ei tähenda teiste isaste poolt viljastatud järglaste avastamine
Milline on triivi peamine (peamised) mõju (mõjud) populatsioonile? [Katre] Juhuslikku geneetilist triivi põhjustavad eelkõige muutused väikestes populatsioonides, näiteks pudelikaelaefekt (drastiline populatsiooni vähenemine) või asutajaefekt (populatsioon saab alguse väga vähesest arvust indiviididest). Geneetiline triiv viib alleelide või genotüüpide fikseerumiseni või kadumiseni populatsioonis. Triiv suurendab inbriidingu koefitsenti ja teatud alleelide eemaldamisel populatsiooni homosügootsust. Alleelisageduste kõikumine on suurim just väikestes populatsioonides. Sellistel juhtudel on oht, et haruldased alleelid lähevad populatsioonist kaduma ja geneetiline mitmekesisus väheneb. Triiv võib põhjustada ka uute populatsioonide teket, mis on oma algsest geneetilisest populatsioonist hoopis erinevad. See on viinud hüpoteesini, et geneetiline triiv mängib olulist rolli uute liikide evolutsioneerumisel. 2
hästi laiali. 2. AKTIIVNE Organism suudab ise ruumis levida ja partnerit otsida. Nt: kaheksajala isased kasvatavad sugujala, mis suudab levida kiiresti ja läheb kaaslast otsima. Kaugele levik on evolutsiooniliselt oluline. Levimine on hädavajalik, sest evolutsiooniliselt pole hea, kui järglasi saadakse lähisugulastega. Geneetiline degratsioon – geenilookused muutuvad homosügootseks. Tekib inbriidingu depression. Kehvem immuunsus Kehvem fenotüüp Halb on saada lapsi ka geneetiliselt väga kaugete liigikaaslastega. Tekib vastupidine efekt – outbriiding. Samad alleelid peaaegu et puuduvad. Kehvem immuunsus Vana-Egiptuse valitsejate keskmine eluiga oli 15 aastat. See on inbriidingu depressiooni tulemus. Lindudel (nt rasvatihastel) tagab kodupesast 1km kaugusele rändamine inbriidingu ja outbriidingu puudumise
Tõuaretus meetodid: 1)puhasaretus paaritatakse omavahel ühte ja samasse tõugu kuuluvaid loomi (või sarnasesse tõugu kuuluvaid loomi) 2)ristamine paaritatakse omavahel eritõugudesse kuuluvaid loomi(välditakse sugulaste vahelisi ristamisi). Ristandid on heade omadustega (kasvab kiiremini, elujõulisem, hea sigivustega, haigustele vastupidavam jne) nim. heteroosi efektiks. Inbriiding e sugulaste omavaheline paaritamine võib põhjustada väärarengut või mõnd muud haigust. Inbriidingu depressioon elujõuetud loomad, haiged, halva sigimisega, pärilike defektidega. 3)hübridiseerimine eriliikidesse kuuluvate loomade paaritamine 5. Veisetõugude klassifikatsioon. Arenguastme järgi jaotatakse tõud: 1. primitiivsed e. kohalikud tõud- on aretustööga oluliselt muutmata. saadud nn. rahvaselektsiooni tulemusena. Suguloomadeks valitud juhuslikult paremaid loomi. Enamasti väikesekasvulised, madala toodanguga, hästi kohanenud kk,vastupidavad.
