Geograafia referaat, lõuna-ameerika loomad

baumann, kätlin

Geograafia referaat, lõuna-ameerika loomad (1)

Keskkool - Geograafia - Geograafia

5 VÄGA HEA

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Eragümnaasium
Lõuna-Ameerika loomad
geograafia referaat
Juhendaja : Erki
2008

SISUKORD

1 SISUKORD 2
2 2. SISSEJUHATUS 3
3 LÕUNA-AMEERIKA LOOMAD 4
4 IMETAJAD 5
4.1 Jaaguar 5
Välimus 5
Leviala ja elupaigad 5
Toitumine 6
Jaaguar püüab saaki enamasti öösiti, oma näljaste poegade toitmiseks ka päeval. Peamised saakloomad on hirved , metssead, pekaarid, aguutid, vöölased ja kapibaarad. Jaaguarid murravad kariloomi ja koeri, samuti püüavad nad kalu, väiksemaid kaimaneid, kilpkonni ja muid pisiloomi. Jaaguaridel on võimsad lõualuud ja nad suudavad kihvadega purustada saaklooma kolju või kilpkonna kilbi. 6
Paaritumine 6
Käitumine 6
Ökoloogia 6
Eluiga 6
Mütoloogia 6
4.2 Kääbusjõehobu 8
Kehaehitus 8
Levila 8
Toitumine 8
Paljunemine 8
4.3 Šimpans 9
5 MAOD 11
5.1 Anakonda 11
6 LINNUD 12
6.1 Koolibri 12
Leviala 12
Välimus 12
Toitumine 12
7 KOKKUVÕTE 13
8 KASUTATUD KIRJANDUS 14

2. SISSEJUHATUS

Lõuna-Ameerika loomastiku suurem osa elutseb Amazonase vihmametsas, mis paikneb maailma suurima jõe, Amazonase jõe ümber. Amazonase jõgi on maailma veerohkeim jõgi, pikkus u. 6400 km. Alguse saab Arequipa piirkonnast, Peruust; möödub teel Iquitosest, siis läbib Kolumbia ja Brasiilia ning suubub Atlandi ookeani. Amazonase jõestik on kalarohke: siin elab kalu üle tuhande liigi, sealhulgas ka kuni 3 meetrit pikk ning 200 kilo kaaluv arapaima (ehk kohaliku nimega paiche), kuulsamatest aga barrakuda ning piraaja . Huvitav fakt on ka see, et jõgi voolas kunagi oma praegusele suunale vastupidises suunas, Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini.
Amazonase vesikond hõlmab ca. 40% Lõuna-Ameerika mandrist (7milj. km²). Viiendik maailma magevee varudest ning 30% kõikidest elusloomadest ning - taimedest asub just siin. Vihmametsade iseärasus ongi erakordne liigirohkus. Loomad elavad peamiselt puude otsas, eriti palju on mitmesuguseid ahve, laisikud, sipelgaid, papagoisid jt. Sellele mandrile on iseloomulikud taapirid, kiskjatest on tuntum jaaguar.

LÕUNA-AMEERIKA LOOMAD

Nagu vihmametsas kunagi, on seal palju liaane ja epifüüte. Kuivamaaloomi on vihmametsas vähe, see-eest aga palju kaimane, kilpkonnasid, krokodille, väga mitmesuguseid konni jt. loomi, kes elavad nii maal kui vees. Puudel elab tohutult sipelgaid ja muid mürgiseid putukaid. Amazonas ja tema lisajõed on erakordselt kalarikkad. Siinsetes vetes elavad ohtlikud kalad piraajad. Vihmametsadele tüüpilised loomad elutsevad puudel. Tavalised on ahvid ja laisikud, kiskjatest jaaguarid ja puumad, lindudest tuukanid ja koolibrid , maod nagu anakondad, boad ja võrkpüütonid. Loomastik on rikas ka maapinnal. Seal elutsevad massiivsed loomad paksu nahaga: metssead, pühvlid, kääbusjõehobud, okaapid, ninasarvikud, taapirid jt.