mis on tingitud genotüübilistest erinevustest indiviidide vahel. Päritavuskoefitsent – väljendab geneetilise muutlikkuse suhtosa tunnuse üldisest populatsioonisisesest muutlikkusest antud keskkonna tingimustes.. Nt 0,7 näitab seda, et enamus tunnuse väärtusest on põhjustatud genotüübist ja keskkonna mõju antud tunnusele on väiksem, umbes 30%. 15. Kunstlik valik, sellega seotud piirangud. Inbriidingu mõju organismi fenotüübile. Kunstlik valik seisneb valitud genotüüpidega (või fenotüüpidega) isendite kontrollitud ristamises ning järglaste valikus geneetiliste omaduste järgi. Piiranguteks saab looduslik valik. Näiteks võib olla soovitud tunnus mida arendatakse negatiivses korrelatsioonis muu tunnusega, mis takistab isendite elumust. Nt: mardikate suurus ja sigivus. Inbreedingu mõju fenotüübile – suureneb homosügootsus, avaldub enam retsessiivseid
See näitab, kuivõrd on fenotüübiline tunnus põhjustatud geneetilisest erinevusest. h2 = Vg / Vt Nt kui nisuterade h2=0,7, siis see tähendab, et 70% ulatuses on nisuterade küpsemine põhjustatud isendite geneetilisest erinevusest. Väärtus 0 – fenotüübiline muutlikkus ei ole tingitud genotüübilistest erinevustest Väärtus 1 – kogu fenotüübiline varieeruvus on põhjustatud geneetilistest faktoritest 15. Kunstlik valik, sellega seotud piirangud. Inbriidingu mõju organismi fenotüübile. Teades kvantitatiivsete tunnuste päritavuskoefitsienti, on võimalik ennustada kunstliku valiku teel saadud järglaskonna kvantitatiivseid tunnuste omadusi. Kunstlik valik seisneb peamiselt valitud genotüüpidega (või fenotüüpidega) isendite ristamises ning järglaste valikus geneetiliste omaduste järgi. Kunstlikul valikul kasutatakse kaht põhilist valikumeetodit: 1
levikus ja toidu kättesaadavuses ning ebaregulaarselt toimuvate looduskatastroofide (tulekahjus, tormid, põuad) tõttu. Geetilise mitmekesisuse kadu geenetilise mitmekesisus on vajalik selleks, et populatsioonid suudaksid kohustuda muutuvate keskkonnatingimustega. Lähiristumissurutis e inbriiddepressioon looduslikes populatsioonides on välja arenenud üsna palju mehhanisme, mis hoiavad ära lähiristumise e inbriidingu. Enamikus suuremates loomapopulatsioonides ei paaritu isendid tavaliselt lähisugulastega. Evolutsioonilise paindlikkuse kadu haruldased alleelid ja ebatavalised alleelikombinatsioonid, mis ei pruugi kohe mingeid eeliseid anda, võivad osutuda ainusobivaks tulevastes keskkonnatingimustes. Kaugristumissurutis e autbriiddepressioon eri liiki isendid ristuvad looduses harva, sest tugevad ökoloogilised, käitumuslikud, füsioloogilised
puhtalt keskkonna tingimustest või genotüüpide ja keskkonna tegurite vastasmõjust. Päritavuskoefitsient varieerub 0...1,0. 0 fenotüübiline muutlikkus ei ole tingitud genotüübilistest erinevustest, 1,0 kogu fenotüübiline varieeruvus põhjustatud geneetilistest faktoritest. Väärtus 0,6 näitab, et suurem osa fenotüübilisest varieeruvusest on põhjutsatud geneetilistest faktoritest. 14. Kunstlik valik, sellega seotud piirangud. Inbriidingu mõju organismi fenotüübile. Kunstlik valik katsetaja, aretaja poolt teostatud valik bioloogilistele objektidele eesmärgiga saada teatud vajadustele või soovidele & rakendatud tingimustele vastavaid vorme (sorte, tõuge). Suguliselt sigivate organismide (N: koduloomad, kultuurtaimed) puhul valitud genotüüpidega (või fenotüüpidega) isendite kontrollitud ristamises ning järglaste valikus geneetiliste omaduste järgi.
Pärilikkuse osakaalu väljendab päritavuskoefitsient h2 (ei näita päritavust üksikindiviidide arengus). h2 = Vg / Vt . See varieerub nullist üheni; 0 fenot muutlikkus ei ole tingitud genotüübilistest erinevustest / 1 kogu fenot varieeruvus on puhtgeneetiline. Seega, kui h2 = 0.6, siis see tähendab, et fenotüüp on määratud nii geneetilise materjali kui ka keskkonna poolt vahekorras 6:4. 15. Kunstlik valik, sellega seotud piirangud. Inbriidingu mõju organismi fenotüübile. Kunstlik valik nt tõuaretuses ja kultuurtaimedes. Kvantitatiivsete tunnuste päritavukoefitsienti teades on võimalik ennustada kunstliku valiku teel saadud järglaste tunnuseid. Seisneb valitud genotüüpi (/fenotüüpi) isendite ristamises ja järglaste valikus geneetiliste omaduste järgi. Kolm erinevat valikupõhimõtet: 1) Stabiliseeriv v nt sünnikaalu osas. Kui järglased
Ülejäänud osa tunnuse muutlikkusest on tingitud kas puhtalt eksogeensetest (keskkonna) tingimustest või genotüüpide ja keskkonnategurite vastasmõjust. Päritavuskoefitsent h 2väljendab geneetilise muutlikkuse suhteosa Vg tunnuse üldisest populatsioonisisesest muutlikkusest Vt antud keskkonna tingimustes. 0.6 näitab et fenotüübiline muutlikkus on tingitud suuremalt jaolt siiski genotüübilistest faktoritest. 15. Kunstlik valik, sellega seotud piirangud. Inbriidingu mõju organismi fenotüübile. Kui on teada teatud tunnuse puhul tema päritavuskoefitsent, siis saab teha kunstliku valiku. Kunstlik valik seisneb peamiselt valitud genotüüpide ristamises ehk teatud tunnuste võimendamine. Kunstlikul valikul tekivad ka teatud piirid, mil hakkavad tekkima komplikatsioonid – looduslik valik hakkab mängima oma rolli. Nt mardikate puhul hakkas nukukaal langema inimeste kõrvalejäämisel. Inbreeding – lähedalt
"juhmideks", kuna nad kulutasid labürindi läbimiseks oluliselt kauem aega ja tegid palju vigu. Rakendades kunstlikku valikut, aretati välja kaks erinevat rotiliini nutikad ja juhmid. Kuigi geneetiliselt erinevad, avaldus nende juhmus või nutikus ainult teatud tingimustes labürindi läbimiskatsetes. Kui rotid viidi mõnda teise keskkonda, ei olnud erinevusi märgata. Inbriiding ja heteroos Lähedalt suguluses olevate isendite ristumist nimetatakse inbriidinguks (inbreeding). Inbriidingu tulemusena suureneb populatsioonis homosügootide osakaal ja väheneb heterosügootide osakaal. Inbriidingu kõige ekstreemsem vorm on taimede iseviljastumine. Aa heterosügootide iseviljastumise 25 tulemusena on järgmises põlvkonnas 50% homosügoote ning 50% heterosügoote. Kui ka selle põlvkonna taimed iseviljastuvad, siis nende järglaskonnas on heterosügootide osakaal vähenenud 25%-ni ja kui sama
"juhmideks", kuna nad kulutasid labürindi läbimiseks oluliselt kauem aega ja tegid palju vigu. Rakendades kunstlikku valikut, aretati välja kaks erinevat rotiliini nutikad ja juhmid. Kuigi geneetiliselt erinevad, avaldus nende juhmus või nutikus ainult teatud tingimustes labürindi läbimiskatsetes. Kui rotid viidi mõnda teise keskkonda, ei olnud erinevusi märgata. Inbriiding ja heteroos Lähedalt suguluses olevate isendite ristumist nimetatakse inbriidinguks (inbreeding). Inbriidingu tulemusena suureneb populatsioonis homosügootide osakaal ja väheneb heterosügootide osakaal. Inbriidingu kõige ekstreemsem vorm on taimede iseviljastumine. Aa heterosügootide iseviljastumise tulemusena on järgmises põlvkonnas 50% homosügoote ning 50% heterosügoote. Kui ka selle põlvkonna taimed iseviljastuvad, siis nende järglaskonnas on heterosügootide osakaal vähenenud 25%-ni ja kui sama kordub ka järgmiste põlvkondade puhul, on 10-ndas põlvkonnas 99,9% homosügoote