IMETAJAD

Jaaguar

Välimus

Jaaguari kere on 150-180 cm pikk, jässakas saba on 40–70 cm pikk. Täiskasvanud isendid kaaluvad 70 kuni 110 kilogrammi. Emasloomad on kergemad kui isasloomad.
Jaaguaril on kuldne või pruunikaskollane mustade täppidega karv. Nagu leopardilgi, esineb sagedasti melanismi. Vihmametsades elavad jaaguarid on tavaliselt väiksemad ja tumedama karvaga kui selvas ja soostikes elavad isendid.

Leviala ja elupaigad

Jaaguari levikuareaal. Punasega endine, rohelisega praegune.
Jaaguari areaal on Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, elutsedes selvades, vähemal määral ka põõsastutes ja pampades. Jaaguari levila piirid on tänapäeval oluliselt kahanenud, kuid liigi säilimise seisukohalt on see veel piisavalt suur. Jaaguari arvukus kahaneb jätkuvalt.

Toitumine

Jaaguar püüab saaki enamasti öösiti, oma näljaste poegade toitmiseks ka päeval. Peamised saakloomad on hirved, metssead, pekaarid, aguutid, vöölased ja kapibaarad. Jaaguarid murravad kariloomi ja koeri, samuti püüavad nad kalu, väiksemaid kaimaneid, kilpkonni ja muid pisiloomi. Jaaguaridel on võimsad lõualuud ja nad suudavad kihvadega purustada saaklooma kolju või kilpkonna kilbi.

Paaritumine

Jaaguarid elavad tavaliselt üksikult, paarid moodustuvad vaid pulmaajal. Jaaguaril võib olla 4-5 poega aastas. Emane ja isane elavad koos ainult 90 kuni 170 päeva.

Käitumine

Jaaguarid on head ujujad ja ronijad. Nad veavad sageli oma saagi puu otsa ja söövad seal.

Ökoloogia

Suurkiskjana on tal peale inimese vähe vaenlasi. Jaaguari võib looduses ohustada vaid anakonda, kelle peale jaaguar ka ise jahti peab.

Eluiga

Jaaguar elab looduses keskmiselt 10–12 aastaseks, vangistuses kuni 22-aastaseks.

Mütoloogia

Jaaguar on paljude indiaanihõimude mütoloogias oluline tegelane. Teda seostatakse nii tule kui veega ja ta võib olla nii purustava kui viljastava mõjuga.

Kääbusjõehobu

Kehaehitus

Kääbusjõehobu kõrgus on umbes 75 cm ja kaal 250 kg. Kehapikkus on 1,7–1,9 meetrit.

Levila

Kääbusjõehobu on levinud Lõuna-Ameerika vihmametsades, Lääne-Aafrika vihmametsades ja soodes . Esineb Sierra Leones, Elevandiluurannikul, Guineas ja Libeerias.

Toitumine

Kääbusjõehobu on taimetoiduline loom.

Paljunemine

Kääbusjõehobu tiinus kestab umbes 30 nädalat (190-210 päeva). Korraga sünnib tavaliselt üks poeg.