erinevustest indiviidide vahel. Ülejäänud osa tunnuse muutlikkusest on tingitud kas puhtalt eksogeensetest (keskkonna) tingimustest või genotüüpide ja keskkonnategurite vastasmõjust. Päritavuskoefitsent näitab geneetilise muutlikuse suhtosa tunnuse üldisest populatsioonisisesest muutlikusest. Varieerub 0-1. 0,6 näitab, et suurem osa fenotüübilisest varieeruvusest on põhjustatud genotüübilisest erinevusest. 15. Kunstlik valik, sellega seotud piirangud. Inbriidingu mõju organismi fenotüübile. Kunstlik valik katsetaja, aretaja poolt teostatud valik bioloogilistele objektidele eesmärgiga saada teatud vajadustele või soovidele & rakendatud tingimustele vastavaid vorme (sorte, tõuge). Suguliselt sigivate organismide (N: koduloomad, kultuurtaimed) puhul valitud genotüüpidega (või fenotüüpidega) isendite kontrollitud ristamises ning järglaste valikus geneetiliste omaduste järgi. Kunstliku valiku puhul tuleb arvestada bioloogiliste objektide
jooksu, et põgeneda kiskjate eest, kiskjatel sunnib looduslik valik kiiremat jooksuvõimet, et saaki tabada. Vahel toimub olemasolevas populatsioonis tugev arvukuse langus. Peamisteks võimalikeks põhjusteks on epideemiad või looduskatastroofid. Need mõned isendid taastavad populatsiooni, kuid geenialleelide sagedused on teised sarnaselt asutajaefektiga. Sel juhul nimetatakse seda pudelikaelaefektiks. Lisaks geenialleelide sageduste muutumisele suureneb inbriidingu oht ja seega homosügootsus. 16. Autotroofid, nende roll looduses? Autotroofid on organismid, kes ei vaja oma elutegevuseks eelneva orgaanilise aine olemasolu, nad on võimelised seda ise kättesaadavatest anorgaanilistest ainetest sünteesima. Autotroofe saab jagada kahte rühma: kemoautotroofid ja fotoautotroofid. Autotroofe võib nimetada ka produtsentideks või maakeeli tootjateks. Ilma autotroofideta poleks
ja kui on võimalik efektiivsemalt toituda. Turvalisus: (a) kõrgenenud valvsusaste (b) grupi lahjendusefekt (c) väiksem ohupiirkond (d) kiskja tähelepanu hajutamine (e) ühine kaitse tugeva vaenlase eest. Toitumine: (a) ühine jahipidamine (b) süsteemne ressursikasutus (c) grupp kui informatsioonitsenter Sugulussuhted ja kooselu. Noorloomade soospetsiifilise hajumise funktsioon, näiteid. Enamjaolt elavad kooselu või lähestikku sugulased. Hajumise funktsioon on inbriidingu ohu vähendamine. N: lindudel on hajuvaks sugupooleks enamasti emased. Põhjus: linnud on enamuses territoriaalsed ja monogaamsed. Isastel kui territooriumihoidjatel on kasulik jääda tuttavasse ümbrusesse, kus naabriteks on sugulased. Imetajatel on hajuvaks sugupooleks enamasti isased. Põhjus: imetajad on enamuses polügüünsed, kusjuures lõimetishooldega tegelevad emased. Emastel on seetõttu kasulik jääda tuttavasse ümbrusesse sugulaste keskele. Hoiatussignaalid ja sugulussuhted
Külma õhu pumpamine tiigi põhjakihti võib halvimal juhul tekitada veesisese jää või põhjajää. 22 4. Kasvatuse viisid ja tsükkel Suguvähke peab olema piisavalt palju, et sugukarja pärilik muutlikkus oleks piisavalt laiapõhjaline ja et investeeringud hakkaksid kohe kasumit tooma. Liiga väike suguvähkide arv viib geneetilise tagapõhja osas vaesustunud, kasvanduse tingimustega kohastunud sugukarja kujunemisele, kus võib ilmneda inbriidingu e. sugulusristumise tõttu arengu häireid. Suguvähkide talvise suremise tõttu muretsetakse aastas 10-30% uusi. Looduslikest veekogudest uusi suguvähke sisse tuues tekib aga haiguste leviku oht, mispärast uusi vähke tuleb pidada mõned nädalad karantiinis. Suguvähke on põhimõtteliselt võimalik aretada valiku abil. Signaalvähil on täheldatud märgatavaid erinevusi eri tõugude vahel. Sugukarja ülalpidamine, suguküpsus, paaritamine ja kudemine.