Šimpans

Leviala
Šimpans on inimlaste sugukonda kuuluv perekond ahve. Šimpansid on levinud Ekvatoriaal -Aafrikas, kus nad elavad troopilistes vihmametsades ja mägimetsades (kuni 3000 m üle merepinna ).
Välimus
Šimpansid on suured loomad üldpikkusega kuni 150 cm, millest tüvepikkusele langeb 75-95 cm; mass on 45-50 kg, mõnikord isegi 80 kg. Šimpansidel on erinevalt orangutanist on sooline dimorfism vähe väljendunud - näiteks moodustab emase mass 90 % isase omast. Käed on tunduvalt pikemad kui jalad. Sõrmed on võrdlemisi pikad, ainult pöial lühike. Suurvarvas on pikk, ülejäänud varbad aga väikesed ja nahkse kilega ühendatud. Kõrvalestad on suured nagu inimesel, ülahuul pikk, nina väike. Näonahk, käeseljad ja pöidade pealispind on kortsulised. Karv on must, mõlemal sugupoolel kasvavad lõual valged karvad . Keha kattev nahk on hele, kuid näonaha toon alamliigiti erinev. Keskmine kehatemperatuur on 37,2*C.
Eluolud, harjumused
Šimpansid elavad osalt maapinnal, osalt puudel, veetes maapinnal umbes 30% päevasest ajast. Maad mööda liiguvad nad tavaliselt käpuli, toetudes täiele tallale ja kõverdatud sõrmede keskmiste lülide pealispinnale. Sellises asendis võivad nad kiiresti joosta . Harva sammuvad nad kahel jalal. Puid mööda liiguvad šimpansid kiiresti brahhiatsiooni teel, rippudes oma tugevate käte otsas. Okstel liikumise ajal kasutavad nad sageli ka käsi ja jalgu samaaegselt. Šimpansid tegutsevad rühmadena, milles loomade arv on ebastabiilne. Igasse rühma võib kuuluda 2 kuni 25 või rohkemgi isendit. Tuleb ette koguni 40-45 isendilisi segaseltsinguid. Ka karja koosseis pole stabiilne. Sinna võib kuuluda üks paar(isane ja emane); leidub ka ainult isastest koosnevaid seltsinguid; samuti neid, kus on ainult emased koos eri vanuses poegadega; peale selle veel segasalku. Kohatakse ka erakuina elavaid isasloomi. Šimpanside karjasisestes vastastikustes suhetes erilist hierarhiat ei täheldata. On täheldatud nende elu looduslikes tingimustes uurides õige harva tülisid ja agressiivsust; ta rõhutab sallivat vahekorda täiskasvanud isaste ja noorloomade vahel. Täisealised hoolitsevad üksteise eest ja otsivad vastastikku karva. Lävimisel kasutavad šimpansid umbes 30 erinevat häälitsust ; suurt osa etendavad ka käte žestid ja kehaasendid. Eriline osa on näoilmel, nende näoilme muutused erutuse, hirmu, nutu ning naeru korral. Huvitaval kombel sulevad nad nuttes silmad ja karjuvad valjusti. Erinevalt inimestest ei voola neil silmist pisaraid. Maiuspala saamisel manavad šimpansid näole midagi naeratuse taolist. Silmanurgad lähevad krimpsu, silmad säravad , suunurgad koolduvad ülespoole. Tervitamise ja leppimise märguandeid šimpansitel. Šimpansid magavad pesas, lamades külili (kõverdatud põlvedega), mõnikord ka selili ( väljasirutatud või vastu kõhtu tõmmatud jalgadega ). Pesi ehitavad nagu orangutanidki, võra keskossa . Päevaseks puhkuseks rajatakse pesa maapinnale või puu otsa. Tehistingimustes teevad nad pesa kaltsudest ja paberist.

Toitumine
Šimpansid söövad peamiselt taimset toitu, mis koosneb mahlakatest puuviljadest , lehtedest, pähklitest, noortest võrsetest, seemnetest ja puukoorest, kuid ei põlga vahel ka sipelgai ja termiite. On jälgitud, kuidas šimpans pistis kepikese sipelgapessa ning lakkus siis selle peale kogunenud sipelgaid. Šimpansid Tanganjikas tapavad ja söövad väikesi ahve. Teadete kohaselt valmistavad šimpansid endale jooginõu lehe torbikuks keerates.
Karjaelu, imetamine
Šimpansite karjaelu seisneb ühises toiduotsimises ja mitmesuguses omavahelises suhtlemises. Pojad ja 3-8-aastased noorloomad veedavad palju aega mängides . Kui nad vanemaks saavad, siis asenduvad mängud täiskasvanute rituaalse karvaotsimisega. Šimpansid sigivad läbi aasta. Tiinus kestab 225 päeva. Harilikult sünnib üks poeg, kuid tuleb ette ka kaksikuid. Nagu 1939. aastal Moskva loomaaias. Poeg on sündides peaaegu paljas ja abitu. Õige mitu kuud on nad tihedalt emaga seotud. Emased saavad suguküpseks 6-10-aastaselt, isased 7-8-aastaselt. Potentsiaalne eluiga on 60 aastat.

MAOD

Anakonda

Kehaehitus
Anakonda võib kasvada 10 ja rohkem meetrit pikaks. Enamuselt on nahk pruunides toonides, laiguline või mustriline.
Elupaik
Elab puude otsas ja vähe maapinnal. Niisketes paikades ja veekogude lähedal.
Toitumine
Anakonda toitub kõigest kättesaadavast, mis koosneb lihast ja verest. Ta võib süüa hiirt ja samas ka täiskasvanud ahvi korraga alla neelata.
Paljunemine
Muneb munad liiva või mulla ja lehtede risu sisse, tihtipeale ka puudesse või nende otsa.

LINNUD

Koolibri

Leviala

Leviala ulatub Ameerikas Andidest Alaskani. Enamik koolibrilasi elab troopikas . Elutsevad ka kõrgmägedes ja tasandikel, niisketel aladel ja poolkõrbeis, sõltuvalt toidutaimede kasvupiirkonnast.

Välimus

Suurus jääb vahemiku 6 cm pikkust ja 1,8 g raskust (kimalaskoolibri — maailma väikseim lind) kuni 20 cm ja 24 g (suurkoolibri).
Kehaehitus võimaldab koolibridel õhus keerukaid manöövreid teha ja isegi paigal lennata . Selleks on koolibridel väga pikad labahoosuled, lühikesed õlavarreluud ja tugevad lennulihased, mis moodustavad üle veerandi kehakaalust.
Jalad on vähearenenud.

Toitumine

Koolibrid toituvad nektarist, mida ammutavad oma pika ja peenikese noka ning toruja keele abil. Koolibrid võivad toiduks tarvitada ka väiksemaid selgrootuid .

KOKKUVÕTE

Kuigi vihmametsad katavad vaid 6% maakera pinnast, elab seal üle poole kõigist taime- ja loomaliikidest . Seal on väga mitmekesine elu. Kuna vihmametsad on nende loomade elupaigaks ja koduks ja meile ning kogu maailmale tähtsad, siis tuleks peatada vihmametsade raiumine ja langetamine.

KASUTATUD KIRJANDUS

http://et.wikipedia.org/wiki/Vihmamets#Loomastik
14

.DOC Laadi alla originaalfail 14 lk · .doc · 31 allalaadimist

Geograafia referaat-lõuna-ameerika loomad #1

Geograafia referaat-lõuna-ameerika loomad #2

Geograafia referaat-lõuna-ameerika loomad #3

Geograafia referaat-lõuna-ameerika loomad #4

Geograafia referaat-lõuna-ameerika loomad #5

Geograafia referaat-lõuna-ameerika loomad #6

Geograafia referaat-lõuna-ameerika loomad #7

Geograafia referaat-lõuna-ameerika loomad #8

Geograafia referaat-lõuna-ameerika loomad #9

Geograafia referaat-lõuna-ameerika loomad #10

Geograafia referaat-lõuna-ameerika loomad #11

Geograafia referaat-lõuna-ameerika loomad #12

Geograafia referaat-lõuna-ameerika loomad #13

Geograafia referaat-lõuna-ameerika loomad #14

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 14 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-11-26 Kuupäev, millal dokument üles laeti

31 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kätlin baumann Õppematerjali autor

Referaat Lõuna-Ameerika loomadest, nende eluviisidest, toitumisest, levialast, välimusest, paaritumisest, ökoloogiast jne. Sisaldab ka pilte.