aretusmeetod, aga tagab tõugude püsivuse. Väiksemates populatsioonides üksikute isasloomade ulatusliku kasutamise tulemusena suureneb tõu- ja suguloomade geneetiline sugulus. Kahe vanema sugulust arvutatakse valemi järgi: RXY = 0,5n1 + n2, kus ühise eellase asukohta põlvnemistabelis näitab n1 X loomal ja n2 Y loomal. Mida kaugem on ühine eellane, seda madalam on sugulus. Järglase sugulusaretuse astet hinnatakse inbriidingu koefitsiendiga: FX = 0,5n1+n2+1 (1+FA), kus järglaste vanemate ühine eellane asub isal n1 ja emal n2 põlvkonnas ning FA näitab ühise eellase inbriidingu koefitsienti. Vanempaari sugulusastet väljendatakse ka astmetega rooma numbritega. Neid astmeid jaotatakse järgnevalt: 1. Veresugulus I-II, II-I, II-II (1. ema ja 2. isa põlvnemistabelis ühise eellase asukoht) 2. lähissugulus I-III, III-I, II-III, III-II, III-III
erinevate tõugude segunemine ja tõule iseloomulike tunnuste kadumine. Loomade arvu tõus on raske täpselt määratleda. Põhitingimuseks on, et mitme põlvkonna jooksul on võimalik läbi viia aretustööd nii, et sugulusaretus ehk inbriiding oleks välditud või miinimumtasemel. Suguluste omavahelisel paaritamisel kohtuvad viljastumisel suure tõenäosusega retsessiivsed geenid, mis põhjustavad järglastel elujõuetust, kehaehituse halvenemist ja nõrka tervist. Seda nähtust nimetatakse inbriidingu depressiooniks. Arvukus sõltub veel tõu sisestruktuurist. Kui tõusiseselt suudetakse säilitada geneetiliselt erinevaid loomarühmi ehk aretusliine, siis võib loomade koguarv olla mõnevõrra väiksem. Inbriidingut saab vältida ristamisega. Ristamine on aretusmeetod, kus omavahel paaritatakse erinevatesse tõugudesse kuuluvaid loomi. Kuna ristatavad loomad on geneetiliselt erinevad, siis on
• vas.ja parem HF hakkavad töötama iseseisvamalt – motoors, sensoorse süsteemi kohta loomadele süsteem – Ei kehti PF- koore kohta puberteedis • valed ühendused • Muutuvad sõltuvast-sõltumatuks • Inbriidingu vältimiseks.(liigi säilitamise seisukohast oluline)- konfliktsed, seiklushimu- viib Aju plastilisuse areng: kodukohast kaugele* (inbriiding=lähisuguluspaaritus) Prenataalses perioodis • Veedavad 4x rohkem aega oma eakaaslastega (tsk.võrreldes)- sotsiaalsete oskuste areng • 2 positiivset poolt: *Taktiilne stimulatsioon ja *Ema-isa + nn.“rikas kk.”
annaabi.ee 