geograafia loomad lõuna-ameerika jaaguar kääbusjõehobu šimpans anakonda koolibri

Kasutatud allikad

https://et.wikipedia.org/wiki/Vihmamets#Loomastik

Sarnased õppematerjalid

doc

Ekvatoriaalne vihmamets

kõrged puud, liaanide ja epifüütide rohkus, hõre rohurinne ja liigirikas võrastikukooslus. Vihmametsad on maailma looduse väga oluliseks komponendiks, kuivõrd neis paikneb suur osa maailma elurikkusest. Nad mõjutavad oluliselt Maa kliimat, puhverdades atmosfääri koostise muutusi ja ühtlustadesveeringet. Levik Ekvatoriaalsed vihmametsad on levinud ekvatoriaalse ja niiske troopilise kliimavöötme piirkondades. Vihmametsad moodustavad ekvatoriaalse metsa vööndi Lõuna-Ameerika põhjaosas (Amasoonias neid nimetatakse ka selvadeks, Aafrika keskosas (Kongo nõos), Kesk- Ameerikas (Nicaraguas ja Yucatáni poolsaare lõunaosas) ja Malai saarestikus. Subtroopilisi ja parasvöötme vihmametsi leidub sademeterikkais piirkondades (nt Lõuna- Austraalias, Tansaanias, Kanada läänerannikul, Argentinas, Hiinas, jm), nende liigirikkus on madalam, neis kasvab nii okaspuid kui laialehiseid lehtpuid. Kliima

Geograafia

pdf

Jaaguar

Aivar Siska 12.02.2012 Jaaguar Välimus Jaaguari kere on 150-180 cm pikk, jässakas saba on 4070 cm pikk. Täiskasvanud isendid kaaluvad 70 kuni 110 kilogrammi. Emasloomad on kergemad kui isasloomad. Jaaguaril on kuldne või pruunikaskollane mustade täppidega karv. Nagu leopardilgi, esineb sagedasti melanismi. Vihmametsades elavad jaaguarid on tavaliselt väiksemad ja tumedama karvaga kui selvas ja soostikes elavad isendid. Leviala ja elupaigad Jaaguari areaal on Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, elutsedes selvades, vähemal määral ka põõsastutes ja pampades. Jaaguari levila piirid on tänapäeval oluliselt kahanenud, kuid liigi säilimise seisukohalt on see veel piisavalt suur. Jaaguari arvukus kahaneb jätkuvalt. Toitumine Jaaguar püüab saaki enamasti öösit

Kategoriseerimata

ppt

Jaaguar

JAAGUAR (Panthera onca) Välimus Jaaguari kere on 150-180 cm pikk, jässakas saba on 4070 cm pikk. Täiskasvanud isendid kaaluvad 70 kuni 110 kilogrammi. Emasloomad on kergemad kui isasloomad. Jaaguaril on kuldne või pruunikaskollane mustade täppidega karv. Vihmametsades elavad jaaguarid on tavaliselt väiksemad ja tumedama karvaga kui selvas ja soostikes elavad isendid. Elupaik Jaaguari areaal on Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Jaaguarid elutsevad selvades, vähemal määral ka põõsastutes ja pampades. Jaaguari levila piirid on tänapäeval oluliselt kahanenud, kuid liigi säilimise seisukohalt on see veel piisavalt suur. Jaaguari arvukus kahaneb jätkuvalt. Toitumine Jaaguar püüab saaki enamasti öösiti, oma näljaste poegade toitmiseks ka päeval. Peamised saakloomad on hirved, metssead, pekaarid, aguutid, vöölased ja kapibaarad. Jaaguarid murravad kariloomi ja koeri, samuti püüavad nad kalu, väiksemaid kaimaneid, kilpkonni ja muid pisiloomi

Geograafia

doc

Vihmametsades elavad loomad

koeri, samuti püüavad nad kalu, väikse- maid kaimaneid, kilpkonni ja muid pisi- loomi. Jaaguaridel on võimsad lõualuud ja nad suudavad kihvadega purustada saaklooma kolju või kilpkonna kilbi. Jaa- guaril on kuldne või pruunikaskollane mustade täppidega karv. Nagu leopardilgi, esineb sagedasti melanismi. Vihmamet- sades elavad jaaguarid on tavaliselt väik- semad ja tumedama karvaga kui selvas ja soostikes elavad isendid. KAPIBAARA on maailma suurim näriline, kes asutab Lõuna-Ameerika jõgede kaldaid. Ta on maismaaloom, ent ka suurepärane ujuja ning võime- line isegi sukelduma, jäädes vee alla kuni 5 minutiks. Kapibaaral on massiiv- ne keha ja nurgeline pea, seetõttu näeb ta esmapilgul välja nagu karva kasvanud merisiga. Kapibaarad elavad harilikult karjadena, mida juhib isasloom. Kapi- baara toitub eranditult taimsest toidust. Ta otsib veest ning kaldapealsetelt rohtu ja muid taimi, sealjuures seisab sageli kõhuni madalas jõe- või järvevees. Tema

Bioloogia

doc

Lõuna-Ameerika kaslaseid

võimelised korjust lühikest maad ka lohistama, vedamaks seda ohutusse toitumispaika. Väiksemad kaslased otsivad närilisi ja linde, ja mõned neist, näiteks kalakass, kahlavad ojades, et krahmata sealt kalu. (Loomad, 2001) 2 Soolakass ( Leopardos geoffroyi) Soolakass on väike kaslane Lõuna-Ameerikast. Tema suurus on ligilähedane selline nagu kodukassil. Isased isendid on veidekene suuremad kui emased loomad. Neid on võimalik taltsutada ja seetõttu on neid kasutatud Safari kassi tõu aretamiseks. Soolakasside kasukavärvus varieerub hõbehallist kuni kollakas-pruunini. Karvkatet kaunistavad pruunid või mustad täpid, mis katavad kogu keha. Lisaks täppidele on kõikidel isenditel mõlemal põsel kolm triipu. Harvem esineb ka üleni musta karvkattega loomi. Põhjapool elutsevad isendid on kollakama värvusega ja lõuna poolsed hõbehalli karvaga. Soolakassi kasv on 42-66

Ökoloogia

docx

Uurimustöö - Vihmametsad

Vihmametsad on maailma looduse väga oluliseks komponendiks. Nad puhastavad vett, neelavad süsihappegaasi, pidurdavad kasvuhooneefekti ja ühtlustavad veeringet. Vihmametsades elab üle poole kõigist taime-ja loomaliikidest. Palju liike on veel määramata, seda just väiksemate loomade ning eriti putukate seas. Peamised loomaliigid on: laisklased, gorillad, ahvid, tiigrid, jaaguarid, leopardid, erinevat liiki maod, sisalikud ja karihiired. [1] Vihmametsade loomad Loomadel on maapinnal vähe süüa, sellepärast elavad nad enamasti puude otsas. Selleks, et puudel liikuda, on nad tavaliselt hea ronimis- ja hüppevõimega või on neil hästi välja arenenud küünised. Puudel elab palju erinevaid ahviliike, okstel ripuvad selg allapoole laisiklased, lendkonnad jt. Kõikjal on palju värvikirevaid linde (papagoid, tukaanid, paradiisilinnud, imetillukesed koolibrid jt.), liblikaid ja putukaid, kes toituvad peamiselt viljadest, mida vihmametsades alati leidub

Bioloogia

docx

Šimpansid

Šimpansid on levinud Ekvatoriaal-Aafrikas, kud nad elavad troopilistes vihmametsades ja mägimetsades (kuni 3000 m üle merepinna). Šimpansid on suured loomad üldpikkusega kuni 150 cm, mass on 45-50 kg, mõnikord isegi 80 kg. Käed on tunduvalt pikemad kui jalad. Sõrmed on võrdlemisi pikad, ainult pöial lühike. Suur varvas on pikk, ülejäänud varbad aga väikesed ja nahkse kilega ühendatud. Kõrvalestad on suured nagu inimesel, ülahuul pikk, nina väike. Šimpansid elavad osalt maapinnal, osalt puudel. Maad mööda liiguvad nad tavaliselt käpuli, toetudes täiele tallale ja kõverdatud sõrmede keskmiste lülide pealispinnale

Bioloogia

doc

Anakonda

Lasnamäe Üldgümnaasium Referaat Liis Haukka Raimond Valler Tallinn 2008 Anakonda (Eunectes murinus) Anakonda on suurim boalane. Ta on võimeline alistama isegi kaimankrokodilli. Oma mõõtmetele vaatamata pole tal aga suuri sansse võitluses oma suurima vaenlase inimesega. Anakondat võib kirjeldada boa suurema variandina. Tal on massiivne kehaehitus, saakloomad surmab ta kehakeerdudega kägistamise teel

Bioloogia

Rohkem sarnaseid